lg 3 alusel määras kohus kriminaalmenetluse kulude summas 1650 eurot tasumise ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohustades E.O-d tasuma iga kuu viimaseks kuupäevaks 1/12 väljamõistetud menetluskuludest riigi tuludesse kuni summa lõpliku tasumiseni. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav E.O vaidlustades selles A. E 100 euro vargust. Süüdistatav leiab, et A. E valetas politseile, väites, nagu oleks süüdistatav temalt varastanud 100 eurot. E.O väidete kohaselt ei ole tema A. E midagi varastanud. Süüdistatav palub A. E puudutava kuriteoepisoodi kohtuotsusest välja jätta. Lisaks eeltoodule leiab süüdistatav apellatsioonis, et kuivõrd ta viibib vangistuses, siis ei ole ta võimeline tasuma kohtukulusid kohtuotsuses määratud tähtaja jooksul, sest vangistuses viibides puudub tal sissetulek. Seoses sellega palub süüdistatav pikendada menetluskulude tasumise tähtaega kuni
Apellatsioonis on E.O vaidlustanud maakohtu otsuse esmalt põhjusel, et A. E on politseile avaldust esitades valetanud, sest tema ei ole A. E 100 eurot varastanud. Seega vaidlustab süüdistatav apellatsioonis nimetatud kuriteoepisoodi tõendatust, s.o faktilisi asjaolusid. Esmalt märgib ringkonnakohus, et käsitletava kriminaalasja arutamine toimus maakohtus kokkuleppemenetluses. Vastavalt
lg-le 4 võib kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku
lg 3 p 4 kohaselt üldjuhul apellatsiooni selle peale esitada, välja arvatud vaid
lg 4 toodud juhtudel.
lg 1 p 5 mõtte kohaselt saab kohus kokkuleppemenetluses teha üldjuhul üksnes sellise kohtuotsuse, mis vastab täies ulatuses kokkuleppe sisule, s.t
§-s 245 nimetatud küsimuste lahendamisel ei tohi kohus kokkuleppest kõrvale kalduda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1 p 2 või 3 alusel prokuratuurile tagastada, samuti ei ole välistatud see, et kohus teeb süüdistatavale, kaitsjale ja prokuratuurile ettepaneku kokkulepet kohtuistungil muuta (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg-le 2 eeldatakse kohtumenetluses, et kokkuleppes fikseeritud asjaolud on tõendatud. Õige on see, et kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus lahendama küsimuse sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Tulenevalt aga menetluse liigist ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda sellise põhjalikkusega nagu üldmenetluses. Samuti ei pea kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa täielikult vastama
§-s 312 sätestatule. Kuna kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kas tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. Ülaltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalust ega pädevust
lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. Käesoleval juhul on apellatsioonis vaidlustatud asjaolu, et E.O ei ole A. E 100 eurot varastanud, s.o tema poolt kuriteo toimepanemine ei ole tõendamist leidnud. Nimetatud vaidlusaluses kuriteoeepisoodis on süüdistatav sõlminud 30. mail 2019 kokkuleppe Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröriA. Koikiga. Kokkuleppe sõlmimise juures oli ka tema kaitsja O. Preem. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kontrollis maakohus kohtuistungil, kas eelnimetatud kokkulepe väljendab süüdistatava tõelist tahet. Süüdistatav on kinnitanud kohtule, et on kokkuleppe sõlmimisel avaldanud oma tõelist tahet ning keegi ei ole teda selleks sundinud. Seega nähtub maakohtu istungi protokollist, et süüdistatav on nõustunud kokkuleppega, selle sisust aru saanud ja kokkuleppe sisu osas nõusoleku andmine väljendab tema vaba tahet. Samas on maakohus oma otsuses vaidlustatud küsimuse lahendanud täpselt vastavalt sõlmitud kokkuleppele. Eeltoodust nähtub, et tegemist on küsimusega, milline on lahendatud kokkuleppes ja süüdistatav on sellega nõustunud. Kuna ringkonnakohtul puudub võimalus ja pädevus hinnata faktiliste asjaolude tõendatust, milles menetlusosalised on kokkuleppe sõlmimisel kokku leppinud tuleb E.O apellatsioon jätta selles osas edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata ( vt RKKKm otsus nr 3-1-170-12; 3-1-1-80-13). Lisaks ülaltoodule vaidlustab E.O temalt väljamõistetud menetluskulude tasumise tähtaaega. E.O väidete kohaselt ei ole tal vangistuses viibimise ajal võimalik menetluskulusid tasud, sest tal puudub sissetulek. Ülal ringkonnakohus juba märkis, et vaidlustatud kohtuotsus on tehtud kokkuleppemenetluses ning
lg 3 p 4 ja sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses piiratud. Nimetatud sättest tulenevalt saab ringkonnakohus apellandi vaidlustatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise tähtajale hinnangut andes kontrollida vaid seda, kas selle otsustuse tegemisel on järgitud kokkuleppemenetluse norme ja
lg-t 1.
lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kokkuleppes ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud võimaluse korral absoluutsummana. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel −
Riigikohus on
lg 1 p-le 12 tuginedes selgitanud, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja peavad jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises
Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p 5.2.) Kõnealuses asjas on E.O , tema kaitsja ja prokurör sõlminud 30. mail 2019 kokkuleppe, milles on muuhulgas kokku lepitud ka süüdistatava poolt hüvitamisele kuuluvates kriminaalmenetluse kuludes. Kokkuleppe kohaselt on menetluskuludeks sundraha 810 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 480 eurot, millele lisandub tasu kaitsjale kohtumenetluses osalemise eest. Kokkuleppe kohaselt tuleb menetluskulu tasuda
Kohus arutas kokkulepet
lg 3 alusel hüvitama menetluskulu 1650 eurot ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohustades E.O-d tasuma iga kuu viimaseks kuupäevaks 1/12 väljamõistetud menetluskuludest riigi tuludesse kuni summa lõpliku tasumiseni. Seega ei nähtu apellatsioonist ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et maakohus võis süüdistatavalt menetluskulu hüvitist välja mõistes rikkuda kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid või § 339 lõiget 1. Seega ei ole E.O-l
lg 3 p 4 ja lg 4 järgi õigust temalt maakohtu otsusega menetluskulu katteks välja mõistetud summa suurust ega menetluskulu tasumise tähtaega vaidlustada. Apellatsiooni täiendustes vaidlustab E.O maakohtu otsuse sissejuhatavas osas, süüdistatava isikuandmetes märgitut, nagu oleks tal kaks kehtivat kriminaalkaristust. E.O leiab, et kuivõrd kriminaalasja nr 1-11-10878 andmed on karistusregistrist kustutatud, siis on kohtu taoline väide ekslik ning tal on vaid üks kehtiv kriminaalkaristus.
lg 1 p 5 kohaselt tuleb süüdistatava ja prokuratuuri vahel sõlmitavasse kokkuleppesse märkida ka süüdistatava karistatus. E.O ja prokuratuuri vahel sõlmitud kokkuleppest nähtuvalt on kokkuleppesse märgitudki, et E.O on viimati karistatud 14. septembril 2016 Harju Maakohtu poolt KarS §-de 199 lg 2 p 4,5 ja 209 lg 2 p 1 järgi. Kokkuleppesse on ka märgitud, et E.O-l on 2 kehtivat kriminaalkaristust. Taolisele kokkuleppe on allkirjastanud E.O, tema kaitsja ja ka prokurör. Nagu juba eelnevalt märgitud jäi E.O kohtuistungil sõlmitud kokkuleppe juurde, avaldades, et kokkuleppe sõlmimine oli tema vaba tahe.
lg 1 p 5 mõtte kohaselt saab kohus kokkuleppemenetluses teha üldjuhul üksnes sellise kohtuotsuse, mis vastab täies ulatuses kokkuleppe sisule, s.t
§-s 245 nimetatud küsimuste lahendamisel ei tohi kohus kokkuleppest kõrvale kalduda. Antud juhul ongi maakohus järginud poolte vahel sõlmitud kokkulepet ning ei ole sellest kõrvale kaldunud. Seoses E.O väitega, et tal on vaid üks kehtiv kriminaalkaristus märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus veendus, et kriminaalasja nr 1-11-10878 andmed on karistusregistrist kustutatud ning seega, erinevalt kohtuotsuses märgitust on E.O-l üks kehtiv kriminaalkaristus. Vastupidist väites on maakohus E.O isikuandmetes eksinud. Samas leiab ringkonnakohus, et nimetatud maakohtu eksimus E.O isikuandmetes ei mõjutanud kuidagi E.O ja prokuratuuri vahel sõlmitud kokkuleppe sisu, s.o ei mõjutanud ei E.O poolt toimepandud tegude kvalifikatsiooni ega ka karistust. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et viga E.O isikuandmetes ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks, nagu seda soovib süüdistatav apellatsiooni täiendustes.
lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab kaebuse apellandile muu hulgas juhul, kui selle on esitanud isik, kellel ei ole
Kuna ülaltoodud põhjustel ei ole I. Peenral
lg 3 p 4 ja lg 4 järgi õigust maakohtu otsust apellatsioonis märgitud küsimuses vaidlustada, tuleb kaebus jätta
/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.