1-21-5690/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2022, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-5690 Kohtukoosseis Heili Sepp, Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla Kriminaalasi A.J-i süüdistuses KarS § 423 üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 21.10.2021 otsus Apellant Kaitsja Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav A.J (isikukood: XXX) isikuandmed maakohtu otsuses Eve Jundas Kaitsja 1 järgi RESOLUTSIOON
2. Jätta Pärnu Maakohtu
3. oktoobri 2021 otsus A.J-i süüdistusasjas muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.
4. Määrata Advokaadibüroole Legalia makstava riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses A.J-ile osutatud riigi õigusabi eest 140.40 eurot (sh käibemaks 23.40 eurot) ja mõista selle menetluskulu katteks A.J-ilt välja 140 eurot ja 40 senti Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
5. Pärnu Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 21.10.2021, tunnistades A.J-i KarS § 4231 järgi süüdi selles, et tema, isikuna, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ja kes juhtis 04.08.2020 ja 25.09.2020 mootorsõidukit, mille eest karistati teda 02.09.2020 ja 27.10.2020 väärteokorras muuhulgas LS § 201 lg 2 järgi rahatrahvidega, juhtis uuesti 1 19.03.2021 kella 09:33 ajal Rapla maakonnas Kohila vallas Aespa alevikus liiklusesse mitte lubatud, puuduva kehtiva tehnoülevaatuse ja liikluskindlustuseta mootorsõidukit Ford Mondeo reg.märgiga XXXXXX. A.J rikkus LS § 94 lg 1 nõuet, mille kohaselt võib mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Seega, olles varasemalt korduvalt juhtinud mootorsõidukit juhtimisõiguseta, juhtides uuesti mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata, pani A.J toime KarS § 423¹ järgi kvalifitseeritava mootorsõiduki süstemaatilise juhtimise juhtimisõiguseta isiku poolt.
6. Kohus mõistis süüdistatavale karistuseks 3 kuud vangistust, arvates karistusaja hulka eelvangistuse 2 päeva ning lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 kuud ja 28 päeva. Kohus jättis KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel mõistetud karistuse täielikult tingimisi kohaldamata, kui A.J ei pane 1-aastasel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus tegi otsustused ka menetluskulude ja salvestiste osas. Apellatsioon
7. Otsusele esitas apellatsiooni kaitsja, vaidlustades otsuse täies ulatuses ja paludes A.J õigeks mõista. Apellandi on otsus ebaõiglane ja maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate ütlusi koosmõjus teiste kogutud tõenditega, millest tulenevalt langetas ebaõige süüdimõistva otsuse. A.J-i väited pole usaldusväärsete tõenditega ümber lükatud. Asjas esinevad vastuolud annavad aluse lugeda A.J-i ütlused usaldusväärseteks.
8. Apelatsioonis vahendatakse esmalt A.J-i ütlusi, mille tuumaks on asjaolu, et tema ei juhtinud süüdistuses nimetatud päeval sõidukit. Apellant refereerib ka Y ja Q ütlusi, millised kinnitavat A.J-i väidete õigsust. Q sõnul kasutas Y autot 2021.a. veebruari ja märtsikuul. Nii võis olla ka 19.03.2021.a. Q kinnitas, et seostab Y väidetavat sõitu 19.03.2021.a. sellega, et märtsis A.J helistas talle ja teatas, et on politsei poolt kinni peetud. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et Y 19.03.2021.a. Q elukohta linnupuuri ei viinud. Maakohus ei lugenud Q ütlusi usaldusväärseteks, kuigi konkreetsed tõendid nende ümberlükkamiseks puudusid. Q elukohas politseitöötajad 19.03.2021.a. ei käinud. Tunnistaja Y tõendas, et on sõitnud sõiduautoga Ford Mondeo 2021.a. veebruari ja märtsikuul, ka hommikustel aegadel ja kinnitas linnupuuriga seonduvat. Samuti kinnitas A.J-i helistamist seoses viimase politsei poolt kinnipidamisega. On loogiline järeldada, et kõik toimus 19.03.2021.a. A.J-i politsei poolt 2021.a. märtsikuul rohkem kinni ei peetud. Maakohus pidanuks Y ütluste hindamisel rohkem arvestama, et need olid ajendatud soovist teda ennast kaitsta.
9. Apellant leiab, et tunnistaja F ütlused on vastuolus 22.03.2021.a. asitõendi vaatlusprotokolliga. F väide, et ta tundis Ford Mondeo juhis ära A.J-i , ei ole usutav. Vaatlusprotokolli kohaselt 19.03.2021.a. kell 09.25 ei olnud juhi nägu salvestisel tuvastatav. Vaatlusprotokollis on kajastatud ”Politseile astub vastu meesterahvas, seljas halli värvi jope, kapuuts peas ”. F ütluste kohaselt oli juhil seljas tume riietus, must müts. Samas kinnitas ta, et kui on tegemist väga-väga sarnase inimesega, võis ta eksida. Seoses halbade ilmastikutingimustega võis ta seega eksida. A.J on kinnitanud, et tal polnud seljas tumedaid riideid ega peas musta mütsi. F ekslik arvamus, et juhiks oli A.J, tulenes ilmselt varasematest kokkupuudetest A.J-iga, sama autoga. Juhi nägu olnuks eriti halvasti nähtav, kui peas on kapuuts, nagu tunnistaja väidab. Kas peas on kapuuts või must müts, seda pidanuks käeulatuse kaugusel mööduvast autost nähtav olema. Maakohtu järeldused on oletuslikud, tunnistaja F ütlused on ülehinnatud.
10. Apellant leiab, et pardakaamera salvestised ei tõenda usaldusväärselt A.J-i süüd. Neilt ei nähtu, et oleks täpsemalt jälgitud ja kontrollitud ülejäänud teid, millised viivad kooperatiivi territooriumilt välja, pole fikseeritud jälgi või nende puudumist. Politseitöötajad kontrollisid kõrvaltänavaid, mitte kooperatiivi territooriumilt väljaviivaid teid. Politsei vaatles jälgi 2 ainult Rõõmu tänaval ja hiljem jälgis politseiauto liikumist. Pole välistatud, et võimalik sõitja põgenes just politsei poolt kontrollimata teelõikude kaudu. Pole vaadeldud võimalikke teisi väljapääsuteid ega tuvastatud, et jalatsijäljed, millele politseinikud järgnesid, kuulusid A.J-ile. Politseiauto sõitis erinevatel teedel ajavahemikul 09.37-09.
11. Alles kell 10.01 tuli vastu meesterahvas. On ajaliselt usutav, et D elukohast RRR-st jõudis A.J kohale, kus politsei teda kinni pidas. A.J lahkus RRR-st pärast kella 9.00 ja 20 min hiljem peeti politseitöötajate poolt kinni.
12. Lisaks rõhutab apellant, et Q elukoht MMM ei ole täielikult tupiktänav ning suhtlemisel politseitöötajatega olid A.J-il arusaamatused seonduvalt keelebarjääriga. Tänavalt väljapääsemiseks puudunuks A.J-il vajadus üle aia hüpata, kuna ta oli väljapääsuteede olukorraga hästi kursis. Maakohus sellega ei arvestanud. A.J vastas ebatäpselt ema elukoha MMM asemel KKK. Kuna A.J politseist väljumisel ei teadnud, et autoga on sõidetud, ta ema elukohas ei käinud ja arvas põhjendatult, et auto seisab tema kodus UUU. Seoses keelebarjääriga on A.J-i ütlustes teisigi ebatäpsusi, millega tuleks arvestada.
13. Apellant palub otsus tühistada ja langetada uus, õigeks mõistev otsus, tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-le 2, § 339 lg 1 p-dele 7,8 ning § 340 lg 2 p-le
15. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses. Vastuseid apellatsioonile ei edastatud. Kaitsja taotles riigi õigusabi kulude hüvitamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioon põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on põhistanud otsust asjakohaselt ja kõiki olulisi asjaolusid hinnates ning selle muutmiseks pole põhjust.
17. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 116-6115/67, p 28). Tulenevalt sellest ja KrMS § 331 lg-s 2 sätestatust arutab ringkonnakohus asja vaid apellatsiooni piires. Apellatsioonis on vaidlustatud faktilise asjaolu – kas A.J juhtis süüdistuses nimetatud ajal sõidukit – tuvastamist ja sellega seoses tõendite hindamist. Muud (sh teo koosseisupärasusele ja õigusvastasusele hinnangu andmist ega karistust) vaidlustatud pole.
18. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-18-1247/58, p 33; 31-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleks siis lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ja miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (nt RKKKo-d nr 1-20-1301/35, p 14, ja 1-1910157, p 7). Praeguses asjas ei tuvasta ringkonnakohus vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (st teha samadele tõenditele tuginedes õigeksmõistev otsus vastukaaluks maakohtu süüdimõistvale otsusele).
19. KrMS § 342 lg 3 p 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta jätta oma otsuses esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Riigikohus on möönnud, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava 3 vastuse juba maakohtu otsuses; sellist otsust muutmata jättes peab ringkonnakohus analüüsima üksnes neid apellatsiooni argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31; nr 3-1-1-109-15, p 108). Praeguses asjas puuduvad apellatsioonis uued argumendid: kõiki selles tõstatatud küsimusi on maakohtu otsuses juba analüüsitud ja hinnatud. Ringkonnakohus ei korda seetõttu allpool maakohtu põhjendusi täies mahus.
20. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus on tõendeid valesti hinnanud, st lugenud ekslikult usaldusväärseks tunnistaja F ütlused selle kohta, et ta nägi sõidukit juhtimas süüdistuses nimetatud ajal just A.J-i , ning lugenud ekslikult ebausaldusväärseks süüdistatava ütlused, milles ta seda eitab, ja süüdistatava ema Q ütlused, et hommikul, kui poeg kinni peeti, käis sõidukiga tema juures hoopis O.
21. Maakohus on kontrollinud F ütluste usaldusväärusust kõiki kohtupraktikas nõutud kriteeriume silmas pidades ja põhjendanud oma järeldusi faktidele ja sisulisele analüüsile tuginedes otsuse pdes 9-
22. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega sedasta ühtki põhjust, mis annaks vähimagi veenvusega alust arvata, et tunnistaja valetab. Kaitsja väide, et tunnistaja võib A.J-i äratundmises eksida, on oletuslik. Kõik andmed viitavad sellele, et tunnistaja ei eksinud. Ringkonnakohus nõustub siin maakohtu põhjendustega ja lisab järgmist.
23. Ristküsitlusel kinnitas F, et kui A.J-i juhitud sõiduk tunnistaja juhitud politseiautost vastusõidul möödus, tundis ta A.J-i ära (tl 48) ja ta oli selles veendunud. Apellandi mõtteliin, nagu tunnistaja võinuks eksida, on eksitav. Tunnistaja ei möönnud eksimisvõimalust – istungiprotokollis (tl 51) on kaitsja küsimus ja tunnistaja vastus kirjas järgmiselt: „K: „Kui suur võimalus on see, et võisite eksida, et tegemist on A.J-iga, kui ta vastu tuli? Kui suur on võimalus eksimiseks?“ – V: „Kui väga-väga sarnane on, võib segamini minna, aga olen kindel, et tema.“ Tuleb tõdeda, et kaitsja küsimus oli mitmeastmeline ja suunav (st selles sisaldus eeldus, et tunnistaja eksib), mistõttu sellisele küsimusele on ka raske selget vastust anda. Tunnistaja vastus on sellegipoolest piisavalt selgesti arusaadav – asjaolu, et vastuse teine pool algab sõnaga „aga“, viitab eesti keele reeglite kohaselt sellele, et lause teises pooles vastandub tunnistaja esimesele poolele. Seega, kui lause esimeses pooles üritab tunnistaja vastata kaitsja segases küsimuses sisaldunud eksimisvõimalusele kui hüpoteesile, siis lause teises pooles taandab ta end eksimisvõimalusest ja kinnitab üle, et ta on kindel, et antud juhul oli tegu A.J-iga. Seega tuleb tunnistaja vastust mõista nii, et konkreetsel juhul välistas ta eksimuse.
24. Seda, et tunnistaja ei eksinud ja tundis tõepoolest juba sõidu ajal ära A.J-i , kinnitab seegi, et ta teadis teda varasemast kokkupuutest, olles teda varem samasuguselt teolt tabanud. Tunnistaja ütlustest ja politseiauto pardakaamera salvestuselt (vaadeldi kohtuistungil – tl 46-47; vaatlusprotokoll tl 27, salvestis ümbrikus tl 28, CD-l
25. videklipp) nähtub üheselt, et pärast seda, kui autod üksteisele vastu sõitsid, pööras politseiauto otsekohe otsa ringi ja hakkas kohatud sõidukile järgi sõitma. See vahetu reaktsioon kinnitab, et tunnistaja F tundis talle teadaolevalt juhilubadeta A.J-i kohe ära ja reageeris sellele järele sõitmisega – kui ta poleks teda ära tundnud, poleks tal olnud põhjust talle järele sõita. Asjaolu, et ta jõudis minuti pärast autoni, mille juht oli juba kadunud, kuid leidiski A.J-i ca pool tundi hiljem asula pealt, kinnitab kaudselt tunnistaja jutu tõesust, sest muudab selle eluliselt usutavaks.
26. Apellandi väitega, et tunnistaja F ütlused on vastuolus 22.03.2021.a. asitõendi vaatlusprotokolliga, ringkonnakohus ei nõustu. Vaatlusprotokoll ja selles vaadeldud salvestuselt nähtuv ei kahanda kuidagi F järjekindla väite usutavust, et ta tundis Ford Mondeo juhis ära A.J-i. Apellatsioonist nähtub ka, et kaitsja ei ole kõnealuse vaatlusprotokolliga tuttav, kuna väidab, et vaatlusprotokolli kohaselt ei olnud 19.03.2021.a. kell 09.25 juhi nägu salvestisel tuvastatav. Nii vaatlusprotokollist kui ka salvestiselt on näha, et kell 9:25 ei kohtunud F juhitud sõiduk süüdistuses kajastatud sõidukiga. Selline kohtumine toimus 9:33 – protokollis mööndakse küll, et salvestiselt ei ole juhi nägi eristatav, aga see ei kummuta kuidagi tunnistaja väite 4 usaldusväärsust, et tema tundis inimese ära (vt ka eelmist punkti). Sadas tõepoolest õrna lund, aga ilm oli täiesti valge ning erinevalt pardakaamerast, mis asus salongi keskosas, istus F juhikohal: ta sai keerata pead ka küljele ning nägi mööduva auto juhti seega lähemalt ja mitme nurga alt. Kui videosalvestuse vaataja sõltub videopildi teravusest ja kvaliteedist, siis F vaatlustingimused olid paremad ja ta pole ka ise nende üle kurtnud. Seda, et F võimalused näha olid paremad ja täpsemad kui videosalvestuse vaataja omad, kinnitab ka asjaolu, et kuigi videolt ei ole jälitatavat sõidukit näha, kui see tänavate vahel keerab, siis F sõitis jälitatavale sõidukile silmanägemise järgi (tl 4849) otsejoones õigesti järele ja leidiski selle vahetult järgnedes ilma eksikäike tegemata (seda kinnitab videolt nähtav). Viimane tõestab, et F nägi ka seda, mida pardakaamera salvestuselt eristada pole võimalik.
27. Ringkonnakohus ei sedasta maakohtuga sarnaselt mingit vastuolu ka seoses A.J-i riietusega. Videosalvestusel (
28. klipp CD-l) on lume taustal selgesti tajutav, et kui politsei kell 10:11 Aespa alevikus A.J-iga kohtub, mõjub tolle riietus tumedalt – täpsemalt on tal seljas hall jope, nagu on ka vaatlusprotokollis kirjas. Tume ja hall ei vastandu teineteisele, nagu kaitsja paistab eksikombel arvavat - hall võib olla ka tume, nagu see antud juhul videol ka mõjub. Seega pole midagi vastuolulist selles, et F nimetas autojuhi riideid tumedaks. Kaitsja vahendatud A.J-i väide (tl 53), et tal polnud seljas tumedaid riideid, jääb seetõttu sisutühjaks. Mis puudutab peakatet, siis ei tuvasta ringkonnakohus vastuolu selles, et F sõnul tundus talle sõidukiga kohtudes, et tolle juhil oli peas must müts, videolt on aga näha, et ca pool tundi hiljem kõndis A.J tänaval, kapuuts peas. Esiteks pole välistatud, et A.J-il oli kapuutsi all müts ning kapuuts oli tõmmatud üle selle, sest sadas lund (nagu videolt näha). Teiseks poleks aga selleski midagi märkimisväärset, kui F ajanuks peakatted segi. On mõistetav, et ta keskendus möödasõidul juhi näojoonte äratundmisele, mitte tema peakatte iseärasuste meeldejätmisele – oluline on see, et juhi pea oli kaetud ja selles ta ei eksinud. Selle, et A.J-il oli autot juhtides siiski peas just müts, muudab aga tõenäoliseks A.J-i kahtlustatavana kinnipidamise protokoll
29. märtsist 2021 (tl 21), mille p-s 6 on märgitud temal seljas olnud riideesemed: „seljas hele-tumehalli värvi jope, peas musta värvi müts; seljas hallimustatriibuline kampsun, jalas tumehallid püksid.“ Selle tõendi valguses tuleb tõdeda, et A.J-i ütlus (tl 53), et tal polnud tol päeval üldse mütsi, on kummutatud ja eksitav.
30. Kokkuvõttes pole mingit põhjust lugeda tunnistaja F ütlusi ebausaldusväärseks ega ülehinnatuks, nagu kaitsja väidab. Nende tähtsust olekski raske üle hinnata, sest just neile tuginedes ja võttes lisaks arvesse muud usaldusväärsed kaudsed tõendid (A.J-i kinnipidamine lähikonnas ja fakt, et ta on selle sõiduauto esmane kasutaja (tl 14); ühegi teise potentsiaalse juhi tuvastamatus; asjaolu, et juhtimisõiguseta A.J on varem vähemalt kahel korral lubamatult sõidukit juhtinud, sh alles 2020 sügisel sama sõidukiga), saab lugeda tõendatuks, et A.J juhtis 19.03.2021 süüdistuses kirjeldatud asjaoludel juhtimisõiguseta sõiduautot numbrimärgiga 903ASN. Sellisele järeldusele maakohus õigesti jõudiski, hinnates ka ise tõendeid nende kogumis ja omistamata ühelegi tõendile ette kindlaksmääratud jõudu.
31. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis oleks F ütlustega vastuolus. Süüdistatava ja tema ema ütlused on küll tunnistaja ütlustega vastuolus, kuid maakohus luges need õigesti ebausaldusväärseks ja jättis tõendikogumist välja. Erinevalt tunnistaja F-st, kelle puhul pole esitatud ainsatki argumenti, miks ta peaks valetama, on olemas eluliselt kõigiti usutavad põhjused, miks võiks vältida tõtt süüdistatav või tema ütlusi andev ema. Süüdistatava eluliselt usutavaks valetamismotiiviks on soov vabaneda vastutusest – asjast nähtuvalt on ta korduvalt liiklusrikkumiste eest väärteokorras karistatud ja nüüdne järjekordne süsteemne juhtimisõiguseta sõit tõi kaasa viimaks kriminaalkaristuse juhtimisõiguseta sõitmise eest; hirmu karistuse raskuse ees süvendas suure tõenäosusega seegi, et tal on
32. aastast kehtiv karistatud joobes juhtimise eest ehk KarS § 424 järgi (rahaline karistus – tl 24). See, et A.J on varemgi sarnastel asjaoludel sõidukit juhtinud ja politseile „vahelejäämise“ vältimiseks sündmuskohalt lahkunud, 5 nähtub tema enda ristküsitlusel antud vastustest (tl 56). Seega on usutav, et ta soovis ka seekord vastutust vältida. Seda, et süüdistatava ütlused ei pruugi olla tõeväärtusega, kinnitab ka juba ülal viidatud asjaolu, et ta on ülekuulamisel kinnitanud, et tal polnud mütsi, kuid kinnipidamisel tal müts ometi oli. Süüdistatava ema motiivina saab näha soovi poega aidata; samuti on võimalik, et süüdistatava ema ei valetanudki, vaid eksis, kui väitis, et linnupuuri tõi Y talle just süüdistuses nimetatud hommikul – nimelt ei mäleta tunnistaja täpset kuupäeva.
33. Maakohus on põhjendanud otsuse p-des 11-14 adekvaatselt, miks ta ei pea süüdistatava ja tema ema esitatud versiooni ja seda vahendavaid ütlusi usaldusväärseteks. Ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi, kuid lisab täiendavalt järgmist.
34. Apellandi arvates pole usaldusväärseid tõendeid, et Y 19.03.2021.a. Q elukohta linnupuuri ei viinud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on otsuse p-des 13-14 esitanud tõenditele tugineva, loogilise ja argumenteeritud mõttekäigu, miks ta on veendunud, et 19.03.2021 ei näinud F Ford Mondeot r nr XXXXXX mitte Y juhituna, vaid just A.J-i juhituna. Ringkonnakohus jagab maakohtu mõttekäiku, et puudub mistahes loogika ja eluline usutavus sellel, et kell 9:34 leidis F koos paarilisega Q maja lähedalt auto, millega oli sinna sõitnud linnupuuri toonud Y. Eksitav on apellandi väide, nagu saaks just Y ütlustest tuletada, et linnupuuri toomine ja A.J-i kinnipidamine toimusid samal päeval – midagi sellist pole Y öelnud. Samuti pole ringkonnakohtul põhjust kahelda, et vahetult pärast sõiduki nr XXXXXX peatumist kohale jõudnud F nägi auto juurest minemas jälgi, mis kulgesid läbi hoovi kõrvalkrundini, aiani, sealt alevi poole. Videolt on näha, et vahetult enne sõiduki peatumist oli hakanud sadama kerget lund, mis aina tihenes. Seega on täiesti usutav ja loogiline, et peatunud autost väljunud inimese jäljed olidki need, mida F pilguga fikseeris. Kui sõidukit oleks juhtinud linnupuuriga Q-le külla tulev Y, poleks eluliselt usutav ega loogiline, et jäljed oleks viinud üle aia. Arusaamatu on apellatsioonis korratud väide, et alevi peale oleks pääsenud ka teid mööda, st tegu polnud absoluutse tupikuga. Ringkonnakohus ei mõista, kuidas puutub see väide kaitseversiooni seisukohalt asjasse. Kohtul pole põhjust arvata, et F jälgede osas valetab – kui jäljed viisid üle aia, siis seda enam on alust arvata, et need jättis põgeneja, kes soovis üldkäidavaid teid ja hõlpsat tabamist vältida, mitte aga (väidetavalt) täiesti legitiimsetel ja süütutel põhjustel liikuv Y.
35. Mõistetamatuks jääb ka see apellatsiooniväide, et maakohus pidanuks Y ütluste hindamisel rohkem arvestama, et need olid ajendatud soovist just teda ennast kaitsta. Apellant ei esita ühtki mõistlikku mõtet, mille eest pidanuks Y end kaitsma. Y kinnitas kohtus, et tal on juhtimisõigus ja ta ei sõida alkoholijoobes – kaitsja ega süüdistatav pole esitanud ühtki tõendit ega argumenti, mis kinnitaks, et 19.03.2021 olid lood Y-ga kuidagi teisiti. Temal, erinevalt juhtimisõiguseta A.J-ist , keda politsei nägi autot juhtimas, poleks olnud põhjust põgeneda. Selles valguses jäävad arusaamatuks ka apellatsiooni etteheited, et politsei ei kontrollinud rohkemaid ümberkaudseid teid, et hüpoteetilist põgenejat püüda. Politsei pardakaamera salvestistelt on näha, et terve aja alates sõidukite esmasest kohtumisest kuni A.J-i tabamiseni kammiti läbi ümberkaudseid tänavaid. Apellant pole väitnud, et tänavatel sõitmine toimus ebaloogilises järjekorras või et politsei jättis tähelepanuta kellegi teise alevi peal liikunud inimese, kes võinuks osutuda sõiduki nr XXXXXX juhtijaks.
36. Ringkonnakohus ei pea tähtsust omavaks puuduseks seda, et ei kontrollitud spetsiifiliselt, kas autost eemalduvad jäljed kuulusid just A.J-ile . Esiteks oleks seda olnud praktiliselt võimatu teha, arvestades pidevat sadu ja konkreetses olukorras tegutsevaid piiratud politseijõude – on tõenäoline, et A.J-i kinnipidamise ajaks olid jäljed juba täis sadanud. Teiseks aga pole sellel samasuse tuvastamisel ka määravat tähendust, sest asjas pole peale A.J-i tuvastatud ühtegi teist isikut, kes oleks ligilähedasegi tõenäosusega võinud asjaomast sõidukit juhtida. Nagu ülal öeldud, nähti teda autoroolis ja ta leiti pisut hiljem sündmuskoha lähedalt, ta on kõnealuse auto kasutaja ning lisaks kuulub juhtimisõiguseta sõitmine ka tema käitumismustrisse. Sõltumata sellest, 6 kas jälgede samasust kontrolliti või mitte, ei ole asjas ühtegi tõsiseltvõetavat kahtlust, mida olnuks vaja selle toiminguga kõrvaldada.
37. Oluline on see, et A.J pole esitanud mingit usutavat ja tõenditega kinnitust leidvat alibit. Apellatsioonis on alibi sõnastatud järgmiselt: „On ajaliselt usutav, et D elukohast RRR-st jõudis A.J kohale, kus politsei teda kinni pidas. A.J lahkus RRR-st pärast kella 9.00 ja 20 min hiljem peeti politseitöötajate poolt kinni.“ Ringkonnakohus ei ole siin aga kaitsjaga nõus – selline asjade käik pole ei usutav, tõendatud ega vasta ka asjas tuvastatud faktidele. Seda väites tugineb ringkonnakohus tõendite kõrval ka KrMS § 60 lg-te 1 ja 3 kohaselt üldtuntud asjaoludele, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Viimatimainitute all peab ringkonnakohus silmas Google Maps (Google.com/maps) kaardirakendust ja sealset tänavavaadet, mis kajastab Aespa asulat.
38. Nimetatud kaardirakenduse kohaselt on Aespas aadressilt RRR A.J-i koduni (UUU) ca 49 minuti pikkune jalgsiteekond. Kõrvutades asjas vaadeldud politseiauto pardakaamera videot avalikust veebist kättesaadavate Google Maps andmetega, on sedastatav, et tunnistaja F juhitud politseiauto kohtus jalgsi kõndiva A.J-iga kell 10:11 FFF maja juures, kuhu on kaardirakenduse kohaselt RRR maja juurest ca 28 minuti jalgsitee. See koht asub kaardilt nähtuvalt mõne minuti kaugusel auto hülgamiskohast ja A.J-i ema elukohast. Politseiga kohtudes kõndis A.J mööda FF suunas, mis oleks viinud tema koju. A.J on öelnud, et ta lahkus D poolt kodu suunas ca 9:10 (ehk 40 min pärast sinna saabumist ca 8:30) ja kõndis sealt ca 20 minutit, kuni kohtas politseid (tl 53). Kui võtta need väited aluseks, siis tekib küsimus, kuhu kadusid ülejäänud 40 minutit, kuna politseiga kohtus ta alles 10:
39. Isegi siis, kui luua teatud ajapuhver ja oletada, et A.J lahkus aadressilt RRR kell 9:15 ning tema teekond sealt kuni FFF majani kestis 30 minutit, siis oleks ta pidanud sinna jõudma hiljemalt kell 9:
40. Samuti, arvestades, et oma sõnul oli ta teel otse koju, oleks ta pidanud olema politseiga kohtumise ajaks hoopis kaugemal – oma kodus UUU, kuhu ei saanud FFF juurest olla enam maad kui 20 minutit. Seega ka sellisel juhul ei ole tema jutt, et ta tuli jala otse aadressilt RRR, loogiline ega eluliselt veenev. Kuna A.J-i versioon oma tollehommikuse liikumise kohta ei ole usaldusväärne ega asjaolusid arvestades loogiline, tulebki tema sellekohased väited kõrvale heita.
41. Seejuures pole A.J end aktiivselt kaitstes esitanud alibi kinnituseks ega kontrollimiseks ühtki tõendit. On tähelepanuväärne, et kuigi kohtulikus eelmenetluses (tl 6, 8) on kaitsja väitnud, et tunnistaja N saab tõendada, et A.J viibis neil kodus RRR kella 9:00-10:00 vahel, on tunnistajast kohtulikul uurimisel loobutud. Samuti ei haaku see väide A.J-i enda ütlustega, et ta oli RRR vahemikus hoopis 8:30-9:
42. Seega ei saa pidada kaitseversiooni selles küsimuses järjekindlaks. Ometi võimaldanuks RRR olnud isikute ülekuulamine kinnitada, kas ja mis kell ta seal oli ning kas ta käis seal jala või transpordivahendiga.
43. Kokkuvõttes puudub usaldusväärne alternatiivne kaitseversioon, mis kinnitaks süüdistatava alibit. Seega jääbki ainukeseks tõendatud ja eluliselt usutavaks versiooniks see, et 9:33 juhtis A.J sõiduautot, nagu on öelnud tunnistaja F. Seda kohtu järeldust ei kummuta ka apellatsioonis korratud tõik, et suheldes politseitöötajatega olid A.J-il keelebarjäärist tulenevad arusaamatused ning seetõttu oli tema ütlustes ebatäpsusi, millega tuleks arvestada. Apellatsioonist jääb ebaselgeks, kuidas mõjutab A.J-i kesine eesti keele oskus maakohtu järelduste tõesust. Maakohus ei ole tuginenud tõendeid hinnates asjaolule, mis sõltunuks A.J-i väljendumisoskusest eesti keeles. Ka pole kaitsja öelnud, mis need ebatäpsused on, millega ringkonnakohtul oleks põhjust arvestada ja kuidas need osutavad maakohtu eksimusele.
44. Ringkonnakohus meenutab siinkohal väljakujunenud kohtupraktikat, millega maakohtu otsus on kõigiti kooskõlas. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks 7 (RKKKo 03.04.2020, 1-18-2232/179, p-d 66–67 jpt). Kõrvaldamata kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. Kui kaitseversioon ei haaku olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 27.06.2015, 3-1-1-49-16, p 21; RKKKo 13.10.2015, 3-1-1-77-15, p-d 18–19; RKKKo 07.11.2019, 1-18-86/128, p 58). Süüdimõistev otsus saab tugineda kohtu jälgitavalt esitatud seisukohal, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist (RKKKo nr 1-20-1301, p 12). Praeguses asjas just nii ongi ja süüs kõrvaldamata kahtlusi pole.
45. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioon tagajärjetuks, kuna maakohtu otsus on veatu ja apellant pole suutnud selle õigsust kõigutada. Apellatsiooni väited, et kohtuotsuses puudub põhjendus ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 rikkumine), pole õiged. Kohtu põhistuste ekslikkus ei olekski samastatav nende puudumisega (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 15). Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Praegusel juhul sellist olukorda ei ole.
46. Apellatsioonis on tuginetud üldsõnaliselt ka KrMS § 338 p-le
47. Nimetatud säte räägib materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Ometi pole apellatsioonis sõnagagi materiaalõiguse kohaldamisel tehtud vigu puudutatud, vaid on keskendutud tõendite valele hindamisele ja põhjenduste puudumisele, mis saaksid olla menetlusõiguse rikkumised. Kuna apellant pole materiaalõiguse kohaldamise osas ühtki konkreetset etteheidet teinud ning ka ringkonnakohus ei tuvasta ühtki viga teo kooseisupärasuse ja õigusvastasuse tuvastamisel (see on õigesti kvalifitseeritud KarS § 4231 järgi) ega karistuse mõistmisel ja selle kandmisest tingimuslikult vabastamisel, siis pole põhjust maakohtu otsust selle tõttu tühistada. Mõistetud kolmekuuline vangistus vastab süüdistatavale inkrimineeritud 19.03.2021.a teole ning maakohus on seda piisavalt põhjendanud, võttes karistuse mõistmisel arvesse kõiki seaduses nõutud asjaolusid. Kokkuvõttes ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
48. A.J-i kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 140 eurot ja 40 senti (sisaldab käibemaksu). Taotluse kohaselt võttis maakohtu otsusega tutvumise ja kaitsealusega konsulteerimise 40 minutit (36 eurot) ning apellatsioonkaebuse koostamine ja kliendile selgitamine 90 minutit (81 eurot), millele lisandub käibemaks 23 eurot 40 senti. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada. Kuna ringkonnakohus apellatsiooni ei rahulda, jääb apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le A.J-i kanda. KarS § 180 lg 3 kohaldamist taotletud ei ole. Allkirjastatud digitaalselt 8