Obsah (9)

§ 199§ 121§ 76§ 65§ 68§ 73§ 268§ 74§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 20. jaanuar 2020 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-7234 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kart

§ 199

lg 2 p 9, § 121 lg 2 p 2 järgi, üldmenetluse korras Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu

1. novembri 2019 kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Jürgen Hüva, kaitsja vandeadvokaat Deniss Matvejev ja süüdistatav B.N Süüdistatav B.N , isikukood: XXX. Viibimiskoht Viru Vangla. Varem kriminaalkorras karistatud 2 korral. Tõkend vahistamine alates
2. augustist
3. Kaitsja Vandeadvokaat Deniss Matvejev RESOLUTSIOON: Viru Maakohtu
4. novembri 2019 kohtuotsus jätta muutmata, apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Viru Maakohtu
6. novembri
7. a otsusega mõisteti B.N õigeks

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Ta tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p 9 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust.

§ 76

lg 8 ja

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 6.

juuli 2017 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 21 päeva vangistuse võrra. B.N-ile liitkaristuseks mõisteti 1 aasta, 2 kuud ja 21 päeva vangistust. Karistusaja hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg (1 päev). Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 1 aasta 2 kuud ja 20 päeva vangistust alates B.N-i kinnipidamisest, s.o 1. augustist 2019. Rahuldati kannatanu tsiviilhagi ning lahendati menetluskulude ja asitõenditega seotud küsimused. 2. Prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatakse B.N-i õigeksmõistmist

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides vaidlustatakse B.N-ile

§ 199lg 2 p 9 järgi mõistetud karistust.

Maakohtu otsuse põhiseisukohad 3. B.N-i süüdistatakse selles, et ta pani toime teisele inimesele füüsilist valu ja kehavigastusi tekitanud kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, s.o

§ 121

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis seisnes selles, et ta 13.07.2019 kella 01:30 paiku asudes Sillamäe linnas XXX paikneva hoone juures kasutas füüsilist vägivalda oma elukaaslase J.K. suhtes lüües viimast korduvalt käega pähe, millega tekitas kannatanule füüsilist valu.

1. Süüdistatav B.N end süüdi ei tunnistanud. Tal oli tol ööl skandaal J.K. ga. Nad riidlesid, sest teda joomise pärast vallandati töölt ning ta jõi raha maha, aga raha oli vaja tasuda korteri eest. Ta jõi raha maha ja sel põhjusel olid konfliktid. Ta ei kasutanud tol ööl J.K. vastu kehalist väärkohtlemist. Ta ei tea, mis põhjusel J.K. helistas häirekeskusesse ja kutsus välja politsei. Ta ei saanud lihtsalt füüsiliselt kuulda, mida J.K. rääkis telefonitorusse. Teda peeti kinni ja paigutati arestimajja. Maakohus, kõrvutades süüdistatava ütluseid teiste kohtu hinnangul usaldusväärsete tõenditega leidis, et puudub alus asuda seisukohale, et süüdistatava ütlused ei vasta tegelikkusele.
2. Kannatanu J.K. ütluste kohaselt kui teda 22.07.2019 politseis kannatanuna üle kuulati, siis ta ei andnud ütlusi. Ta keeldus ütluste andmisest. Ta kutsus välja politsei, et nad viiks B.N-i kaasa kainenema. Kannatanu nõustus, et ta valetas kui helistas häirekeskusesse ja kohaletulnud politseipatrullile. Nad ei kakelnud, nad karjusid üksteise peale. Kannatanu ütlustest nähtub seega, et süüdistatav ei ole teda süüdistuses toodud ajal ja kohas kehaliselt väärkohelnud. Süüdistatava ja kannatanu ütlused langevad omavahel kokku.
3. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt (KoTo, tõendite köide, tl 42-43), vaadeldi 13.07.2019 Sillamäel maja nr 16 juures Kajaka tänaval patrullpolitseiniku rinnakaameraga tehtud videosalvestist. Avaldaja J.K. räägib, et tema endine elukaaslane B.N lõi teda käega ja hammustas teda/näitab vigastatud kõrva/, millega tekitas talle füüsilist valu ja vigastusi. Maakohtu hinnangul ei nähtu nimetatud tõendist, et kannatanu oleks avaldanud, et B.N lõi teda korduvalt käega pähe. Eeltoodud tõendist ei nähtu ka see, et kannatanul oleksid esinenud mingisugused vigastused, mis viitaksid kehalisele väärkohtlemisele.
4. Maakohus analüüsis ka asitõendi vaatlusprotokolli (KoTo, tõendite köide, tl 36-41), mille vaadeldavaks objektiks on salvestis kannatanu kõnega häirekeskusesse 13.07.
5. Teataja toob välja enda ütlustes: „Ta peksab mind“ ning küsimusele, kas käes oli ka midagi vastab avaldaja „Ei, kätega vastu nägu“. Palvele öelda aadress teatab avaldaja: „Ma ütlesin, XXX “. Tagaplaanil meeshääl: „Sina, kits!“. Teataja teatab: „B.N-i “. Tema nimi on: „J.K. “. Nimetatud tõendist nähtub seega see, et kannatanu J.K. on teavitanud sellest, et süüdistatav teda peksab. 2
6. Tunnistaja A.S. i (KoTo, tl 61 pöördel-63) ütluste usaldusväärsuses kohtul alust kahelda ei olnud, kuid tema puhul tuli kohtul võtta seisukoht, kas tema ütlused on kasutatavad tõendina selles osas, kas süüdistatav süüdistuses toodud ajal ja kohas kehaliselt väärkohtles kannatanut, sest tema ütluste kohaselt ta ise seda vahetult pealt ei näinud. Tunnistaja ütluste kohaselt töötab ta Narva politseijaoskonnas patrullis. Ta sai 13.07.2019 öösel väljakutse aadressil XXX , Sillamäe. Teatises oli, et meesterahvas peksab naist. Kui nad jõudsid kohale XXX maja juurde, siis ta nägi kuidas meesterahvas haaras naisterahvast ja naisterahvas üritas lahti saada. Naisterahvas selgitas, et käesolev meesterahvas teda lõi ning hammustas. Naise sõnul meesterahvas lõi teda mitu korda vastu nägu. Naiselt oli tunda alkoholilõhna ning naine oli väga hirmunud. Samuti oli tunda B.N-il alkoholilõhna. J.K. keeldus avalduse kirjutamisest, selgitades, et B.N võib talle pärast teha midagi halba. Tunnistaja ei mäleta, kas ta nägi naisterahva kehal mingisuguseid nähtavaid vigastusi. Antud sündmuse kohta oli koostatud lähisuhtevägivalla infoleht. Kannatanu silmis oli pisarad, nuuskas ninaga ning hõõrus käega nägu.
7. Maakohus leidis, et pole võimalik tõsikindlalt asuda seisukohale, et täidetud on KrMS § 66 lg 21 p-s 2 nimetatud tingimus. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus tunnistaja A.S. i ütlustega saaks lugeda tõendatuks selle, et süüdistuses toodud ajal ja kohas toimus kannatanu kehaline väärkohtlemine. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks.
8. Kannatanu J.K. ütluste kohaselt ta valetas patrullpolitseinikule selle kohta, et süüdistatav B.N teda lõi, kuna soovis, et B.N viidaks kainenema. Nii süüdistatava B.N-i kui ka kannatanu ütlustega on tõendatud see, et neil oli 13.07.2019 kella 01:30 paiku konflikt, mida kinnitab ka 05.08.2019 asitõendi vaatlusprotokoll (KoTo, tõendite köide, tl 33-41), kus nähtub, et süüdistatav ja kannatanu tülitsevad telefonivestluse ajal ning ka süüdistatav viibib telefonivestluse ajal läheduses. Kohtu hinnangul on eeltoodud tõendiga ja ka teise asitõendi vaatlusprotokolliga 05.08.2019 (KoTo, tõendite köide, tl 42-43) ning ka tunnistaja A.S. i ütlustega (KoTo, tl 61 pöördel-63) tõendatud see, et kannatanu tundis hirmutunnet seoses süüdistatavalt lähtuva ohuga. Seda kinnitab 05.08.2019 asitõendi vaatlusprotokollist (KoTo, tõendite köide, tl 33-41) nähtuv. Maakohtu hinnangul kannatanu poolt välja toodu ei võimalda asuda tõsikindlalt seisukohale, et ka 13.07.2019 süüdistuses toodud ajal süüdistatav B.N kehaliselt väärkohtles teda lüües talle korduvalt käega pähe. Kannatanu ütluste pinnalt ei saa täielikult välistada seda, et kannatanu Häirekeskusesse helistamise põhjuseks oli asjaolu, et kannatanu tundis hirmutunnet, kuna süüdistatav oli kannatanu ära tüüdanud, ta oli tüdinenud varasematest peksmistest ning süüdistatav ei olnud nõus vabatahtlikult ära minema, mida kinnitasid ka tunnistaja A.S. i ütlused, mille kohaselt sündmuskohale jõudes hoidis süüdistatav kannatanut kinni.
9. Maakohtu hinnangul ka tunnistaja A.S. ei mäletanud, kas J.K. l olid mingid vigastused. Maakohus möönis, et kannatanu pole andnud kohtuistungil täielikult üks-üheselt kattuvaid ütlusi selles osas, kuna ta on vanglas külastanud süüdistatavat. Maakohus leidis veel, et tunnistaja A.S. i ütlused ei ole kasutatavad tõendina selles osas, kas toimus süüdistuses toodud ajal ja viisil kannatanu kehaline väärkohtlemine, kuna välistada ei saa, et kannatanu J.K. moonutas tõde. Sama kehtib ka 05.08.2019 asitõendi vaatlusprotokolli kohta, kus kannatanu on teatanud, et süüdistatav peksab teda kätega vastu nägu. Kohtule on esitatud ka tõendina lähisuhtevägivalla infoleht (KoTo, tõendite köide, tl 44), mille kohaselt 13.07.2019 J.K. on vigastatud, kuid sellel 3 lehel puudub kannatanu allkiri ning ka pole aru saada, milles kannatanu vigastused seisnevad. Tunnistaja A.S. i ütluste kohaselt kui kehalised vigastused on nähtavad, siis nad märgivad, mida näevad. Maakohus leidis, et isegi jaatada seda, et infoleht on kasutatav iseseisva tõendina, siis pole võimalik asuda selle pinnalt seisukohale, et kannatanul esinesid mingid vigastused, sest selle tõendi looja ei mäletanud kohtuistungil, kas kannatanul esinesid mingid vigastused või mitte.
10. Seega maakohtu hinnangul ei saa tõendeid kogumis hinnates asuda seisukohale, et kannatanu J.K. andis kohtus teadvalt tegelikkusele mittevastavaid ütlusi. Kohtuistungil selgus, et kannatanu J.K. keeldus kohtueelsel uurimisel ütluste andmisest ning seega ei saa tõusetuda küsimust sellest, kas ta andis kohtueelsel uurimisel teadlikult tegelikkusele mittevastavaid ütlusi.
11. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et kohtuliku uurimise tulemusena ei leidnud usaldusväärselt tõendamist see, et B.N 13.07.2019 kella 01:30 paiku asudes Sillamäe linnas XXX paikneva hoone juures kasutas füüsilist vägivalda oma elukaaslase J.K. suhtes lüües viimast korduvalt käega pähe, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Nii süüdistatav kui kannatanu on eitanud süüdistuses toodud ajal kehalise väärkohtlemise toimepanemist ning kõikide ülejäänud kohtule esitatud tõendite algallikaks on kannatanu poolt välja toodu, mille osas on ta kohtuistungil teatanud, et ta valetas nii Häirekeskusesse helistades kui ka patrullpolitseinikuga vesteldes.
12. Lõpetuseks lisas maakohus, et kõrvaldamata kahtlus selles, et süüdistatav pole toime pannud talle inkrimineeritavad kuritegu näitab ka see, et süüdistuse kohaselt toimus kehaline väärkohtlemine õues. Üldteada on see, et üldjuhul toimuvad lähisuhtes kehalised väärkohtlemised kinniste koduuste taga, kus saab välistada kuriteo toimepanemisel pealtnägijate olemasolu. Nähtuvalt 05.08.2019 asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olevalt CDplaadile talletatud salvestusest oli sündmuskoha vahetus läheduses kõrvalisi isikuid, kuid paraku on need isikud jäänud tuvastamata.
13. Kohus leidis kriminaaltoimikus olevaid tõendeid kogumis hinnates sedagi, et süüdistatava poolt talle inkrimineeritud varguste toimepanemine on tõendamist leidnud kõigis 6 kuriteoepisoodis ning süüdistatava tegevus on süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud. 16.

§ 199lg 2 p 9 järgi karistuse mõistmist põhjendas kohus järgmiselt.

Süüdistatav B.N on toime pannud süstemaatiliselt vargused tahtlikult ning karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks tuleb arvestada ka tema varasemat karistatust, mille kohaselt teda on varasemalt karistatud Viru Maakohtu 06.07.2017 otsusega

§ 199lg 2 p 9 järgi üldkasuliku tööga 240 tunni ulatuses (Ko

To, tõendite köide, tl 63-66). Viru Maakohtu 21.05.2018 määrusega pöörati talle mõistetud karistus täitmisele. Viru Maakohtu 12.11.2018 määrusega vabastati B.N vangistusest enne tähtaega koos tema allutamisega käitumiskontrollile katseajaga 6 kuud (KoTo, tõendite köide, tl 67-72). Arvestades käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale inkrimineeritavate kuritegude episoodide arvu ja süüdistatava varasemat karistatust samalaadse kuriteo eest ning uute kuritegude toimepanemist ajal, mil talle oli seoses vangistusest ennetähtaegse vabastamisega määratud katseaeg, siis ei esine B.N-i puhul selliseid erandikke asjaolusid, mis võimaldaksid jätta talle mõistetava liitkaristuse reaalselt täielikult täitmisele pööramata.

1. Maakohus leidis, et mõjutamaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja et kaitsta õiguskorda ei ole võimalik karistada B.N-i rahalise karistusega, arvestades 4 tema eelnevat kuritegelikku käitumist ning ka seda, et tal puudub piisav legaalne sissetulek, kuna ta ei tööta. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel karistust kergendavat asjaolu, s.o süüdistatava poolt süü tunnistamine. Hinnates süüdistatava süü suurust, ning et vargustega tekitatud kahju summa on väike, s.o 107, 94 eurot pidas maakohus põhjendatuks karistada teda alla keskmise määra jääva karistusega, s.o 1 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega.
2. B.N-i on karistatud Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.07.2017 otsusega

§ 199lg 2 p 9 järgi üldkasuliku tööga 240 tundi.

Viru Maakohtu 21.05.2018 määrusega pöörati mõistetud ning kandmata jäänud karistus, 8 kuud vangistust, täitmisele. B.N vabastati Viru Maakohtu 12.11.2018 määrusega enne tähtaega vangistuse kandmisest koos tema allutamisega käitumiskontrollile katseajaga 6 kuud. Kinnipeetavate isikute registri väljavõtte kohaselt asus B.N karistust kandma 18.05.2018 ning vabanes 28.11.2018 ning seega jäi tal 7 kuud ja 1 päev pikkusest karistusest kandmata 21 päeva vangistust. Seetõttu tuleb moodustada liitkaristus

§ 76

lg 8 ja

§ 65

lg 2 alusel, kuna B.N on vargusi toime pannud katseajal, mis määrati talle Viru Maakohtu 12.11.2018 määrusega. B.N-ile mõistetavat karistust, s.o 1 aasta ja 2 kuud vangistust tuleb suurendada Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.07.2017 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (21 päeva vangistust) ning mõista talle liitkaristuseks 1 aasta, 2 kuud ja 21 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.07.2019, s.o 1 päev ja ärakandmisele mõisteti 1 aasta, 2 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati 01.08.2019. Apellatsioonid 19. Prokuratuur palub tühistada Viru Maakohtu 28. novembri 2019 otsuse B.N-i õigeksmõistmises

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Teha selles osas uus otsus ning mõista B.N süüdi

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Mõista selle eest karistus ning uus liitkaristus maakohtu otsusega mõistetud karistusega

§ 199

lg 2 p 9 järgi ja Viru Maakohtu 06.07.2017 mõistetud karistuse ärakandmata osaga. 19.1 Vaidlus puudub asjaoludes, mille kohaselt süüdistuses nimetatud ajal ja kohas toimus B.N-i ja J.K. vahel konflikt. Prokuratuur ei nõustu aga sellega, et kohtus vahetult uuritud tõenditest ei ole võimalik jõuda tõsikindlale järeldusele, et B.N kasutas süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. 19.2 Apellant osutab kohtuotsuse punktis 10.3 toodud seisukohale, millega ta ei nõustu. Nimelt nähtub süüdistatava kohtus antud ütlustest, et ta ei saanud füüsiliselt kuulda, mida rääkis J.K. telefonitorusse, kuna viibis antud hetkel kannatanust eemal. Selline väide läheb otseselt vastuollu 05.08.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga, milles on vaadeldud J.K. poolt tehtud kõne Häirekeskusesse 13.07.2019 kell 01:41. Nimelt nähtub viimati nimetatud protokollist, et kannatanu kõne vahele ütleb meeshääl: „Sina kits!“. Lisaks on kannatanu ja süüdistatav selles osas olnud järjepidevad, et tüli toimumise hetkel, sealhulgas kõne tegemise ajal Häirekeskusesse, viibiti teistest isikutest eemal. Välistatud on olukord, kus nimetatud meeshääleks on keegi kolmas isik. Seetõttu on võimalik jõuda järeldusele, et B.N on meeshääleks Häirekeskuse kõnesalvestisel ning tema pahameel kannatanu suhtes oli tingitud sellest, kuna kannatanu avaldas kõnes asjaolu, et B.N oli mõni hetk tagasi kasutanud J.K. suhtes füüsilist vägivalda. 5 19.3 Punktis 10.4 on kohus vaaginud J.K. ütlusi ning jõudnud järeldusele, et kohtus antud ütlused on usaldusväärsed. Nimelt andis kannatanu kohtus ütlusi, et Häirekeskusesse helistades ning sündmuskohal patrullpolitseinikuga vesteldes ta valetas füüsilise vägivalla kohta. Prokurör märgib, et kannatanu kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses väidetuga. Nimelt nähtub kannatanu politseis antud ütlustest: „Kasutades oma õigust ei soovi ma anda ütlusi konfliktist minu ja B.N-i vahel, mis toimus 13.07.2019, mille tulemusena B.N lõi mind“. Kohtuistungil kannatanu väitis, et ta eelviidatud protokolli läbi ei lugenud, kui sellele allkirja andis. Kaebaja järeldab, et kannatanu ütlused osas, mis puudutavad füüsilise vägivalla mitte kasutamist B.N-i poolt on ebausaldusväärsed. 19.4 Patrullpolitseiniku rinnakaamera salvestiselt on selgelt näha, et J.K. on endast väljas ning hirmunud. Samuti tunnistab ta politseinikule, et B.N teda lõi. Prokuratuuri hinnangul on keeruline uskuda, et salvestiselt nähtuv emotsioon oleks teeseldud. Prokuratuur juhib tähelepanu, et B.N-i ei süüdistata kehavigastuste tekitamises, vaid füüsilise valu põhjustamises. Arvestades salvestisel kannatanu poolt väljendatut, on see leidnud tõendamist. 19.5 Süüdistust tõendavad ka Häirekeskuse kõnesalvestis ning patrullpolitseiniku A.S. i ütlused. Prokuratuuri hinnangul on äärmiselt oluline tähele panna, mida räägivad kannatanu ja süüdistatav omavahel Häirekeskuse kõne ajal (kannatanu on tüdinud B.N-i vägivaldsest käitumisest ning süüdistatav vastab sellele sõnaga „Kits“). 19.6 Kohus on kahtluse alla seadnud, kas A.S. i ütluste osas on täidetud KrMS § 66 lg 22 p 2 sätestatud tingimused. Kohus on jõudnud veendumusele, kuna kannatanu kohtus antud ütlused on usaldusväärsed ning Häirekeskusele ja patrullile väidetu oli vale, siis tuleb välistada, et täidetud on tingimus, kus puudub alus arvata, et kannatanu moonutas tõde. Prokuratuur sellise käsitlusega ei nõustu ning leiab, et just nimelt kohtus antud ütlused on valed ning patrullpolitseiniku poolt antud ütlusi on käesoleval juhul võimalik kasutada. KrMS § 66 lg 21 p 2 mõte on see, et teiselt isikult kuuldu tõepärasusele tuleb anda hinnang sellel hetkel, kui kannatanu vestles patrulliga s.t. ajal kui tunnistaja A.S. ja J.K. omavahel vestlesid ning mis talletati rinnakaameraga. Olukorras, kus vahetuteks tõendiallikatest ongi ainult kaks osapoolt, siis tulebki äärmise põhjalikkusega kaaluda teisi kriminaalasjas kogutud tõendeid ning nende kõrvale jätmisel seda ka veenvalt põhjendada. 19.7 Kannatanu usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et osapooled on omavahel lähisuhtes. Praktikas ei ole just haruldane, kus lähisuhtevägivalla kannatanu muudab hilisemas staadiumis oma ütlusi ning üritab väita, et tegelikkuses pole midagi sellist nagu algselt väideti juhtunud. Käesoleval juhul näitab ilmekalt seda kohtule esitatud e-kiri, millest nähtuvad J.K. külastused vanglasse B.N-i juurde. 19.8 Arusaamatu on kohtu seisukoht p-s 10.13, kus kohus arvates pannakse lähisuhtevägivalla episoode toime privaatselt koduseinte vahel. Kuidagi ei saa sellise seisukohaga nõustuda, sest lähisuhtes vägivallatsetakse igal ajal ja kohas. 19.9 Prokuratuur on seisukohal, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1), kuna otsuse põhistused ei ole veenvad osas, mis välistavad B.N-i vastutuse

§ 121lg 2 p 2 järgi.

B.N tuleb eelnimetatud süüdistuses süüdi mõista. 20. B.N-i kaitsja palub tühistada Viru Maakohtu otsus B.N-ile

§ 199lg 2 p 9 järgi mõistetud karistuse osas.

Kaitsja palub apellatsioonikohtul teha tühistatud osas 6 uue kohtuotsuse, millega vähendada mõistetud karistust ning kohaldada

§ 73

lg 1 koos

§-ga

1. Jätta menetluskulud riigi kanda. 20.1 Apellandi arvates määras maakohus süüdistatavale ebaproportsionaalse karistuse. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel karistust kergendavat asjaolu, s.o süüdistatava poolt süü tunnistamine, samuti asjaolu, et B.N-i süü ei ole suur, kuna kahju summa on väike (107,94 eurot). Maakohtu otsusest ei ole nähtav, kuidas kohus tuli veendumusele, et süüdistatavat tuleb karistada nimelt 1 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. Samuti kohus ei põhjendanud, miks ei saa kohaldada karistust tingimisi koos käitumiskontrolliga. 20.2 Apellandi arvates tuleb B.N-i karistada minimaalse vangistusega või määrata maakohtu poolt mõistetud kandmisele tingimisi koos käitumiskontrolliga. Menetluskulud ringkonnakohtus apellant palub jätta riigi kanda.
2. Süüdistatav B.N palub talle mõistetud vangistuse asendada sundraviga rehabilitatsioonikeskuses, kus ta on järjekorras. Taotlust põhjendab süüdistatav asjaoluga, et kõik kuriteod olid tema poolt toime pandud narkootilise ja alkohoolse joobe seisundis ning ta soovib naasta normaalsesse ellu. B.N juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et pärast tema kinnipidamist 01.08.2019 viidi läbi tema ülekuulamine, ta soovis kaitsjat, kuid kaitsjat talle ei võimaldatud. Ülekuulamise ajal oli süüdistatav tugevas joobes. B.N märgib veel, et prokurör esitas kohtumenetluses uues süüdistuse, mis talle vahetult enne kohtuistungit tõlgiti, kuid uue süüdistusega tutvumise aega piirati, mille tõttu ei saanud ta täiel määral oma kaitseõigust teostada. Samuti ei saanud ta tutvuda kriminaalasja materjalidega. Süüdistatava B.N-i seisukoht prokuratuuri apellatsiooni osas.
3. Süüdistatav märgib, et salvestiselt kuuldav meeshääl räägib „sina kits“ ning prokurör väidab, et see oli suunatud tema elukaaslasele. Süüdistatav prokuröriga ei nõustu, sest kui see oleks suunatud naisisikule, oleks öeldud „tõ kozlihha“. Pingil istusid mitmed mehed, kuid süüdistatav ei mäleta, kellele öeldu oli suunatud, kuid kindlasti sai see olla meesisik. Veel märgib süüdistatav, et kannatanu külastas teda vanglas siis kui tal oli selleks aega. Kannatanu vanglakülastused ei tõenda kuidagi tema süüd. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Esmalt esitab kohtukolleegium seisukoha prokuratuuri apellatsiooni osas ning seejärel süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonide osas.
5. Ringkonnakohus jõudis kogutud tõendeid kontrollides ning maakohtu otsuse põhjendusi üle vaadates veendumusele, et kohtuotsus B.N-i õigeksmõistmises

§ 121lg 2 p 2 järgi jääb muutmata.

Kogutud tõendid ei võimalda apellatsiooni rahuldamist ning süüdistatava süüdimõistmist. Maakohtu otsus süüdistatava õigeksmõistmisel on veatu ning apellatsiooni väited selle põhistusi ümber ei suutnud lükata. 25. Kohtukolleegium osundab kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. 7 Käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel hindas maakohus tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum ei suutnud veenvalt kinnitada B.N-i süü tõendatust talle esitatud süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 järgi.

1. Eelmärgitut silmas pidades jääb apellatsioonikohtul seetõttu üle vaid tõdeda, et maakohtu kõiki põhjendusi üle korrata ei ole vaja. Alljärgnevalt saab vastatud prokuratuuri apellatsiooni põhiväidetele.
2. B.N-i süüdistatakse selles, et ta pani toime teise inimesele füüsilise valu ja kehavigastusi tekitanud kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, mis seisnes selles, et ta 13.07.2019 kella 01:30 paiku olles Sillamäe linnas XXX asuva hoone juures kasutas füüsilist vägivalda oma elukaaslase J.K. suhtes. B.N lõi elukaaslasele käega korduvalt pähe, millega tekitas talle valu.
3. Vaidlust ei ole asjaolus, et süüdistuses välja toodud ajal ja kohas toimus B.N-i ja J.K. vahel konflikt. Maakohtu otsuse kohaselt ei leidnud aga tõendamist valu põhjustanud füüsilise vägivalla kasutamine B.N-i poolt J.K. suhtes. Nimetatud asjaolu ongi apellatsioonimenetluse põhiküsimuseks.
4. Prokuratuuri apellatsiooni kohaselt hindas maakohus valesti kannatanu J.K. kohtus antud ütlusi. Maakohus leidis, et kannatanu ütlused on veenvad ning neid tuleb uskuda, prokuratuur aga sellega nõus ei ole, leides, et kannatanu ei rääkinud kohtus tõtt.
5. Kannatanu J.K. rääkis kohtus, et ta helistas Häirekeskusesse eesmärgiga vabaneda B.N-ist , kellega nad tülitsesid. B.N teda tegelikult ei löönud, ta valetas Häirekeskuse töötajale ja kohaletulnud politseiametnikule, sest vastasel juhul ei oleks B.N-i ära viidud. Süüdistatav B.N samuti rääkis, et tal oli elukaaslasega konflikt, kuid ta teda ei löönud. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et mõlema isiku ütlused langevad kokku. Kannatanu rääkis maakohus ka seda, et kohtueelses menetluses keeldus ta ütlusi andmast.
6. Apellatsioonis märgib prokurör, et ta tõi kohtuistungil välja ilmselge vastuolu kannatanu kohtus antud ütluste ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel. Prokurör näitas istungil kannatanule kohtueelses menetluses vormistatud ülekuulamise protokolli, kus on märgitud „Kasutades oma õigust ei soovi ma anda ütlusi konfliktist minu ja B.N-i vahel, mis toimus 13.07.2019, mille tulemusena B.N mind lõi“. Prokurör järeldab eeltoodust, et kannatanu kohtus antud ütlused osas, mis puudutavad füüsilise vägivalla mittekasutamist B.N-i poolt on ebausaldusväärsed.
7. Kohtukolleegium märgib, et apellandi eeltoodud seisukoht kannatanu ütluste hindamisel on väär. Kohtukolleegium rõhutab, et kannatanu J.K. keeldus kohtueelses menetluses ütlusi andmast, mistõttu seaduslikku alust hinnata tema poolt kohtus antud ütlused vastuolus olevateks kohtueelses menetluses antutega ei ole, sest J.K. ütlusi kohtueelses menetluses ei eksisteeri. Seega on maakohtul õigus, kui ta hindas kannatanu kohtus antud ütlused usaldusväärseteks ning need langesid süüdistatava ütlustega nendevahelise konflikti asjaoludes kokku.
8. Apellandi arvates seavad kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ka tema vanglakülastused. Nimelt tõi prokurör kohtuistungil välja, millal J.K. külastas vanglas I. 8 B.N-i. Sellest järeldab prokurör, et kannatanu valetas kohtus B.N-i huvides.
9. Kohtukolleegium märgib, et vaidlust ei ole asjaolus, et kannatanu J.K. korduvalt külastas B.N-i vanglas, kuid sellest ei ole võimalik tõsikindlast järeldada seda, et J.K. valetas kohtus süüdistatava huvides. Selline apellandi järeldus on pelgalt oletus ning vaid oletuse alusel hinnata kannatanu ütlused ebausaldusväärseteks, ei saa.
10. Prokuratuur leiab, et B.N-i süü on tõendatud ka maakohtus uuritud politseipatrulli rinnakaamera salvestiselt nähtuvaga. Sealt on selgelt näha, et kannatanu on hirmunud. Samuti ta tunnistas, et B.N lõi teda. Prokuröri arvates on keeruline uskuda, et kannatanu emotsioon on teeseldud. B.N-i ei süüdistata kehavigastuste tekitamises, mistõttu sellekohased kohtu arutlused ei ole asjakohased. Valu tekitamine on aga prokurör arvates salvestiselt nähtuvaga tõendatud.
11. Ka apellatsioonikohus tutvus vahetult politseipatrulli rinnakaamera salvestisega. Salvestiselt nähtub, et ilmselgete alkoholijoobetunnustega kannatanu J.K. politseipatrulliga eriti suhelda ei soovinud. Seda saab järeldada asjaolust, et kui politseiametnik toimetas B.N-i politseiautosse, kannatanu eemaldus ning liitus taas tema sünnipäeva tähistanud seltskonnaga. Politseiametnik kutsus kannatanut enda juurde ning kannatanu tegi seda ilmselgelt vastu tahtmist. Salvestiselt nähtuvalt rääkis J.K. , et B.N lõi teda (samuti rääkis ta ka seda et B.N hammustas teda kõrvast, kuid seda asjaolu ei ole B.N-ile süüdistuses süüks arvatud). Avalduse esitamisest J.K. keeldus (tõendite kd, lk 42-43). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et salvestisest ei ole näha, et kannatanu näos oleksid nähtavad vägivalla jäljed. Maakohtus kinnitas kannatanu J.K. , et valetas politseinikule, kui rääkis, et B.N teda lõi ja hammustas kõrvast. Ta soovis, et B.N lihtsalt ära viidaks. Kohtukolleegiumi hinnangul prokuratuuri järeldus selle kohta, et kannatanu on hirmul, on meelevaldne. Kohtukolleegium kannatanu kehakeeles selget hirmutunnet ei näinud.
12. Apellandi hinnangul tõendab B.N-i süüd ka kannatanu kõne Häirekeskusesse ja tunnistaja A.S. i ütlused.
13. 05.08.2019 asitõendi vaatlusprotokollis on kajastatud kõne häirekeskusesse (tõendite kd, lk 36-41). Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kõne häirekeskusesse on tehtud kannatanu J.K. poolt. Nimetatud kõnes ütleb J.K. oma asukoha ning teatab, et B.N teda peksab kätega vastu nägu. Ka nimetatud tõendi osas andis J.K. kohtus ütlusi, et Häirekeskusesse helistamise eesmärgiks oli asjaolu, et tuleks politsei ja viiks B.N-i kainenema, mingit löömist tegelikult ei olnud. Kui ta poleks löömisest rääkinud, poleks politseipatrulli kohale saadetud. Seega ka kõne häirekeskusesse iseenesest ei tõenda tõsikindlalt asjaolu, et B.N lõi kannatanut korduvalt pähe. Apellandi arutlused selle üle, kelle poolt räägitud jutt kuuldub Häirekeskusele tehtud kõne taustal (meeshääl ütleb kellelegi „sina kits“ jms) ning kellele see on suunatud, on oletuslikud ning midagi kaalukat B.N-i võimaliku vägivallatsemise tõendamise aspektist juurde ei lisa.
14. Maakohtus kuulati tunnistajana üle politseiametnik A.S. (KoTo, lk 61-63p). Tunnistaja ütluste osas on oluline välja tuua see, et ta löömist pealt ei näinud, seega pole tegemist vahetu tunnistajaga. Üldjoontes rääkis tunnistaja seda, mis on nähtav ka politseiniku rinnakaamera salvestiselt. 9 Tunnistaja ütlustega seoses osutas maakohus KrMS § 66 lg 21 p-le
15. Nimetatud sätte kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest on ta saanud teadlikuks teise isiku vahendusel ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutab tõde.
16. Maakohus märkis, et käesoleval juhul pole võimalik tõsikindlalt asuda seisukohale, et täidetud on KrMS § 66 lg 21 p-s 2 nimetatud tingimus, mil tunnistaja A.S. i ütlustega saaks lugeda tõendatuks B.N-ile esitatud süüdistuse kannatanu kehalises väärkohtlemises. Kohtukolleegium nõustub siinkohal maakohtuga (vt ka maakohtu seisukoht, kohtuotsuse lk 19). Kohtukolleegium rõhutab, et olukorras kus kannatanu kinnitas kohtus politseinikele valetamist (st moonutas tõde), ei saa A.S. i ütlustega B.N-i süü lugeda tõendatuks.
17. Apellant juhib tähelepanu sellele, et lähisuhtevägivalda pannakse toime mitte ainult privaatselt koduseinte vahel, nagu märkis maakohus. Kohtukolleegium apellandile siinkohal vastu ei vaidle, kuid leiab, et maakohtuga saab nõustuda selles, et kinniste koduuste taga toimuvad lähisuhtevägivalla juhtumid (kus sageli pealtnägijaid ei ole) on kohtupraktikas pigem sagedasemad, kui avalikus ruumis toimuvad juhtumid. Samas ei ole sellel asjaolul vaidlusaluse süüdistuse tõendamise aspektist tähtsust. Kohtukolleegium märgib ära vaid selle, et vaatamata asjaolule, et sündmuskohal viibisid peale kannatanu J.K. ja süüdistatava B.N-i ka teisi isikuid, nende tuvastamist kohtueelne menetleja vajalikuks ei pidanud (vt 05.08.2019 asitõendi vaatlusprotokolli lisa- CD plaadil olev salvestis, tõendite kd. lk 33-41).
18. Kokkuvõttes nõustub kohtukolleegium maakohtuga ja leiab, et ka teises kohtuastmes ei leidnud usaldusväärselt tõendamist see, et B.N 13.07.2019 kella 01:30 paiku Sillamäel, XXX hoone juures lõi J.K. le käega korduvalt pähe, millega tekitas kannatanule valu. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus ongi vastavalt toiminud ning B.N-i süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 järgi põhjendatult õigeks mõistnud.

Prokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata.

1. Apellatsioonis juhib süüdistatav B.N kohtukolleegiumi tähelepanu asjaolule, et kohtueelses menetluses rikuti tema õigusi. Nimelt 01.08.2019 tema kinnipidamise järgselt toimunud ülekuulamisele taotles ta kaitsjat, keda talle ei võimaldatud. Samuti peab süüdistatav oluliseks märkida, et prokurör muutis süüdistust ja uus süüdistus tõlgiti talle vahetult enne kohtuistungit ning sellega tutvumise aega piirati, millega rikuti tema kaitseõigust. Samuti ei saanud ta tutvuda kriminaalasjaga.
2. Ringkonnakohtu kolleegium märgib, et isegi kui kohtueelses menetluses alusetult eirati süüdistatava taotlust kaitsja abile, ei ole nimetatud asjaolu apellatsioonimenetluses võimalik kontrollida, sest 01.08.2019 ülekuulamisprotokolli ei ole tõendina kohtutoimikusse lisatud. Samas on oluline rõhutada, et B.N-i kohtueelses menetluses antud ütlusi pole tema süüdimõistmisel ka arvesse võetud. Mis puudutab prokuröri poolt kohtumenetluses uue süüdistuse esitamist, siis vastav õigus on prokuratuurile antud kriminaalmenetluseseadusega (

§ 268lg 2) ning see asjaolu iseenesest süüdistatava õigusi ei riku.

B.N tõi välja, et uue süüdistusega tutvumise aega piirati ning sellega rikuti tema õigusi. Kohtuistungiprotokolli kohaselt küsis maakohus B.N-ilt , kas ta sai uue süüdistuse kätte, kas talle see tõlgiti ning kas uus süüdistus on talle arusaadav. Kõikidele esitatud küsimustele vastas B.N jaatavalt. Ühtegi taotlust uue süüdistusega tutvumisega seoses pole 10 süüdistatav ja tema kaitsja esitanud, mistõttu kaitseõiguse rikkumist kohtukolleegium siinkohal ei tuvastanud (vt ka 29.10.2019 kohtuistungiprotokoll, lk 1, toimiku lk 77). Mis puudutab aga süüdistatava võimalust tutvuda kriminaalasjaga, siis vastavalt KrMS § 2241, tutvustab toimikut kahtlustatavale või süüdistatavale kaitsja.

1. Kaitsja vandeadvokaat D. Matvejev palub tühistada maakohtu otsus B.N-ile mõistetud karistuse osas ning mõista süüdistatava karistuseks vangistus minimaalmääras või või vabastada B.N mõistetud karistusest tingimisi. Süüdistatav B.N vaidlustab samuti mõistetud karistust ning palub vangistuse asendamist sundraviga. Karistuse muutmist põhjendatakse asjaoluga, et B.N-i süü ei ole suur ning kuna kuriteod on toime pandud narkootilises ja alkoholijoobes, vajab süüdistatav vastavat ravi rehabilitatsioonikeskuses.
2. B.N-ile

§ 199

lg 2 p 9 järgi karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et B.N pani toime 6 vargust, kuid kahju ei ole suur (107,94 eurot), samuti võttis kohus arvesse karistust kergendava asjaoluna süüdistatava poolt süü tunnistamise. Kokkuvõttes pidas maakohus põhjendatuks karistada B.N-i vangistusega alla sanktsiooni keskmise määra, s.o 1 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega (vt maakohtu põhjendused kohtuotsuse lk 21-22). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süüdistatavale karistust mõistes silmas pidanud

§-s 56 sätestatud karistuse mõistmise põhimõtteid ning karistuse muutmiseks alust ei ole. Puutuvalt süüdistatava taotlusesse asendada vangistus sundraviga, märgib kohtukolleegium, et seda taotlust rahuldada ei ole võimalik, sest B.N-i saab karistada vaid

§ 199

lg 2 sanktsioonis ettenähtud karistusega, kus karistusena sundravi ei ole ettenähtud.

1. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide eesmärgiks on B.N-i mõistetud vangistusest tingimisi vabastamine. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et B.N peab talle mõistetud vangistuse ära kandma reaalselt.
2. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et B.N-i karistati Viru Maakohtu 28.06.2016 kohtuotsusega

§ 199

lg 2 p 8,9 järgi vangistusega 7 kuud 23 päeva,

§ 74alusel tingimisi 2 aastase katseajaga.

Viru Maakohtu 07.11.2016 määrusega pöörati karistus täitmisele ning süüdistatav kandis selle ära. Viru Maakohtu 06.07.2017 kohtuotsusega mõisteti B.N jällegi süüdi

§ 199

lg 2 p 9 järgi, karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust, mis

§ 69lg 1 alusel asendati üldkasuliku tööga 240 tundi.

Viru Maakohtu 21.05.2018 määrusega pöörati B.N-ile 06.07.2017 kohtuotsusega mõistetud karistus - 8 kuud vangistust, täitmisele, sest ta rikkus karistusest vabastamise tingimusi. Viru Maakohtu 12.11.2018 määrusega vabastati B.N Viru Maakohtu 06.07.2017 otsusega mõistetud ning 21.05.2018 määrusega täitmisele pööratud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega koos allutamisega käitumiskontrollile. Käesolevas kriminaalasjas menetletavad vargused pani B.N toime just eelmärgitud katseajal.

1. Eelkirjeldatud asjaolusid arvestades ei ole kohtukolleegiumi hinnangul B.N-i võimalik karistuse kandmiselt tingimisi vabastada, sest ta ei ole vabaduses suutnud jääda seadusekuulekaks, pannes jätkuvalt toime kuritegusid. Õiguskorra kaitsmise huvides tuleb B.N jätta karistust kandma vanglasse.
2. Eelnevat kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 28.11.2019 otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. 11 (allkirjastatud digitaalselt) 12