Obsah (6)

§ 1045§ 1043§ 127§ 1050§ 134§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Reena Lember Otsuse tegemise aeg ja koht 05.09.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-19112 Tsiviilasi M V hagi P K vastu mittevaralise ka

§ 1045

lg 1 p 2 tähenduses, mistõttu langeb õigusvastane kahju tekitamine kui deliktiõiguslik nõude eeldus ära. Tõendatud pole ka kostja tegevuse ja hageja õigushüve kahjustamise vahel põhjuslik seos. Ainuüksi paljasõnaliste lausete ja väidete põhjal nõude olemasolu jaatada ei saa. Järelikult puudub hagejal alus kostjalt kahju hüvitamist nõuda, kuivõrd

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 2 nende koosmõjus õigusvastaselt kahju hüvitamise nõude eeldused pole täidetud. 2 7. Ainuke tervisekahjustus, mis on leidnud tõendamist, on hageja kõrva lahtine haav. Tegemist ei ole raske tervisekahjustusega, mis eeldaks mingit kahju hüvitamist. Hageja pole tõendanud ülejäänud tervise kahjustusi ja nende põhjuslikku seost kostja tegevusega. Kahjustused „hammaste kaotamine“ ja „vaimse tervise kahjustus“ on täielikult tõendamata. Samuti on arusaamatu hageja töösute lõppemise seotus kostjaga. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole tõendanud talle tekitatud tervisekahjustuste tekkimise põhjuslikku seost

§ 127lg 4 kohaselt.

Seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt kahju hüvitamist

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 2 kohaselt (dtl 78-90).

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
2. Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:  15.09.2021 kell 12.19 juhtis kostja P K mootorsõidukit xxx registrinumbriga xxx Tallinnas, xxx pst 9 juures, sooritas manöövrit ja keeras paremal liikunud liinibussile ette. Buss tegi kokkupõrke vältimiseks äkkpidurduse, mistõttu bussis viibinud hageja M V kukkus (dtl 1-12).  Kiirabikaardi kohaselt toimus 15.09.2021 xxx pst 9 juures liiklusõnnetus, mil kokkupõrke tagajärjel bussis olnud patsient kukkus peaga vastu teravat äärt ning tal tekkis vasaku kõrva vigastus, mis vajas õmblemist. Kuulmine häiritud ei ole; teadvusekaotust ei esinenud; patsient valuvaigistit ei soovinud. Vigastuse piirkond ja iseloom: vasaku kõrva haav, verejooks, turse (dtl 8).  AS Ida-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse epikriisi nr xxx kohaselt saabus M V kiirabiga Tallinnas, Ravi tn 18 asuvasse haiglasse 15.09.2021 kell 12.
3. Anamnees: osales liiklusavariis, kokkupõrke tagajärjel patsient kukkus, lõi pea vasaku poole ära vastu äärt. Teadvusekadu ei ole esinenud; ei iivelda; tasakaalu- ja nägemishäireid ei ole; vasaku kõrva haav; imelik tunne vasakus näe pooles (dtl 9).  Nimetatud sündmusega seoses algatati Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt väärteoasi nr 2302,21,012890, mille menetlus käigus tuvastati, et kostja P K pani toime liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 kirjeldatud väärteo, so mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus (dtl 7). Kostja tunnistas kiirmenetluses ennast liiklusnõuete rikkumises süüdi ning kahetses tegu (dtl 18-19).
4. Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude võlaõigusseaduse (

) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel. 11. Deliktiõiguse üldregulatsioon ehk deliktilise üldvastutuse sätted näevad ette kahju tekitaja õigusvastase ja süülise teo tagajärjel kannatanule tekitatud kahju hüvitamise kohustuse.

§ 1043

kohaselt teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. 1. Süül põhineva deliktilise vastutuse ehk deliktilise üldvastutuse eeldused

§ 1043

kohaselt on kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elemendid on: a) objektiivne teokosseis – tegu, kahju ja teo ning kahju vaheline põhjuslik seos (

§ 127lg 4); b) õigusvastasus; 3) süü.

Delikti üldkoosseisu elementide tuvastamine toimub etapiviisiliselt. Seega, kui näiteks puudub 3 objektiivne toekoosseis, siis ei anta enam hinnangut õigusvastuse ja süü kohta (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-103-08, p 15). Objektiivsel teokoosseisul on kolm elementi, mida peab tõendama hageja: 1) tegu; 2) kahju; 3) teo ja kahju vaheline põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Õigusvastasuse eelduste kindlakstegemine

§ 1045lg 1 p 1 kuni 8 alusel ja nende eelduste tõendamiskoormis on samuti hagejal.

Kohus kontrollib ka õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist; õigusvastasust välistavate asjaolude tõendamise koormis on kostjal. Kostja võib vastutusest vabanemiseks tugineda süü puudumisele, sel juhul peab kostja seda tõendama. Samuti tuleb hinnata deliktivõimet ehk subjektiivset süüvõimelisust

§ 1050lg 1, lg 2 kohaselt.

Seega võib kahju tekitaja (kostja) vastutusest vabanemiseks tõendada õigusvastasust välistava asjaolu esinemist (

§ 1045

lg 2) või süü puudumist (vt nt Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-53-06, p 12; 3-2-1-54-07, p-d 12 ja 14; 3-2-1-127-08, p 15). Kohus on nimetatud asjaolusid pooltele selgitanud 25.09.2023 (dtl 113-123) ja 24.01.2024 (dtl 142-148) kohtuistungitel.

1. Puudub vaidlus selles, et 15.09.2021 kell 12.19 juhtis kostja mootorsõidukit xxx registrinumbriga xxx Tallinnas, xxx pst 9 juures, keeras paremal liikunud liinibussile ette, mis tegi kokkupõrke vältimiseks äkkpidurduse, mistõttu bussis viibinud hageja kukkus (dtl 1-12). Hagejal tekkis kukkumise tõttu vasaku kõrva vigastus, mida õmmeldi samal päeval haiglas, misjärel läks hageja koju (dtl 8, 9).
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas 15.09.2021 liiklusõnnetuse tõttu tekkisid hagejal veel tervisekahjustusi, so hammaste kaotamist ja vaimse tervise kahjustusi, sh. depressioon, psühhosomaatilised sümptomid, paanikahood, pearinglus, iiveldus, ohu tunne jms.
3. Hageja on esitanud mittevaralise kahju nõude summas 20 000 eurot või alternatiivselt kohtu õiglasel äranägemisel. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus hüvitise suuruse

§ 127

lg 6,

§ 134lg-te 2, 5 ja 6 ning Ts

MS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid. Hageja on muu hulgas alternatiivselt taotlenud TsMS § 366 järgi õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel.

1. Kannatanul ehk hagejal on kohustus muu hulgas tõendada, et kõik hagiavalduses nimetatud haiguste ja tervislike kaebuste (nt stress, depressioon vms) põhjuseks on just 15.09.2021 toimunud liiklusõnnetus.
2. Hageja on 24.01.2024 istungil andnud vande all ütlusi (dtl 149-153) selle kohta, et ta oli liiklusõnnetuse järgselt haiglas kokku 3-4 tundi, tal õmmeldi kõrva haava. Kas kolmandal või neljandal päeval peale õnnetust kukkus tal protees suust välja. Tal oli õnnetuse ajal suus kaks proteesi üleval, üks vasakul ja teine paremal. Suust kukkus välja vasakpoolne ülemine protees. Tal ei ole mingit kahtlust selles, et proteesi vigastus on seotud 15.09.2021 bussis toimunud löögiga. Ta läks hambaarsti juurde 2022 veebruaris. 5 kuud oli ta ilma ülemise vasaku proteesita. Tal oli depressiivne seisund. Ta viibis umbes 6 kuud töövõimetuslehel alates 09.09.2021, põhjuseks oli vasakpoolse õlaliigese valu. Haigusleht pandi kinni 08.02.
3. Tal oli füüsiliselt väga raske olla ja tervisliku seisundi tõttu pidi ta töölt lahkuma 20.02.
4. Tal oli krooniline depressioon. Aastal 2000 oli tema elus tõsine episood, mis kestis pikka aega. Ravi kestis umbes 4 aastat. Tema arst oli sellel perioodil xxx. Samuti käis ta dr xxx juures perioodil 2004 kuni 15.09.2021, sest tal oli krooniline depressioon. Kui teda viidi 15.09.2021 kiirabiga haiglasse, siis ta ei soovinud valuvaigistit, sest ägedat füüsilist valu tal ei olnud. Tema abikaasa haigestus umbes aastal 2019 onkoloogiahaigusesse. Abikaasa suri xxx. Abikaasa elas kodus ja tema põetas abikaasat tema surmani.
5. Hambaarsti 09.02.2022 ja 03.10.2022 (dtl 62) ravikaartidega on tõendatud, et hageja käis
6. aastal hambaarsti juures. Ravikaartidelt nähtuvad märkused on ilmselt kirja pandud hageja sõnul, sest ravikaartidelt ei nähtu, kas ja milliseid uuringuid oleks hambaarst teinud selleks, et tuvastada hammastega seotud probleemide seotus 15.09.2021 liiklusõnnetusega. Teistsugused 4 järeldused oleksid kohtu arvates meelevaldsed ja tõendamata. 04.02.2022 psühhiaatri xxx haigusloo väljavõttest nähtub, et hagejal on mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega; haigus on kroonilise kuluga (dtl 61). Hageja 2022 jaanuari haigusloo epikriisist nähtub, et hageja on teinud vaid kaugvastuvõtte (dtl 59). Hageja on esitanud koos 06.04.2023 menetlusdokumendiga lisa 4 (dtl 60) – väljavõtte haigusloost, millest nähtub, et 08.11.2021 seisuga põeb hageja kroonilist xxx. Töötamise registri väljavõtte kohaselt lõpetati hagejaga töösuhe 20.02.2022 TLS § 88 lg 1 p 1 alusel terviseseisundi tõttu (dtl 58).
7. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et just 15.09.2021 liiklusõnnetuse tõttu kaotas hageja enda hambad või et tal tekkisid seetõttu hammastega seotud tervislikud probleemid ning et tal tekkisid vaimse tervise kahjustused, sh. depressioon, psühhosomaatilised sümptomid, paanikahood, pearinglus, iiveldus, ohu tunne jms. Viis kuud peale liiklusõnnetust tehtud hambaarsti seisukoht, et hammastel on trauma, ei tõenda kostja poolt 15.09.2021 toime pandud teo ja hagejal
8. veebruaris olevate hammaste seisundi vahelist seost. Samamoodi pole tõendatud, et 15.09.2021 liiklusõnnetus põhjustas hagejale vaimse tervise kahjustusi. Hageja enda vande all antud ütlustega (stl 149-153) ja haiguslugudega (dtl 59-61) on seevastu hoopis leidnud tõendamist, et hageja põdes kroonilist depressiooni juba pikalt enne 15.09.2021 liiklusõnnetust.
9. Hageja töösuhte lõppemine 20.02.2022 ei ole seotud kostja poolt 15.09.2021 põhjustatud liiklusõnnetusega. Hageja on andnud vande all ütlusi selle kohta, et ta viibis umbes 6 kuud töövõimetuslehel alates 09.09.2021, põhjuseks oli vasakpoolse õlaliigese valu. Haigusleht pandi kinni 08.02.
10. Tal oli füüsiliselt väga raske olla ja tervisliku seisundi tõttu pidi ta töölt lahkuma 20.02.2022 (dtl 149-153). Seega viibis hageja töövõimetuslehel juba enne liiklusõnnetust, so enne 15.09.
12. Seega on esitatud tõenditega kogumis leidnud tõendamist, et 15.09.2021 liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis hagejal kõrva haav, mida õmmeldi samal päeval haiglas; hageja sai sama päeva õhtul haiglast koju ning haiglas olles ei vajanud valuvaigistit (dtl 8-9).
13. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt nt Riigikohtu 26.11.2010 otsus asjas nr 3-2-1-83-10). Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (Riigikohtu 21.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-118-13, p 26). 12. Hagejal tekkinud kahju ja õnnetusjuhtumi vahel peab esinema põhjuslik seos.

§ 127

lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohtupraktikas märgitakse, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (Riigikohtu 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 08.06.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu 5 10.12.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-03, p 27). Hageja kõrva haava ja 15.09.2021 kostja poolt põhjustatud liiklusõnnetuse vahel on põhjuslik seos

§ 127lg 4 kohaselt.

13. Hageja palub kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 20 000 eurot või hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel (tl 1-12, 51-63). Mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel

§ 127lg 6 esimene lause ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt. 14.

§ 128

nimetab hüvitava kahju liigid ning

§ 128

lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

§ 128

lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 134

lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Füüsilise ega vaimse valu ning kannatuste puhul pole nende mõõtmine objektiivselt võimalik ning mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-5105). Seetõttu lähtub seadus eeldusest, et teatud õigushüvede kahjustamine toob kaasa kannatanul mittevaralise kahju tekkimise: sellised juhtumid on kirjeldatud

§ 134

lg-s 2 ning hõlmavad kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamis, au teotamist ja isikult vabaduse võtmist ning muid isikuõiguste rikkumisi. Sellistel juhtudel peab kannatanu tõendama üksnes vastava õigushüve rikkumist, mitte aga mittevaralise kahju tekkimist.

§ 134

lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

1. Riigikohus on rõhutanud, et kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist, st et kahjustatud isik peab tõendama üksnes kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamist, mitte aga mittevaralise kahju (hingelise ja füüsilise valu) olemasolu (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Ehk siis mittevaralise kahju täpset suurust pole võimalik tõendada ja piisab kui hageja tõendab mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 22). Kehavigastuse ja tervisekahjustuse korral tuleb mittevaralise kahju, st füüsilise ja hingelise valu tekkimist eeldada ning mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Kahjustatud isik võib tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks ka muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu ning sellisel juhul peab kohus otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-54-07, p 13 ja nr 3-2-1-85-08, p 11). Rahalise hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“ (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13-14).
2. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peaksid vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-119-08, p 13; nr 3-2-1-51-05, p-d 22 ja 24). EIK on rõhutanud, et välja mõistetav kahjuhüvitis peab olema proportsionaalne ja mõistlikus suhtes kantud kahjuga mainele ning kahjude väljamõistmisel tuleb kaaluda mõlema poole õigusi ning arvestada rikkumise raskusega (vt EIKo 18139/91 Tolstoy Miloslavsky vs Ühendkuningriik; 13.07.1995; EIKo 28199/15 Independent Newspaper (Irland) Limited vs Iirimaa, 15.09.2017).
3. Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poole taotlusest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 16). 6
4. Käesoleval juhul tekkis hagejal kõrva haav, mida õmmeldi samal päeval, so 15.09.
5. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et peale kõrva õmblemist oleks hageja kõrva vigastus tekitanud täiendavaid kaebusi või see oleks mingil määral seganud hageja tavapärast elu peale 15.09.
6. Seega on hageja tervisekahjustus sellise iseloomuga, mis ei ole püsiv ning mis vajas haiglaravi vaid ühel päeval, so vahetult peale liiklusõnnetust 15.09.
7. Ambulatoorsest epikriisist nähtub, et haigusjuhtum algas 15.09.2021 kell 12.59 ja lõppes kell 16.25, seega kestis 4,5 tundi. Lisaks ei vajanud patsient valuvaigistit. Sellest saab järeldada, et tegemist ei olnud hageja jaoks ülemäära valuliku tervisekahjustusega (dtl 8-9). Samas on siiski mittevaralise kahju väljamõistmine kohtu õiglasel äranägemisel põhjendatud, sest kostja teo ja hageja kõrva vigastuse vahel esineb põhjuslik seos

§ 127lg 4 alusel.

Hinnates hageja õiguste riivet ja kesvust on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summa 300 eurot. Kohus ei nõustu hageja mittevaralise kahju hüvitamise suurusega 20 000 eurot, mis on kohtu arvates liigselt ülepaisutatud ning ei ole proportsioonis hageja õiguste rikkumisega. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda muu hulgas asjaolust, et hagejal esinev tervisekahjustus ei ole püsiva iseloomuga ning see ei tekitanud talle pikaajalisi kaebusi. Menetluskulude jaotus

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
2. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel.
3. Kohus jätab hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna pooled kannavad oma menetluskulud ise. Seetõttu kohus ei hinda menetlusosaliste menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.
4. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Lember (endise perekonnanimega Nieländer) Kohtunik 7