KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Susann Liin Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu, 28. august 2025 Tartu kohtumaja (J. Liivi tn 4, 50409, Tartu, e-post info@k

§ 4034lg 2 kohaselt hindama tarbija krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja peab määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes tarbija kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja peab lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. 8.2.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid.

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Kohus leiab, et käesolevas kohtuasjas rikkus krediidiandja kostjaga järelmaksulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, kui jättis kostja kohustuste kohta andmed kogumata ja analüüsimata. 9.
2. Hageja on leidnud, et krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid eeltoodud kohustusi nõuetekohaselt, kui ta kontrollis kostja krediidivõimelisust kostja laenutaotlustel esitatud andmete, maksehäireregistrisse tehtud päringu ja Pensionikeskusest 4 kostja sissetulekute kohta saadud andmete põhjal. Hageja leidis, et kostja pangakonto väljavõtte küsimine ei olnud vajalik, arvestades krediidi olemust, suurust ja kostjaga seotud asjaolusid oli krediidiandjal võimalik veenduda kostja võimes krediiti teenindada. 9.
3. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et hageja ei ole eeltoodud väiteid esitades kooskõlas Riigikohtu juhistega tõendanud, et muu teave oli tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks piisav (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Kohus on seisukohal, et kostja sissetulekute ja kohustuste kontrollimiseks ei ole piisav, kui lähtuda kostja esitatud andmetest ning Pensionikeskuse ja maksehäireregistri vastustest, sest need ei võimalda hinnata kostja kohustusi. Kohus märgib lisaks, et hageja esitatud lisa 8 (dtl 56) ei ole asjakohane tõend tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohta, sest see kajastab järelmaksulepingu sõlmimisest oluliselt hilisemal ajaperioodil olemas olnud nõudeid. Järelmaksuleping sõlmiti 28.11.2022, hagi lisa 8 kajastab perioodi alates 20.04.
4. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei tõendanud, et muu teave oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ja tema finantskohustustest ülevaate saamiseks piisav ning krediidiandja ei küsinud kostja pangakonto väljavõtet, on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui jättis kostja krediidivõimelisuse tema muude kohustuste osas nõuetekohase hoolsusega hindamata.
5. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Lepingu sõlmimise ajal 28.11.2022 oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 0%. Seega kostja ei pea tasuma hagejale intressi. Järelmaksuleping oli sõlmitud tähtajaliselt, viimase osamakse tähtpäev oli 10.12.2024 ja leping tuleb lugeda lõppenuks. 10.
6. Hagiavalduse kohaselt sai kostja kaupade ostmiseks krediiti 1489 eurot. Hageja ei ole esitanud kohtule selget vastust selle kohta, kui palju on kostja makseid teinud, vaid on üksnes märkinud, et hageja on teinud põhinõude katteks tagasimakseid kokku 254 eurot 3 senti. Hagiavalduse lisast 10 (dtl 74–76) nähtub, et kostja on tagasimakseid teinud kokku 384 eurot 35 senti. Peaaegu samasugusele järeldusele on hageja jõudnud ka 15.05.2025 kohtule esitatud vastusele lisatud ümberarvutuses (lisa 2, dtl 137–138). Ümberarvutusest võib järeldada, et hageja arvestuse kohaselt on kostja teinud kokku tagasimakseid 384 eurot 49 senti. Kohus tuvastab, et kostja on teinud kokku tagasimakseid 384 eurot 35 senti, lähtudes arvelduskonto väljavõttest, sest see kajastab reaalseid makseid, ümberarvutuse lisa on andmete pinnalt hageja koostatud tabel. 10.
7. Kuivõrd kostja on teinud tagasimakseid 384 eurot 35 senti, on põhjendatud hagi rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt VÕS § 4034 lg 7 arvestades hageja kasuks välja põhivõlg 1104 eurot 65 senti (1489 – 384,35) ning lepingujärgne viivis 9,9% põhivõlalt alates 11.10.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata, sest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 403 4 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja nõue jääb rahuldamata järgmistes osades:  põhivõlg 297 euro 77 sendi ulatuses ehk osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 1104 eurot 65 senti ületavas osas (1402,42 – 1104,65),  intress 88 eurot 36 senti,  lepingutasu 15 eurot,  sissenõudmiskulud 50 eurot,  viivis 51 eurot 59 senti 28.05.2024–10.10.2024 eest. 5
8. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ning hageja menetluskuludest jääb 69% kostja kanda ja 31% hageja kanda.
9. Kohus määrab TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1 kohaselt välja vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Hageja on esitanud hagiavaldusega koos menetluskulude nimekirja (dtl 89), milles palub kostjalt enda kasuks välja mõista menetluskulud 842 eurot, mis hõlmab:  315 eurot riigilõiv (65 + 250)  20 eurot menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses  507 eurot õigusabikulud (3 × 169) Hageja kinnitas, et ta on TsMS § 176 lg 5 mõttes kandnud menetluskulud seoses käesoleva kohtuasjaga. Hageja kinnitas, et on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
10. Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja menetluskulude hulka kuulub riigilõiv 315 eurot (65 + 250) ja menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 mõttes menetluskulu, mille tasumise kohustus tuleneb seadusest. Hagejal on TsMS § 172 lg 9 ja § 4842 järgi õigus nõuda maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude hüvitamiseks 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 järgi hagimenetluse kulude hulka.
11. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Riigikohtu juhiste järgi ei pea kohus menetluskulude kindlaksmääramisel kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi. Riigikohtu hinnangul peab kohus menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib, ega lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).
12. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu arvestades on põhjendatud ajakulu kaks tundi ning põhjendatud juristi tunnitasu määr tüüphagi eest 100 eurot. Juristi õigusteenuse keskmine hind on senises kohtupraktikas olnud 100–120 eurot. Kohus arvestab seejuures, et tegemist on tüüphagiga tarbijakrediidi kohta, tegemist ei olnud keeruka vaidlusega ning põhjendatud ajakulu hõlmab täiendavate alusdokumentidega tutvumist ja analüüsimist, hagiavalduse ettevalmistamist ja koostamist, lisade kogumist ja komplekteerimist ning dokumentide esitamist kohtule.
13. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hageja menetluskulude suuruseks määrata 535 eurot (km-ta) (riigilõiv 315 eurot + kiirmenetluse kulu 20 eurot + lepingulise esindaja kulu 200 eurot). Kohus mõistab menetluskulud välja käibemaksuta, sest hageja on TsMS § 174 lg 10 mõttes märkinud, et ta on käibemaksukohuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuivõrd kostja kanda jäi 69% hageja menetluskuludest, tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 369 eurot 15 senti. 6 Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni TsMS § 177 lg 4 kohaselt. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin 7