Obsah (9)

§ 113§ 416§ 2§ 403§ 402§ 399§ 108§ 4034§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Kadri Mälberg Otsuse tegemise aeg ja koht 31. juuli 2025, Pärnu Tsiviilasja number 2-24-129871 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi XX

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras perioodi 17.03.2024 kuni 31.07.2025 eest summas 108,71 eurot, kokku 810,99 eurot. 3. Mõista kostjalt XX-ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlalt 672,28 eurot viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.08.2025 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

1. Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.
2. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 5.
3. Jätta menetluskulud 90% ulatuses kostja XX kanda ja 10% ulatuses hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda. 5.
4. Mõista kostjalt XX-ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 400,50 eurot. 5.
5. Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (400,50 eurolt) hagejale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras 1 alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6. Toimetada kohtuotsus menetluse pooltele kätte.
7. Toimetada otsus avalikult kätte kostjale XX-ile Teadaanded kaudu.
8. Lugeda dokumendid kostjale XX-ile avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. väljaanded Ametlikud Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21). Asjaolud ja menetluse käik
9. Aktiva Finance Group OÜ esitas 19.08.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 836,13 euro saamiseks. Võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, seda ei saa avalikult kätte toimetada ning avaldaja ei ole väljendanud soovi menetluse lõpetamiseks. Seetõttu kohus lõpetas 06.12.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Kohus kohustas hagejat 09.12.2024 määrusega esitama oma nõue ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest.
10. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas kohtule 13.01.2025 hagiavalduse XX (kostja) vastu põhivõlgnevuse 710,66 euro, intressi 39,50 euro, sissenõudmiskulu 40 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 80,47 euro ning edasiulatuva viivise nõudes intressimääraga võrdses määras 16% aastas. Hageja nõue tuleneb AS Inbank Finance ja kostja vahel 18.11.2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89014330541, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 1189 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 09.04.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt

§ 416lg-le 1.

29.04.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. AS Inbank Finance loovutas 30.04.2024 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

1. Kohus andis 09.05.2025 määrusega hagejale tähtaja krediidivõimelisuse hindamise ning haginõude täpsustamiseks. asjaolude, sh kostja
2. Hageja esitas 03.06.2025 kohtule täpsustused seoses järelmaksulepingu ülesütlemisega ja sissenõudmiskulude nõudega. Hageja avaldas, et hagejal täiendavaid selgitusi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas esitada ei ole. Hageja esitas

§ 24034 lg 7 kohased ümberarvestused.

Hageja avaldas, et vastavalt hagivalduse punktile 2.1 sai kostja järelmaksulepingu alusel laenu kokku summas 1189 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 516,72 eurot. Eeltoodust tulenevalt tõi hageja välja, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 672,28 eurot (1189- 516,72) ning viivis alates lepingu lõppemise järgnevast päevast, s.o. alates 17.03.2024 lepingujärgses viivisemääras, s.o 16% aastas. 5. Hagiavalduse kohaselt on hageja omandanud teabe lähtudes

§ 403

⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Tulenevalt KAVS § 49 on krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema maksevõimekuses. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis lähtud krediidiandja kostjalt endalt küsitud teabest ja tegi päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid kostjal maksehäireid polnud. Krediidianalüüsist nähtub, et kostja igakuine sissetulek oli 1000 eurot, igakuiste kohustuste summa 0.00 eurot lisaks oli lepingust tulenev igakuise osamakse summa 316,72 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale reservi 683,28 eurot (1000-316,72). Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on krediidivõimeline.

1. Kostjale toimetati hagiavaldus ja 11.06.2025 hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte avalikult, vastavasisulise teate avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 12.06.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Kohus loeb menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 28.06.2025 dokumentide kättetoimetamisega avalikult Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja kohustus vastama hagiavaldusele hiljemalt 14.07.
3. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (14.07.2025) ega käesoleva ajani vastust hagile esitanud. Kohtuotsuse põhjendused
4. TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Hagi hind on 984,34 eurot ja kohus on tsiviilasja menetlenud lihtmenetluses vastavalt TsMS § 405 lg-le
5. TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
6. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma 3 tarbijale krediiti või laenu. 9. Vaidlust ei ole, et AS Inbank Finance ja kostja vahel on sõlmitud 18.11.2023 järelmaksuleping nr L89014330541 (dtl 47-58) kauba soetamiseks maksumusega 1189 eurot ja kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Lepingus on avaldatud aastane krediidi kulukuse määr 37,03%. Nõude aluseks oleva lepingu krediidi kulukuse määr jääb ülemmäära piiresse. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja sai kasutada krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune leping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

10.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 11. Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis AS Inbank Finance 09.04.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse tähitud kirja saatmisega kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud postiaadressil Sääse 3-5, XXX (dtl 59), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja pole võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles AS Inbank Finance 29.04.2024 ülesütlemisavaldusega lepingu üles, edastades sellekohase teatise tähitud kirjaga kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud postiaadressil Sääse 3-5, XXX (dtl 60) ning nõudis kostjalt lepingu raames sissenõutavaks muutunud summade tasumist. Kostjale edastati 30.04.2024 nõude loovutamise teade, milles teavitati kostjat tema ja AS Inbank Finance vahel sõlmitud lepingust tuleneva nõude loovutamisest hagejale (dtl 61). Vaidlust ei ole, et kostjale on lepingu järgi võimaldatud tasuda kauba eest järelmaksuga 1189 eurot ning kostja on teostanud endisele võlausaldajale tagasimakseid summas 516,72 eurot. Hageja arvestab kostja laekumised põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 672,28 eurot (1189516,72). Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

12.

tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb

sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle 4 teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 13.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 14.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

1. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: a. arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; b. aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; c. teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
2. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
3. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast 5 tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 18.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 19.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt põhistanud. Hageja on kinnitanud kohtule, et krediidiandja lähtus kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostjalt endalt küsitud teabest ja kontrollis kostja esitatud teavet laenutaotlusel esitatud andmete ja maksehäireregistri väljavõtte alusel. Hagiavalduses märgib hageja, et esitab tõendina maksehäireregistri väljavõtte (lisa 8 – dtl 63-64). Nimetatud lisa 8 pealkirjaks on „krediidianalüüs“, kus on välja toodud, et krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringuid Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluste esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Samuti nähtub lisast 8, et kostja ei ole järelmaksulepingu puhul maksetähtaegadest kinni pidanud, tagasimaksed pole laekunud (konto vv lisatud). Nimetatud lisa ei tõenda neid asjaolusid, mida hageja on hagiavalduses esile toonud. Hageja ei ole seega kohtule esitanud tõendit, millest järeldub, et lepingu sõlmimise ajal puudusid kostjal maksehäired. Sellest tulenevalt ei ole tuvastatav, et krediidiandja on kostja kohta enne lepingu sõlmimist maksehäireid kontrollinud. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal on piisav maksevõime. Taotluses on kostja märkinud, et tema igakuised sissetulekud on 1000 eurot ning igakuised kohustused 0,00 eurot. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole. Samuti ei ole kostjalt küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. 6 20. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 403

4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

1. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C 154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.
2. Hagejal on kohustus tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 403

4 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 23. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja

§-s 94 sätestatud intressimäära tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suures summas hageja kostjale järelmaksulepingu alusel kauba eest järelmaksuga tasumist võimaldas ning kui suure summa on kostja lepingu järgi tagasi maksnud. 24. Hageja esitas 03.06.2025

§ 4034

lg 7 kohased ümberarvestused, mille kohaselt 18.11.2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89014330541 tuleneva nõude puhul on kostja poolt lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku 516,72 eurot. Kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas, siis on hageja põhinõue

§ 4034

lg 7 ümberarvestuse kohaselt on 672,28 eurot (väljastatud krediit 1189 eurot, millest maha arvestatud 516,72 eurot). Krediidiandja poolt

§ 4034

tulenevate kohustuste mittetäitmise puhul palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista järelmaksulepingu nr L89014330541 tulenev põhivõlgnevus 672,28 eurot ja viivis alates lepingu lõppemise järgnevast päevast, s.o. alates 17.03.2024 lepingujärgses viivisemääras, s.o 16% aastas. 25. Seega kostjal on hagejale tasumata järelmaksulepingust nr L89014330541 tulenev põhivõlgnevus 672,28 eurot. 26. Hageja palub

§ 1132lg 2 alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 40 eurot.

Hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka posti teel järgnevad nõudekirjad: 02.05.2024 (20 eurot), 10.05.2024 (5 eurot), 27.05.2024 (5 eurot), muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot (võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; 7 võlgnikule tehtavate kõnede kulud; - võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Hageja on selle tõenduseks esitanud saadetud e-kirjad. Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (

§ 4034lg 7).

Kolleegium leiab, et tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 lause 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus rahuldab hageja taotluse võla sissenõudmiskulude osas 30 euro ulatuses. Kohus leiab, et muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 euro ulatuses ei kuulu kostjalt väljamõistmisele, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et kulud tekkisid sellises ulatuses, s.o hageja ei ole kahju tekkimist ja selle ulatust (päringute, toimingute tegemist ja selle kulu) tõendanud ega välja toonud. 27. Vastavalt 03.06.2025 menetlusdokumendile nõuab hageja viivist põhinõudelt alates lepingu lõppemise järgnevast päevast, s.o 17.03.2024 lepingujärgses viivisemääras, s.o 16% aastas intressiga võrdses määras. Kuigi

§ 4034

lõige 7 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise rikkumisel ei võlgne tarbija muid tasusid, ei saa viivist pidada tasuks kui selliseks. Viivis on raha maksmise kohustuse rikkumisega kaasnev tagajärg, s.t viivis ei ole

§ 4034

lg 7 nimetatud muu tasu.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Vastutustundliku laenamise põhimõtte mõttega ei ole kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul olukorras, kus laenu andmisel ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb rakendada seadusjärgset viivisemäära. Kohus mõistab viivise välja kohtulahendi tegemise päevani kindla summana ning edasi seadusjärgses määras. Seadusjärgne viivis alates 17.03.2024 kuni 31.07.2025 põhivõlalt 672,28 eurot on 108,71 eurot (viivitatud päevi kokku 502, viivise määr 17.03.202430.06.2024 oli 12,5%, 01.07.2024-31.12.2024 oli 12,25%, 01.01.2025-30.06.2025 oli 11.15% ja 01.07.2025-31.07.2025 oli 10,15%). 28. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla

§ 403

4 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24). 29. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi, hageja 03.06.2025 esitatud ümberarvestust ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 672,28 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt

§ 113

lg 1 teises lausest sätesatud määras alates 17.03.2025 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata. Menetluskulud

1. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi 8 rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 984,34 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 882,56 eurot (672,28 eurot põhinõue + 30 eurot sissenõudmiskulu + 108,71 eurot viivis + 71,57 eurot seadusjärgne viivis aasta eest alates kohtuotsuse tegemisest) ehk hageja nõudest rahuldatakse 90%. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 90% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 10% ulatuses hageja kanda.
2. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 245 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja hageja õigusabikulude 507 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise, ning maksekäsu kiirmenetluse kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
3. Kohtu hinnangul on 507 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Põhjendamatu on esindaja tunnitasu 169 eurot tunnis. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse ja tõendite mahtu ning asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, ning, et hagejat esindab jurist, siis peab kohus põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi ja vajalikuks tunnihinnaks 120 eurot tunnis, ehk õigusabikuluks seega 180 eurot.
4. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 445 eurot, sh riigilõiv 245 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 180 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 400,50 eurot (90% 445-st).
5. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.
2. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
3. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Mälberg kohtunik 9