← Eesti

2-25-7065/44

Obsah (7)§ 541§ 111§ 659§ 173§ 172§ 33§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets Määruse kuupäev 04.07.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-7065 Tsiviilasi Z.H suhtes tahtest ol

§ 541lg 4 alusel, et patsiendile toimetatakse kätte üksnes määruse resolutsioon.

Menetluskulude jaotust maakohus ei otsustanud. 6.1. Maakohus kohaldas PsAS § 11 lg 1 ja § 13 lg 1,

§ 111

lg-d 1, 3 ja 4, samuti § 534 lg-d 1 ja 2 ning leidis nende põhjal, et avaldus on lubatav ja maakohus pädev seda lahendama. Patsiendil on raske psüühikahäire. Lisaks tuvastas kohus, et patsiendi suhtes on varasemas kriminaalasjas kohaldatud ambulatoorset sundravi. Juhindudes Riigikohtu praktikast (RKKKm 14.10.2021, 1-20-6639, p-d 9–18) KrMS § 402¹ lg 4 kohta leidis maakohus, et käesoleval juhul tuleb ambulatoorne sundravi asendada statsionaarsega, sest patsiendi suhtes on tuvastatud tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1). 6.

  1. Raviarsti ja teise arsti kirjaliku arvamuse järgi on patsiendil raske psüühikahäire muu kuluga diferentseerimata skisofreenia (F20.38), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kaasuvana esineb tal aktiivsus-tähelepanuhäire (F90.0). Patsiendil puudub haiguskriitika ning ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäirest tuleneva rahutu ja agressiivse käitumise tõttu iseennast ja teisi. Ta ei ole põhihaiguse ägenemisest tulenevalt võimeline oma seisundit adekvaatselt hindama ega andma teadlikku nõusolekut raviks, mistõttu vajab statsionaarselt tahtest olenematut ravi. Muu psühhiaatrilise abi osutamine pole võimalik või ei ole küllaldane. Ravita jäämisel on terviseseisundi halvenemise oht, mis võib tuua kaasa ravile allumatu meeleoluhäire. Samas vajab patsient raske psüühikahäire tõttu spetsiifilist ravi kontrollitud ravikeskkonnas. 6.
  2. Ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamise tõttu ei ole alust pikendada taotletud esialgset õiguskaitset kuni 40 päevaks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  3. Puudutatud isik I esitas esindaja vahendusel 26.05.2025 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada statsionaarse sundravi kohaldamise osas. Patsient leiab, et tema suhtes ei ole ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamine vältimatu. Maakohus tuvastas ekslikult PsAS § 11 lg
  4. Tegelikult patsient lihtsalt eksis talle võõras Pärnus ära ja sattus segadusse, hiljem aga rahunes. Ta mõistab ambulatoorse ravi ja ravimite vajadust. Statsionaarset sundravi tajub ta pigem karistusena.
  5. Avaldaja ja eeskostja vaidlesid kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse sisuliselt muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (

§ 659ja § 657 lg 1 p 1).

Tehnilise parandusena tuleb eemaldada vaidlustatud määruse digitaalsest versioonist nähtuvad andmed menetlusväliste isikute kohta. Sisulise täiendusena saab ringkonnakohus jaotada ka maakohtus tekkinud menetluskulud. 10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 659ja § 654 lg 6). Vastuseks kaebuse väidetele saab märkida järgmist. 3

(5)10.
  1. Maakohus leidis õigesti, et patsiendi puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus asjakohaselt raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Lisaks kuulas maakohus patsiendi ära ja lähtus oma vahetust kogemusest. 10.
  2. Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad patsiendi soovil kaebusesse märgitud väited raviarsti arvamust, et tal puudub haiguskriitika. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib patsient oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele. Ohtlikkus endale on käesoleval juhul piisavalt ilmne ravile toomise ja ka psühhiaatriakliinikus käitumise asjaoludest, mh tõsiasjadest, et patsient ei ole kohaselt riietatud ning otsib psühhotroopse mõjuga aineid. Ohtlikkus teistele järeldub piisava selgusega varasema kriminaalasja esinemisest ja kliinikus avaldunud agressiivsest käitumisest. 10.
  3. Nõustuda ei saa patsiendi seisukohaga, et praeguses olukorras on võimalik tagasi pöörduda ambulatoorse sundravi juurde. Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määruses varasemas kriminaalasjas sedastati samuti, et ravivajadus ei ole ära langenud, kuid ravi muutmine ambulatoorseks on tingitud terviseseisundi paranemisest ja suunamisest erihooldusteenusele. Vähem kui poole aasta jooksul määruse tegemisest ja rakendamisest ilmnes praeguse kohtuasjani viinud olukord, kus patsient ei mõistnud enam ravi ega ka erihooldusteenuse vajadust ja tingimusi. Arstide ega ka esindaja ja maakohtu kogetuga ei ole kooskõlas patsiendi väide rahunemise kohta haiglasse saabumisel, vaid pigem nähtub asja materjalidest ärritusseisundi jätkumine. Seetõttu otsustas maakohus õigesti, et ambulatoorne ravi tuleb asendada statsionaarsega. See ei välista edaspidi tagasipöördumist ambulatoorse ravi juurde. 10.
  4. Tuvastatud asjaoludel ei ole muu psühhiaatriline ravi praegu küllaldane. Kuigi patsient võib statsionaarset sundravi tajuda karistusena, ei ole see objektiivselt nii – tahtest olenematut ravi kinnises asutuses kohaldatakse ka isikute suhtes, keda ei ole karistatud ja see ei ole karistuslik meede. Asja materjalides ei viita miski sellele nagu oleks käesoleval juhul sundravi statsionaarseks muutmine lähtunud sanktsioneerivast eesmärgist. Kokkuvõttes on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid täidetud ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamise tingimused. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud ja ta juhindus õigesti Riigikohtu praktikast KrMS § 402¹ lg 4 kohta.
  5. Vaidlustatud määruse sissejuhatavas osas esitatud tabeli seitsmendas reas on lisaks avaldaja andmetele märgitud nelja puudutatud isiku andmed. Need ei nähtu määruse väljatrükist, aga digitaalselt allkirjastatud kohtulahendi puhul ei ole määrav selle nähtav osa, vaid kogu sisu. Ringkonnakohus saab viidatud puuduse kõrvaldada ja määrab nimetatud liigsete andmete eemaldamise.
  6. Maakohus ei otsustanud menetluskulude jaotust, millega rikkus

§ 173lg-d 1 ja 2.

Käesolevas asjas ei ole praegu mõistlikult ette näha uue lahendi tegemist, millega menetlus lõpetatakse. Seega on põhjendatud otsustada ka menetluskulude jaotus.

§ 172lg 3 ls 1 järgi jäävad kulud riigi kanda.

Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotus nii maa- kui ka ringkonnakohtus (

§ 173lg 1 ls 2).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Esindaja tasutaotluse lahendas maakohus 30.05.2025 määrusega. 13. Maakohus edastas arstide soovitusest tulenevalt patsiendi tervise huvides talle vaidlustatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kaebemenetluses ei nähtu andmeid patsiendi seisukorra olulise muutuse kohta, mistõttu peab ka ringkonnakohus põhjendatuks 4

(5)teha puudutatud isikule I teatavaks ainult kohtumääruse sissejuhatus ja resolutsioon (

§ 541lg 1 ls 2).

Toimikust nähtuvalt saab patsient ara ainult vene keelest, st talle saadetav kohtulahendi versioon tõlgitakse enne saatmist sellesse keelde (

§ 33lg 4, § 34 lg 4).

14.

§ 543võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.