KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Laura-Liis Sarapuu Otsuse tegemise aeg ja koht 05.09.2025.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-128615 Tsiviilasi Aktiva Finan

(võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 7. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-21-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt

§ 4062

lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 11.05.2023 lepingu sõlmimise ajal 15,31%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 18,66% aastas vastab tegelikkusele ning

§ 4062lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

2 8.

§ 4034

lg 1 p 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. 9.

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
2. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
3. Tulenevalt KAVS § 49 lg 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
4. Hageja on selgitanud, et lepingu sõlmimisel 11.05.2023 lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel laenuandja võttis arvesse kostja laenutaotluses esitatud andmeid ning kontrollis kostja sissetulekuid kostja kontoväljavõtte alusel. Krediidianalüüsi tulemusel võttis krediidiandja arvesse kostja igakuise sissetulekuna 2 000,57 eurot ning kohustustena 1068 eurot (sh igakuine laenu osamakse 122,57 eurot). Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Arvestades laenulepingu laenusummat, osamakse 3 suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine esialgse võlausaldaja hinnangul kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes oli võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.
5. Kohtule esitatud krediidiandja selgituse (dtl 99 ja 168) kohaselt toimub krediidiotsuse tegemine selliselt, et klient esitab krediiditaotluse, millega küsitakse kliendilt andmeid regulaarsete sissetulekute ja kohustuse kohta. Otsuse tegemisel lähtutakse kliendi poolt antud regulaarsest sissetulekust ning sissetuleku andmeid päritakse välistest registritest (EMTA või Pensionikeskuse kaudu). Kliendi igakuiste kohustustena võetakse arvesse kliendi poolt taotlusel esitatud andmed ning Inbankiga sõlmitud varasemad kehtivad krediidilepingud. Vajadusel küsitakse täiendavalt ka pangakonto väljavõtet. Kliendi olemasolevad ja taotletava finantseerimisega kaasnevad igakuised kohustused ei tohi moodustada rohkem kui 65% kliendi igakuistest sissetulekutest. Kliendi igakuistest sissetulekutest peab üle jääma vähemalt statistikapõhine arvestuslik elatusmiinimum.
6. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud 11.05.2023 lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelike kulude suurust, sh igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Krediidiandja on lepingu sõlmimisel kontoväljavõtte küll kogunud, kuid peale kostja igakuise sissetuleku suuruse kontrollimise muud sisulist analüüsi hageja esitatust ei nähtu. Hageja on välja toonud, et lisaks esialgse võlausaldaja ees olevatele kohustustele olid kostjal kohustused ka AS-i LHV Pank ees 633,52 eurot (382,96 + 250,56) ja Bigbank AS-i ees 206,62 eurot (dtl 159), kuid esitatust ei nähtu, et võlausaldaja oleks kogunud andmeid vastavate kohustuste põhiosa ja intresside suuruse ning lepingu(te) kestuse kohta, mis võimaldanuks hinnata kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Kontoväljavõttelt nähtuvad regulaarsed kanded selgitusega „krediidi tagasimakse“ (oktoobris 1 996,73 eurot, novembris 2 364 eurot, detsembris 934 eurot, jaanuaris 2 664,20 eurot, veebruaris 80 eurot, aprillis 700 eurot) ning igakuine ulatuslik sularaha väljavõtmine (oktoobris 1 050 eurot, novembris 835 eurot, jaanuaris 1 800 eurot, veebruaris 1 870 eurot, märtsis 9 610 eurot, aprillis 640 eurot), mis võib viidata täiendavatele taotluses avaldamata kohustustele. Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt mistahes selgitusi pangakontol kajastuvate andmete osas. Samuti ei nähtu laenutaotluselt (dtl 65), et kostjalt oleks lepingu sõlmimisel küsitud andmeid tema igakuiste nn majapidamiskulude kohta.
7. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 11.05.2023 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 16.

§ 4034

lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et olukorras, kus krediidiandja ei ole kogunud andmeid kõigi laenutaotluses esitatud andmete kontrollimiseks ning on krediidivõimelisuse hindamiseks olulised andmed jätnud osaliselt ka kostjalt küsimata, ei ole krediidivõimelisuse võimalik valesti hindamine etteheidetav kostjale ning kohaldub

§ 4034lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.

17.

§ 94

lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele 4 kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
3. Hageja selgituste kohaselt ütles krediidiandja lepingu üles 27.05.2025 koos teiste lepingutega, tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 9.5, kuna kostjal jäid õigeaegselt täitmata teistest krediidiandjaga sõlmitud lepingutest tulenevad finantskohustused. Hagis väljatoodu kohaselt sätestab üldtingimuste punkt 9.5, et krediidiandjal on õigus teenuseleping ette teatamata üles öelda ja nõuda kõigi teenuselepingust tulenevate maksete tasumist, kui leiab aset kasvõi üks järgnevalt nimetatud sündmustest, mida pooled peavad mõjuvateks põhjusteks ning mida võlgnik ei ole kõrvaldanud või heastanud 14 (neljateistkümne) päeva jooksul: /…/

§ 37

lg 3 järgi ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kohus leiab, et keskmise mõistliku tarbija jaoks ei ole lepingus ootuspärane selline tingimus, millega nähakse ette, et olukorras, kus tarbija on krediidiandjaga sõlminud mitu erinevat lepingut, võib krediidiandja kõik selle tarbijaga sõlmitud lepingud ilma etteteatamiseta üles öelda, kui tarbija rikub mistahes krediidiandjaga sõlmitud lepingust tulenevat kohustust. Seejuures ei erista üldtingimuste punkt 5.3, missuguste lepingute puhul seda tingimust kasutatakse, st tarbijakrediidi lepingu rikkumise tõttu on võimalik üles öelda ka eluasemelaenu leping, mistõttu keskmine tarbija ei oska sellise tingimusega lepingu sõlmimisel arvestada. 20. Kohus märgib, et juhul, kui lepingu üldtingimuste punkt 5.3 oleks lepingu osaks saanud, oleks tegemist tühise tüüptingimusega, kuna sellega kaldutakse kõrvale seaduses sätestatust. Tulenevalt

§ 421

on võlaõigusseaduse XXII peatüki II jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Vastavalt

§ 416

lg 1 võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Lepingu üldtingimuste punktiga 5.3, millega sätestatakse krediidiandja õigus leping ühepoolselt ilma etteteatamisajata üles öelda, kaldutakse kostja kahjuks kõrvale

§ 416

lg 1 sätestatust, mistõttu on see

§ 421alusel tühine.

21. Tulenevalt

§ 41

kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas ning sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kohus palus hagejal esitada

§ 4034

lg 7-järgse tagasimaksete ümberarvestuse juhuks, kui kohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Esitatud ümberarvestuse (dtl 106-107) kohaselt ja arvestades kõiki kostja poolt tasutud summasid (so kokku 2 476,51 eurot, sh käesoleva menetluse kestel tasutud summad (dtl 103-105, 146 ja 154)) on laenu põhisosast tagastamata veel 2 440,49 eurot, tasutud on kõik osamaksed kuni 05.04.2026, osaliselt on tasutud 05.05.2026 osamakse. Ülesütlemisavalduse tegemise seisuga võlgnevus puudus, ülesütlemise materiaalsed eeldused seega täidetud ei olnud ning kohus asub seisukohale, et avaldus oli toimeta ja leping sellega ei lõppenud. Laenu põhiosa ja intressivõlgnevus puudub esitatud ümberarvestatud maksegraafiku kohaselt ka otsuse tegemise seisuga, kuna leping jätkuvalt kehtib, 5 siis kostja õigus ülejäänud tagastamata laenusumma kasutamiseks lõppenud ei ole (osamaksed muutuvad sissenõutavateks vastavalt esitatud ümberarvestusele 05.06.2026-05.05.2028). Kohus jätab rahuldamata nõuded põhi ja intressivõlgnevuse välja mõistmiseks. Seoses põhivõlgnevuse puudumisega ei saa tekkinud olla ka nõudeid viivise väljamõistmiseks. 22. Hageja on palunud, juhul kui kohus leiab, et lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed vastavalt ümberarvestusele ning tasumata osamaksetelt viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vastavalt Ts

MS 369 tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida; sel alusel saab muu hulgas nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Hageja ei ole välja toonud ning kohus ei leia, et esineks alus eeldada, et kostja tulevikus makseid vabatahtlikult ja tähtaegselt ei teeks. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kogu menetluse kestel teinud hagejale regulaarselt tagasimakseid, mistõttu kohtu hinnangul tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõla väljamõistmine põhjendatud ei ole. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud 23. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud hageja kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud menetluskulusid. Seoses sellega leiab kohus, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik 6