Obsah (8)

§ 152§ 43§ 109§ 108§ 55§ 248§ 253§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-656 Määruse kuupäev 28. aprill 2025 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X-i kaebus Viru Vangla keelamiseks võimaldada telesilla vahenduse

) § 155 lg 5, § 204 lg 1, § 248 lg 4). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas Viru Vanglale
2. a lõpus ja
3. a alguses mitmeid taotlusi võimaldada telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi perekonnaliikmete ja teiste isikutega. Viru Vangla rahuldas osad kaebaja taotlused, kuid jättis mitmed kaebaja taotlused rahuldamata põhjendusel, et telesilla vahendusel võimaldatakse lühiajalisi kokkusaamisi üksnes vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-s 1 sätestatud isikutega.
4. Kaebaja esitas
5. jaanuaril 2025 Viru Vanglale vaide, milles vaidlustas asjaolu, et vangla ei võimalda kaebajale telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi advokaadiga, ametnikega 3-25-656 ja teiste lähedaste isikutega. Vanglal ei ole õigus lubada telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi üksnes VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikutega, vaid vangla peab lähtuma VangS § 24 lg-st
6. Vangla peab lõpetama telesilla vahendusel kokkusaamiste piiramise.
7. Viru Vangla tagastas
8. märtsi
9. a otsusega nr 1-8/2-25/12-2 kaebaja vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel põhjendusel, et isikul puudub õigus vaiet esitada. VangS § 24 lg 1 ei anna kaebajale õigust saada lühiajalist kokkusaamist telesilla vahendusel, vaid loob selleks võimaluse, kui on olemas vastav võimekus. Käesolevalt on telesilla vahendusel lühiajaliste kohtumiste võimaldamisega tegemist pilootprojektiga, mille raames testitakse ja arendatakse telesilla tehnilist võimekult järk-järgult. Kuna kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist, on vanglateenistus loonud võimaluse telesilla vahendusel kokkusaamisteks lähedastega, kes on loetletud VangS § 25 lg-s
11. Kaebaja esitas
12. märtsil 2025 vanglale vaide seoses telesilla vahendusel kokkusaamiste võimaldamata jätmisega. Kaebaja põhjendab, et talle ei võimaldatud lühiajalist kokkusaamist telesilla vahendusel erinevate isikutega 11., 12., 22.,
13. ja
14. veebruaril 2025 põhjendusel, et isikud ei kuulu VangS § 25 lg-s 1 sätestatud isikute ringi. Vangla keeldumised on õigusvastased ning vanglal tuleb kokkusaamised tagada.
15. Kaebaja esitas
16. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevuse seoses kaebajale videosilla vahendusel VangS § 24 lg-s 1 sätestatud isikutega lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega, kohustada vanglat tagama kaebajale lühiajalised kokkusaamised videosilla vahendusel tuttavate ja sõpradega vastavalt esitatud taotlustele, tunnistada õigusvastaseks kaebaja vaiete Justiits- ja Digiministeeriumile edastamata jätmine, tühistada Viru Vangla
17. märtsi
18. a otsus nr 1.8/3-25/12-2 ning kohustada vanglat edastama kaebaja vaided Justiits- ja Digiministeeriumile. Lisaks taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras vangla kohustamist keelata videosilla vahendusel VangS § 24 lg-s 1 sätestatud isikutega kokkusaamiste piiramine või vangla kohustamist tagada kokkusaamised videosilla vahendusel VangS § 24 lg-s 1 sätestatud isikutega vastavalt esitatud taotlustele või muu kohtu valitud meetme kohaldamist. Vanglal on alates
19. a detsembrist olemas võimekus tagada lühiajalisi kokkusaamisi videosilla vahendusel, kuid ametnikud võimaldavad selliseid kokkusaamisi üksnes VangS § 25 lg-s 1 sätestatud isikutega ning piiravad kinnipeetavate õigusi kohtuda videosilla vahendusel sõprade, tuttavate, advokaatide ja reporteritega, mis ei ole lubatav. Kaebaja palus end riigilõivu tasumise kohustusest vabastada.
20. Tartu Halduskohus andis
21. märtsi
22. a määrusega Viru Vanglale tähtaja kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta seisukoha esitamiseks. Samuti palus kohus vanglal esitada kohtueelse menetluse materjalid.
23. Viru Vangla esitas
24. märtsil 2025 kohtule kohtueelse menetluse materjalid ning seisukoha, milles palub jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
25. Tartu Halduskohus vabastas
26. märtsi
27. a määrusega X-i riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, tõlgendas esitatud kaebust ja võttis menetlusse X-i kaebuse Viru Vangla keelamiseks võimaldada telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi üksnes VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikutega ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks (resolutsiooni p-d 2, 3 ja 5). Sama määrusega rahuldas kohus 2 3-25-656 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni Viru Vanglal kaebajale telesilla vahendusel lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamise üksnes VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikutega (resolutsiooni p 6).
28. Kaebaja esitas
29. märtsil 2025 kohtule taotluse Viru Vanglale maksimaalses ulatuses trahvi määramiseks, kuna vangla keeldub Tartu Halduskohtu
30. märtsi
31. a määruse resolutsiooni p 6 täitmisest. Kohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas vanglal videokonverentsi teel kokkusaamiste piiramise. Vangla keeldub esialgse õiguskaitse määruse täitmisest.
32. Tartu Halduskohus jättis
33. märtsi
34. a määrusega rahatrahvi määramise taotluse käiguta ja andis kaebajale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks. Kohus selgitas esialgse õiguskaitse sisu ja ulatust ning palus kaebajal taotlust täiendada.
35. X esitas
36. märtsil 2025 avalduse, milles märkis, et esitas pärast esialgse õiguskaitse määruse saamist koheselt telesilla teel lähedastega erinevatel päevadel kohtumise taotluse, kuid kontaktisiku hinnangul ei ole kohe nende täitmine võimalik, sest see võtab aega.
37. Viru Vangla esitas
38. aprillil 2025 kohtule vastuse kaebusele, milles selgitab, et võimaldab kinnipeetavatele alates
39. märtsist 2025 telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi VangS § 24 lg-s 1 ja § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega ning seega ei esine enam kaebaja õiguste rikkumise ohtu.
40. Tartu Halduskohus selgitas
41. aprilli
42. a kohtunõudes kaebajale, et esineb alus haldusasja menetluse lõpetamiseks, sest vangla on oma praktikat muutnud ja keelamiskaebuse esitamise eesmärk on seeläbi saavutatud. Kohus palus kaebajal teatada, kas ta on menetluse lõpetamisega nõus või soovib üle minna tuvastamisnõudele ning kui jah, siis tuleb kaebajal selgitada, kuidas see on tema õiguste kaitseks vajalik. Ühtlasi selgitas kohus kaebajale menetluse lõpetamise tagajärgi.
43. X esitas
44. aprillil 2025 vastuse kohtunõudele, milles leiab, et tuvastamisnõudele üleminek on vajalik, sest vastustaja jätkab VangS §-s 24 sätestatud isikutega videokohtumistele piirangute rakendamist. Kaebaja soovis
45. aprillil 2025 telesilla kaudu kohtuda endale lähedase isikuga, kuid vastustaja keeldus taotluse rahuldamisest viitega asjaolule, et on põhjust kahelda kokkusaaja maines. Kaebaja suhtleb nimetatud isikuga igapäevaselt telefoni teel ning isikuga suhtlemine ei ole vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kuna vastustaja jätkab kaebaja õigusi piiravat tegevust VangS § 24 lg-s 1 sätestatud isikutega telesilla teel kokkusaamisel, siis on põhjendatud ka kaebaja esitatud trahvitaotlus. KOHTU SEISUKOHT 15.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. 3 3-25-656

1. Kohtul ei ole alust kahelda vangla esitatud teabes, et pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist on vangla on oma praktikat laiemalt muutnud. Vastustaja selgitas, et alates
2. märtsist 2025 võimaldatakse telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi mitte üksnes VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikutega, vaid laiemalt. Seega on kaebaja oma eesmärgi saavutanud ning keelamiskaebuse edasiseks menetlemiseks puudub vajadus. Pealegi ei saaks kohus otsusega keelata tegevust, mida vastustaja kohtuotsuse tegemise ajal enam ei rakenda. Seega esineb alus keelamiskaebuse menetluse lõpetamiseks

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et põhjendatud on üle minna tuvastamiskaebusele. Tuvastamisnõue ei saa hõlmata esialgse kaebuse esemest laiemat olukorda ehk konkreetsete lühiajaliste kokkusaamiste keeldumiste õiguspärasust. Kaebaja eesmärgiks oli saavutada olukord, kus vangla ei erista telesilla kasutamise lubamisel VangS § 24 ja § 25 sätestatud isikute ringi. Selle on kaebaja vangla praktika muutumisega saavutanud. Kui vangla on hiljem jätnud kaebaja esitatud konkreetsete isikutega telesilla kaudu lühiajalise kokkusaamise avalduse rahuldamata põhjendusel, et vanglal on põhjust kahelda isiku maines või muul sisuliselt põhjusel (mitte isikute ringist tingitud), siis saab kaebaja vaidlustada konkreetsete taotluste kohta tehtud otsuseid eraldi efektiivsema nõudega, milleks on kohustamisnõue. Kuna keelamiskaebuse ese oli kaebaja soovitud tuvastamiskaebuse esemest oluliselt laiem, siis ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku võimaldamine selles asjas kaebaja õiguste kaitseks ka vajalik. Kaebaja saab vaidlustada konkreetse avalduse kohta tehtava otsuse iseseisvalt. 17. Eelnevat arvestades lõpetab kohus

§ 152lg 1 p 4 alusel käesoleva haldusasja menetluse.

Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. 18. Haldusasja menetluse lõpetamisel otsustab kohus menetlust lõpetavas määruses ka menetluskulude jaotuse (

§ 109lg 2).

Kuna kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud ning muid kulusid pole pooled kandnud, siis jääb kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ning muud võimalikud menetluskulud poolte endi kanda (

§ 108lg 6, § 118 lg 2).

19. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse vastustajale rahatrahvi määramiseks, kuna vastustaja ei täida kaebaja hinnangul halduskohtu esialgse õiguskaitse määrust ning piirab kaebaja telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi lähtuvalt isikust. Vastustaja hinnangul tuleb see taotlus jätta

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata, sest kaebaja ei ole taotlust täiendanud.

Kohtu hinnangul saab taotluse lahendada sisuliselt, sest kaebaja on pärast

1. märtsi
2. a määruse kättesaamist esitanud samal päeval täiendava seisukoha, milles on taotlust piisavalt täpsustanud ja toimunut kirjeldanud. Samuti on trahvitaotluse vajadust kaebaja selgitanud
3. aprilli
4. a seisukohas. Seega ei esine alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks ning kohus lahendab taotluse sisuliselt. 20.

§ 248

lg 1 kohaselt määrab kohus kohtulahendi või kohtu kinnitatud kompromissi täitmata jätmise eest süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 00 eurot. Vastavalt

§ 248

lg-le 2 võtab kohus rahatrahvi määramisel arvesse kohtuotsuse jõustumisest möödunud aega ja muid asjaolusid, mis omavad rahatrahvi ning selle suuruse määramisel tähtsust. Esialgse õiguskaitse määruse täitmist saab kohus kontrollida ja otsuse teha põhiasja menetlemisel.

1. Kohus ei nõustu kaebajaga, et esineb alus vastustaja trahvimiseks. Kohus keelas
2. märtsi
3. a määruse resolutsiooni p-ga 6 esialgse õiguskaitse korras Viru Vanglal menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni kaebajale telesilla vahendusel lühiajaliste kokkusaamiste 4 3-25-656 võimaldamise üksnes VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikutega. Selle meetmega ei kohustanud kohus vanglat võimaldama kaebajale telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi kõikide isikutega igal juhul, vaid keelas telesilla vahendusel lühiajalise kokkusaamise võimaldamise otsustamisel täiendavate isikuliste piirangute rakendamise, s.t et vangla ei või keelduda telesilla vahendusel lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest põhjusel, et kokkusaamist ei taotleta VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikuga. Vanglal on jätkuvalt kokkusaamise taotluse lahendamisel võimalik lähtuda muudest lühiajalise kokkusaamise lubatavuse kriteeriumitest, sh turvalise tehnilise võimekuse olemasolust, samuti teistest sisulistest tingimustest. Vangla ei ole kohustatud võimaldama kaebajale telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi piiramatult.
4. Kohtu hinnangul ei ole vangla selles osas esialgse õiguskaitse meedet rikkunud. Kaebaja on piirdunud abstraktse kirjeldusega, et talle ei võimaldatud ka pärast esialgse õiguskaitse määruse jõustumist koheselt telesilla vahendusel soovitud isikutega kokkusaamist, kuid esitatud põhjendused ei kinnita, et vastustaja jätkas telesilla võimaluse pakkumist üksnes VangS § 25 nimetatud isikute puhul. Ka
5. aprillil 2025 vastuses viidatud
6. aprilli
7. a kokkusaamist puudutavas osas toob kaebaja ise välja, et väidetava keeldumise tingis asjaolu, et vanglal oli põhjus kahelda kokkusaamisel osaleva isiku maines ehk rakendati VangS § 24 lg 1¹ sätestatud sisulist keeldumise alust, mitte ei lähtutud kitsalt VangS §-s 25 sätestatud isikute ringist. Kohtule esitatud materjal ei kinnita kaebaja väidetu tõelevastavust, et vangla rakendab jätkuvalt keelamiskaebuse esemeks olevat tegevust. Seega ei ole tõendamist leidnud, et vastustaja oleks jätnud
8. märtsi
9. a esialgse õiguskaitse määruse õigusvastaselt täitmata ning eiraks seda. Seetõttu pole vastustajale rahatrahvi määramiseks alust ja X-i taotlus jääb rahuldamata.
10. Kuna kohus lõpetab käesoleva haldusasja menetluse, siis tühistab kohus ühtlasi Tartu Halduskohtu
11. märtsi
12. a määruse resolutsiooni punktiga 6 kohaldatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos menetlust lõpetava määrusega (

§ 253lg 3).

24. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 5