← Eesti

2-21-12706/105

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-21-12706 Määruse kuupäev Tartu, 29. oktoober 2025. a Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Vahur-Peeter Lii

) § 13 lg 2 ja TLS § 28 lg 2 p 6 annavad tööandjale õiguse muuta tööohutuse nõudeid üksikute töövõtete või töökaitsevahendite kasutamise osas, mis ei muuda oluliselt töötingimusi ega töötaja sobivust 2

(5)2-21-12706 töökohale. Pooled ei olnud vaktsineerimiskohustust töölepingus kokku leppinud. Samuti ei sisaldanud töölepingud sellist kõrvalkohustust. Töölepingut saab muuta üksnes poolte kokkuleppel (TLS § 12). Kuna vaktsineerimisnõude kehtestamine ei olnud seaduslik, ei pidanud hagejad seda täitma. Seega on töölepingute erakorralised ülesütlemised TLS § 104 lg 1 järgi tühised.
  1. Mõlemad pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse hüvitisnõuete rahuldamata jätmise osas. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse töölepingute ülesütlemise tühisuse ja hüvitise väljamõistmise osas. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  3. mai
  4. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud hüvitiste suuruse, viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning tegi selles osas uue otsuse, muutes hüvitiste ja viivise suurust ning menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaktsineerimisnõude kehtestamine riivab intensiivselt inimese põhiõigust, sekkudes tema kehalisse puutumatusse, peab sellise kohustuse seadmise alus tulenema seadusest. Õigusaktid, mh

§ 13lg 2 ei andnud kostjale alust kohustada hagejaid ennast vaktsineerima.

Hagejatele kehtestatud vaktsineerimisnõue ei oleks olnud piisavalt proportsionaalne meede ka siis, kui selleks oleks olnud seaduslik alus. Kuna kostjal ei olnud õigust nõuda hagejatelt vaktsineerimist, ei saanud ta nende töölepinguid üles öelda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassatsioonkaebuse peamise seisukoha järgi eksisid kohtud õigusaktide kohaldamisel. Kostjal oli õigus kehtestada vaktsineerimiskohustus

§ 13lg 2 alusel.

Vaktsineerimisnõue oli proportsionaalne meede.

  1. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu, leides, et kostjal ei olnud õigust vaktsineerimisnõuet kehtestada. Lisaks ei olnud vaktsineerimisnõue proportsionaalne meede, kuna vaktsiinide ohutuse kohta ei olnud piisavaid uuringuid ning vaktsineerimine ei peata nakkuse levikut.
  2. Riigikohus taotles
  3. märtsi
  4. a määrusega Euroopa Kohtult eelotsust Nõukogu
  5. juuni
  6. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  7. septembri
  8. aasta direktiivi 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta tõlgendamiseks. Riigikohus peatas kohtuasja menetluse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 356 lg 3 alusel kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.
  9. Euroopa Kohus kuulutas
  10. juunil 2025 välja kohtuasja C-219/24 eelotsuse, mille kohaselt ei ole Nõukogu
  11. juuni
  12. aasta direktiivi 89/391/EMÜ art 6 lg-tega 1 ja 2 ning art 9 lg-ga 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  13. septembri
  14. aasta direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg-ga 3 koostoimes direktiivi 2000/54 VII lisa p-dega 1 ja 2 vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib tööandja kohustada töötajaid, kellega ta on sõlminud töölepingu, laskma end vaktsineerida, kui nad on bioloogilisest ohutegurist ohustatud (

§ 13lg 2). 10. Riigikohus uuendas 26. juuni 2025. a määrusega TsMS § 361 lg 1 esimese lause alusel tsiviilasja menetluse. 3

(5)2-21-12706 11. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelisel kohtukoosseisul tekkisid asja läbivaatamisel põhimõttelist laadi eriarvamused

§ 13lg 2 kohaldamise ja tõlgendamise kohta. Kolleegium andis 5. septembri 2025. a määrusega asja Ts

MS § 18 lg 2 esimese lause alusel lahendamiseks kolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 2 ja § 690 lg 1 esimese lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.
  2. TsMS § 19 lg 4 p 2 kohaselt antakse tsiviilasi lahendada Riigikohtu üldkogule, kui asja lahendamine üldkogus on tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu enamuse arvates oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohast. Praeguse töövaidluse lahendus sõltub eelkõige sellest, kas kostja võis temaga töösuhtes olnud hagejatele kehtestada vaktsineerimisnõude ühepoolselt või eeldas selline kohustus hagejate nõusolekut. Samuti on asja lahendamiseks oluline käsitleda töölepingute erakorralise ülesütlemise õiguslikku alust.
  3. Töölepingu olulised tingimused lepitakse kokku töölepingus ning töötingimustest teavitab tööandja töötajat töölepingu kirjalikus dokumendis (TLS §-d 4 ja 5). Töölepingut saab TLS § 12 kohaselt muuta ainult poolte kokkuleppel, kusjuures TLS § 2 järgi on TLS-is ja võlaõigusseaduses sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped üldjuhul tühised. TLS § 28 lg 2 p-st 6 tulenevalt on tööandja kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Töötajate tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, samuti tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel näeb ette töötervishoiu ja tööohutuse seadus (

§ 1lg 1).

Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded on

§ 8

lg 3 alusel kehtestanud Vabariigi Valitsus.

§ 13

lg 2 annab tööandjale õiguse kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. 15. Lisaks töötajate töötervishoiule ja tööohutusele reguleerib

ka ametnike töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning teenistussuhte poolte õigusi ja kohustusi ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel (

§ 1lg 1).

Riigikohtu halduskolleegium on ametnikele kehtestatud vaktsineerimisnõude õiguspärasust hinnates leidnud, et vaktsineerimisnõue on käsitatav töötervishoiu nõudena

-i tähenduses. Seejuures on halduskolleegium asunud seisukohale, et avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. Halduskolleegiumi hinnangul annavad nt nii kaitseväelaste kui ka politseinike vaktsineerimisnõudele piisava aluse

§ 13

lg 2 ja

§ 8

lg 3 alusel kehtestatud määrus (RKHKm 25.11.2021, 3-21-2241/11, p 24; RKHKo 21.06.2024, 3-22-157/25, p-d 12.3, 14.5– 14.6, 32.1–32.2 ning RKHKo 10.01.2025, 3-21-2712/28, p 18). 16. Riigikohtu tsiviilkolleegium näeb töösuhtes vaktsineerimisnõude tööandja ühepoolsel kehtestamisel probleemi esmajoones selles, et erinevalt avalik-õiguslikust teenistussuhtest põhineb eraõiguslik töösuhe eelkõige privaatautonoomial ja lepinguvabadusel. Vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse, mis on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (põhiseaduse § 26; nt RKHKm 25.11.2021, 3-21-2241/11, p 22 ning seal viidatud kohtupraktika). Kolleegiumi hinnangul on küsitav, kas kehtivas töösuhtes tööandja vaktsineerimisnõude ühepoolse kehtestamise õiguslikuks aluseks saab olla

§ 13lg 2. 4

(5)2-21-12706 17. Eeltoodust tulenevalt on asja lahendamine üldkogus oluline töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.