Obsah (5)

§ 199§ 65§ 68§ 35§ 60

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-849 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ii

§ 199

lg 2 p 7, 9 – § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. jaanuari 2020 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav L.Q Süüdistatav L.Q (ankeetandmed otsuses) Kaitsja Adv. Gennadi Kull Paul Pikma Prokurör RESOLUTSIOON Harju Maakohtu Harju Maakohtu otsus
2. jaanuarist 2020 L.Q suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu
3. jaanuari 2020 otsusega tunnistati L.Q süüdi

§ 199lg 2 p-de 7, 9 – § 25 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust.

§ 65lg 2, § 69 lg 7 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 8.

jaanuari 2020 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 238 tunnile üldkasulikule tööle vastava karistusega, s.o 7 kuu 28 päeva vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõisteti 11 kuud ja 28 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 29.

jaanuarist

1. a karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestati L.Q kinnipidamisest, s.o alates
2. jaanuarist
3. L.Q suhtes kohaldati tõkendina vahistamist ja ta vahistati kohtusaalist. Tõkend vahistamine tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti L.Q-lt riigituludesse: - sundraha 438 eurot; - määratud kaistjale makstud tasu summas 243,60 eurot. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi kuriteo kaastäideviijana kaS.F , kelle osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. L.Q mõisteti süüdi selles, et olles varem karistatud Harju Maakohtu
4. jaanuari 2020 otsusega

§ 199lg 2 p 9 järgi, 29.

jaanuaril 2020 ajavahemikul 17.45 kuni 18.14 Tallinnas XXX asuvas X AS-le kuuluvast X kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis koos S.F-iga ja ühiselt tegutsedes, võtsid müügisaalist erinevaid X AS-le kuuluvad toidu-ja tarbekaupu kokku väärtuses 290,28 eurot, mille asetasid ostukärus olnud kottidesse ja millega möödusid kassast ja turvaväravatest jättes eelnimetatud kauba eest tahtlikult tasumata ja tasudes kassas vaid muu kauba eest väärtuses 6,65 eurot. Isikud olid kinnipeetud turvateenistuse poolt, rikutud oli autohoidik väärtusega 37,90 eurot, ülejäänud loetletud kaup on rikkumata kujul tagastatud kauplusele. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis märgib L.Q , et tema ei ole rahul turvatöötaja GG tegevusega ja nimelt, et turvatöötaja väljus enne politsei tulekut turvaruumist koos ostukäruga, milles oli kaup, et kontrollida selle sisu ja kontrollis seda ilma tema juuresolekuta. Leiab, et see on ebaseaduslik. Kuna ta ei mäleta, et oleks võtnud kõiki neid kaupu, mis on nimekirjas ja ei tea, kuidas need sinna ostukärusse sattusid, siis ei välista, et need olid sinna pandud pärast seda, kui turvatöötaja kogu ostukäruga ja kaubaga turvaruumist väljus. Apellatsioonile on süüdistatav lisanud arstitõendi, mis on väljastatud

1. detsembril 2019 Medicum Tervishoiuteenused AS psühhiaatri dr LE poolt. Sellest nähtub, et patsient L.Q on eelnevalt 1 kord viibinud arsti vastuvõtul ning temal on diagnoositud kleptomaania. Süüdistatav selgitab, et ta tihtipeale kauplusi külastades pani korvi asju, seejuures aru saamata, mis ta nendega tegema peaks. Tema visiit arsti juurde põhjendab tema soovi sellele lõpp teha, kuna nii enam edasi elada ei saa. Leiab, et kohtueelse uurimise käigus tema kaitsja adv. G. Kull isegi ei täitnud oma kohustusi ja isegi ei püüdnud teda aidata, et selgitada välja selle diagnoosi olemust. Ta tunnistab enda poolt kohtueelses menetluses antud ütlused ebaadekvaatseteks ja kinnitab, et just kaitsja veenas teda lühimenetlusega nõustuma. Mida süüdistatav oma apellatsiooniga ringkonnakohtult taotleb, seda apellatsioonist välja ei loe, kuid maakohtus taotles kaitsja sel põhjusel kergema karistusliigi e rahalise karistuse mõistmist süüdistatavale. Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi 2020 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
3. märtsini
4. Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatava taotlusel toimus maakohtus menetlus lühimenetluses. Apellatsioonis esitatud süüdistatava väide selles osas, et lühimenetluseks veenis teda kaitsja ja see ei olnud tema soov, on kohtukolleegiumi hinnangul vastupidine selle seisukohaga, mida süüdistatav väitis kohtus. Nagu nähtub kohtuistungi protokollist, siis kohus küsis süüdistatavalt L.Q-lt , kas esitatud süüdistus on temale arusaadav, mille peale süüdistatav vastas jaatavalt. Süü tunnistamise küsimusele vastas süüdistatav, et muidugi tunnistab ta ennast süüdi. Seejärel küsis kohus, kas L.Q jääb tema poolt varem esitatud lühimenetluse taotluse juurde. Süüdistatav vastas, et ta jääb selle juurde. Edasi teatas süüdistatav kohtu küsimusele, et ta jääb kohtueelses menetluses antud ütluste juurde ja ütlusi anda ei soovi. Seega ei saa rääkida sellest, et süüdistatav nõustus lühimenetlusega arusaamatusest ja veel enam, isegi, kui ta kohtueelses menetluses ei saanud aru, milline menetlus käib, siis kohtus sai ta sellest väga hästi aru ning viimast võimalust lühimenetlusest loobuda ei kasutanud. Kuna apellatsioonis on süüdistatav asunud oma süüd osaliselt siiski eitama, seades kahtluse alla varastatud kauba loetelu ja seega ka süüdistuse mahu, siis selgitab kohtukolleegium järgmist. Süüdistatav võib taotleda maakohtus enda ülekuulamist. Sellisel juhul järgitakse süüdistatava suhtes KrMS §-s 293 sätestatut. Seega, kui süüdistatav soovib enda ülekuulamist, siis toimub ristküsitlemine. Maakohtus teatas süüdistatav L.Q , et ta ei soovi enda küsitlemist ning ristküsitlust ei toimunud. Sellist vabas vormis esitatud juttu, mis on esitatud apellatsioonis e see, et tema ei mäleta varguse toimepanemise asjaolusid ning turvatöötaja võis ise juba pärast ostukäru sisu muuta, ei saa pidada süüdistatava ütlusteks e tõendiks. Vastavalt KrMS § 237 lg-le 5 toimub lühimenetluses süüdistatava küsitlemine üldmenetluse reeglite järgi, s.t ristküsitluse korras. Ristküsitlus tähendab seda, et ülekuulatav annab ütlusi kaitsja ja prokuröri küsimustele vastates, kusjuures seaduses on ette nähtud kindel küsitlemise kord. Maakohtu istungiprotokolli andmetel ristküsitluse reeglitele vastavat küsitlemist toimunud ei ole, sest L.Q ei soovinud küsitlemist. Tõsi, vastavalt KrMS § 237 lg-le 6 võib kohtunik menetlusosalisi küsitleda. Kuna süüdistatava ülekuulamise kord on eraldi reguleeritud sama paragrahvi viiendas lõikes, ei või see küsitlemine aga olla suunatud ütlustena tõendite kogumisele s.t selline küsitlemine ei või asendada süüdistatava ristküsitlust Seega saab L.Q süü hindamisel tugineda ainult tema kahtlustatavana antud ütlustele, mida maakohus on ka teinud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis esitatud kahtlused turvatöötaja pahatahtliku käitumise osas tõsiseltvõetavad. Esiteks, need on tõusetunud menetlusse alles pärast süüdimõistvat kohtuotsust. Süüdistatav, kes on kogu menetluse kestel oma süüd tunnistanud, lootis ilmselgelt leebemale karistusõiguslikule kohtlemisele. Olles aru saanud, et tal tuleb kanda reaalset vangistust ja veel kahe kohtuotsuse järgi mõistetud karistuste summas, püüab süüdistatav leida ennast õigustavaid argumente, mis kuidagigi kergendaks tema olukorda. Teiseks, nagu nähtub asitõendi (DVD-plaat videosalvestustega ümbrikus, tl 25) - turvakaamera videosalvestuse vaatlusest, mida on tõendina hinnanud ka maakohus, on kaamera suuminud punase koti peale ja see oli siis juba täis. Kolmandaks, väide, et turvatöötajad peaks olema kuidagi huvitatud kinnipeetud poevarga kaupa, mida varastati taheti, ümber vahetama või juurde panema jne, on absurdne ja eluliselt uskumatu. Neljandaks, see, et L.Q ei mäleta, et ta kõik need asjad kotti oleks pannud, siis keegi ei väidagi, et ainult tema kotte kaubaga täitis. Seda tegi ka kaassüüdistatav S.F ja valis kaupa oma äranägemisel e L.Q-ga läbi rääkimata iga konkreetse kauba osas. Kuigi maakohus on oma seisukoha järgnevas küsimuses asjakohaselt esitanud, rõhutab ka kohtukolleegium omalt poolt, et lühimenetluse olemus seisneb KrMS § 233 lg 1 kohaselt selles, et kriminaalasja arutatakse kriminaaltoimiku materjalide põhjal, s.o kohtueelses menetluses kogutud tõendite alusel. Seetõttu ei ole lühimenetluses enam kohtuliku arutamise raames võimalik uusi tõendeid koguda. Eeltoodu puudutab just süüdistatava poolt maakohtus antud selgitusi, et tal on diagnoositud kleptomaania, ta on olnud psühhiaatri vastuvõtul ja et tal on ka uus aeg psühhiaatri juurde
5. veebruaril
6. Maakohtus jäi süüdistatav oma varasema lühimenetluse taotluse juurde, mis tähendas seda, et tema ega tema kaitsja ei soovinud väidetava psüühikahäire osas lisatõendite kogumist, sh kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramist. Maakohus on ka põhjendanud, miks ei pea vajalikuks omaalgatuslikult kriminaaltoimiku materjalid puudulikuks tunnistada ning kriminaalasi prokuratuuri tagastada. Põhjalikult on maakohus selgitanud oma järeldust selles, miks ei ole kohtul tekkinud kahtlust süüdistatava süüvõimes ning miks, olenemata psühhiaatrilisest diagnoosist, on L.Q käitumine hinnatav vargusena karistusõiguslikus mõttes, mitte psühhiaatrilise haigusseisundiga e sundkäitumisega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtule ette heita seda, et maakohus tegi kriminaalasjas otsuse ega tagastanud omal algatusel kriminaalmenetluse materjale prokuratuurile.

§ 35

võimaldab eriosa sanktsioonist madalamate karistusraamide kohaldamist ning selle tegemata jätmist tuleb kohtul eraldi põhjendada. Tuvastatud on, et L.Q oli vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toimepanemise ajal süüdiv, kuid temal esinevad psüühikahäired. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses võtnud seisukoha L.Q süüdivuse osas ja seda ei vaidlustata ka apellatsioonis. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-22-09 selgitanud, et, kui isikul on diagnoositud psüühikahäire, peab kohus võtma seisukoha, kas sellise isiku võime oma teo keelatusest aru saada või seda juhtida võis temal esinevate psüühikahäirete tõttu olla oluliselt piiratud

§ 35mõttes.

Kuigi ka apellatsioonikohus ei saa vastu võtta lühimenetluse sätete kohaselt vastavat arstitõendit, on siiski selge ja seda ka süüdistatava poolt maakohtus antud ütlustes, et ta on viibinud psühhiaatri vastuvõtul. Vastava tõendi kohaselt on ta arsti visiidil olnud üks kord ja selle alusel on temale omistatud diagnoosina kleptomaania e patoloogiline varastamine e sundkäitumine. Kohtukolleegium on seisukohal, et L.Q-l tuvastatud psüühikahäire ei anna automaatselt alust lugeda ta kuriteo toimepanemise ajal piiratult süüdivaks. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt väljaantud RHK-10 V peatükk (Psüühika- ja käitumishäired) kirjeldab kleptomaaniat ( F.63.1) ja üheks kleptomaaniat ja tavalisest poest varastamisest asjaolu, et kleptomaan paneb vargusi toime üksinda. Kohtukolleegiumi arvates välistab mitme isiku poolt e kaastäideviijaga või osavõtjatega toime pandud vargus kleptomaania, sest neil juhtudel on vajalik kooskõlastatud tegevus ja üldjuhul toimub see juba enne seda, kui toimub kauba poest varastamise katse. Nii ka praegusel juhul. Esiteks kinnitas L.Q , et ta sai poes aru S.F kavatsusest vargus toime panna. Ta on andnud ütlusi, mille kohaselt osa esemeid pani ta ise omal valikul kotti, osa esemeid pani S.F soovitusel kotti. Ostukäru maksmata kaubaga lükkas tema kassade lintidest ja turvaväravatest mööda. Samal ajal aga S.F maksis väikese koguse kauba eest kassas. Selline tegevus viitab kohtukolleegiumi arvates läbiräägitud e kooskõlastatud tegevusele. Seega sai L.Q väga hästi aru toimepandava teo keelatusest ning juhtis ka oma käitumist vastavalt sellele. Eeltoodut arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et V: L.Q suhtes ei kuulu kohaldamisele

§ 35

ja sellest tulenevalt

§ 60sätted.

Kohtukolleegiumi arvates ei saa jätta tähelepanuta ka seda, et arstitõend, mille süüdistatav ringkonnakohtule esitas, on välja antud temale

1. detsembril
2. Eelmine süüdimõistev kohtuotsus, millega L.Q mõisteti süüdi samuti poevarguse katses ja nimelt, ta püüdis varastada kingapoest saapapaari, oli L.Q suhtes tehtud
3. jaanuaril
4. Selles menetluses ei pidanud L.Q vajalikuks oma arstitõendiga välja tulla. Ilmselgelt rahuldas teda prokuröriga kokku lepitud karistus e vangistuse asendamine ÜKT-ga. Mis puutub maakohtu poolt L.Q-le mõistetud karistusse, siis maakohus on põhjendanud, miks ei ole L.Q võimalik karistada rahalise karistusega. Mõistetud vangistus jääb alla sanktsiooni keskmäära ja arvestatud on seejuures juba kõiki neid asjaolusid, mis mingilgi määral annavad aluse karistuse mõistmiseks alla sanktsiooni keskmäära. Asjaolusid, mis annaks aluse apellatsioonikohtule veelgi kergendada mõistetud karistust, tuvastatud ei ole. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse
5. jaanuarist 2020.a L.Q suhtes muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/