Obsah (10)

§ 8§ 76§ 396§ 401§ 402§ 100§ 101§ 113§ 82§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ruth Sild Kohtujurist Krista Kruusa Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2025, Pärnu Tsiviilasja number 2-24-13346 Tsiviilasi JS Var

) § 3 sätestab võlasuhte tekkimise alused, mille p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule.

4.

1. Poolte vahel on 17.03.2023 sõlmitud laenuleping nr XXX, mille kohaselt hageja JS Varahaldus OÜ andis lühiajaliselt kostjale A.N-ile laenu 15 000 eurot, intressiga 2,5% kuus laenujäägilt, laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 17.05.2023 /dtl 6-9/. Laen on kostjale välja makstud 17.03.2023 /dtl 12/. Pooled sõlmisid 17.05.2023 laenulepingu lisa nr XXX, millega pikendasid kostja kohustust laenu tagasimaksmiseks kuni 15.07.2023 /dtl 10-11/. 4.
2. Kostja ei ole hagejale laenu tagastanud, kostja on tasunud hagejale intresse 16.04.2023 summas 375 eurot, 17.05.2023 summas 375 eurot, 17.07.2023 summas 375 eurot ja 18.07.2023 summas 375 eurot, s.o kokku 1500 eurot /dtl 12/. 4.
3. Kostja tunnistab tasumata laenumakset, hageja põhinõuet summas 15 000 eurot /dtl 46-47, 60/. Kostja vaidleb vastu hageja viivise nõudele /dtl 47, 60/. 4.7.

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Krediidileping on

§ 401

lg 1 kohaselt leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Arvestades eeltoodud lepingute mõisteid ja asjaolu, et pooled on sõlminud laenu andmiseks lepingu, millega kohustatud pool ka laenult tasu maksab, on pooled sõlminud krediidilepingu. 4.8. Esmalt tuleb kohtul välja selgitada, kas käesolevas menetluses hagi aluseks olev krediidileping on tarbijakrediidileping või mitte. Kuigi formaalselt vastab leping 3 tarbijakrediidilepingu tunnustele, on menetluses poolte avaldatud asjaolude järgi kostja füüsilise isikuna laenulepingu sõlminud sellega saadava raha oma majandus- ja kutsetegevuses kasutamise eesmärgil /dtl 27, 29, 46-47/. Tarbijakrediidilepingu sisulisest vastavusest sõltub, kas asjas tuleb kohaldada tarbijakrediidilepingutele kohalduvat

1. peatüki
2. jao regulatsiooni, millest mh tuleneb regulatsioon vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta jm tarbija kaitseks ettenähtud sätted.

§ 402lg 1 sätestab tarbijakrediidilepingu mõiste.

Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega võib tarbijakrediidilepinguks olla nii krediidi- kui ka laenuleping, kuid tarbijakrediidilepinguga on tegemist üksnes juhul, kui tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täidetud, st krediiti või laenu annab majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik tarbijale. Käesoleva hagi aluseks olev leping on sõlmitud hageja kui majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandja ja kostja kui füüsilise isiku vahel. Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut ja vastupidist peab tõendama krediidiandja (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 12; RKTKo 11.10.2023, 221-20479/30, p 11). Riigikohus on ka selgitanud, et kui äriühing sõlmib tarbijaga lepingu, millega annab talle krediiti või laenu, ei ole sellise lepingu kvalifitseerimisel tarbijakrediidilepinguks oluline see, kas äriühing annab laenu oma põhilise majandustegevusena, teeb seda aeg-ajalt või esimest korda (RKTKo 03.07.2024, 2-22-11970/29, p 15). Hageja on esitanud oma seisukoha, et poolte vahel sõlmitud leping ei kvalifitseeru tarbijakrediidilepinguks /dtl 60/. Oma 22.12.2024 menetlusdokumendis selgitas hageja, et kostja soovis laenu hagejalt oma ettevõtluse elavdamiseks, kirjeldus sellest on menetlusdokumendi lisana esitatud kostja e-kirjas /dtl 27, 29/. Kostja avaldas hagivastuses samuti, et laenusoovi edastamise aluseks oli vajadus raha järele ettevõtte taaskäivitamiseks /dtl 46/. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole vaid sellised tehingud, mis on sõlmitud isiku eratarbimise vajaduste rahuldamise eesmärgil, seotud isiku majandus- ega kutsetegevusega (EKo 03.07.1997, C-269/95, Francesco Benincasa v Dentalkit Srl, p 17). Kui äriühingu juht või enamusosanik tagab äriühingu lepingust tulenevaid kohustusi, tegutseb ta majandus- või kutsetegevuses (EKo 14.03.2013, C-419/11, Česká spořitelna, a.s. v Gerald Feichter, p-d 36–40). Euroopa Kohus on selgitanud, et isik võib tarbijale kohalduvatele sätetele tugineda üksnes juhul, kui lepingu ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi või leping on isiku majandus-või kutsetegevusega seotud nii nõrgalt, et sellel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid tähtsusetu roll (EKo 25.10.2018, C-498/16, Maximilian Schrems v Facebook Ireland Limited, p-d 30 ja 31). Eeltoodud seisukohtadele on viidanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 19.11.2024 määruses, tsiviilasjas 2-23-16320 (p. 21). Kohtule poolte poolt avaldatust nähtub, et kostja laenu taotlus oli tingitud temaga seotud majandus- ja kutsetegevusest, millest järeldub, et leping on seotud tugevalt kostja majandus- ja kutsetegevusega. Kuna kostja kui füüsilise isiku taotletud laenu eesmärk on tugevalt seotud kostja majandus- ja kutsetegevusega, siis on tegemist krediidilepinguga, mille osas kostja tarbijale kohalduvatele sätetele tugineda ei saa. Kohus leiab, et poolte vahel on sõlmitud krediidileping, mis ei kvalifitseeru tarbijakrediidilepinguks, kuivõrd kostja poolt hagejalt taotletud laenu eesmärk oli selle kasutamine kostjaga seotud majandus- ja kutsetegevuses. 4 4.9.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. 4.10.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 4.11. Hageja nõuab kostjalt viiviseid kokku summas 12 450 eurot sissenõutavaks muutunud osas ja alates hagi esitamisele järgnevast päevast edasiulatuvalt.

§ 82

lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Laenulepingu XXX lisast, mis sõlmiti poolte vahel 17.05.2023, tuleneb, et laenu täitmise tähtajaks oli 17.07.2023 /dtl 11/. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule, on maksega viivitamisel päevane viivisemäär 0,2% tasumata laenusummalt päevas /dtl 7/. Viivisenõue kujunes järgmiselt: Viivist arvestati summalt 15 000 alates 18.07.2023 kuni 04.09.2024, s.o 415 päeva, viivise määraga 0,2% päevas s.o kokku 12 450 eurot. 4.12.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 4.13. Kostja on avaldanud, et ei tunnista hageja viivisnõuet ja jätab selle nõude kohtu otsustada. Tegemist ei ole viivise vähendamise taotlusega

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 järgi.

4.14. Kohus on tuvastanud, et käesolevas menetluses hagi aluseks oleva lepingu puhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga ning tarbijakaitsesätted

1. peatüki
2. jaost ei kohaldu. Viivise eesmärk on võlgniku mõjutamine rahalist kohustust võimalikult kiiresti täitma, viivise suurust on võlgnikul võimalik ise mõjutada oma kohustusi õigel ajal täites. Põhjendamatu on kostja eeldus selle kohta, et nurjunud kompromissläbirääkimiste tõttu laenu tagastamise kohustus peatus ning hagejal ei ole põhjendatud viivist nõuda. Tõendeid selle kohta, et pooled oleks kokku leppinud kõrvalkulude peatumises, esitatud ei ole. Hageja viivisenõue tuleneb

§ 113lg 1 mõttes lepingus kokkulepitud määrast 0,2% tasumata laenusummalt päevas.

Pooled ei vaidle selles, et laenuleping sõlmiti mõlema poole poolt majandus- ja kutsetegevuse raames. Riigikohtu praktika kohaselt, kuigi

§ 42

lg 3 p-s 5 ei ole selgesõnaliselt nimetatud, et säte laieneks ka viivistele, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suurusest /…/ muud hüvitist“ alusel (RKTKo 18.12.2014, nr 3-2-1-139-14, p 11, 3-2-1-25-16 p 13). Kokkulepe, millega hageja ja kostja leppisid tüüptingimusena kokku intressimääras 0,2% tasumata nõudelt päevas, ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Majandus- ja kutsetegevuse raames sõlmitud lepingute puhul on peetud Riigikohtu praktikas lubatavaks viivise suuruseks 0,2%-0,25% (vt RKTKo 30.04.2013, nr 3-2-15-13 p-d 48 ja 49; RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536/29, p 17). Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja tuleb lepingus kokku lepitud määras, sissenõutavaks muutunud osas alates võlgnevuse tekkimisest 18.07.2023 kuni hagi esitamiseni 04.09.2024, kostjalt välja mõista. 5 4.

1. Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal (RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p. 20; RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p. 12; RKTKo 21.12.2018, 218-7296, p. 23). Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendanud kahju olemasolu, mis õigustaks põhinõudest suurema viivise väljamõistmise. Seega määrab kohus edasiulatuva viivise välja mõista lepingus sätestatud määras 0,2% päevas põhinõudelt, kuid mitte koos sissenõutavaks muutunud viivisega põhinõudest suuremas ulatuses.
2. Kohus rahuldab hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuses summas 15 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviste osas summas 12 450 eurot ja edasiulatuva viivise nõudes lepingus kokku lepitud määras 0,2% tasumata põhinõudelt päevas, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivistega mitte suuremas ulatuses kui põhinõude suurus.
3. Käesoleva tsiviilasja hind on 31 994 eurot TsMS § 133 lg 1 ja lg 2 järgi.
4. Menetluskulud 7.
5. TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi põhi-ja viivisenõuete osas, mis on hagi peamised nõuded, mistõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda. 7.
6. TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulud. Hageja on käesolevas asjas tasunud hagiavalduselt riigilõivu 1400 eurot, mis jääb kostja kanda. 7.
7. Hageja õigusabikuludeks on 250 eurot, 2 tunni eest tunni tasuga 125 eurot. Teenusele ei lisandu käibemaksu, kuna ettevõte saab käibemaksu küsida teenuse raames tagasi. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja märgitud aja jooksul tutvunud tsiviilasja materjalidega, need läbitöötanud ja esindas hagejat kohtuistungil (28 minutit /dtl 59-61/). Hageja kinnitab, et kulud on kantud käesoleva hagimenetlusega seoses. 7.
8. Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu, leides et lepingulise esindaja õigusabikulusid ei tohiks menetluses kasutada, kuna hageja seaduslikuks esindajaks on M.O. 7.
9. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega hageja õigusabikuludele ning peab hageja õigusabikulusid esitatud määras vajalikuks ja põhjendatuks. 7.
10. Hageja õigusabikulud koosnevad kohtuistungil osalemisest ja sellele eelnevalt tsiviilasja materjalidega tutvumisest. Kokku ajakulu 2 tundi, sh istungil osalemine 28 minutit. Riigikohtu seisukoha kohaselt on põhjendatud arvestada menetluskulu hulka mõistlikus ulatuses esindusega seotud ettevalmistuseks kulunud aega (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505, p. 15-16). Kohus peab hageja lepingulise esindaja esitatud ajakulu kohtuistungiks ja selleks ettevalmistumisel põhjendatuks. Kohus lähtub kostja esindaja tunnitasu määra hindamisel kohtupraktikast, mille kohaselt tunnitasu määra 125 eurot võib pidada mõistlikuks. 7.
11. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja õigusabi kulud summas 250 eurot (käibemaksu ei lisandu). Hageja on kinnitanud, et saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostjal tsiviilasja materjalide kohaselt rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 6 7.
12. TsMS § 177 lg 4 sätetel tuleb hagejal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Sild kohtunik 7