← Eesti

1-19-8104/38

Obsah (12)§ 238§ 338§ 310§ 342§ 63§ 7§ 339§ 45§ 175§ 180§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-8104 (19270000238) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola

§ 238

lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 4 kuud, alates 01.07.

  1. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. PP tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja C.V-lt mõisteti PP kasuks välja varalise kahju katteks 30 eurot ja mittevaralise kahju katteks 600 eurot. Menetluskuludena mõisteti C.V-lt välja ½ määratud kaitsjale määratud tasust, summas 595,36 eurot ja sundraha 810 eurot, kokku 1405,36 eurot. Seoses osalise õigeksmõistmisega jäeti ½ määratud kaitsjale määratud tasust, summas 595,36 eurot, riigi kanda. Menetluskulud tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul Maksu- ja Tolliametile. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused.
  2. Maakohus leidis, et C.V-le süüdistuses inkrimineeritud kuritegude toimepanemine on tõendatud osaliselt. Kohus põhjendas oma seisukohti alljärgnevalt: 3.
  3. Kannatanu XX ütlused korduvatel ülekuulamistel süüdistatava poolt tema suhtes ööl vastu 12.01.2019 toime pandud füüsilise vägivalla kasutamise kohta on vastuolulised, kannatanu sündmusi osaliselt ei mäleta. Kohtu hinnangul on tegemist kannatanu oletusega, mis ei ole teiste tõenditega kinnitust leidnud. NN-le saadetud fotod ei võimalda usaldusväärselt kontrollida nende seotust C.V-le etteheidetud vägivalla kasutamisega ja kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega. C.V süü vägivallategude toimepanemises ei ole ümberlükkamatult tõendatud, kahtlusi ei ole võimalik kõrvaldada, mistõttu mõistis kohus süüdistatava selles episoodis õigeks. 3.
  4. Ööl vastu 20.03.2019 süüdistatava poolt XX suhtes füüsilise vägivalla kasutamise ja kõrist kägistamise asjaolude kohta on kannatanu erinevatel ülekuulamistel andnud vastuolulisi ütlusi. YY poolt CC-le saadetud sõnumist ei nähtu, kas ta nägi väidetavat kägistamist pealt või millest ta järeldas, et süüdistatav tegi kannatanule haiget. Tunnistajad EE ja CC kägistamist ei näinud, nende ütlused YY-lt kuuldu osa jättis kohus tõendikogumist välja. Et C.V süü ei ole ümberlükkamatult tõendatud, mõistis kohus C.V selles episoodis õigeks. 3.
  5. C.V-le etteheidetava ähvarduse kohta kannatanu lõualuud sodiks lüüa, tema autod põlema panna ning 10-aastane YY vanglakontakte kasutades B-hepatiidi ja HIV-viirusega nakatada on kannatanu ütlused äärmiselt üldsõnalised ega võimalda hinnata, kas need ähvardused olid reaalsed ja kas oli alust karta nende täideviimist ähvarduste tegemise ajal. Kannatanu on väljendanud, et ei usu ähvarduse täideviimist, samas teisel juhul aga, et kardab selle täideviimist. Ainuüksi kannatanu ja süüdistatava vahelised pingelised suhted ning sellest tulenev kannatanu võimalik hirmutunne ei saa anda alust kartuseks, et süüdistuses kirjeldatud ähvardus täide viiakse. Süüdistatava ütluste kohaselt on HIV-ga nakatamine kontekstist välja rebitud , tal ei ole võimalust seda toime panna ja reaalselt ei teeks ta seda kunagi. HIV-ga nakatamise kontekstis riimuvad süüdistatava ütlused kannatanu 3

(12)ütlustega selles, et ta ei ole kindel kas C.V laseks YY HIV-ga nakatada. C.V käitumises KarS § 120 objektiivse koosseisu tõendamatuse tõttu mõistis kohus süüdistatava õigeks. 3.
  1. Tõenditest tulenevalt ei ole alust pidada süüdistatava poolt kannatanu CC ähvardamist HIVviirusega nakatada reaalseks. Kohtu hinnangul tekkis kannatanul alus karta süüdistatav poolt ähvarduse reaalset täideviimist alles pärast tutvumist tema karitusregistri andmetega. KarS § 120 lg 1 kuriteokoosseisu puudumise tõttu mõistis kohus C.V CC ähvardamises õigeks. 3.
  2. Hinnatud tõenditest tulenevalt puudub alus kahelda EE ütlustes, et süüdistatav ähvardas teda 01.07.2019 „ esimesena kasti lüüa“, mida kannatanu tajus reaalse ähvardusena ning mille täideviimist oli tal alus karta. Kannatanu ütlustest nähtub, et pärast ähvardamist hakkas süüdistatav tütre korteri ust lõhkuma. Trepikojas laamendamist on kinnitanud ka tunnistaja DD. Ähvardus „esimesena kasti lüüa“ koosmõjus sellele järgnenud ukse lõhkumisega on reaalne ka igale keskmisele objektiivsele kõrvalseisjale. C.V pani EE ähvardamise toime otsese tahtlusega. 3.
  3. Süüdistatava poolt 01.07.2019 XXX trepikojas toime pandud avaliku korra raske rikkumine, mis seisnes avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumises ja mis oli seotud vägivallaga, on tõendatud kannatanu PP ja tunnistajate AA, DD ja RR ütlustega ning turvakaamera salvestise vaatlusprotokolli ja sündmuskoha vaatluse protokolliga. Süüdistatava erinevate ülekuulamiste käigus muudetud ütlused luges kohus ebausaldusväärseteks. Tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 1-18-5540 p-des 17 ja 18 esitatud selgitustest tuleb C.V süüdi tunnistada KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi tuleb süüdistatav õigeks mõista. 3.
  4. PP tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmise osas on põhjendatud osaliselt. Apellatsioonide sisu
  5. Maakohtu otsusele esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid kannatanu XX lepinguline esindaja P. Roosileht ja süüdistatava kaitsja M. Põbo. 4.
  6. Kannatanu XX esindaja vaidlustab C.V õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 120 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p -de 2 ja 3 järgi. Leiab, et kohus on uurinud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning jõudis ekslikule seisukohale C.V süü puudumise kohta, samuti on kohus rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel peab kohus hindama ka süüdistatava ja kannatanu käitumist, mis jääb süüdistuse piiridest väljapoole. Kohus ei ole põhjendanud, miks on süüdistatava ütlused usutavamad, kui XX ütlused. 4.
  7. Süüdistatava kaitsja vaidlustab otsuse C.V süüdimõistmise ja karistamise ning tsiviilhagi rahuldamise osas seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, süüdistusakti piiridest väljumisega, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (

§ 338p-d 1, 2 ja 3).

4.2.

  1. Süüdistatav ei ole EE ähvardanud kasti lüüa. Kannatanu ütlused ei haaku objektiivse kõrvalseisja ega tunnistaja ütlustega. Kohtuotsuse põhistamine meelevaldse järelduse ja oletuste kaudu on lubamatu. Kannatanu on oma ütlusi muutnud, kohandanud neid vastavalt menetluse käigule, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Kohtud ei ole vaaginud igakülgselt C.V ja EE väidete õigsust ja muude tõenditega haakumist, vaid on kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks tõlgendamise asemel lugenud aprioorselt õigeks kannatanu ütlused ning ebaõigeks süüdistatava ütlused. 4.2.
  2. Seoses C.V süüdimõistmisega KarS § 263 lg 1 järgi möönab kaitsja, et C.V tekitas trepikojas kolistamisega lärmi ning võis sellega ka inimesi häirida ja neile ebameeldivusi tekitada, kuid süüdistatav sooviks oli oma tüdruksõpra aidata, millega võis panna toime KarS § 262 järgi kvalifitseeritava väärteo. PP tõukamine oli täiesti iseseisev tegu, mis oli tingitud eelkõige kannatanu enda tegevusest. Kuna puuduvad kõrvalised isikud, keda nimetatud tegevus oleks saanud häirida, on teo kvalifitseerimine KarS § 263 järgi ebaõige. PP sõiduauto klaaside lõhkumine ei mahu KarS § 262 ega § 263 kaitsealasse. Tegemist on varavastase süüteoga väheväärtusliku asja vastu, mis on kvalifitseeritav väärteona KarS § 218 mõttes. C.V-l puudus PP lükates tahtlus tema auto 4

(12)klaaside lõhkumiseks, klaaside lõhkumise ajendiks oli politsei tulek ja ütluste andmine politseile, mis ei ole kantud ühtsest tahtlusest, mistõttu ei ole võimalik neid käsitleda ka jätkuvate tegudena. Süüdistataval puudus tahtlus PP ründamiseks ning talle valu põhjustamiseks. Süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks ning seega tema ütluste kui tõendite kogumist väljajätmiseks puudus alus. 4.2.3. Apellant leiab, et PP-le määratud hüvitis on ilmselgelt ebaõiglaselt suur ega ei vasta rikkumise raskusele ja laadile. Kannatanu nõuet ei ole võimalik käesolevas kriminaalmenetluses läbi vaadata ning kohus peab jätma tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 13 ja

§ 310alusel läbi vaatamata.

4.2.

  1. Apellandi hinnangul on C.V-le mõistetud karistus üleliia range ega ole ka kohtupraktika seisukohast adekvaatne. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei olnud võimalik jätta mõistetud karistus täitmisele pööramata, samuti ei ole kohus analüüsinud, miks ei ole võimalik kohaldada C.V suhtes üldkasulikku tööd. Süüdistatava puhul on võimalik saavutada karistuse eesmärgid ka siis, kui jätta tema suhtes kohaldatav karistus täitmisele pööramata. Arvestades süüdistatava süü suurust, karistust kergendavaid asjaolusid ning C.V isikut, on tema karistamine miinimummäära lähedase karistusega võimalik ja õiglane. 4.2.
  2. Kaitsja palub mõista C.V süüdistuses KarS § 120 lg 1 ja § 263 lg 1 järgi õigeks ja jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palub C.V süüditunnistamisel ja karistuse määramisel vähendada mõistetud k aristust miinimumini, jätta karistus tingimisi kohaldamata või asendada üldkasuliku tööga, määrata C.V-le katseaeg ning vähendada tsiviilhagi mitte varalise kahju hüvitise suurust. Apellatsioonimenetluse poolte kirjalikud seisukohad
  3. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitasid apellatsioonidele enda kirjalikud seisukohad kannatanu XX lepinguline esindaja, prokuratuur ja süüdistatava kaitsja. 5.
  4. XX lepinguline esindaja märgib, et 20.03.2019 kasutas C.V kannatanu suhtes süüdistuses kirjeldatud vägivalda, millega tekitas kannatanule hematoomid kõri piirkonda. Maakohus ei analüüsinud KarS § 58 lg-s 4 ja lg-s 13 kirjeldatud karistust raskendavaid asjaolusid. Hinnatud tõendid võimaldavad C.V süüdimõistmist KarS § 120 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p -de 2 ja 3 järgi. 5.
  5. Prokurör märgib, et maakohtu otsuse argumentatsioon on veenev ja järelduste kujunemine jälgitav, mistõttu puudub seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks kaitsja apellatsioonis esitatud põhjendustel. 5.
  6. Kaitsja märgib, et kannatanu apellatsioonist ei nähtu, millised vigu maakohus tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega, tegi. Apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega C.V mõisteti õigeks. Kohus on jälgitavalt põhjendanud, miks XX kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolulised ja miks neid vastuolusid ei olnud võimalik kõrvaldada. Maakohus on kõiki apellandi argumente otsuses käsitlenud. Palub jätta kannatanu esindaja apellatsioonkaebus rahuldamata, otsus C.V osalises õigeksmõistmises muutmata ja menetluskulude täies ulatuses riigi kanda jätmist. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  7. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega ning kannatanu XX lepingulise esindaja ja süüdistatava kaitsja apellatsioonides esitatud seisukohtadega, samuti apellatsioonidele vastuseks esitatud seisukohtadega leiab, et apellatsioonides on apellandid esitanud taaskord seisukohti, mida on esitanud maakohtus ja millele on maakohus juba vastanud, mistõttu need maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu tõenditele antud hinnanguga ja nendest tulenevate seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti või rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, millele apellandid viitavad. Selliseid rikkumisi maakohtu vaidlustatud otsuses kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, vastates

§-des 311-313 sätestatud kohtuotsusele kehtestatud nõuetele. Oma seisukohti põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt. 5

(12)
  1. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti nii vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks, kui ka C.V käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks ega süüdistatava täielikult õigeksmõistmiseks temale esitatud süüdistuse järgi. Kohtu siseveendumuse kujunemine ja arutluskäik on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohus on arusaadavalt põhjendanud, miks ta C.V esitatud süüdistuse järgi osaliselt süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata.
  2. Ka on Riigikohus otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.1 osundanud, et …["apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires.

§ 342

lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub"]. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.

Apellatsioonidega seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist.

  1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt möönis kohus otsuses, et XX-l võis olla mingites elulistes olukordades põhjust süüdistatavat, tulenevalt viimase vägivaldsest minevikust, karta. Vaidlust ei ole selles, et kõik C.V poolt 12.01.2019 ja 20.03.2019 kannatanule tekitatud väidetavad vigastused (kd I, tl 45-48, 67-69, kd II, tl 71-74) ja ähvardamised aprillist 2018 kuni 1.07.2019 lõualuud sodiks lüüa, autod põlema panna, tütar B-hepatiidi ning HIV-viirusega nakatada (kd I, tl 45-48, 67-69, kd II, tl 73) põhinevad kannatanu enda ütlustele. Samas ei nähtu kannatanu kohtueelses menetluses korduvatel ülekuulamistel antud ütlustest, et ta oleks kordagi pöördunud peale C.V poolt talle tekitatud väidetavate tervisekahjustuste kindlakstegemiseks meditsiiniasutuse poole. Põhjust, miks kannatanu seda ei teinud, kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Maakohtu kohtuistungile (kd II, tl 148157) kannatanu ei ilmunud, kaitsja taotlusel avaldas kohus kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlused nendes esinevate vastuolude tõttu. Kohtukolleegium ei jaga kannatanu XX lepingulise esindaja apellatsioonile rajanevat seisukohta selles, et kohus on uurinud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult ning jõudnud seetõttu ekslikule seisukohale C.V süü puudumises kannatanu suhtes toime pandud vägivallategude toimepanemises.
  2. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus hinnanud episoodide kaupa põhjalikult kõiki XX suhtes C.V-le etteheidetavaid vägivallategusid (otsuse p-d 6-13, 14-23, 24-30) ja tõendite kogumis hindamise tulemusena leidnud, et nii kannatanu kui tunnistajate EE ja CC ütlused ei kinnita ümberlükkamatult C.V-le süüks arvatud vägivallategusid ega süüdistuses kirjeldatud kannatanule tekitatud tervisekahjustusi. Kohtukolleegiumil puudub alus nimetatud tõenditele maakohtu poolt antud hinnangut muuta. Kannatanu XX on andnud 12.01.2019 episoodi kohta ütlusi 4 - l korral, kusjuures ütlused on vastuolulised ja oletuslikud, mis ei ole teiste tõenditega kinnitust leidnud. Kannatanu ütlused selles, et ta tarvitas koos süüdistatavaga alkoholi ja lõi süüdistatavat esimesena ning küünistas süüdistatavat ning ei tea, kuidas voodisse sai, riimuvad süüdistatava ütlustega selles, et kannatanu oli purjus ja tuli talle kallale. Süüdistatava ütluste kohaselt tema XX ei löönud ega kägistanud, nad suudlesid ja 6

(12)seksisid, misjärel viis ta kannatanu voodisse. Kannatanu võis vigastused saada voodisse tassimisel või enne seda, kui kannatanu talle kallale tuli. Süüdistatava ütlused on detailsed, oluliste vastuoludeta, kannatanu aga süüdistatava poolset vägivalla kasutamist osaliselt ei mäleta. Kohtukolleegium nõustub kohtu järeldustega selles, et 12.01.2019 toimunud sündmus toimus vastavalt C.V ütlustes kirjeldatule. Kuigi

§ 63

lg 1 kohaselt on tõendina muuhulgas käsitletav ka foto või muu teabetalletus, ei ole kannatanu poolt E. Eelmaale saadetud fotod, milledel nähtuvad C.V poolt väidetavalt 12.01.2019 tekitatud vigastused kannatanu alahuulel, verekahtlane määrdumine ühe ninasõõrme ümbruses ning marrastus kaela piirkonnas, tõendina käsitletavad, sest tuvastamata on fotode NN-le saatmise aeg ja asjaolud, mis võimaldaksid usaldusväärselt kontrollida nende seotust C.V-le süüdistuses etteheidetud vägivallaga. Kohus tuvastas õigesti, et fotosid (kd I, tl 64-66) ei saa kahtlusteta seostada 12.01.2019 toimunud vägivallasündmusega.

  1. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult ka seda, et hinnatud tõendid ei tõenda ümberlükkamatult C.V süüd ka 20.03.2019 lähisuhtes oleva kannatanu kehalises väärkohtlemises ja tervise kahjustamises. Süüdistatava ütluste kohaselt tema XX ei kägistanud, vaid suudles teda ja hoidis kaela ümbert kinni, kuid kannatanu jooksis magava lapse tuppa ja hüüdis, et hull tuli kallale. Kannatanu on andud aga taaskord vastuolulisi ütlusi, kirjeldades erinevatel ülekuulamistel erinevalt nii kägistamise asjaolusid kui toimepanemise kohta – kord toas diivanil, kord vannitoas. Kannatanu poolt kirjeldatud kägistamist tunnistajad EE ja CC ise pealt ei näinud ja kuivõrd tõendamata on jäänud asjaolu, kas kannatanu tütar YY võis näha, kuidas C.V kannatanut kägistas, jättis kohus põhjendatult tunnistajate EE ja CC ütlused YY vahendusel teada saadud tõendamiseseme asjaolude kohta tõendikogumist välja. Välistatud ei ole, et YY ei saanud XX väidetavat kägistamist C.V poolt näha, sest kannatanu jooksis süüdistatava ütluste kohaselt tuppa kui laps magas. Põhjuseid, miks menetleja ei ole kohtueelses menetluses YY üle kuulanud, toimiku materjalidest ei tulene. Kuivõrd C.V süü temale etteheidetavas vägivallateos 20.03.2019 ei ole ümberlükkamatult tõendatud ja kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks, mõistis maakohus C.V põhjendatult KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi õigeks.
  2. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-59-11 p-s 9.
  3. selgitanud, et KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07, p 13). Sama lahendi p-s 9.
  6. märgib kriminaalkolleegium selgitavalt, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. C.V-le esitatud süüdistuse kohaselt ähvardas ta 2018 aprillist kuni 1.07.2019 XX lõualuud sodiks lüüa ja tema autod põlema panna ning nakatada XX 10-aastane tütar YY vanglakontakte 7

(12)kasutades B-hepatiidi ja HIV-viirusega. Kannatanu on kohtueelses menetluses antud ütlustes avaldanud, et ta kartis süüdistatavat, kes ise midagi ei tee, vaid on lubanud seda teha teistel. Samas ei ole ta kindel, et süüdistatav, kes on rääkinud võimalusest kannatanule kätte maksta kallite inimeste kaudu, seda teeks. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt on ta toonud selliseid näiteid, mida ta kunagi ei teeks ning et kannatanu lapsed olid talle nagu enda lapsed, kannatanut tema ei ähvardanud ja kannatanul, kes tuli talle ise kallale ja lõi teda näkku, polnud mingit põhjust teda karta (kd I, tl, 137, kd II, tl 20, 118). Et XX ei tajunud C.V-le etteheidetavaid ähvardusi reaalsetena, kinnitavad üheselt kannatanu ütlused, et küll kardab süüdistatavat, kuid ei usu ähvarduste täideviimist. Maakohus, leides põhjendatult, et kannatanu üldsõnalised ütlused ei võimalda kohtul hinnata, kas need olid reaalsed ning kas kannatanul oli alust karta nende täideviimist ähvarduste tegemise ajal või vahetult pärast seda, asus seega õigele seisukohale, et C.V käitumises puudub KarS § 120 järgi objektiivne teokoosseis ja süüdistatav tuleb XX ja tema tütre ähvardamises süüdistuses kirjeldatud viisil õigeks mõista. Tõlgendades

§ 7

lg 3 kohaselt kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks, ei rikkunud kohus C.V õigeksmõistmisel XX suhtes toimepandud vägivallategude toimepanemises kriminaalmenetlusõigust ega tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Erinevalt apellandist on kohus kohtukolleegiumi hinnangul otsuse lugejale arusaadavalt põhjendanud, miks kohus süüdistatava ütlused XX ütlustest usutavamateks luges. 13. Kaitsja leiab enda apellatsioonis, et mõistes C.V süüdi 1.07.2019 EE ähvardamises ja XXX elamu esimeses trepikojas avaliku korra raskes rikkumises, hindas kohus tõendeid puudulikult, jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata. Kaitsja hinnangul on kohtuotsuses

§ 339

lg 1 p 7 järgi põhjenduse puudumine käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kohtukolleegium apellandi etteheidetega maakohtu otsuses põhjenduste puudumisega nõustuda ei saa. See, et kaitsja ei nõustu kohtuotsuse põhistustega, ei tähenda põhistuste puudumist

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Nii on Riigikohus on otsuse nr 31-1-19-09 p-s 22. märkinud, et kohtupraktikas juurdunud arusaama kohaselt ei ole kohtu põhistustega mittenõustumine samastatav põhistuste puudumisega

§ 339lg 1 p 7 mõttes (vt ka Riigikohtu 18.

mai

  1. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-99, RT III 1999, 19, 185, p 6.1,
  2. detsembri
  3. a otsus nr 3-1-1-139-05, RT III, 2006, 4, 32, p 15). Maakohus põhjendas C.V süüditunnistamist EE tapmisega ähvardamises eelkõige asjaoluga, et ähvardus „kedagi esimesena kasti lüüa“ koosmõjus sellele järgnenud süüdistatava poolt kannatanu XX korteri ukse lõhkumisega, tundub reaalsena ka igale keskmisele objektiivsele kõrvalseisjale. Apellandi seisukohaga ei saa nõustuda selles, et EE on oma ütlusi vastavalt menetluse käigule muutnud. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtuvalt vastas tema süüdistatava poolt XX telefonile tehtud kõnele, milles C.V lubas teda esimesena kasti lüüa enne, kui süüdistatav trepikotta jõudis ja uksele taguma hakkas. Seega on kõne toimumise aeg erinevalt apellandi seisukohast, tõendamist leidnud. Et C.V ja kannatanu vahel toimus telefonikõne enne ukse lõhkuma hakkamist, kinnitab ka süüdistatav ise. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistatava kaitseversioon mitte kannatanu peale karjumise vaid naabri koera peale karjumise ja koera tapmisega ähvardamisest ei riimu teiste tõenditega ja on ajendatud soovist vabaneda vastutusest EE ähvardamise eest. Kuivõrd EE oli teadlik süüdistatava vägivaldsest minevikust, oli tal alus karta ka telefoni teel temale öeldud ähvarduse täideviimist, sest peale telefonikõnet hakkas süüdistatav XX korteri ust lõhkuma. Süüdistatava ütlused korteri uksele ainult kahel korral jalaga löömisest ei tulene asjas kogutud tõenditest ja on ümber lükatud kannatanute XX ja XX ütlustega ning tunnistaja DD ütlustega, kes kuulis trepikojas laamendamist ja nägi uksesilmast, kuidas trepikojas peksab mees jalaga vastu vastaskorteri ust, võttes hoogu tema korteri ukse tagant. Vaidlus puudub selles, et süüdistatava teo tagajärjel purunes XX korteri välisukse ukselink (kd I, tl 60), millega on ümber lükatud süüdistatava väited pelgalt uksele koputamisest ja ka hest jalalöögist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei selgu kaitsja 8

(12)apellatsioonist, kuidas tõendeid kogumis hinnates saaks teha teistsuguse kohtuotsuse, kui seda maakohus tegi. Kohtukolleegiumil puudub alus EE ütluste usaldusväärsuses kahelda. Apellandi seisukoht kohtu poolt tõenditele erapooliku, oletusliku ja eelarvamusliku hinnangu andmisest C.V süüdiolekus, ei tulene asjas kogutud tõenditest ega ole oletuslik.
  1. Kaitsja, vaidlustades C.V süüdimõistmise 1.07.2019 avaliku korra raskes rikkumises, leiab, et teo toimepanemise asjaolud viitavad selgelt põhjendatud kahtlustele, et süüdistatav talle etteheidetavaid tegusid toime ei pannud ja tegu võib olla kannatanu EE poolse kättemaksuga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei võimalda maakohtus uuritud tõendid kaitsja eeltoodud seisukohaga nõustuda. Kohus on C.V teosüü lugejale selgesti ja arusaadavalt otsuse p-s 48-58 analüüsitud tõendite alusel tuvastanud ja andnud süüdistatava teole juriidiliselt õige kvalifikatsiooni. Maakohus on hinnanud selles kuriteoepisoodis üksikasjalikult nii kõiki isikulisi tõendiallikaid kui turvakaamera salvestiselt nähtuvat ja kirjalikke tõendeid, mis kogumis C.V süüd talle esitatud süüdistuses usaldusväärselt kinnitavad ja süüdistatava kaitseversiooni ümber lükkavad. Kehtiv KarS § 263 (samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga selles, et kortermaja trepikoda ei ole avalik koht. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-15-17 p-s
  2. selgitanud, et avaliku koha mõiste on sätestatud KorS § -s
  3. Selle normi kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Avalikus kohas käitumise üldnõuded sisalduvad eeskätt KorS § 55 lg-tes 1 ja 2 ning § 56 lg-tes 1–
  4. Korrakaitseseaduse eelnõu (Riigikogu XI koosseis, 49 SE) seletuskirja järgi teenib avalikus kohas käitumise üldnõuete sätestamine ohutõrje eesmärke, s.t nende nõuete järgimine aitab tagada korra avalikus kohas. Nii KorS § 55 lg-st 1 kui ka eelnõu seletuskirjast järeldub, et osutatud paragrahvi
  5. lõike p-des 1–8 toodud loetelu ei ole ammendav. Muu hulgas nähakse aga KorS § 55 lg 1 p-s 1 ette nõue, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Käesolevalt ei oma tähtsust seega asjaolu, kas C.V-l kortermaja trepikoja välisukse võti oli või ei olnud või kas C.V sisenemisel trepikotta 1.07.2019 kell 00:40 oli välisuks lukustamata või mitte. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõ ne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). C.V poolt kannatanu PP suhtes vägivalla kasutamine on tõendatud PP ütlustega (kd I, tl 7 -8, 15-16), millest nähtuvalt lõi C.V teda vahetult pärast XX korteriukse lõhkumist rindkeresse ja saadud löögist kukkus ta enda esikusse selili, mida kinnitavad ka tunnistaja AA ütlused. Eluliselt on usutav, et sellise teo tagajärjel tundis kannatanu valu, ehmatust ja hirmu. Vaidlus puudub selles, et vägivallateoga KarS § 121 mõttes tekitas C.V PP-le pindmise rindkere vigastuse, mis viitab löögile rindkeresse ning küünarluu piirkonna ja sõrmede kontusiooni, mis viitavad kukkumisel saadud vigastusele (kd, tl 25). Tunnistajate AA, RR ja DD ütlustega ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga (kd I, tl 26-33) on tuvastatud üheselt seegi, et trepikojast väljumisel lõi C.V kiviga katki PP-le kuuluva sõiduki juhipoolse küljeklaasi ja esiklaasi juhipoolse külje. Et sõiduki klaaside lõhkumine oli ajendatud kättemaksuks politsei väljakutsumise eest, on see tegu hõlmatud avaliku korra raske rikkumisega KarS § 263 lg 1 p 1 mõttes. 9
(12)Tuvastatud on seegi, et C.V-le etteheidetavate tegudega häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Lisaks XX-le ja tema lastele, EE-le, PP-le ja AA-le rikkus C.V käitumine kella 00:30 paiku intensiivselt veel DD ja tema ja pereliikmete öörahu ja selline käitumine oli hirmutav. Kaitsja seisukoht selles, et ükski asjasse mittepuutuv isik C.V ja PP vahelist konflikti pealt ei näinud, mistõttu ei ole võimlik rääkida avaliku korra raskest rikkumisest, ei tulene asjas hinnatud tõenditest ega ei ole asjakohane. Kaitsja mõttekäik, et tegu võib olla kannatanu EE poolse kättemaksuga C.V-le on asjakohatu. Nii kannatanute XX ja EE kui süüdistatava enda ütlused kinnitavad üheselt, et süüdistatava vägivaldne käitumine kortermaja trepikojas oli ajendatud omavahelistest pingelistest peresuhetest ja võimalikust süüdistatava solvumisest teda XX tütre sünnipäevale kutsumata jätmise eest tingitud kättemaksust. C.V pani teod toime otsese tahtlusega, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi (kd I, tl 122). Kohtukolleegium leiab, et C.V-le § 263 lg 1 p 1 järgi etteheidetav tegu on usaldusväärselt tõendatud ja apellatsioonist tulenev alus süüdistatava selles episoodis õigeksmõistmiseks puudub. Maakohus oma otsust C.V süüdimõistmises põhistanud ja apellandi mittenõustumine nende põhistustega ei anna alust väiteks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. 15. Kaitsja on apellatsioonist tulenevalt vaidlustanud otsuse ka tsiviilhagi rahuldamise osas, leides, et tsiviilhagi tuleb TsMS § 423 lg 1 p 13 ja

§ 310alustel jätta läbi vaatamata.

Apellandi hinnangul on kohus mõistnud kannatanu kasuks välja ebaõiglase hüvitise, kuid samas jätab kaitsja tähelepanuta, et süüdistatav on PP tsiviilhagi sõiduki klaaside lõhkumisega tekitatud kahju osas tunnistanud. Kohtukolleegium leiab, et apellant ei ole osundanud ühelegi põhjusele, miks maakohus ei olnud pädev tulenevalt TsMS § 423 lg 1 p-st 13 asja lahendama.

§ 310

lg-st 1 tulenevalt süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel rahuldab kohus tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Maakohus rahuldas kannatanu PP tsiviilhagi (kd I, tl 17) osalisel t ja mõistis C.V-lt kannatanu kasuks välja tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 30 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 600 eurot. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. C.V süü avaliku korra raskes rikkumises KarS § 263 lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud. Maakohus leidis põhjendatult, et arvestades kannatanule tekitatud vigastusi, nende tagajärgi, s.h ka kannatanu psüühilise heaolu kahjustamist, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset, on ligi ühe kuu alampalga suurune summa VÕS § 134 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistlik summa ja vastav süüdistatava teo raskusele ja laadile. 16. Kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka süüdistatavale mõistetud karistust, leides, et kui ringkonnakohus ei jõua maakohtust teistsugusele järeldusele, palub vähendada mõistetud karistust miinimumini ning jätta karistus tingimisi kohaldamata ning määrata C.V-le katseaeg või asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga. Karistuse vähendamine on põhjendatav asjaoluga, et süüdistatava süü ei ole suur ja mõistetud karistus ei ole kohtupraktika seisukohast adekvaatne. Kohtukolleegium leiab, et arvestades C.V süü suurust mõlemas talle etteheidetavas kuriteoepisoodis, ei ole maakohus karistuse mõistmisel materiaalõiguse vastu eksinud ja kaitsja apellatsioonis taotletu ei anna alust mõistetud karistuse kergendamiseks kaitsja soovitud viisil. C.V karistusregistri andmetest nähtuvalt on teda kriminaalkorras karistatud korduvalt, ta omab kolme kehtivat kriminaalkaristust (I kd, tl 208-219). Varasemalt on teda karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest ning ta on reaalselt kandnud kolme vangistust (I kd, tl 171-202). 10

(12)Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale, tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt süü suurusele ning kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele nihutada kas üles- või allapoole. Et nii KarS § 120 lg 1 kui KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdimõistmisel näeb karistusseadustik ette karistusena ka kergemaliigilise, s.o rahalise karistuse, mida kohus võib tulenevalt KarS § 44 lg-st 1 kuriteo eest mõista kolmkümmend kuni viissada päevamäära, on kohus võimalust C.V-le kergemaliigilise karistuse kohaldamiseks ka kaalunud, kuid võttes arvesse süüdistatava isikut ja tema pool toimepandud kuriteo asjaolusid, s.o rünnet väga olulisel määral avalikku rahu vastu, millega ohustati asjaga puutumuses mitte olnud isikute kindlustunnet, nõustub kohtukolleegium täielikult maakohtuga selles, et rahalise karistuse mõistmine ei täida C.V puhul karistuse eesmärke, kuna sellega ei ole võimali k saavutada seda, et süüdistatav hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskord oleks kaitstud. Ka kohtukolleegiumi hinnangul on karistuse eesmärkide saavutamiseks C.V-le vajalik kohaldada karistusena üksnes reaalset vangistust. Leides, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad, ei ole kohus eksinud. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu apellandi poolt viidatu, et C.V on avaldanud kahetsust teiste inimeste turvatunde häirimise ja naabriga kokku põrkamise pärast. Süü mittetunnistamine ja kahetsuse mitteavaldamine, rääkimata puhtsüdamlikust kahetsusest, kinnitab üksnes seda, et süüdistatav ei ole oma tegudest vajalikke järeldusi teinud. Maakohus mõistis C.V-le sanktsioonide keskmisest määrast leebemad karistused. Mõistetud liitkaristus, mida

§ 238

lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, vastab C.V teosüüle ja ei ole vastuolus väljakujunenud karistuse mõistmise kohtupraktikaga. Apellatsioonis esile toodud argumendid, mis tingiksid mõistetud vangistusmäärast C.V-le kergema karistuse kohaldamise, selle tingimisi kohaldamata jätmise või asendamise üldkasuliku tööga, kohtukolleegiumi hinnangul alust ei anna. Pärnu Maakohtu 17.03.2014 otsusega C.V-le KarS § 64 lg 1 kohaselt liitkaristusena mõistetud 2 aastane vangistus asendati KarS § 69 lg 1 kohaselt üldkasuliku tööga 976 tunni ulatuses, mille tegemise tähtajaks määrati 2 aastat arvates kohtuotsuse jõustumisest, kuid vaatamata sellele on süüdistatav vägivallaga seotud kuritegude toimepanemist jätkanud. 17. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175

lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. C.V kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluse raames osutatud õigusteenuste eest tasu saamiseks summas 2808 eurot, s.h käibemaks 468 eurot. Taotluse kohaselt on kliendilepingu järgi kokku lepitud ja rakendatud tunnitasu määra 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsjal on taotluse kohaselt kulunud toimikumaterjalidega tutvumisele ja analüüsile 4 tundi, maakohtu otsusega tutvumisele ja analüüsile 2 tundi, apellatsioonkaebuse koostamisele 10 tundi ja kannatanu apellatsiooniga tutvumisele ja vastuse koostamisele 2 tundi, s.o kokku 18 tundi, mille kohta on taotluse juurde esitatud ka arve nr 0578.

§ 180

lg 1 ls.1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse k orral menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd kohtukolleegium teeb

§ 337

lg 1 p -s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud kaitsja apellatsioonimenetluses tekkinud kulu jätta

§ 185lg 2 alusel C.V kanda.

18. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi

§ -s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1, 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 29.

novembri 2019 otsuse C.V süüdistusasjas muutmata ning kannatanu lepingulise esindaja ja süüdistatava kaitsja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11

(12)12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.