Obsah (9)

§ 4034§ 401§ 9§ 404§ 408§ 403§ 396§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maris Juha Määruse tegemise aeg ja koht 25.09.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-101335 Tsiviilasi Bigbank AS hagi D. D. vastu võla nõ

§ 4034

sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. 5. Kas laenuleping on sõlmitud ja laen tarbija kasutusse antud 5.1.

§ 401

kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

5.2. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks olevad tarbijakrediidilepingud. Lepingu nr XXX (dtl 53) on kostja digiallkirjastanud 12.08.2020 ning lepingu nr XXX (dtl 69) 19.10.2021. Kummagi lepingu digiallkirja konteineris on Euroopa tarbijakrediidi teabeleht, tarbijakrediidilepingu põhitingimused, tarbijakrediidilepingu üldtingimused, maksegraafik. Lepingudokumentide kostjale püsival andmekandjal esitamise kohta selgitas hageja, et mõlemal juhul saadeti leping lepingu sõlmimise päeval kostja e-postiaadressile, 12.08.2020 XXX ja 19.10.2021 XXX. Ning et lisaks on lepingudokumendid kostjal kättesaadavad ka hageja iseteeninduskeskkonnas. Hageja on tõendanud maksekorraldustega (dtl 62-64 ja dtl 77) enda väiteid laenude välja maksmise kohta. 5 Lepingutes toodud krediidi kulukuse määr (esimesel lepingul 32,49%, teisel lepingul 24,62%) ei ületanud lepingute sõlmimise ajal kehtinud maksimaalseid määrasid. Kohus tuvastas eeltoodu alusel, et kostja oli teinud tahteavalduse lepingute sõlmimiseks, lepingud sisaldasid seadusega nõutud andmeid, laenud on kostja kasutusse antud, lepingudokumendid olid kostjale kättesaadavaks tehtud ning lepingud ei olnud tühised krediidi kulukuse määra ületamise tõttu. 6. Vastutustundliku laenamise kohustus 6.1. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

1. a)tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
2. b)tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega;
3. c)tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
4. d)tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);
5. e)krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (

§ 4034 lg 3).

Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 6.

1. Hageja on lepingu nr XXX sõlmimise eel vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta esitanud kohtuotsuse punktis 2.3 toodud väited. 6 Tõenditena on hageja esitanud faili „laenutaotlus“ (dtl 89), kostja konto lõpuga 7026 väljavõtte perioodi 01.04.2020-04.08.2020 kohta (dtl alates 97) ja faili „registripäringud“ (dtl 93). Konto väljavõttelt nähtub hageja väidetud suuruses kostja sissetulek. Kohus märgib, et hageja esitatud tõenditest nähtuvalt kostja oli
2. a alguses olnud sissetulekuta, kuid laenu andmise ajaks oli ta saanud 4 kuud järjest samalt tööandjalt palka. Konto väljavõttelt nähtuvad ka hageja väidetud finantskohustused I ja B AS ees, millised kostja refinantseeris hagejalt saadud laenuga (laenu arvelt maksis hageja otse nende krediidiandjate kontodele). Konto väljavõttelt ei nähtu kandeid kostja enda kontode vahel. Seega sai hageja arvestada, et kostja finantskohustuseks saab olema hagejalt endalt võetud laen, kuumaksega 186,12 eurot. Kohus märgib, et lisaks kahe laenu refinantseerimisele sai kostja hagejalt siiski ka laenu juurde, 911,72 eurot. Konto väljavõttelt nähtub ka hageja väidetud üürikohustus, kahel kuul on tasutud 245 eurot, ühel kuul vähem. Kostja konto väljavõttelt muid elusasemega seotud kulusid ei nähtunud. Kostja ise oli oma sissetulekuks märkinud 650 eurot kuus, kuid hageja võttis aluseks suurema sissetuleku 692,58 eurot. Kui arvestada kostja enda avaldatud sissetulekuga 650 eurot kuus, arvestada maha uue laenu finantskohustus 186,12 eurot kuus ja üür 245 eurot kuus, jääb järele 218,18 eurot. Äärmiselt kokkuhoidlikult elades võib olla võimalik sellise summaga kuus saada söönuks; see ei jäänud ka alla Statistikaameti poolt avaldatud elatusmiinimumile. Selles olukorras pidi hageja olema kriitiline, arvestades, et kostja võttis tarbimislaenu juba kolmandat korda. Samas ei saa eeltoodu põhjal kindlalt väita, et kostja ilmtingimata ei olnud maksevõimeline. 6.
3. 10 kuud hiljem andis hageja kostjale uue laenu, 1760 eurot. Hageja kogutud kostja konto väljavõtetest nähtub, et vahepealsel ajal oli kostja võtnud laene kolmelt krediidiandjalt: I AS (krediidikonto leping), T AB ja B OÜ. Kostja elas enda väitel jätkuvalt üürikorteris, kuid üüri suurus on teadmata, sest hageja seda välja selgitanud ei ole. Kuigi kostja palk oli vahepeal suurenenud (kostja laenutaotlusse märkinud 950 eurot, hageja arvestanud 878 eurot), on selge, et kostja oli läinud ülelaenamise teele. Ka kostja konto väljavõttelt nähtub, et võetud laenud kulusid igapäevakulutustele ning kostja ei elanud säästlikult. Hageja professionaalse krediidiandjana pidi mõistma, et selliste tarbimis- ja laenuvõtmisharjumuste puhul jõuab kostja paratamatult ühel hetkel olukorda, kus laenud on kasvanud üle pea ning võetud kohustusi täita ta ei suuda. Sellele vaatamata andis hageja kostjale viienda tarbimislaenu (kui arvestada ka teadaolevaid, eelmise laenuga refinantseeritud tarbimislaene, oli see kostjale lühikese aja jooksul juba 7 kord tarbimislaenu võtta). Seega on kohus seisukohal, et kui esimese laenu andmisel võis hageja veel uskuda kostja krediidivõimesse (kuigi see oli piiripealne), siis teise lepingu sõlmimisel ei saanud hagejal kuidagi tekkida enam veendumust, et kostja suudab kogu lepingu perioodi jooksul lepingust tulenevad kohustused täita. Teisisõnu on kohus seisukohal, et lepingu nr XXX sõlmimisel rikkus hageja vastutustundliku laenamise kohustust.
4. Lepingust nr XXX tulenevad nõuded 7.
5. Esimese lepingu alusel nõuab hageja põhivõlga (tagastamata laenusumma) 2055,98 eurot. Hageja väitel on kostja poolt tasutust arvestatud esimese lepingu põhivõla katteks 3954,02 eurot. Hageja väitel on kostjal tasumata osamaksed alates 25.08.
6. Hageja esitatud maksete laekumise ja arvestamise failist nähtub, et kostja on viimase tagasimakse teinud 8.08.2024, ning selle arvelt on täielikult tasutuks loetud 25.07.2024 põhiosamakse. 7 7.
7. Intresse nõuab hageja 172,16 eurot ning hageja väitel on kostjal tasumata intressimaksed alates 25.08.2024 kuni 25.11 (s.o 49,16+43.05+39,88+37,85) + 2,22 kuni 27.11.
8. Hageja on esile toonud, et saatis kostjale lepingu üles ütlemise hoiatuse, andis võla tasumiseks täiendava tähtaja, mis oli vähemalt 2 nädalat ning saatis üles ütlemise teate 28.11.
9. Hageja selgitas täiendavalt, et üles ütlemise hoiatus saadeti e-postiaadressile XXX 28.10.2024 kl 12.00 ja üles ütlemise teade samale e-postiaadressile 28.11.2024 kl 12.
10. Kohus tuvastab eelpooltoodu alusel, et üles ütlemise eeldused olid täidetud ning lepingu saab kehtivalt üles öelduks lugeda. 7.
11. Hageja nõuab ka haldustasu 6,10 eurot, nelja kuu ja 3 päeva eest. Samas ei ole hageja esile toonud, et haldustasu oleks arvestatud päevades; hageja väitel arvestati haldustasu 1,5 eurot kuus ja see tuli tasuda igakuise kuumaksega. Seega kuna lepingu üles ütlemiseni oli sissenõutavaks muutunud 4 kuu haldustasud (kokku 6 eurot), mõistab kohus need välja ja jätab rahuldamata 0,1 euro ulatuses haldustasu nõude. Kohus mõistab kostjalt

§ 396

lg 1, § 397, § 101 lg 1 punkti 1 ja § 108 lg 1 alusel välja põhivõla 2055,98 eurot, intressid 172,16 eurot ja haldustasu 6 eurot. 7.

1. Võla sissenõudmiskulude osas on hageja viidanud lepingu üldtingimuste punktidele 5.3 ja 4.
2. Need punktid sätestavad: Krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud mõistlikud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumise tõttu saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Lepingu ülesütlemisel on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tasumata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi ja lepinguhaldustasu, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Lepinguliste kohustuste kohese täitmisega viivitamisel on krediidiandjal õigus nõuda krediidisaajalt viivist vastavalt peatükile 6 ning viivist ületava kahju hüvitamist.

kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et

§ 113

1 on loodud eesmärgiga lihtsustada majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist seeläbi, et seadusesse on pandud hüvitiste summad (st fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär), mida sissenõudja ei pea tõendama. Erinevalt §-st 113 1 ei sisaldu §-s 1132 iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks hüvitamiseks. Säte piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist eelkõige leppetrahvikokkuleppe, aga ka üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Eeltoodut kinnitab ka

§ 1132

eelnõu seletuskiri.

§ 1132

ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Hageja ei ole esitanud hinnakirja. Seega ei ole hageja tõendanud, et lepinguline kokkulepe oli 5 euro tasumise kohta ühe meeldetuletuskirja eest. Hageja ei ole ka tõendanud, et kulud tekkisid just sellises ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jääb rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 10 eurot. 8. Lepingust nr XXX tulenevad nõuded Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral järgnevad

§ 4034

lg 7 sätestatud tagajärjed: lepingujärgne intressimäär asendub seadusjärgse intressimääraga ning muid tasusid kostja ei võlgne. 8 Tulenevalt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest jääb hageja

§ 4034lg 7 alusel rahuldamata algne põhivõla, intressi, viivise ja haldustasu nõue.

Hageja on esitanud nõude ümberarvestuse ja alternatiivse nõude (dtl 162). Kostjale maksti krediiti välja 1760 eurot. Hageja on tagasimakseid uuesti määranud (dtl 164), samale perioodile, mis oli lepingus toodud maksegraafikus, võrdsete osamaksetena 29,33 eurot kuus (v.a viimane, 29,53 eurot), kokku 1760-le eurole. Intressiarvestust seadusjärgse intressimäära alusel hageja alternatiivse nõudega esitanud ei ole. Hageja väitel on kostja kokku tagasimakseid teinud 1619,41 eurot. Arvestades kostja poolt tasutu põhiosamakse katteks, on kostjal täielikult tasutud maksegraafiku osamaksed kuni 10.05.2026 ning lepingut ei saa 28.11.2024 kehtivalt üles öelduks lugeda, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik kolme üksteisele järgneva osamaksega võlas. Hageja toob välja, et kostja ei ole alates 09.08.2024 täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, st kostja ei ole lepingu katteks teostanud ühtegi makset rohkem kui 1 aasta, mistõttu võib eeldada, et kostja ei tasu ka tähtaegselt tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kohus nõustub, et hagejal on alust arvata, et kostja ei tasu tähtaegselt tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid. Edasiulatuvalt mõistab kohus kostjalt

§ 396lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1, § 403 4 lg 7 ja Ts

MS § 369 alusel välja igakuised põhiosamaksed vastavalt 26.08.2025 uuesti määratud maksegraafikule, järgmiselt (kokku 140,59 eurot): 10.06.2026 23,07 eurot 10.07.2026 29,33 eurot 10.08.2026 29,33 eurot 10.09.2026 29,33 eurot 12.10.2026 29,53 eurot 9. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja palub mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud, milleks on riigilõiv 455 eurot. Riigilõiv on tulenevalt TsMS § 133 ning RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 põhjendatud menetluskulu. Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb hageja tasutud riigilõiv jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. 14.03.2025 esitatud hagi hind on 3577,02 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude lepingust nr XXX tuleneva põhivõla osas summas 2055,98 eurot, intressinõude 172,16 eurot ja haldustasu 9 nõude 6 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude lepingust nr XXX tuleneva põhivõla osas summas 140,59 eurot. Seega kokku rahuldas kohus hagi 2374,73 euro ulatuses, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (3577,02 eurot) 66,39%. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud (riigilõivu) 66,39% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 33,61% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 66,39% hageja riigilõivust (455 eurot), millele vastab summa 302,07 eurot. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt ei ole kostja menetluses aktiivselt osalenud ja kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Maris Juha kohtunik 10