← Eesti

4-24-3016/36

Obsah (16)§ 123§ 114§ 16§ 18§ 31§ 117§ 150§ 811§ 120§ 125§ 42§ 19§ 174§ 23§ 29§ 38

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 31 lg 3 p 1 alusel, sest ta ei andnud oma relvaloa kehtivuse viimasel tööpäeval,

  1. oktoobril 2023, relvi PPAle üle (RelvS § 44 lg 1).
  2. Kohtuvälise menetleja hoiatuse vaidlustas esindaja vahendusel H. Toodu, kes palus tunnistada väärteomenetluse seadustik kaebeõiguse puudumise osas põhiseadusega vastuolus olevaks, tühistada suuline hoiatus ja kohustada PPA-d eemaldama vastav märge andmebaasist. Alternatiivselt palus esindaja tuvastada suulise hoiatuse õigusvastasus ja kohustada PPA-d seda andmebaasist kustutama.
  3. Harju Maakohus tegi
  4. aprillil 2025 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Kuigi asjas puudus nii kohtuvälise menetleja otsus kui ka kaebekord, juhindus kohus asja läbivaatamisel

§ 123

lg-st 2, sest kaebaja palus läbi viia suulise menetluse ja kontrollida edasikaebeõiguse puudumise põhiseaduspärasust. Maakohus leidis, et H. Toodu suuline hoiatamine oli õiguspärane. See, et seadusandja välistas suulise hoiatuse vaidlustamise menetlusökonoomia kaalutlustel, ei tähenda, et kohtuvälise menetleja tegevuse peale ei saaks kaevata

§-de 76–80 kohaselt. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus, sest suuline hoiatus ei koorma isikut vahetult ega kitsenda tema õigusi ja vabadusi. 4-24-3016 KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kassatsioonis taotletakse kaebeõiguse puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamist, suulise hoiatuse tühistamist, PPA kohustamist hoiatusmärke kustutamiseks andmebaasist ja menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaebuse kohaselt on suulisel hoiatusel isikule negatiivsed tagajärjed, kuivõrd sellele tuginetakse relvaloa äravõtmise põhjendamisel. Maakohus lahendas asja sisuliselt, kuigi leidis, et kaebeõigus puudub. Kohtu põhjenduste järgi oleks tulnud tuvastada kaebekorra puudumise vastuolu põhiseadusega ning kaebus rahuldada. Seadus ei näe ette menetluskorda, kus isik saaks maakohtus vaidlustada PPA ametniku tegevust väljaspool väärteomenetlust. Väärteomenetluse alustamata jätmist ei saa vaidlustada isik, kelle suhtes pole menetlust alustatud.
  2. Täiendavas seisukohas juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et väidetav väärtegu aeguks karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 3 kohaselt
  3. oktoobril 2025, kuid seadus ei näe ette aegumist suulise hoiatuse puhul ja sellele saab tugineda teadmata aja jooksul. Lünk seaduses illustreerib samuti kaebaja põhiõiguste rikkumist.
  4. PPA kassatsioonile ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Maakohus vaatas sisuliselt läbi ja lahendas otsusega kaebuse, milles vaidlustati suulise hoiatuse tegemist relvaseaduses sätestatud nõude rikkumise eest. Selliselt toimides väljus maakohus oma pädevuse piiridest.
  6. Kohus ei saa irduda seadusega ettenähtud kaebekorrast seda eelnevalt põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamata (nt RKKK 14.06.2019, 1-18-1860/57, p 18). Praegusel juhul vaatas maakohus asja sisuliselt läbi, tuginedes

12. peatükis sätestatud kaebekorrale (täpsemalt

§-dele 120 ja 132), kuigi nentis samas, et seadus ei näe ette võimalust maakohtule kaebuse esitamiseks ja kaebeõiguse puudumine ei ole ka põhiseadusega vastuolus. 9.

§ 114

lg 1 kohaselt on maakohtule kaebuse esitamise õigus üksnes menetlusosalisel ehk menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal (

§ 16

). Menetlusalune isik on füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes on alustatud väärteomenetlust (

§ 18lg 1).

Suulise hoiatuse tegemise korral väärteomenetlust alustatud ei ole. Nimelt lubab väärteomenetluse seadustik jätta alates 29. märtsist 2015 väärteomenetluse alustamata, kui tegu on kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis, ning piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega (

§ 31lg-d 1, 2 ja lg 3 p 1).

Seega ei ole hoiatatud isikul menetlusaluse isiku staatust ega ka õigust esitada suulise hoiatuse peale kaebust

§ 114korras.

Kui selline kaebus maakohtule laekub, tuleb jätta see

§ 117lg 1 p 2 ja § 118 lg 2 p 2 alusel määrusega läbi vaatamata.

10. Seega tegi maakohus kaebekorda eirates sisulise lahendi asjas, kus

§ 31lg 2 järgi väärteomenetlust ei toimu, sedastamata samas vastuolu põhiseadusega.

Sel moel toimides rikkus kohus

§ 150lg 2 tähenduses oluliselt menetlusõigust.

11. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selleski, et suulise hoiatuse puhul saab isik esitada kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale

§-des 76–80 sätestatud korras. Taotledes suulise hoiatuse tühistamist, soovib isik sisuliselt, et tema käitumisele antaks uus õiguslik hinnang. Väärteo faktilisi asjaolusid ja neile antavat õiguslikku hinnangut oleks võimalik vaidlustada

§ 114

lg 1 alusel

12. peatükis ette nähtud korras, mitte

§-des 76–80 sätestatud korras (RKKK 23.11.2004, 3-1-1-122-04, p 14). Nagu kolleegium eespool tõdes, ei võimalda

§ 114aga suulist hoiatust vaidlustada. 2

(5)4-24-3016
  1. Kaebaja hinnangul on kaebeõiguse puudumine põhiseadusega vastuolus, sest suulise hoiatuse tegemine tõi relvaloa pikendamata jätmise näol kaasa olulise sekkumise tema õigustesse ja vabadustesse.
  2. Kolleegium märgib, et suuline hoiatus ei ole isiku suhtes toimetatud väärteomenetluse tulemus, milles antakse tõenditel põhinev õiguslik hinnang tema käitumisele. Suuline hoiatus ei ole karistus formaalses ega materiaalses tähenduses, seda ei kanta karistusregistrisse (vt karistusregistri seadus (KarRS) § 6) ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Väärteomenetluse alustamata jätmine kajastub küll e-toimiku süsteemis (

§ 811

lg 2 p 1), kuid sellel kandel on vaid informatiivne tähendus (Vabariigi Valitsuse

  1. juuli
  2. a määruse nr 111 „E-toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärus“ § 14 lg 1). Kuigi kaebeõiguse puudumine riivab paratamatult isiku põhiseaduse (PS) §-s 15 sätestatud põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, puuduvad viited sellele, et otseselt hoiatustrahvi tegemisega oleks praeguses asjas kaasnenud oluline sekkumine kaebaja õigustesse ja vabadustesse (vrd RKEK 22.01.2008, 3-3-1-17-07, p-d 14 ja 18).
  3. Relvaloa pikendamist välistavad tingimused on loetletud RelvS § 41 lg-s
  4. Väärteomenetluses tehtud suuline hoiatus nende hulka ei kuulu, mistõttu ei välista ükski suuline hoiatus automaatselt relvaloa pikendamist. Siiski lubab RelvS § 41 lg 12 koosmõjus § 36 lg 4 p-ga 3 haldusorganil keelduda sellise taotleja relvaloa pikendamisest, kes on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relva soetama ja omama. Osutatud säte annab haldusorganile laia kaalutlusõiguse selle otsustamisel, kas isik on sobiv relva omama. Isiku usaldusväärsust on võimalik hinnata tema käitumisharjumusi ja õiguskuulekust arvestades. Seetõttu võib haldusorgan kaalutlusõigust teostades tugineda kogu isiku kohta olemasolevale teabele, sh kustutatud ja arhiivi kantud karistustele (KarRS § 20 lg 1 p 16), aga ka andmetele, mida sinna ei kantagi, nagu näiteks mõjutustrahvid (TlnRnK 31.10.2024, 3-22-1400/22, p 12). Seega ei saa välistada, et suulisel hoiatusel võib koos muude arvestatavate andmetega olla mõju relvaloa pikendamise menetluse tulemusele. Olukorras, kus suulise hoiatuse saanud isiku relvaluba ei pikendata, saab ta taotleda kohtulikku kontrolli selle kaalutlusotsuse üle, mille PPA tegi relvaloa pikendamise menetluses (vrd RKHK 02.11.2016, 3-3-1-33-16, p-d 11–14.1). Kassatsioonist nähtuvalt ongi kaebaja sellise kaebuse halduskohtusse esitanud.
  5. Eeltoodut arvestades ei ole põhjust väita, et suulise hoiatuse vaidlustamise võimaluse puudumine riivaks ülemäära kaebaja PS §-s 15 sätestatud põhiõigust.
  6. Ehkki suulise hoiatuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine

  1. peatüki sätteid kohaldades oli ekslik, peab kolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu selle kaebemenetluse reeglitele ja vajadusele hoida ära kohtumenetluse viibimine.
  2. Maakohus määras
  3. oktoobril 2024 asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, lubades teha lahendi teatavaks
  4. detsembril, kuid läks üle suulisele menetlusele, sest esindaja esitas
  5. detsembril 2024 täiendava seisukoha ja koos sellega taotluse kuulata istungil üle kaks tunnistajat. Uute tõendite asjakohasust kohus ei hinnanud, tõdedes vaid, et kaebajal on õigus valida, millistele tõenditele ta soovib asjas tugineda. 18.

12. peatüki kohaselt vaatab maakohus kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale läbi eelduslikult kirjalikus menetluses (vt

§ 117lg 1 p 4 ja § 120 lg 1).

Praegusel juhul tugines maakohus asja suulisele läbivaatamisele määramisel

§ 120lg-le 3 ja eksis seda tehes.

Viidatud sätte kohaselt võib olukorras, kus kohtumenetluse pool on esitanud maakohtule koos kaebusega uue tõendi, mille kohus vastu võtab, asja kirjalikus menetluses lahendada vaid siis, kui kohtumenetluse 3

(5)4-24-3016 pooled ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Menetletavas asjas ei taotletud tunnistajate ülekuulamist kaebuses, vaid mitu kuud hiljem, pärast kaebuse menetlusse võtmist. Maakohtu korraldavast määrusest ega otsusest ei selgu, miks võttis kohus vastu hilinenult esitatud tõendid ja mil moel olid need asjakohased. Seega ei saanuks praeguse juhtumi asjaoludel olla alust kaebuse läbivaatamiseks suulisel istungil. 19. Lisaks on maakohus lähtunud ekslikult eeldusest, et kõik kaebaja soovitud tunnistajad peab kohtusse kutsuma. Riigikohus on rõhutanud, et ehkki menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus tõendeid esitada, keelab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2861 lg 1 sellise tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Väärteomenetluse põhjendamatute tõenditega koormamine ei pruugi viia kaitseõiguse parema tagamiseni, vaid üksnes venitada menetlust ja kahjustada tõhusat õigusemõistmist. (Vt ka RKKK 01.06.2023, 4-22-3036/61, p-d 15 ja 17.) 20.

§ 125

lg 1 kohaselt võib maakohtunik lükata kaebuse arutamise

§-st 42 lähtudes kohtumenetluse poole põhjendatud taotlusel edasi ühel korral kuni üheks kuuks. Maakohus lükkas

  1. jaanuariks 2025 planeeritud istungi kaitsja (tegelikult kaebaja esindaja) haiguse tõttu edasi
  2. märtsile 2025 ehk enam kui üheks kuuks. Ka ei nähtu kohtumäärusest, et praegustel asjaoludel oleks esinenud

§ 42lg-s 2 nimetatud mõjuv põhjus istungi edasilükkamiseks.

Kaitsja osavõtt ei ole väärteomenetluses üldjuhul kohustuslik (

§ 19lg 3).

Kaitsja vajalikkuse ja menetluse õigluse kontekstis tuleb kohtul hinnata, kas menetlusalune isik on õigusküsimuse keerukust ja isiku õigusalast tausta ning teadmisi arvestades võimeline menetluses toimuvat iseseisvalt mõistma ja enda õigusi ise kaitsma. Seetõttu ei pruugi kaitsja puudumine istungilt tingida alati asja arutamise edasilükkamist. Menetletavas asjas on kaebaja ise vandeadvokaat. 21. Väärteo aegumistähtaeg on üldjuhul vaid kaks aastat (KarS § 81 lg 3). Osutatud säte peegeldab mh seadusandja arusaama, et väärteoasju, mis on kriminaalasjadest eelduslikult lihtsamad ja väiksema kaaluga, tuleb kohtus menetleda kiiremini. (Viidatud RKKK 4-22-3036/61, p 13) Maakohtus toimuvas kaebemenetluses on asja arutamise edasilükkamiseks seetõttu äärmiselt kitsad võimalused (

§ 125

). Lubamatu on lükata väärteoasja arutamist edasi kergekäeliselt, tuginedes üksnes poole sellekohasele soovile. Kirjaliku menetluse põhjendamatu asendamine suulise menetlusega, istungite alusetu ja seaduses lubatust kauemaks edasilükkamine ning uute tõendite suulisel istungil uurimine, ilma et kohus hindaks tõendite asjakohasust ja lubatavust, venitab asjatult väärteomenetlust. 22. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 174p-st 8 ja § 175 p-st 2, tühistab kolleegium Harju Maakohtu 3.

aprilli

  1. a otsuse ning jätab H. Toodu kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti
  2. oktoobri
  3. a suulise hoiatuse peale läbi vaatamata.
  4. Lepinguline esindaja esitas maakohtule taotluse hüvitada H. Toodule õigusteenuse osutamisele kulunud 1317 eurot 60 senti. Selle kulu hüvitamiseks seaduses alust ei ole.

§ 23

kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, kui menetlus lõpetatakse

§ 29

lõike 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel (vt nt RKKK 01.03.2023, 4-22-3337/12, p 7). Praeguses asjas ei ole viidatud sättes nimetatud menetluskulude hüvitamise tingimused täidetud ning seetõttu jäävad maakohtus kantud menetluskulud isiku enda kanda. 24. Kassatsioonimenetluses taotletakse kulude hüvitamist summas 1562 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusteenuse osutamisele 7 tundi hinnaga 180 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Kolleegium peab õigusteenuse hinda mõistlikuks, kuid vaidluse keerukust ja mahtu arvestades ei ole põhjendatud kaebuse koostamisele kulunud aeg. Kolleegium peab KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks ja vajalikuks tasuks pool taotletud tasust ehk 781 eurot 20 senti (sh 4

(5)4-24-3016 käibemaks 151 eurot 20 senti). Kolleegium mõistab selle kulu

§ 38lg 1 ning KrMS § 186 lg 1 alusel kassatsioonimenetluses esindajale makstud tasu katteks riigilt välja. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.