) § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.
lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbiräägitud.
lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Antud juhul on laenulepingutes kokku lepitud, et igakuiselt tasutakse intressimakseid ning laenude põhiosad tagastatakse laenulepingute lõppedes (lepingute p-d 3.1 ja 3.2). Hageja ei ole tõendanud, et käesoleva vaidluse aluseks olevate lepingute tingimusi oleks saanud eraldi läbirääkida. Seega tuleb eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepingutega. Samas ei ole kostjad tõendanud, et viidatud tingimused kahjustaks neid ebamõistlikult või et lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu oleks nende kahjuks oluliselt rikutud. Hageja ja kostja I sõlmisid laenulepingud majandustegevuses ning kostjal I oli võimalus valida, kas antud tingimustel lepingud sõlmida või mitte. Asjaolu, et kõige pealt tasutakse intressid ja lepingu lõppedes põhiosa, ei ole kohtu hinnangul ka erakordne ega kostjaid kahjustav. Lepingutes on ära märgitud laenuperiood (vastavalt lepingutele 3 kuud, 1 kuu ja 3 kuud) ning see, et kostja I on igakuise intressi tasumisega laenulepinguid pikendanud vastavalt lepingu p-le 2.2 (s.o laenuperiood pikeneb ühe kuu võrra, kui laenusaaja ei ole väljendanud teistsugust tahet), on olnud kostja I valik. Kostjad pidid lepingu sõlmimisel arvestama, et laenu kasutamise eest tuleb maksta tasu nii kaua kuni laen saab tagastatud. Kohus peab vajalikuks ka selgitada, et 5 laenulepingutes võib iseenesest vastavalt lepinguvabaduse põhimõttele kokku leppida erinevates laenu põhiosa ja intresside tasumise viisides ja korras. Kohus ei nõustu seega kostjate vastuväitega, et laenulepingu saaks sõlmida üksnes annuiteet-graafikuga.
lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Võlgnik ei või
lg 9 kohaselt võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks
Isegi kui kostjad oleksid soovinud teistsugust kohustuste järjekorda, oleks selliseks arvestuseks hageja pidanud andma nõusoleku
Nõusoleku puudumise tõttu tuli tasutud summad arvestada esimeses järjekorras intressi katteks (
Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenulepingutes olevad tüüptingimused ei ole tühised ning hageja oli õigustatud kostja I poolt tasutud summad lugema esmalt intressi katteks. 5. Järgevalt peab kohus vajalikuks anda oma hinnang seoses kostja II vastuväidetega käenduslepingutele ja nende võimaliku tühisuse osas seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega. 5.1
lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja põhivõlgniku kasuks võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg-st 1 tulenevalt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Sama sätte lg 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.
lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Laenulepingute p-s 9.5 on kostja II kinnitanud, et käendab laenuandja ees kõikide lepingust tulenevate kohustuste, sealhulgas ka intresside ja viiviste tasumise. 5.2 Asja materjalidest nähtub, et kostja II on kostja I juhatuse liige. Kostja II vastutuse piirmääraks lepiti käenduslepingutes kokku vastavalt 13 000 eurot, 10 000 eurot ja 13 000 eurot. Kostja II ei ole esile toonud, et käendusleping on käendaja maksimumsumma puudumise tõttu tühine. Praegusel juhul on käendaja vastutuse piirmääras kokku lepitud, mistõttu ei ole käendusleping tühine. Samuti selgitab kohus, et vaidluse lahendamisel ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamine asjakohane. Kohtupraktikas on leitud, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Kohus märgib ka seda, et käenduslepingus toodud maksimummäär ei olnud sedavõrd suur, et see tähendaks kostja II jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-157-14, p 11 selgitanud, et käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga 6 käenduslepingule. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (vt selles osas ka Riigikohtu lahend 2-14- 21710, p 48). 5.3 Riigikohus on 31.01.2018 tsiviilasjas nr 2-14-21710 tehtud otsuse p-s 49 leidnud, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekut arvestades (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Kohus leiab, et viidatud eelduste kogum ei ole antud juhul täidetud. Kostja II ei ole käenduslepingust sõlminud sõltuvussuhtest ega muust isiklikust põhjusest tulenevalt, vaid kostja I juhatuse liikmena kostja I ärihuvides. Riigikohus on selgitanud, et „.kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik (vt selles osas ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-177-10, p 11; nr 3-2-1-8-06, p 11, nr 3-2-1-166-14, p 10). Kohus märgib, et kuivõrd vaidlust ei ole selles, et käendaja on võlgniku juhatuse liige, siis sai ta kontrollida võlgniku majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning majanduslikku olukorda. Kostja II ei ole tõendanud, et ta sõlmis käenduslepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohus on seisukohal, et üksnes põhjus, et laenuandja on laenu andnud ning kostja I on laenu võtnud, ei võimalda järeldada, et laenuleping oleks sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning laenusaaja tegi tehingu sundolukorras. Samuti ei ole kostja II kostjaga I seotud TsÜS § 86 lg 1 tähenduses isiklikes suhetes (s.o perekonnaliige või koos elav isik, sugulane), vaid nende seos äriühinguga on majanduslik. Järelikult ei saa kostjat II pidada olevat erilises isiklikus sõltuvussuhtes võlgnikuga, mis tingiks erilise isikliku soovi käendada võlgnikku. Kostja II soov oli majanduslik otsustus ning tingitud huvist äriühingu kohustusi täita. Kostja II pidi aru saama oma käenduskohustuse sisust ehk sellest, et see tähendab laenusaaja kohustuse täitmist, kui viimane võlgu jääb. 5.4 Kohtu hinnangul ei esine seega käesoleval juhul käenduslepingu tühisuse alust. Käendusleping on kehtiv ning pooltele täitmiseks kohustuslik. 6. Hageja on hagiavalduses palunud kostjatelt välja mõista solidaarselt laenulepingust nr V220721-1 tuleneva põhivõlgnevuse summas 10 000 eurot, laenulepingust nr V60522-1 tuleneva põhivõlgnevuse summas 7000 eurot ning laenulepingust nr V220922-1 tuleneva põhivõlgnevuse summas 10 000 eurot. 6.1
lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või 7 seadusele.
lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 6.2 Kohus loeb tsiviilasja materjalide tõendatuks, et hageja on 08.06.2024 laenulepingud erakorraliselt üles öelnud, viidates laenulepingu p-le 7.2 ning asjaolule, et kostja I on olnud maksete tasumisega kõigi kolme laenulepingu puhul viivituses enam kui 30 päeva (dtl 14). Hageja on andnud kostjatele täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, s.o hiljemalt 15.06.2024. Laenulepingute p-s 7.2 on pooled kokku leppinud, et laenuandjal on õigus leping üles öelda, kui laenusaaja on viivituses rohkem kui ühe kuu intressi tasumisega. Laenuandja ütleb lepingu üles kirjaliku ülesütlemisavaldusega. Laenuandja poolt lepingu ülesütlemise korral peab laenusaaja tagastama 7 (seitsme) kalendripäeva jooksul alates ülesütlemisavalduse saatmisest põhisumma ja kuni selle tähtajani arvestatud intressi.
lg 1 p 2 sätestab, et laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Riigikohtu praktika kohaselt peaks laenuandja lisaks
lg 1 p-s 2 sätestatud eelduste täitmisele andma
lg 2 kohaselt laenusaajale enne lepingu ülesütlemist veel ka täiendava tähtaja täitmiseks ning lepingu ülesütlemine oleks kehtivalt võimalik alles pärast täiendava tähtaja tulemuseta möödumist (vt selle kohta Riigikohtu lahend 3-2-1-20-06 p 12). Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul olid nii formaalsed, kui ka materiaalsed eeldused laenulepingute ülesütlemiseks täidetud. 6.3 Laenulepingu nr V220721-1 p-s 2.1 on pooled kokku leppinud laenuperioodis 23.07.2021 kuni 23.10.2021 ning p-i 2.2 kohaselt pidi laenuperiood pikenema ühe kuu võrra, kui laenuandja või laenusaaja ei ole väljendanud teistsugust tahet. Laenulepingu p-i 3.1 kohaselt tuli laenusaajal tasuda intressi 3% laenusumma jäägilt ehk 300 eurot kalendrikuus. Lepingust ei nähtu, et laenuperioodi jooksul oleks tulnud tasuda makseid põhiosa katteks. Samuti puuduvad tõendid, et pooled oleksid enne hagejapoolset laenulepingu erakorralist ülesütlemist soovinud laenulepingut lõpetada ehk lepingu p-s 2.2 märgitud tahet ei ole väljendatud. Nimetatut kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et peale lepingus märgitud laenuperioodi lõppu on kostja igakuiselt lepingu p-s 3.1 märgitud intressi tasunud. Kostja I konto väljavõttest nähtuvalt on kostja teinud perioodil 23.08.2021 kuni 11.04.2024 tagasimakseid igakordselt 300 euro ulatuses, kokku 9600 eurot. Arvestades, et intressi tuli tasuda igakuiselt 23-ndaks kuupäevaks (lepingu p 3.1), siis nähtub kostja I konto väljavõttelt, et kostja oli oma intressimaksetega viivituses (tasudes hilisematel kuupäevadel, s.h mõnel korral ka järgmisel kuul). Viimaste maksete näitel saab seega asuda seisukohale, et kostja I viimane 11.04.2024 makse on tehtud 23.03.2024 toimuma pidanud makse eest (s.h 23.12.2023 toimuma pidanud makse tehti 10.01.2024, 23.01.2024 toimuma pidanud makse teostati 26.02.2024, 23.02.2024 toimuma pidanud makse teostati 22.03.2024). Seega on kostjal I tasumata intress alates 8 24.03.2024 kuni 07.06.2024 kokku summas 750 eurot (mitte alates 23.03.2024 summas 760 eurot nagu hageja on märkinud). 6.4 Laenulepingu nr V60522-1 p-s 2.1 on pooled kokku leppinud laenuperioodis 06.05.2022 kuni 06.06.2022 ning p-i 2.2 kohaselt pikeneb laenuperiood ühe kuu võrra, kui laenuandja või laenusaaja ei ole väljendanud teistsugust tahet. Laenulepingu p-i 3.1 kohaselt tuli laenusaajal tasuda intressi 3% laenusumma jäägilt ehk 210 eurot kalendrikuus. Lepingust ei nähtu, et laenuperioodi jooksul oleks tulnud tasuda makseid põhiosa katteks. Samuti puuduvad tõendid, et pooled oleksid enne hagejapoolset laenulepingu erakorralist ülesütlemist soovinud laenulepingut lõpetada ehk lepingu p-s 2.2 märgitud tahet ei ole väljendatud. Nimetatut kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et peale lepingus märgitud laenuperioodi lõppu on kostja igakuiselt lepingu p-s 3.1 märgitud intressi tasunud. Kostja I konto väljavõttest nähtuvalt on kostja teinud perioodil 06.06.2022 kuni 16.04.2024 tagasimakseid igakordselt 210 euro ulatuses, kokku 4830 eurot. Arvestades, et intressi tuli tasuda igakuiselt 6-ndaks kuupäevaks (lepingu p 3.1), siis nähtub kostja I konto väljavõttelt, et kostja I oli oma intressimaksetega viivituses (tasudes hilisematel kuupäevadel). Viimane makse 16.04.2024 on seega tehtud 06.04.2024 toimuma pidanud makse eest. Seega on kostjal tasumata intress alates 07.04.2024 kuni 07.06.2024 kokku summas 420 eurot. 6.5 Laenulepingu nr V220922-1 p-s 2.1 on pooled kokku leppinud laenuperioodis 22.09.2022 kuni 22.12.2022 ning p-i 2.2 kohaselt pikeneb laenuperiood ühe kuu võrra, kui laenuandja või laenusaaja ei ole väljendanud teistsugust tahet. Laenulepingu p-i 3.1 kohaselt tuli laenusaajal tasuda intressi 3% laenusumma jäägilt ehk 300 eurot kalendrikuus. Lepingust ei nähtu, et laenuperioodi jooksul oleks tulnud tasuda makseid põhiosa katteks. Samuti puuduvad tõendid, et pooled oleksid enne hagejapoolset laenulepingu erakorralist ülesütlemist soovinud laenulepingut lõpetada ehk lepingu p-s 2.2 märgitud tahet ei ole väljendatud. Nimetatut kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et peale lepingus märgitud laenuperioodi lõppu on kostja igakuiselt lepingu p-s 3.1 märgitud intressi tasunud. Kostja I konto väljavõttest nähtuvalt on kostja teinud perioodil 26.10.2022 kuni 29.04.2024 tagasimakseid igakordselt 300 euro ulatuses, kokku 5400 eurot. Arvestades, et intressi tuli tasuda igakuiselt 22-ks kuupäevaks (lepingu p 3.1), siis nähtub kostja I konto väljavõttelt, et kostja I oli oma intressimaksetega viivituses (tasudes hilisematel kuupäevadel, s.h mõnel korral ka järgmisel kuul). Viimaste maksete näitel saab seega asuda seisukohale, et kostja I viimane 29.04.2024 makse on tehtud 22.03.2024 toimuma pidanud makse eest (s.h 22.12.2023 toimuma pidanud makse tehti 05.01.2024, 22.01.2024 toimuma pidanud makse teostati 26.02.2024, 22.02.2024 toimuva pidanud makse teostati 11.04.2024). Seega on kostjal tasumata intress alates 23.03.2024 kuni 07.06.2024 kokku summas 760 eurot. 6.6 Kuna kostjad olid intresside tasumisega viivituses, siis oli hageja õigustatud ka lepingud erakorraliselt üles ütlema ning kostjatel tuli seega laen tagastada hiljemalt 15.06.2024. Hageja nõue kostjate vastu on muutunud sissenõutavaks. Kostjad pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostjate või kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude rahuldamata jätta. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad hageja põhinõuded rahuldamisele. 9 7. Hageja on palunud kostjalt välja mõista laenulepingu nr V220721-1 tasumata intressid summas 760 eurot, laenulepingu nr V60522-1 tasumata intressid summas 420 eurot ning laenulepingu nr V220922-1 tasumata intressid summas 760 eurot. 7.1
lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingute p-s 3.1 on pooled kokku leppinud intressi suuruses 3% laenu põhisummast. Kostjad on oma vastuväidetes leidnud, et laenulepingute intressimäär 3% kuus on ebamõistlikult suur ning seda tuleb vähendada seaduses sätestatud määrani. 7.2 Kohus asub seisukohale, et intressimäär 36% aastas on tavapärane arvestades, et laenulepinguid tagas antud juhul üksnes laenusaaja juhatuse liikme käendus. Samuti on tegemist majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepingutega, mitte tarbijakrediidiga ning lisaks on Riigikohus lahendites nr 3-2-1-54-08 ja nr 3-2-1-47-15 leidnud, et erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist. 7.3 Kohus on seega seisukohal, et kuni lepingute lõppemiseni oli hageja õigustatud nõudma kostjatelt ka intressi tasumist. Arvestades otsuse p-des 6.3, 6.4 ja 6.5 väljatoodud arvestustega, on hageja intressinõue põhjendatud laenulepingu nr V220721-1 osas 750 eurot, laenulepingu nr V60522-1 osas 420 eurot ning laenulepingu nr V220922-1 osas 760 eurot. 8. Hageja on palunud kostjatelt solidaarselt välja mõista ka laenulepingust nr V220721-1 tuleneva viivise perioodil 08.06.2024 kuni 24.09.2024 summas 2180 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivised seadusejärgses määras, võttes arvesse, et kostja II vastutuse maksimaalseks summaks on 13000 eurot; laenulepingust nr V60522-1 tuleneva viivise perioodil 08.06.2024 kuni 24.09.2024 summas 1526 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivised seadusejärgses määras, võttes arvesse, et kostja II vastutuse maksimaalseks summaks on 10000 eurot; laenulepingust nr V220922-1 tuleneva viivise perioodil 08.06.2024 kuni 24.09.2024 summas 2180 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivised seadusejärgses määras, võttes arvesse, et kostja II vastutuse maksimaalseks summaks on 13000 eurot. Kostjad on menetluses vaidlustanud viivise määra ning esitanud taotluse viivise vähendamiseks seaduses tuleneva määrani. 8.1
lg 1 p 6 sätestab, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel 10 sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kõigi kolme vaidlusaluse lepingu p-s 4.1 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat lepingu punktis 2.2 toodud tähtajaks või punktis 3.1 toodud intressi õigeaegselt kohustub laenusaaja maksma viivist 0,2 % tasumata võlgnevuselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest, kuid mitte vähem kui viis eurot iga kalendripäeva eest. 8.2
lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule.
lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus asub seisukohale, et viivise määr 0,2% ei ole ebamõistlikult suur. Riigikohus on kohtuasja nr 3-2-1-5-13 p-s 49 leidnud, et viivise määr 0,2% päevas ei ole selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Kohus selgitab, et viivist arvestatakse üksnes kohustuse rikkumisel, st seda on võimalik alati vältida. Lisaks sellele nõuab hageja viivist määras 0,2% päevas üksnes kuni hagiavalduse esitamiseni ning pärast seda juba seadusejärgses määras. Samuti on kohus seisukohal, et kostjad ei ole esitanud kohtule ka veenvaid põhjendusi ega tõendeid kostja I kui põhivõlgniku raske majandusliku seisundi kohta, mis võiksid anda alust viivise vähendamiseks. Kohus märgib lisaks, et viivise määra 0,2% tasumisega viivitatud summast päevas, on kokku leppinud kaks juriidilist isikut (hageja ja kostja I), kes tegutsesid oma majandus- ja kutsetegevuses. Majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku puhul tuleb eeldada, et isik saab aru oma tegevuse riskidest ja tagajärgedest. Viivisemäära vähendamise taotluse rahuldamiseks ei anna alust ainuüksi asjaolu, et lepingujärgne viivisemäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Lisaks peab kohus arvestama viivise vähendamise taotluse osas ka hageja õigustatud huviga (TsMS § 162 lg 1). Hagejal peab säilima õiguslik kindlus selles, et vähemalt põhinõude suurusjärgus esitatav viivisenõue on kohtute poolt aktsepteeritav. Kuna hageja viivisenõue ei ületa kohtuotsuse tegemise seisuga põhivõlga, siis ei ole hageja viivisenõue ebaproportsionaalne selle ebamõistliku ulatuse tõttu. 8.3 Hageja on öelnud lepingud üles erakorraliselt 08.06.2024, viidates, et hakkab alates sellest kuupäevast ka viivist 0,2% arvestama. Samas on antud kostjatele ka tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 15.06.
) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule hagiavalduses esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel solidaarselt tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1386 eurolt) viivist
15. Kostjad ei ole menetluses oma menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kostjatel oleks menetluskulu tekkinud. Seega hagejalt väljamõistetvad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.