KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Ele Liiv ja Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 28.05.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-710 Kohtuasi J

) § 218 lg-s 1 ega

§ 219

lg 1 sätestatud kohustusi ning takistab oma käitumisega ning tegudega kostjal kinnistu korrashoidmiseks vajalike tegude teostamist. 3.

1. Hageja on vägivaldne ja kuritegelik inimene, keda kostja kardab. Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati hageja süüdi mh vägivallategudes kostja vastu ning karistati hagejat kuueaastase vangistusega. Pärast kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimist ja ajal, mil hageja viibis vanglas, saatis hageja kostjale solvava sisuga kirju ning ähvardas kostjat. Kostja külastas hagejat vanglas, kuid mitte vabatahtlikult, vaid kartusest oma tervise ja elu pärast. 15.07.2023 ründas hageja kostjat, pigistades teda kaelast ja vasakust õlavarrest ning lõi kostjat jalaga vastu vasakut reit ja kubeme piirkonda. Nimetatud intsidendi suhtes alustati hageja suhtes kriminaalasi. 3.
2. Hageja vägivaldsuse tõttu ei ole kinnistu kaaskasutus poolte vahel võimalik. Kostja ei saa kinnistule oma lapsi viia, et neid mitte ohtu seada hageja poolt. Kostjal ei ole võimalik kinnistul midagi ette võtta ega teha toiminguid kinnistu korrastamiseks ja selle eest hoolitsemiseks. Hageja nõuab kõikide toimingute kooskõlastamist endaga, kuid ei tee ise midagi kinnistu hooldamiseks. Hageja survestab kostjat pidevalt, kommenteerides ja andes korraldusi kostja ja tema lähedaste elu korraldamisel. 3.
3. Seoses kinkelepingu sõlmimise asjaoludega selgitas kostja veel järgmist. Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati hageja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-des 2 ja 3, § 199 lg 2 p-s 4, § 200 lg-s 1, § 209 lg 2 pdes 1 ja 4, § 214 lg 2 p-s 1 ja § 372 lg 2 p-s 3 ettenähtud kuritegude toimepanemises ning kohtuotsuses nähti ette kuritegelikul teel omandatud vara konfiskeerimine. Hageja tõenäoliselt kartis, et konfiskeeritakse ka kostjalt saadud kinnistu, mistõttu pakkus hageja kostjale, et kingib kostjale kinnistu tagasi tingimusel, et temale tagatakse kinnistu kasutusõigus kuni 4 2-23-710 poolte ühise lapse täisealiseks saamiseni. Kostja nõustus hageja pakutuga, nõudes omalt poolt, et kostjale jääb hagejaga võrdne õigus kinnistut vallata ja kasutada. Hageja vastuväited vastuhagile
4. Hageja vaidles vastuhagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 4.
5. Hageja vastuväidete kohaselt on kostja esitanud ebaõigeid väiteid selle kohta, millistel põhjustel kinkis kostja kinnistu hagejale
6. aastal. Lisaks ei ole tõsiseltvõetavad kostja väited sellest, et ta kardab hagejat. Pooled suhtlesid edasi pärast seda, kui hageja mõisteti süüdi vägivallategude eest kostja vastu (kriminaalasi nr X-XX-XXXX). 08.02.2020 oli poolte viimane pikaajaline kokkusaamine Tallinna Vanglas. Hageja poolt vanglast kostjale saadetud kirjad on kirjutatud irooniaga ja naljana. Hageja leiab, et 15.07.2023 rünnaku ohver on hageja, mitte kostja. Kostja oli rünnaku käigus alkoholijoobes. Maakohtu otsus ja põhjendused
7. Pärnu Maakohus jättis 12.06.2024 otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata ning hagiga seotud menetluskulud hageja kanda ja vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda. 5.
8. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: - pooled sõlmisid 13.01.2020 kinnistu notariaalselt tõestatud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kinkis hageja kostjale XXX asuva kinnistu; - samas notariaalselt tõestatud dokumendis leppisid pooled kokku kinnistu koormamises hageja kasuks isikliku kasutusõigusega tähtajaga kuni 16.12.2031, mille kohaselt on hagejal õigus kasutada XXX kinnistul asuvaid hooneid ja krunti elamiseks. Isikliku kasutusõiguse teostamine hageja poolt ei tohi takistada kostja poolt kinnistu valdamist ja kasutamist. 5.
9. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on praegusel juhul küll täidetud kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused (hageja on hagiavalduses esitanud tahteavalduse kinkelepingust taganemiseks VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p-i 1 alusel), kuid kuna täidetud ei ole kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused, siis jääb hagi rahuldamata. Maakohus märkis, et praegusel juhul puuduvad kinkelepingust taganemist õigustavad asjaolud VÕS § 267 lg 1 p 1 ja VÕS § 268 lg 1 tähenduses. 5.2.
10. Maakohus leidis, et asjas ei ole võimalik üheselt tuvastada, millisel eesmärgil pooled kinnistu kinkelepingu sõlmisid. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et kostja oleks võtnud endale kohustuse kinnistu lapsele edasi võõrandada, kui laps täisealiseks saab. Hageja tegevus kinnistu kinkimisel viitab sellele, et hageja tegelik eesmärk ei olnud mitte kinnistu kinkimine oma lapsele tema täisealiseks saamisel, vaid kinnistu võõrandamine üldiselt piiratud aja jooksul (kui hageja sai teada, et kinnistut ei saa kinkida lapsele, siis kinkis ta kinnistu lapse emale, s.o kostjale), jättes endale kinnistu kasutamise õiguse ajaks, mil poolte ühine laps on veel alaealine. Eeltoodust tulenevalt ei oma tähendust kostja väidetav keeldumine tulevikus kinnistu poolte ühisele pojale jätmisest, kuna sellel eesmärgil pooled kinkelepingut ei sõlminud ja seetõttu ei saa olla kostja väidetav käitumine seoses kinnistu edasikinkimisega käsitatav jämeda tänamatuse ilminguna. Tõendatud ei ole ka kostja väide, et kinkeleping sõlmiti poolte vahel selleks, et tagasi täita 14.02.2012 kinkeleping. Kui see nii oleks olnud, siis ei oleks kostja esitanud erinevaid arvamusi lepingu sõlmimise põhjustest. 5 2-23-710 5.2.
11. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja tegevus seoses lapse ülalpidamisnõude esitamisega, lapse suhtluskorra ja hooldusõigusega oleks käsitatav jämeda tänamatusena ja ületaks moraalinormide piiri. 5.2.2.
12. Pärnu Maakohus tegi 23.11.2023 tsiviilasjas nr 2-22-10633 kostja õigeksvõtul põhineva otsuse, millega vähendas Pärnu Maakohtu 05.09.2019 kompromissimäärusega tsiviilasjas nr 2-19-6485 hagejalt poolte ühise lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust 0 euroni kuus alates 01.10.
13. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe, mille kohaselt ei pidanud hageja pärast vanglast vabanemist enam määrust nr 2-19-6485 täitma, s.o poolte ühise lapse ülalpidamiseks elatist tasuma, samuti et poolte vahel oli kokkulepe selle kohta, et pärast vanglast vabanemist hakkavad pooled lapse suhtes teostama nn võrdset vanemlust. Seega oli kostjal õigus pöörata varasemast kompromissimäärusest tulenev elatise nõue täitmisele kuni vastava kohustuse lõppemiseni. Asjaolu, et kostja ei olnud elatise vähendamisel hageja hagiga koheselt nõus, ei ole käsitatav jämeda tänamatusena. 5.2.2.
14. Pärnu Maakohus tegi 29.09.2023 määruse tsiviilasjas nr 2-22-17567, millega kinnitas poolte kompromissi lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Asjaolu, et kostja esitas kompomissi kinnitava kohtumääruse peale määruskaebuse, ei ole käsitatav moraalinormide ületamisena, mis õigustaks kinkelepingust taganemist, kuivõrd määruskaebuse esitamise ajendiks olid eelkõige kohtu väidetavad menetluslikud eksimused kompromissi kinnitamisel. Kostja poolt ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse esitamine ei saa olla käsitatav kostjapoolse jämeda tänamatuse ilminguna. 5.2.2.
15. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja tegevus halduskohtumenetluses oleks olnud moraalselt taunitav. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks kuidagi sekkunud lapse esindusõigusesse halduskohtumenetluses. Asjaolu, millest nähtub, et kostja ei olnud hagejaga samal meelel haldusasjaga seotud asjaoludest, ei ole käsitatav moraalinormide rikkumisena, mis annaks aluse kinnistu kinkelepingust taganemiseks jämeda tänamatuse tõttu. 5.2.
16. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja on takistanud hageja juurdepääsu kinnistule ja sellel asuvatele hoonetele ning jätnud kinnistu hooletusse. Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus leppisid pooled kokku, et hagejal on õigus tasuta ja tähtajaga kuni 16.12.2031 kasutada elamiseks kinnistul asuvaid hooneid ühes kõrvalhoonete ja krundi kasutamise õigusega. Kohus leidis, et hageja on ise kohustatud kinnistul asuvaid hooneid ja kinnistut korras hoidma (vt

§ 228

, § 219 lg 1), sh tagama hoone uste lukustamise võimaluse, sulgema kaevu ja kinnistut hooldama ning vastupidist ei saa kostjale ette heita. Kostja on kohtumenetluse kestel olnud nõus, et hageja vahetab ukselukud kostja kulul. Kohus tuvastas, et kostja on võimaldanud hagejal oma asju kinnistult ära viia. 5.2.

1. Kohtu hinnangul ei ole võimalik üheselt tuvastada 15.07.2023 toimunud intsidendiga seotud sündmusi. Asja tõendite pinnalt nähtub, et kostja poolt hageja suunas toimus füüsiline rünne, kuid tegemist oli hageja provotseeritud ründega. Seetõttu leidis kohus, et kostja tegevus hageja suunal ei ole käsitatav sellise jämeda tänamatusena, mis õigustaks hageja poolt kinnistu kinkelepingust taganemist. 5.2.4.
2. Kostja on esitanud 15.07.2023 intsidendist videod, millest esimesest nähtub, et pooled räägivad üksteisega kõrgendatud hääletoonil, teineteist süüdistades. Videoklipp lõppeb, kui kostja lööb ilmselt hagejalt telefoni käest (teeb käega löögi, kuid ei ole aru saada, kas kostja lõi hageja telefoni või hagejat). Teises videos süüdistab kostja karjudes hagejat oma 6 2-23-710 ema surmas. Videolt on näha, et kostja proovib hagejat jalaga lüüa ja lööb käega hageja suunas. Kumbki videoklipp ei näita tekkinud konflikti algusest lõpuni. 5.2.4.
3. Kohtu hinnangul ei ole C ütlused selle kohta, et kostja tuli hageja ja tunnistaja juurde bussipeatuses ning hakkas ilma ajendita hagejat sõimama, õllepudelitega loopima ja peksma, usutavad. C ütlused ei ole kohati ka järjepidevad (inimese bussipeatusesse saabumise järjekorra osas, alguses ütles tunnistaja, et kostja tuli koos 4–5 inimesega, pärast ütles tunnistaja, et kõigepealt saabus bussipeatusesse kostja, kes hakkas agressiivselt käituma ja alles pärast tulid teised inimesed. Tunnistaja ütles, et tema istus hagejaga tasa ega teinud midagi. Samas on dtl 313 asuvalt videolt näha, et hageja liigub ringi, filmib ja provotseerib kostjat). Hageja provotseeriv ja üleolev kõnepruuk on kuulda kohtule esitatud videoklipist (dtl 313 videoklipist on näha ja kuulda, kuidas hageja naerab kostja üle, süüdistab kostjat alkoholi ja narkootikumide tarvitamises, psühhopaadiks ja närvihaigeks olemises). Kohus arvestas, et 15.07.2023 intsidendi toimumise hetkeks oli kinnistu kinkelepingust taganemine juba toimunud ja käesolev kohtumenetlus oli kestnud mitu kuud, mistõttu viitab hageja tegevus sellele, et hageja eesmärk oli hankida käesoleva kohtumenetluse jaoks tõend kostja jämeda tänamatuse osas. 5.2.
4. Pelgalt viivise tasumata jätmine ei ole käsitatav jämeda tänamatusena, mis õigustaks kinkelepingust taganemist. 5.
5. Maakohus leidis, et ka vastuhagi tuleb jätta rahuldamata (

§ 212lg 1, lg 2 p-d 1– 3).

Praegusel juhul olid täidetud lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused (vastuhagiga taganes kostja isikliku kasutusõiguse lepingust), kuid täitmata on lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. 5.3.

1. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et kostja kinkis
2. aastal kinnistu hagejale ähvarduste mõjul. Samuti ei oma vastuhagi lahendamisel tähtsust kostja väide, millisel põhjusel hageja kinnistu kostjale tagasi kinkis. Lisaks on kohus eelnevalt tuvastanud, et asjas ei ole võimalik kinnistu kinkimise eesmärki tuvastada. 5.3.
3. Kostja väited sellest, et kinnistu kaasvaldus ja -kasutus ei ole võimalik, kuna kostja kardab hagejat, ei õigusta isikliku kasutusõiguse lepingu ülesütlemist. Kostjale oli hageja vägivaldsus teada juba enne
4. aastat, kui Pärnu Maakohus hageja süüdi mõistis. Asjaolud kogumis viitavad sellele, et kostja oli teadlikult valmis andma kinnistu isikliku kasutusõiguse isikule, kes on olnud varem tema suhtes füüsiliselt ja vaimselt vägivaldne ja kellega tal ei ole head suhted. Pelgalt poolte halb läbisaamine ja hageja halvasti läbimõeldud kõnepruuk vanglast saadetud kirjade puhul ei ole isikliku kasutusõiguse lepingu ülesütlemise aluseks. 15.07.2023 intsidendiga seoses ei tuvastanud kohus, et hageja oleks kostjat füüsiliselt rünnanud kostja väidetud moel. Tegemist oli tüliga, millesse panustasid mõlemad osapooled. 5.3.
5. Kostja esitatud asjaoludest ega tõenditest ei nähtu, et hageja oleks takistanud kostjal kinnistu valdamist ja kasutamist (sh korrastamist) või sellega ähvardanud. 5.3.
6. Asjas materjalide alusel ei saa asuda ka seisukohale, et isiklik kasutusõigus oleks hageja jaoks kaotanud tähtsuse. Sellest, et hageja elab aadressil YYY, ei saa järeldada, et hagejal puuduks huvi kinnistu kasutamiseks. Kohtumenetluses esitatud sõnumivahetusest poolte vahel nähtub, et hageja soovib kinnistut kasutada. 7 2-23-710 Hageja apellatsioonkaebus
7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oli hagejal soov kinkida kinnistu oma lapsele. Kinkelepingust taganemiseks annab aluse füüsiline rünnak kostja kui kingisaaja poolt. Hageja on tõendanud, et kostja on teda 15.07.2023 rünnanud. Kohtule esitatud videomaterjalilt on näha kostja löögid hageja pihta nii käte kui ka jalgadega ning hageja telefoni lõhkumine. Kinkelepingust taganemiseks annab aluse ka kostja tegevus haldusasja menetluses. Kostja apellatsioonkaebus
8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis vastuhagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega vastuhagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 7.
9. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on kostja vastuhagi alusena tuginenud võlaõigusseaduse, mitte aga asjaõigusseaduse sätetele. Kostja tugineb hageja poolt kasutuskorra seadmise lepingus sätestatud kohustuse rikkumisele (VÕS § 101 lg 1 p 4) ning võimatusele jätkata lepingut ehk kinnistu kaaskasutamist (VÕS § 196 lg 1). Maakohus on hinnanud vastuhagi ebaõigesti

§ 212lg-s 1 sätestatud lepingu lõppemise aluste tõendamatuste vaatenurgast.

7.

1. Kostja tugines kasutusõiguse seadmise lepingu ülesütlemisel hageja agressiivsusele ning ohtlikkusele kostja, tema mehe ning alaealiste laste suhtes. Hageja avaldab jätkuvalt kostjale lubamatut psüühilist survet. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kuna kostja oli teadlik hageja ohtlikkusest ning vägivaldsest käitumisest enne tema kasuks kasutusõiguse seadmist, siis puudub kostjal alus nõuda selle õiguse lõpetamist sama käitumise jätkamisele tuginedes. Lisaks ei ole kohus arvestanud olukorra muutmist pärast kasutusõiguse seadmist – kostja on abiellunud teise meesterahvaga ning kostjal on sündinud kaks last, kelle vanus eeldab koos emaga viibimist ning kelle ohutus ei ole tagatud, kui nad viibivad kinnistul samal ajal hagejaga. 7.
2. Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja on huvitatud kinnistu kasutamisest seal elamiseks. Vastustaja seisukoht
3. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 8.
4. Hageja apellatsioonkaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Praegusel juhul tuleb lugeda, et hageja on maakohtu otsuse analoogselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-ga 4 kätte saanud 12.06.
5. Hagejale oli teada otsuse kuulutamise kuupäev, maakohus teavitas pooli sellest 16.05.2024 istungil. 8.
6. 15.07.2023 toimunud sündmused ei saanud olla 16.01.2023 lepingust taganemise materiaalseks aluseks. Hageja tugines 15.07.2023 sündmustele alles 20.08.2023 menetlusdokumendis. Seega on tegemist kinkelepingust taganemise uue alusega, mis tekkis pärast lepingust taganemist. 8 2-23-710
7. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja apellatsioonkaebused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuste väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles tema hagi jäi rahuldamata, ja kostja osas, milles tema vastuhagi jäi rahuldamata. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust tervikuna.
10. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hagejal oli õigus kinkelepingust taganeda, ning kas kostjal on õigus nõuda hagejalt kinnistule seatud isikliku kasutusõiguse kohta tehtud kande kustutamist.
11. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest, mis on toodud praeguse otsuse p-s 5.
13. Ringkonnakohus lahendab esmalt hageja apellatsioonkaebuse (I) ja seejärel kostja apellatsioonkaebuse (II). Lõpetuseks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused. I
14. Esmalt märgib kolleegium vastuseks kostja asjaomasele vastuväitele, et hageja apellatsioonkaebus on tähtaegne. Maakohus tegi otsuse 12.06.2024, mille hageja sai kohtute infosüsteemi kohaselt kätte 15.06.
15. Vastavalt TsMS § 632 lg-le 1 võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse tähtaeg hakkab viidatud sätte kohaselt kulgema apellandile kättetoimetamisest. Hageja esitas apellatsioonkaebuse 14.07.2024, s.o 30 päeva jooksul maakohtu otsuse kättetoimetamisest. TsÜS § 69 lg 4 ei ole apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja arvestamisel asjakohane.
16. VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Iga asjaolu puhul, mis annab õiguse kinkelepingust taganeda, hakkab nimetatud tähtaeg eraldi kulgema. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja taganemisavaldus (hageja käsitab hagiavaldust ühtlasi lepingust taganemise avaldusena) oli tähtaegne.
17. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Jäme tänamatus on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi 9 2-23-710 asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (RKTKo 22.05.2017, 3-2-1-40-17, p 15).
18. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on käitunud hageja suhtes viisil, mida saab pidada jämedaks tänamatuseks. Hageja on apellatsioonkaebuses üksnes korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid, millised sündmused on poolte suhetes toimunud, toomata seejuures esile, milles maakohus hageja hinnangul eksis. Vastavalt TsMS § 631 lg-le 1 võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (TsMS § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et kostja käitus kinkija suhtes jämedalt tänamatult.
19. Maakohus leidis kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et 15.07.2023 toimunud sündmuse asjaolusid ei ole võimalik üheselt tuvastada (esitatud videod ei kajasta poolte konflikti algusest lõpuni), kuid tõendid võimaldavad siiski järeldada, et tegemist oli hageja provotseeritud ründega. Põhjendamatu on hageja apellatsioonkaebuse etteheide, et kostja ründas hagejat tahtlikult selleks, et hageja sattuks vangi. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu tõenditele antud hinnangut kahtluse alla seada (dtl 313, 314). Tsiviilasjas ei prognoosi kohus ka väärteomenetluse menetluslikku tulemust ja hageja võimalusi vabadusse jääda. Samuti ei ole väärteomenetluse menetluslik tulemus oluline siinse asja lahendamisel.
20. Kinkelepingust taganemiseks ei andnud alust ka kostja tegevus haldusasja menetluses. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks lapse huve kahjustanud. Vastupidiselt hageja väidetule tõi kostja esile, et „tegemist on pettusega, kasutades lapse nime“. Kostja kinnitas, et lapsel oli võimalik oma isaga (hagejaga) telefoni teel suhelda, laps ei saanud psühholoogilist traumat ning ta ei vaja hüvitist (dtl 16). Kostjal ei olnud kohustust avaldada kohtumenetluses üksnes selliseid seisukohti, mida hageja õigeks pidas. Hageja ei ole ka esile toonud, et lapse kaebus oleks jäänud rahuldamata kostja tegevuse tõttu. Küsimus sellest, kas lapsel on õigus hüvitisele, ei saaks ka tingida alust hageja poolt kinkelepingust taganemiseks. Kinkelepingu pooled olid hageja ja kostja.
21. Asjaolust, et kostja esitas hageja vastu lapse ülalpidamisnõude ning nõuded seoses lapse suhtluskorra ja hooldusõigusega, ei järeldu, et kostja käitus hageja suhtes jämedalt tänamatult.
22. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka osas, milles maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja võttis endale kohustuse kinnistu lapsele tema täisealiseks saamisel edasi võõrandada (TsMS § 654 lg 6). Ka apellatsioonimenetluses ei ole hageja viidanud ühelegi tõendile, mis tema väidet kinnitaks. Maakohus märkis õigesti, et kui hageja soovinuks kinnistut lapse täisealiseks saamisel temale kinkida, oleks hageja saanud seda teha – selle asemel, et kinnistu kostjale kinkida.
23. Eelnevast tulenevalt ei olnud siinsel juhul täidetud VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud eeldused kinnistu kinkelepingust taganemiseks ning maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata.
24. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 10 2-23-710 II
25. Kolleegium leiab, et maakohus leidis õigesti, et kostja isikliku kasutusõiguse lõpetamisele suunatud nõudeid tuleb kvalifitseerida

§ 225ja § 228 järgi.

Kostja on õigesti vastuhagis esmalt taotlenud isikliku kasutusõiguse lõpetamist (dtl 95). 26.

§ 225

lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Isiklik kasutusõigus on servituudi liik, mille puhul on kohustatud isikuna määratletud koormatud kinnisasja igakordne omanik ja õigustatud isikuna konkreetne subjekt isikuliselt (

II komm

§-le 225 kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele

§ 228kohaselt ka reaalservituudi asjaomaseid sätteid.

27. Isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõude alused tulenevad

§-st 212. Hageja saab esitada isikliku kasutusõiguse lõpetamisele suunatud nõude, mille õiguslikuks aluseks on

§ 228

teise lause kaudu kohalduv

§ 212lg 2.

28. Kolleegium leiab, et vastuhagis toodud asjaoludel ei ole hagejal õigust nõuda isikliku kasutusõiguse lõpetamist ühelgi

§ 212lg-s 2 toodud alusel.

28.1. Kostja ei ole esile toonud, et isiklik kasutusõigus on kaotanud hageja jaoks igasuguse tähenduse (

§ 212lg 2 p 1).

Hageja on menetluses korduvalt väljendanud, et soovib kinnistut kasutada. Ringkonnakohtul ei ole alust selles kahelda. Pooled on kokku leppinud, et ka kostjal on õigus kinnistut kasutada (dtl 10, p 4.1 teine lause). Seega on kostjal õigus kinnistut kasutada sõltumata isikliku kasutusõiguse seadmisest. 28.2. Kostja ei ole esile toonud, et tema mingisugune kahju oleks oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust (

§ 212lg 2 p 2).

Seejuures selgitab ringkonnakohus, et

§ 212

lg 2 p 2 reguleerib olukorda, kus kasutusvaldajal on küll teatav kasu, aga see on väga marginaalne võrreldes kinnisasja omanikul lasuva piiranguga. Kohtupraktikas on ka leitud, et omaniku kahju viidatud sätte tähenduses peab põhinema asjaoludel, mis tekkisid või vähemalt ilmnesid pärast kasutusvalduse seadmiseks kohustava lepingu sõlmimist (TlnRnKo 22.11.2019, 2-16-17722, p 10.5). 28.3. Samuti ei ole kostja väitnud, et tal oleks hageja vastu tagatise nõue, mida hageja ei ole täitnud (

§ 212lg 2 p 3).

28.4. Seega ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et esineks alus isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks

§ 212lg 2 järgi.

1. Kostja on märkinud, et hageja käitub tema suhtes agressiivselt, avaldab kostjale psühholoogilist survet ja on ohtlik. Ringkonnakohus selgitab, et kostjal on vajadusel võimalik taotleda lähenemiskeelu seadmist (TsMS §-d 544–549), mille tingimused sätestab VÕS § 1055 lg 1 ja
3. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus ka kostja vastuhagi põhjendatult rahuldamata. 11 2-23-710
4. Ringkonnakohus jätab TsMS § 634 lg 1 alusel tähelepanuta kostja 07.05.2025 menetlusdokumendis toodud uued etteheited maakohtu otsusele (dtl 802–804). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
6. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb samuti rahuldamata, jäävad kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
7. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 12