KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 4. November 2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-3270 Haldusasi X. X k

§ 7

lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 7

lg 2 kohaselt tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kaebaja taotleb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, kuna PPA tegevus kaebaja elamisloa taotluse menetluses oli õigusvastane ning see tekitas kaebajale kahju. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue 8. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib täiendavalt

§ 9

lg 1, mille kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nimetatud sätte eesmärgiks ei ole hüvitada isikutele haldusorgani igasuguse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju, vaid üksnes süüliselt tekitatud kahju, mille tekkimist ei olnud võimalik vältida või mida ei saa kõrvaldada haldusakti tühistamise nõudega (

§ 7lg 1).

9.

§-dest 7 ja 9 tulenevalt on seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused järgmised:  haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes või tegevusetus;  isiku subjektiivse õiguse rikkumine;  isikule süüliselt kahju tekitamine;  põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitse ammendumisega. Olukorras, kus üks või mitu nimetatud tingimustest on täitmata, ei ole hüvitamisnõude rahuldamine võimalik.

1. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud ning seda vaatamata sellele, et kohus nõustub kaebajaga, et PPA oli alates 14.10.2023 kaebaja taotluse lahendamisel tegevusetu ning viivituses. Vaidlust ei ole, et elamisloa taotluse menetluse tähtaeg on üldjuhul 2 kuud2 ning arvestades taotluse esitamise aega (17.05.2023)3, siis PPA selle aja jooksul kaebaja taotlust ei lahendanud. Isegi kui asuda seisukohale, et menetlustähtaeg hakkas pärast kaebaja 12.07.2023 taotlust 4, väljastada talle elamisluba VMS § 2103 alusel, uuesti kulgema, ka sellisel juhul ei teinud PPA kaebaja taotluse suhtes otsust 2 kuu möödumisel. PPA ei teinud otsust ka hiljemalt 13.11.2023 ehk ajal, milleni ta kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise tähtaja pikendas
2. Seejuures ei järgnenud sellele kuupäevale kuni 20.02.2024, mil PPA saatis kaebajale e-kirja arvamuste ja vastuväidete esitamiseks 6, ühtegi menetluslikku sammu, sh otsustust menetluse pikendamise kohta. Kuigi PPA väitel menetlus jätkus, siis ei ole kohtule esitatud selle kohta ühtegi tõendit. Seega tuleb lugeda, et PPA oli tegevusetu ning viivituses kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetluses alates 14.11.
3. On tähelepanuväärne, et isegi kui PPA 20.02.2024 menetlustoimingu tegi ning määras seal uue tähtaja (20.03.2024), siis selleks tähtajaks PPA ikka otsust ei teinud, ehkki kaebaja esitas 2 Siseministri määrus nr 7; § 26 ja
4. Kaebuse lisa 1, dtl 46–
5. 4 Kaebuse lisa 3, dtl 75–
6. 5 Kaebuse lisa 9, dtl
7. 6 Kaebuse lisa 14, dtl
8. 3 4

§ 6

lg 3), kuid kaebaja vaatamata juriidiliste teadmistega esindaja kasutamisele seda ei teinud. Seejuures on kohus seisukohal, et esmaste õiguskaitse vahendite kasutamine oleks eeldatavasti sundinud PPA-d kaebaja elamisloa taotluses otsust tegema ehk õigusvastast viivitust lõpetama. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks täitmata eeldus, et kaebaja oli kahju tekkimist püüdnud vältida.

1. Ent isegi kui lugeda kahju tekkimise vältimiseks seda, et kaebaja esitas 12.06.2024 PPA-le taotluse uue pikaajalise elamisloa saamiseks, siis puudub praegusel juhul kohtu hinnangul ka põhjuslik seos kaebajale kahju tekitamise ning PPA õigusvastase viivituse vahel. Vaidlust ei ole, et PPA oli kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetluses läbivalt seisukohal, et kaebajale elamisloa andmine ei ole põhjendatud
2. Seega kui PPA oleks kaebaja taotluse suhtes teinud negatiivse otsuse, siis oleks kaebaja olnud sisuliselt samas olukorras, kus PPA otsust kaebaja taotluse suhtes teinud ei olnud. Kuigi kaebajal oleks olnud võimalik PPA keelduvat otsust vaidlustada, siis ei tähenda see seda, et kaebajal oleks olnud võimalik viibida xx.xx.xxxx ema juures. Nimelt nähtub kaebaja teistest kohtuasjadest, et pärast pikaajalise viisa kehtivuse lõppemist 30.06.2024 oli kaebajal olemas lühiajaline viisa kehtivusega kuni 13.06.2022– 12.06.
3. Seega oli kaebajal võimalik viibida Eestis ka lühiajaliselt ehk 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud ka põhjusliku seose olemasolu kaebajale tekkinud kahju ja PPA õigusvastase tegevuse vahel.
4. Ehkki kohus möönab, et lähedase isiku surm võis põhjustada kaebajale hingelisi üleelamisi, siis ei saa pidada PPA süüks, et kaebaja ei saanud ema viimastel elupäevadel temaga koos olla. Tegemist oli kaebaja ja tema ema varem tehtud elukorralduslike otsuste tulemusega, kuivõrd välismaalasena ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et riik talle elamisloa või muu viibimisõiguse annab. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata. Varalise kahju hüvitamise nõue 7 Kaebuse lisa 18, dtl
5. Vt PPA ärakuulamisõigust võimaldav e-kiri kaebajale (dtl 42–43). 9 Vt kaebuse lisad 4 (dtl 77), 6 (dtl 81), 9 (dtl 87–88), lisa 14 (dtl 96). 8 5