← Eesti

1-16-1712/20

Obsah (7)§ 238§ 180§ 326§ 45§ 175§ 185§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2016, Tallinn Kohtuasja number 1-16-1712 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aava, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuot

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja loeti karistuseks 8 kuud vangistust. Kar

S § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistus, s.o 24.-25.06.2015 ja 21.08-28.08.2016 (10 päeva) karistusaja hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud 20 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistusest kuulub koheselt kandmisele 2 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 29.08.2016. Ülejäänud osa vangistusest, s.o 5 kuud 20 päeva, jäeti tingimisi täitmisele pööramata, kui R.I ei pane 2-aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi: elama alalises elukohas aadressil: XXX, Tallinn; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitada kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelnevalt loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelnevalt loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks ning saama kriminaalhooldusametnikult eelnevalt loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. R.I on käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja osalema sotsiaalprogrammis. Katseaja alguseks loeti 29.08.2016 ja tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. Menetluskuludena mõisteti R.I-lt riigi tuludesse välja sundraha 645 eurot ja määratud kaitsjale määratud tasu summas 312 eurot, s.o. menetluskulud kokku 957 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrati, et R.I võib menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul, st iga kuu

  1. kuupäevaks tuleb tasuda 79,75 eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (SEB Pank), EE502200221014193355 (Swedbank), EE873300333499990003 (Danske Bank AS Eesti filiaal) või EE401700017002872300 (Nordea Bank AB Eesti filiaal). Viitenumber on
  3. Maakohus leidis, et arvestades episoodide rohkust, s.t. asjaolusid, mis näitavad, kuivõrd sagedased oli R.I poolt kasutatavad ähvardused (aga ka reaalselt toime pandud vägivallateod), on eluliselt usutav, et kannatanu pidas ähvardusi reaalseteks ja et ähvardused mõjutasid kannatanu elukvaliteeti. Kannatanut kehaliselt väärkoheldes pidi R.I vähemalt möönma, et kannatanu võib tõukamise tagajärjel kukkuda ja vigastada saada, löömine on toime pandud otsese tahtlusega põhjustada valu. Tegu on toime pandud korduvalt ja kuigi kuriteo toimepanemise hetkel ei olnud kannatanu R.I elukaaslane, vastab tegu subjektiivsest küljest siiski lähisuhtevägivalla tunnustele, kuivõrd R.I ei olnud ilmselgelt leppinud sellega, et tema kooselu kannatanuga oli (ajutiselt) lõppenud ja ta käitus kannatanu elukohas nagu peremees või vähemalt pereliige.
  4. R.I-le karistust mõistes märkis maakohus tema süü suurust iseloomustavalt, et R.I on kannatanut nii füüsiliselt kui verbaalselt väärkohelnud kolme kuu vältel. Varasemad karistused (sh üldkasuliku töö kohaldamine) ei ole tema käitumismustrit vähimalgi määral positiivses suunas mõjutanud. R.I-le vangistuse määra valikul lähtus kohus sellest, et R.I on oma süüd tunnistanud ja tegusid kahetsenud, kuid nii käesoleva kriminaalasjas kui varasemate kohtuotsustega tuvastatud asjaolude pinnalt on alust kõneleda R.I puhul täielikust ükskõiksusest teise isiku kehalise ja vaimse tervise puutumatuse (ka kohtuvõimu autoriteedi) suhtes. R.I süü (eeskätt KarS § 121-ga hõlmatud võimalike tagajärgede piire arvestades) ei ole kuigi suur – tagajärjed ei olnud rasked. Samas mõjutab süü suurust asjaolu, et emale põhjustatud hirmutundest jt kannatustest sai kahtlematult osa ka asjasse mittepuutuv kolmas isik (VK laps). Vaatamata formaalsele kergendavale asjaolule, väärib R.I karistust alla sanktsiooni keskmist määra. Ometi väärivad R.I tegude spetsiifika ja varasem taust lühiajalise vangistuse näol tõsise hoiatuse andmist, kuivõrd karistusest täielik vabastamine ei vastaks käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele, 3

(6)süüdistatava kui väljakujunenud kurjategija isikule ning karistuse mõistmise üldpreventiivsetele aspektidele (sh nn perevägivalla massilisus, aga ka inimeste usk normikehtivusse ja usaldus õiguskorra vastu). Samuti ei vastaks ülelnimetatud printsiipidele vangistuse asendamine üldkasuliku tööga, sest vahetult enne kõnealuste tegude toimepanemist oli R.I suhtes juba KarS § 69 sätteid kohaldatud.
  1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull, vaidlustades otsust R.I-le mõistetud karistuse osas. Kaitsja palub, et ringkonnakohus muudaks maakohtu otsust osas, millega määrati R.I-le mõistetud karistusest kohesele ärakandmisele kuuluva osana kaks kuud vangistust, mille tähtaeg lõpeb 28.10.
  2. Kaitsja leiab, et süüdistatava suhtes võiks kaaluda karistuse asendamist üldkasuliku tööga, millega oli nõus ka R.I või kohaldada KarS § 74 lg 1 sätet selliselt, et vangistus jäetakse süüdlase suhtes kohaldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. 6.

§ 326

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).

  1. Kohtukolleegium leiab, et R.I kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
  2. Kaitsja esitatud taotlus süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks ja selle üldkasuliku tööga asendamiseks on perspektiivitu. R.I-le kolme kuu jooksul kannatanu füüsilise ja verbaalse väärkohtlemise ja kannatanu ähvardamise eest mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust, samuti selle üldkasuliku tööga asendamata jätmist otsuses motiveerinud ja mõistetud karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. R.I on kriminaalkorras korduvalt karistatud isik, kellel on 7 kehtivat kriminaalkaristust, s.h on teda KarS § 121 ja § 120 järgi varasemalt karistatud. Karistuse raskus on proportsioonis tema süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid asjaolusid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et R.I tegude spetsiifika ja tema varasem taust väärivad vähemalt käesolevas asjas süüdistatavale lühiajalise vangistuse kohaldamist, millega riik annab ühiskonnale signaali nn perevägivalla juhtumites süüdi olevate isikute vastutuse ja karistuse määra küsimuses. R.I-le mõistetud karistusest kohesele kandmisele kuuluv 2 kuud vangistust ei ole raske ja selle kergendamiseks kaitsja poolt soovitud viisil ei vasta karistuse mõistmise üldpreventiivsetele aspektidele ega süüdistatava isikule. 4

(6)Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud ka R.I-le mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. Maakohus on arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud põhjendatud järeldusele sellest, et mõistetud vangistus tuleb R.I-l ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga täiel määral ja rõhutab, et R.I on varem korduvalt karistatud, varasematest karistustest järeldusi teinud ei ole, jätkuv kuritegude toimepanek viitab kuritegeliku elustiili kujunemisele. Kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. R.I puhul sellist veendumust tekkida ei saa. Samas ei sobi üldkasulik töö isikule, kellel on sõltuvus alkoholi suhtes. Kuigi kaitsja on kinnitanud, et R.I ei ole alkohoolik, on ta kuriteod toime pannud tingitult alkoholi tarvitamisest. Seega nagu maakohuski leidis, on kohtukolleegiumi hinnangul üldkasuliku töö kohaldamine R.I puhul välistatud. Lisaks tuleb märkida, et R.I suhtes on juba enne süüdistuses esitatud tegude toimepanemist Harju Maakohtu 3.09.2014 otsusega süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 121 järgi mõistetud karistuse asendamist KarS § 69 sätetega kohaldatud. Et R.I ei alustanudki talle kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tundide tegemist ega järginud registreerimisnõuet, pöörati Harju Maakohtu 7.12.2015 kohtumäärusega KarS § 69 lg 6 alusel talle kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata karistus 3 kuud vangistust täitmisele. Kuna R.I on oma käitumisega näidanud, et ta ei suuda kuritegude toimepanemisest hoiduda, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks asendada talle mõistetud karistust üldkasuliku tööga ega jätta seda tingimuslikult täitmisele pööramata. On igati positiivne, kui isik on teinud talle süüks arvatud vägivallategudest omad järeldused ja lubanud edaspidi tekkida võivaid konfliktsituatsioone lahendada tsiviliseeritud viisil, kuid enne seda peab ta ära kandma talle mõistetud lühiajalise vangistuse. 9. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu suuruseks 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot), mis koosneb tasust kohtuotsusega tutvumise eest 0,5 tunni ulatuses ja apellatsiooni koostamiseks kulunud ajale 1,5 tundi. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

Seega on kaitsjatasu väljamõistmine olemuslikult põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Seega peab kehtiva seaduse kohaselt kohus kontrollima esitatud taotluse põhjendatust. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjatasu kuulub vähendamisele järgmisel põhjusel. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud apellatsiooni koostamisele 1,5 tundi, s.o kolm pooltundi, mida kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks. Süüdistatava kaitsja osales kriminaalmenetluses ka maakohtus, mistõttu kriminaalasja tehiolud pidid olema talle põhimõtteliselt selged ja kaitsja apellatsiooni seisukohad kattusid põhimõtteliselt argumentidega, mis leidsid esitamist ja kontrollimist juba maakohtus. Apellatsioon ise koosneb põhiliselt maakohtu otsuse refereeringust, millest kaitsja taotlus hõlmab üsna marginaalse osa, s.o kordab taotlust, mida kaitsja esitas juba maakohtus. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et apellatsiooni koostamisele kulunud ajaks võiks hinnata ühe pooltunni, s.o summas 20 eurot. Seega määrab kohtukolleegium kaitsja poolt R.I-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstava tasu suuruseks kokku 48 eurot (sh käibemaks 8 eurot). 5

(6)10.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et kohtukolleegium jätab esitatud apellatsiooni tulenevalt

§ 326

lg-st 3 kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata, jääb süüdistusasjas apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale makstav tasu R.I enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.