KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 8. mai 2020 Kohtuasja number 1-18-5524 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Mati Kartau ja Aarne Sarjas Kohtuasi F.Y (isikukood XXX ) vangistusest tingim

) § 200 lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ning mõistis talle

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvas kohus F.Y eelvangistuse karistusaja hulka ning luges tema kandmisele kuuluvaks vangistuseks 2 aastat 5 kuud 27 päeva. F.Y karistusaeg algas

1. mail 2018 ja lõpeb
2. novembril
5. detsembril 2019 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid F.Y tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
6. Vangla ega prokuratuur kinnipeetava vabastamist ei toetanud.
7. Tartu Maakohus jättis
8. märtsi 2020 määrusega F.Y vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Kohus märkis kõigepealt, et puudub kindlus selles, kas süüdimõistetul on vabanemise korral kindel elukoht. F.Y on kohtuistungil öelnud, et suhtleb isaga viimase juurde Tartusse XXX elama asumiseks. Isa pole aga korteri omanik ja omanikult ei ole nõusolekut küsitud. Seega ei saa sellist eluruumi arvestada kindla elukohana. Kui süüdlane või tema lähedane pole korteri omanik, siis on esmalt vaja omaniku nõusolekut, et temale kuuluval pinnal isik elada võib.
9. Edasi leidis kohus, et F.Y puhul on täitmata ka teised olulised ennetähtaegse vabastamise eeldused. Süüdimõistetut on kriminaalkorras korduvalt karistatud ning vangistuses on ta neljandat korda. Antud hetkel kannab ta karistust röövi katse ja varguste eest. Kuritegude dünaamika on varieeruv, kuna F.Y on varasemalt pannud toime nii vargusi, sissetungimisi kui ka vägivaldseid kuritegusid, sh majandusliku kasu saamise eesmärgil. Vangistuses on kuriteod suuremas osas sooritatud ametikohustusi täitnud ametnike suhtes, F.Y solvas ning ähvardas ametiisikuid vägivallaga. Kuivõrd praegune on süüdimõistetul juba neljas vanglakaristus, ei ole põhjendatud loota, et vangistus kui spetsiifiline karistusliik suudaks teda hoida õiguskuulekal teel. Lähedasi, kes võiks F.Y motiveerida seadusekuulekusele, tal pole.
10. Ka on maakohtu hinnangul märkimisväärne, et süüdimõistetul on vangistuses 17 kehtivat distsiplinaarkaristust eriliigiliste rikkumiste eest, nagu vangla vara lõhkumine, keelatud esemete omamine ja suhtlemisel viisakusreeglite eiramine. Rehabiliteerivate tegevuste raames on küll käsitletud F.Y käitumisega seonduvaid probleemkohti, kuid erilist parenemist ei ilmne. Näiteks sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ läbiviija iseloomustab, et F.Y kippus narkootikumide tarvitamist õigustama ja seejärel ikkagi väitis, et tahab nendega lõpparve teha. See võib viidata segadusele süüdimõistetus endas. F.Y tahab suhelda edasi inimestega, kes narkootikume tarvitavad. Ta ei näe selles endale ohtu. F.Y suhtes on kohaldatud ka täiendavaid julgeolekuabinõusid, mistõttu pole teda näiteks saanud suunata tööhõivesse. Kui süüdimõistetu käitub kehtivat korda eiravalt ka vangla range järelevalve tingimustes, on väga kõrge risk selleks, et vabaduseski saab tema käitumine olema kehtivat korda eirav.
11. Eeltoodud asjaoludel ei nähtunud kohtule, et F.Y oleks toimunud olulisi muutusi seadusekuulekuse suunas. Puudub kindlus selles, et vabastamisel tema käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks. Pigem jätab F.Y käitumine mulje, et tema motivatsioon muutuda on olematu ning ta on arvestanud, et vabaduses pigem jätkab senist eluviisi.
12. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse F.Y kaitsja R. Objartel, kes palub kohtumääruse tühistada ja süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vanglast vabastada.
13. Kaitsja hinnangul ei ole õige maakohtu järeldus, et F.Y-l puudub vabaduses kindel elukoht. F.Y on kinnitanud, et ta saaks elada isa juures Tartus XXX . Andmeid, mis lükkaksid sellise võimaluse ümber, kriminaalasjas ei esine.
14. märtsil 2020 teatas F.Y telefonikõnes kaitsjale, et tal on võimalus asuda elama ka Tartusse XXX . Selle korteri omanik on F.Y poolvend A.V. . A.V. elab ja töötab Soomes ning korter on vaba. F.Y lubas ise esitada ringkonnakohtule A.V. i vastava nõusoleku. Seega on F.Y-l olemas vabanemisjärgne elukoht. 2

§ 76

lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa tegelik ärakandmine. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et F.Y on karistusest ära kandnud rohkem kui kaks kolmandikku, ehk tema vabastamine oleks

§ 76lg 2 p 2 alusel võimalik.

See ei tähenda aga, et täidetud oleksid kõik F.Y vabastamise formaalsed eeldused. 14. Kohtupraktikas on leitud, et süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vabastamise vältimatu tingimus on temal ka alalise elukoha olemasolu. Nimelt allutatakse ennetähtaegselt vabastatav süüdimõistetu

§ 76

lg 5 ls 2 kohaselt katseajaks

§-s 75 sätestatud käitumiskontrollile.

§ 75lg 1 p 1 kohaselt eeldab käitumiskontroll seda, et inimesel on elukoht.

See on vajalik seepärast, et riik saaks käitumiskontrolli läbi viia: kui inimesel pole elukohta või kui riik tal olemas olevat elukohta ei tea, on süüdimõistetu käitumise efektiivne kontrollimine keeruline. Ka Riigikohus on leidnud, et kui kinnipeetaval elukoht puudub, ei ole tema suhtes võimalik käitumiskontrolli – mis hõlmab endas möödapääsmatult

§ 75lg 1 p-s 1 sätestatud kontrollnõuet – kohaldada: RKKKm 3-1-1-45-16, p 7.

15. Kinnipeetava kirjalikus iseloomustuse kohaselt ei olnud vanglale teada, kuhu F.Y vabanemise korral elama läheks. Maakohtu istungil rääkis süüdimõistetu plaanist seada end sisse isa juures Tartus XXX korteris. Vaatamata süüdimõistetu sellisele väitele ei pidanud esimese astme kohus võimalikuks jaatada, et F.Y-l on pärast vabanemist elukoht. Kohtukolleegium hindab esimese astme kohtu sellise seisukoha põhjendatuks. Seda esmalt vaidlustatud määruses toodud põhistusel: puudus korteriomaniku nõusolek süüdimõistetu seal elamiseks (s.o seda polnud isegi mitte küsitud). Tõsi, mõnikord võib ilma omaniku nõusolekuta kuhugi elama minemine kõne alla tulla: nt sätestab võlaõigusseaduse § 289, et eluruumi üürnikul on õigus 3

§ 75lg 1 p 1 päraseks elukohaks.

Esiteks võib F.Y-l seal elamise keelata selle koha omanik. Teiseks aga võiks F.Y sinna elama saatmine olla F.Y isa tahte vastane ja seeläbi väga intensiivne sekkumine F.Y isa eraellu. Seda sekkumist ei kaaluks üle riigi ja süüdimõistetu huvi kinnipeetava resotsialiseerimise vastu. Küll teatas kaitsja määruskaebuses uue infona süüdimõistetu võimalusest minna elama hoopis oma poolvenna A.V. i korterisse Tartus XXX. A.V. on esitanud ka vastava kirjaliku nõusoleku. See tähendab, et elukoha nõue on süüdimõistetu puhul nüüd lõpuks täidetud.

1. Eeltoodu, s.o F.Y elukoha küsimus, ei ole tema ennetähtaegse vabastamise seisukohalt siiski määrava tähendusega. Nimelt ei pidanud maakohus, ega pea ka ringkonnakohus, tema vabadusse laskmist võimalikuks põhjusel, et puudub kindlus karistuse eesmärkide täidetuses, s.o F.Y kuritegeliku käitumise jäämises minevikku. Taoline negatiivne prognoos on möödapääsmatu juba F.Y karistusandmeid vaadates: F.Y on kriminaalkorras karistatud korduvalt, ka kehtivaid karistusi on koguni neli; samuti on ta vanglaski juba neljandat korda. Kuivõrd karistamised on süüdimõistetu puhul seni jäänud ilma igasuguse mõjuta, pole ka praeguse karistuse osas mingit imet oodata. Seda enam, et nagu maakohus juba välja tõi, ei ole F.Y vangistusaegse käitumise juures just palju positiivset esile tuua. Jah, süüdimõistetu on läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja nüüdseks ilmselt ka programmi „Viha juhtimine“, kuid see jääb tagaplaanile, kui arvestada, et tal on 17 kehtivat distsiplinaarkaristust. Selline karistuste arv näitab F.Y poolt vanglakorra süstemaatilist rikkumist ning tema suutmatust ja tahtmatust alluda kehtestatud reeglitele. Süüdimõistetu väide, et tegemist ei olnud mitte niivõrd korrarikkumistega kui tema emotsionaalse käitumisega, kohtukolleegiumi hinnangul käsitlemist ei vääri.
2. Mingeidki positiivseid asjaolusid, mis F.Y vabadusse laskmist põhjendaksid, ringkonnakohus ei sedasta. Nagu juba märgitud, kahvatuvad tema mõningad pingutused vanglas arvukate distsiplinaarkaristuste taustal. Ka vabanemisjärgsed elutingimused ei ole seaduskuulekalt jätkamiseks eriti soodsad. Süüdimõistetul on küll elukoht, kuid töökohta tal pole. Vangla koostatud iseloomustuse kohaselt on ka töökogemus F.Y-l vähene: peamiselt on ta elatunud toetustest ja ametlikult töötanud pole. Kuritegusid on ta toime pannud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Vangistusasutus on välja toonud sellegi, et ka F.Y ise pole kindel, kuidas vabaduses majanduslikult toime tulla. Andmed puuduvad sellegi kohta, et süüdimõistetu saaks talle nii hädapäraselt ära kuluvat abi oodata lähedastelt. Vangla märke kohaselt on F.Y-l suhted isaga katkenud ning õe ja nelja poolvennaga (kes samuti on kriminaalkorras karistatud) suhtlus puudub. Süüdimõistetu on kinnitanud, et tal on säilinud läbisaamine tädiga. Selle väite tõendamiseks on ta ringkonnakohtule edastanud talle väidetavalt tädi poolt saadetud kirjad. Kohtukolleegium tutvus nende kirjadega. Nende pinnalt ei saa teha järeldust, nagu saaks F.Y loota tädilt igakülgset toetust, sh materiaalset abistamist. Seega tuleb järeldada, et süüdimõistetu asuks elama üksinda (määruskaebuse kohaselt elab ja töötab A.V. Soomes), töökohta ja sissetulekut tal poleks (vabanemisfondis on vaid 10 eurot), võlgu on 7 317 eurot ning lähedastelt tal kuigivõrd abi saada poleks. Taolisse olukorda sattudes on tõenäoline, et F.Y jätkab vana rada pidi ja uued kuriteod oleksid kiired tulema.
3. Ka ennetähtaegselt vanglast vabastamisega kaasuva käitumiskontrolli tingimused ning kriminaalhoolduse läbi saadav tugi ei oleks F.Y seaduskuulekuse tagamiseks küllaldased. Katseaja positiivne läbimine on oodatav vaid neil juhtudel, kui kohtud saavad prognoosida 4