← Eesti

2-23-16258/45

Obsah (20)§ 162§ 657§ 423§ 656§ 439§ 447§ 386§ 171§ 165§ 177§ 137§ 136§ 125§ 126§ 124§ 134§ 150§ 179§ 654§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets Otsuse kuupäev 19.09.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-16258 Tsiviilasi

§ 162

lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda ja maakohus määras kindlaks kostjale hüvitatava menetluskulu summa 1135 €, millelt kohustas hagejaid tasuma viivist. 4.1. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle iseenesest lepingute sõlmimise faktiliste asjaolude üle v.a järelmaksuga müügileping. Laenulepinguid ja müügilepinguid tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada ja käsitleda kogumis, sest need on omavahel seotud tehingud. 4

(12)4.
  1. Laenuleping, käenduslepingud ja müügilepingud on ÄS § 317 lg-te 1 ja 4 mõttes kehtivad lepingud. Näilikkuse hindamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest. Kohtule ei esitatud tõendeid, mis annaks alust arvata, et pooled ei soovinud sõlmida laenulepingut. Laenulepingu sõlmimise eesmärki toetab ka asjaolu, et lepingu tagamiseks sõlmiti käenduslepingud. Tehing ei muutu näiliseks üksnes seetõttu, et tehingus kokku lepitud laenusumma on kantud üle juriidilise isiku juhatuse liikmele. Maakohtu hinnangul on laenuleping kehtiv. 4.
  2. Laenuleping ei muutu tühiseks seetõttu, et raha on üle kantud kolmandale isikule. VÕS § 76 lg 3 mõttes võib lepingust tulenevaid kohustusi täita ka poolte nõusolekul kolmandale isikule, käesoleval juhul makstes raha hagejate juhataja kontole. 4.
  3. Hageja I ja kostja vahel sõlmitud käendusleping nr FI26052023-3 on kehtiv ÄS § 317 lg-te 1 ja 4 tähenduses. Samas on lepingust ebaselge, millist kohustust käenduslepinguga tagatakse. Käenduslepingu ebaselgus ei muuda seda siiski tühiseks, vaid need on asjaolud, mida saab välja tuua käenduskohustuste täitmisel. Lisaks ei saa hagejad vaidlustada käenduslepingute tühisust, kui nad ei ole lepingu pooleks. 4.
  4. Müügilepingu alusel kanti müügisumma hagejate juhataja kontole. Kuna sõiduki valduse andis hagejate juhataja kostjale, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, et müügilepingu sõlmisid hageja I ja kostja. Üleandmisakti tuleb pidada omandiõiguse käsutamiseks AÕS § 92 lg 1 mõttes. Järelikult läks sõiduki omandiõigus kostjale. 4.
  5. Järelmaksuga müügilepingut kohtule ei esitatud, kuid kostja selgitus, et tehing sooritati Transpordiameti e-teeninduses, on eluliselt usutav. Tõendatud on sõiduki kui vallasasja valduse üleminek üleandmisaktiga ja selle alusel saab järeldada, et järelmaksuga müügileping ka sõlmiti. 4.
  6. Tõendatud on, et ülesütlemisteade on hagejale saadetud. Juhatuse liige vastab 13.11.2023 e-kirjas kostjale, et lepingud on tühised. Kuna hagejate 13.11.2024 e-kiri oli vastus kostja 12.11.2023 järelmaksuga müügilepingu ülesütlemise teatele, on hagejad ülesütlemisavalduse hiljemalt 13.11.2023 kätte saanud. 4.
  7. Kuigi pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejate juhataja on laenust tagasi maksnud 1000 €, ei tõenda see, et leping oli sõlmitud temaga. 4.
  8. Maakohus ei võtnud menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt seisukohta sõiduki omandiõiguse tagastamise ja kahju nõude osas. Kuna müügileping on kehtiv, siis puudub alus analüüsida omandiõiguse tunnustamise küsimust. Sõiduki omandiõiguse ja valduse üleminek kostjale oli õiguspärane, järelikult ei saa tekkida kahju. POOLTE SEISUKOHAD
  9. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 3 tühistada ning hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda. 5.
  10. Esiteks ei andnud maakohus hinnangut, kas vaidlusalused lepingud on kooskõlas heade kommetega (TsÜS § 86). 5.
  11. Teiseks jättis kohus tähelepanuta laenulepingu ning sellega seotud lepingute sõlmimise täpsemad asjaolud, hinnates neid pealiskaudselt ja tuginedes vaid kostja argumentidele. Maakohus jõudis valele järeldusele, et esmalt müüs hageja I sõiduki kostjale, seejärel võttis kostjalt laenu ja ostis sama sõiduki antud laenu eest tagasi, andes sõiduki tagatiseks. Tegelikud asjaolud olid järgmised: hagejate juhataja sõlmis hageja II nimel kostjaga laenulepingu. Kuna hagejal II ei ole sõidukeid, siis nö panditi hageja I sõiduk kostja kasuks, vormistades müügilepinguga sõiduki registris kostja nimele. Seejärel pidid kostja ja hageja II sõlmima sõiduki järelmaksuga müügilepingu, millega sõiduk müüdi hagejale II. Samas ei ole asjas esitatud sõiduki müügilepingut ega sõiduki järelmaksuga müügilepingut. Seejärel 5
(12)sõlmiti lisaks käenduslepingud, mille kohta on ka maakohus möönnud, et nende lepingute sisu on arusaamatu. 5.
  1. Kolmandaks hindas maakohus pealiskaudselt laenulepingu näilisust. Lepingu sõlmimise eesmärk oli hagejate juhataja ja kostja laenusuhe. Seda tõendavad laenusumma ülekandmine juhatajale, laenulepingu tüüptingimused, mis viitavad füüsilisele isikule, käendusleping nr FI26052023-2, millega juhatajaga seotud ettevõte käendab talle antud laenu ja laenu tagastamisele asumine juhataja poolt. Lisaks nähtub hagejate pangakontode väljavõtetest, et juhataja ei kandnud laenatud raha edasi hagejate kontole. 5.
  2. Neljandaks ajas maakohus käenduslepingud omavahel segamini ning leidis, et hagi on esitatud käenduslepingute nr FI22062023-1 (sõlmitud kostja ja hagejate juhataja vahel) ning FI26052023-2 (sõlmitud kostja ja Matuselahendused OÜ vahel) tühisuse tuvastamiseks kuigi hagejad seda ei taotlenud. 5.
  3. Viiendaks kohaldas maakohus valesti ÄS § 317 lg-d 1 ja 4, sest hageja I on osaühing, millel puudub nõukogu. 5.
  4. Kuuendaks hindas maakohus tõendeid vääralt, mille tõttu jõudis nii müügilepingu kui ka järelmaksuga müügilepingu osas ekslikule järeldusele. 5.6.
  5. Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et sõiduki müügilepingu sõlmimise järel Transpordiameti sõidukite registris oleks sõiduki eest reaalselt makstud müügisumma hagejate juhataja kontole. Samuti puuduvad tõendid, et sõiduki valdus anti kostjale üle. Kostja ei ole menetluses kordagi kinnitanud müügisumma maksmist hagejate juhatajale. Tema kontole kanti laenusumma, mitte sõiduki müügisumma. 5.6.
  6. Kostja ei väida, et järelmaksuga müügileping, millega väidetavalt kostja müüs sõiduki hagejale II, on sõlmitud Transpordiameti e-teeninduses või suuliselt. Kostja pole järelmaksuga müügilepingut tõendina ka esitanud. Seega saab väita, et sellist lepingut ei ole sõlmitud. 5.6.
  7. Menetluses ei ole esitatud järelmaksuga müügilepingu ülesütlemise teate kohta postikviitungit. Ainus postikviitung kajasta võlgnevuse kohta teate edastamist 05.10.
  8. Tõendamata on maakohtu järeldus, et järelmaksuga müügilepingu ülesütlemise teade sisaldus kostja 05.10.2023 tähitud kirjas. 5.6.
  9. Maakohus tegi poolte
  10. ja 13.11.2023 e-kirjavahetusest vale järelduse nagu oleks kostja üles öelnud ka laenulepingu. Peale kostjalt 12.11.2023 järelmaksuga müügilepingu ülesütlemise teate saamist palusid hagejad oma 13.11.2023 e-kirjas selgitust, kuna jäi arusaamatuks, mis lepingu kostja üles ütles. Kostja sellele ei vastanud. 5.
  11. Seitsmendaks jättis maakohus hindamata hagejate kahjunõude. Kohus ei põhjendanud, milline sündmus konkreetselt andis kostjale õiguse võtta sõiduki valdus. Maakohus järeldas, et laenuleping on kehtiv. Seetõttu ei ole kostjal õigust kasutada tagatist laenulepingust tulenevate nõuete rahuldamiseks ja sõiduki omavoliline hõivamine on seadusega vastuolus. Kostja ütles üles vaid järelmaksuga müügilepingu, laenulepingu ülesütlemise kohta tõendid puuduvad.
  12. Kostja vaidles kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  13. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse valdavas osas muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, aga täiendab maakohtu põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2¹).

Siiski tuleb teha maakohtu lahendist täpsem otsustus käenduslepingute osas, jättes hagejate nõuded läbi vaatamata muus osas, kui seda tegi maakohus (

§ 657lg 1 p 4). Hagejad kannavad menetluskulud ringkonnakohtus. 6

(12)
  1. Esmalt on otstarbekas eristada hagejate nõuded: - - hageja I nõuab tema ja kostja vahelise müügilepingu tühisuse tuvastamist (nõue (b)), sõiduki omandiõiguse tunnustamist ja valdust (nõue (e)), kahju hüvitamist (nõue (f)) ning tema ja kostja vahelise käenduslepingu tühisuse tuvastamist (osa nõudest (d)); hageja II nõuab tema ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu ning kostja avaldustest nähtuva järelmaksuga müügilepingu tühisuse tuvastamist (nõuded (a) ja (c)); lisaks nõudsid hagejad veel kolme äriühinguga sõlmitud käenduslepingute tühisuse tuvastamist (ülejäänud osa nõudest (d)).
  2. Hagiavalduse lisana nr 1 esitatud 22.06.2023 allkirjadega lepingudokumentide kogumist nähtuvad asjaolud, mille üle pooled olulisel määral ei vaidle: - - - kostja laenuandjana ja hageja II laenusaajana vormistasid laenulepingu (dtl 22–30), mille kohaselt laenusaaja sai laenuandjalt laenuks 10 000 € ja pidi tagastama koos intressiga kokku 14 200 € ühe aasta jooksul; kostja ülevõtjana ja hageja I üleandjana vormistasid üleandmis-vastuvõtu akti (dtl 31, ebatäpsuse kohta hageja I nimes vt järgnevas p 10.2), milles esiteks sisaldub hageja I nõustumus sellega, et laenulepingu järgne laen kantakse üle hagejate juhataja kontole; teiseks kokkulepe sõiduki valduse üleandmise kohta ning kolmandaks ka sõiduki omandiõiguse üleandmise kokkulepe; hageja II ülevõtjana ja kostja üleandjana vormistasid üleandmis-vastuvõtu akti (dtl 32) sõiduki valduse üleandmise kohta; sõiduki hindamisakti (dtl 33) järgi oli selle turuhind 10 000 €, millega hagejate juhataja nõustus ja kinnitas ühtlasi, et ta sai sõiduki oma kasutusse; käenduslepingutes (dtl 34–39) viidati kostja ja hageja II vahelisele müügilepingule ning käendajad (hageja I, hagejate juhataja ja veel neli tema juhitavat ühingut) lubasid vastutada sellest lepingut tulenevate hageja II rahaliste kohustuste täitmise eest. Vaidlusalused pole ka asjaolud, et enne 22.06.2023 kuulus sõiduk hagejale I, hagejate juhataja oli eelnevas refereeritud lepingute sõlmimise ajal hagejate ainus juhatuse liige, tehinguid ei olnud heaks kiitnud hageja II nõukogu ja hagejal I puudus nõukogu.
  3. Tuvastatud asjaolude põhjal kvalifitseerib ringkonnakohus poolte õigussuhted järgmiselt. 10.
  4. Kostja ja hageja II vahel on laenulepinguline suhe (VÕS § 396). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seda õigussuhet ega selle kehtivust ja tagajärgi ei mõjuta lepingu p 3.8 järgne kokkulepe, et laenusumma kantakse hagejate juhataja pangakontole. Hageja II laenusaajana oli vaba otsustama, kuhu ja kuidas ta soovib laenatud raha maksmist. 10.
  5. Hageja I ja kostja sõlmisid kokkuleppe selle kohta, et sõiduki omand läheb üle kostjale. Siinjuures pole oluline, et hageja I nimi on aktis märgitud vigaselt, sest registrikood on õige ja vaidlustamata asjaoludel kuulus sõiduk varem hagejale I, mitte aga mõnele muule isikule (VÕS § 29 lg 2). Ühtlasi andis hageja I kostjale üle sõiduki valduse. Sõiduk on vallasasi (TsÜS § 50 lg 2), st selle omand läks AÕS § 92 lg 1 järgi 22.06.2023 üle kostjale. Asjas ei ole esile toodud ega tõendatud, et kostja oleks sel viisil tekkinud omandiõiguse uuesti kaotanud, eelkõige, et sõiduki omanikuks oleks uuesti saanud hageja I. 10.
  6. Koostoimes vastavad kaks eelkirjeldatud õigussuhet sõiduki osas tagatisomandamise (tagatisüleandmise) tunnustele. Eseme üleandmine võlausaldajale nõude täitmise tagamise eesmärgil on võlaõiguslik tagatis – tagatisüleandmine. Võlaõigusliku tagatisomandamise korral antakse tagatise ese üle tagatise saajale ja üldjuhul nähakse tagatiskokkuleppega ette eseme omandi tagasikandmise tingimused (RKTKo 12.05.2014, 3-2-1-19-14, p 16). Siiski ei ole omandi tagasikandmise tingimuste kokkuleppimine tagatisomandamise kohustuslik eeldus (nii ka nt Toommägi, K. Vallasasjade tagatisomandamine – selle olemus ja realiseerimine. 7
(12)Magistritöö. Tallinn 2014, lk 10). Tagatisomandamise õiguslik alus on AÕS § 94, mille kohaselt võivad võõrandaja ja omandaja kokku leppida, et omandaja saab asjale kaudse valduse. Põhimõtteliselt nii ka toimiti, st kostja sai kokkuvõttes sõidukile kaudse valduse, andes selle hageja II otsesse valdusesse. Seega omandas kostja sõiduki ja selle kaudse valduse eesmärgiga, tagada hagejaga II sõlmitud laenulepingust tulenevate hageja II rahaliste kohustuste (laenu ja intressi osamaksete tasumine kokku summas 14 200 €) täitmist. 10.
  1. Eelmises punktis refereeritud lepingudokumentidest ega muudest tõenditest ei nähtu otseselt, milline oli kostja ja hageja II vaheline õigussuhe seoses sõidukiga. Vaidlustamata asjaoludel sai hageja II (hagejate juhataja isikus) kostjalt 22.06.2023 sõiduki valduse (dtl 32, 33). See on kooskõlas eelmises p-s 10.3 kirjeldatud tagatisomandamise õigussuhtega, sest kostja majanduslik huvi oli saada laenulepingust tulenevate hageja II rahaliste kohustuste katteks tagatis (sõiduki omand), aga tal ei olnud huvi säilitada hagejalt I saadud sõiduki valdus. Niisugune laenuandja käitumine on tavapärane ja mõistetav. Hagejad on omavahel seotud ühingud, keda juhtis sama füüsiline isik (hagejate juhataja). Tervikuna on poolte käitumisest, aga ka üleandmis-vastuvõtmis aktide pealkirjadest ja käenduslepingute p 1 sõnastusest aru saada, et nii kostja kui ka hagejate juhataja arusaama järgi pidi sõiduki pärast laenu tagastamist omandama hageja II. Hagejate juhataja teadmine on omistatav hagejatele (TsÜS § 123 lg 1). Neil kaalutlustel tuleb kostja ja hageja II vaheline õigussuhe sõiduki osas kvalifitseerida omandi tagasikandmise tingimuste kokkuleppeks, mille järgi saaks hageja II nõuda kostjalt sõiduki omandi üleandmist, kui ta on täitnud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused. 10.
  2. Hageja I ja kostja vahel on lisaks käenduslepingust tulenev õigussuhe (VÕS § 142 lg 1). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et käenduslepingu nr FI26052023-3 (dtl 36) p-de 1–4 järgi on selge käenduskohustuse sisu: hageja I käendajana vastutas hageja II kui ostja ja kostja kui müüja vahel sõlmitud (järelmaksuga) müügilepingust nr FI22062023-1 tulenevate hageja II rahaliste kohustuste täitmise eest. Asjas ei ole esile toodud, et kostja oleks nõudnud hagejalt I käenduskohustuse täitmist.
  3. Lepingute lõppemise osas märgib ringkonnakohus järgmist. 11.
  4. Kostja koostas 12.11.2023 tema ja hageja II vahelise (järelmaksuga) müügilepingu ülesütlemise avalduse. Hageja II möönis hagiavalduses selle avalduse kättesaamist. Kostja väitel tingis ülesütlemise sõiduki väljaostumaksete osaliselt tasumata jätmine. Hageja II väitel ei ole ta nimetatud lepingut sõlminud, mis muudab ülesütlemise ainetuks. Käesolevas asjas ei nõua hageja II müügilepingu ega muul alusel sõiduki valdust, kahju hüvitamist vms. Seetõttu ei oma kostja ülesütlemisavalduse toime asja lahendamisel tähtsust. 11.
  5. Kostja tugineb menetluses ka laenulepingu ülesütlemisele, aga sellise sisuga avaldust ei ole kostja tõendina esitanud. Samas ei nõua kumbki hagejatest laenulepingu lõppemise või kehtivuse tuvastamist ega ole muul viisil esitanud nõudeid, mis oleneks laenulepingu võimalikust ülesütlemisest. Seetõttu ei oma ka laenulepingu ülesütlemisega seonduv asja lahendamisel tähtsust.
  6. Laenu- ja müügilepingute tühisuse tuvastamise nõuded (a)–(c) jättis maakohus lõppjärelduses õigesti rahuldamata, aga ringkonnakohus täiendab otsuse põhjendusi ja vastab kaebuse väidetele järgmiselt. 12.
  7. Laenulepingut ei muuda näilikuks (TsÜS § 89) tüüptingimuste viited laenusaajale kui füüsilisele isikule, sest lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu (VÕS § 29 lg 2). Lepingudokumendist tervikuna nähtub, et selle osapooled olid kaks äriühingut, kellest üks soovis saada ja teine soovis anda laenu summas 10 000 €. Tahtele sõlmida leping tegelikult hagejate juhatajaga ei viita ka talle laenusumma ülekandmine ega tema poolt tehtud tagasimaksed. Maakohus märkis asjakohaselt, et VÕS § 76 lg 3 mõtte kohaselt võib soorituse saaja olla 8
(12)lepinguväline isik. Samuti saab VÕS § 78 lg 1 järgi kohustuse täita lepinguväline isik. Isegi nende isikute kokkulangemine ei tähenda vähemalt käesoleval juhul laenulepingu poolte tahet varjata hagejate juhatajale laenu andmist. Koostoimes teiste arvukate käendustega ei saa käenduslepingust nr FI26052023-2 järeldada tahet käendada hagejate juhataja rahalist kohustust, mis oleks ka otseses vastuolus tema enda antud käendusega (käendusleping nr FI26052023-1). Laenulepingu näilikkuse hindamisel pole oluline hagejate ja nende juhataja sisesuhe, sh küsimus sellest, kas juhataja kandis laenatud raha edasi hagejate kontole. Esile toodud asjaoludel pole laenuleping vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86), sh pole vastastikuste kohustuste väärtus oluliselt tasakaalust väljas. Äriühingute laenusuhtes ei ole 42% suurune intress äärmiselt ebamõistlik ja tagatisvara väärtus võibki olla suurem kui tagatav kohustus. Hageja II kui laenusaaja kohustusi ei mõjuta käenduste arvukus. 12.
  1. Hageja I ja kostja vahel sõlmitud sõiduki omandi ja valduse üleandmise võlaõiguslik ja asjaõiguslik kokkulepe pole tühised, mh pole need näilikud, sest laenulepingu p-de 4.1–4.6 kohaselt pidi sõiduk olema laenulepingust tulenevate hageja II rahaliste kohustuste täitmise põhitagatis. Lepingu üldtingimuste sissejuhatav osa („Mõisted“) nägi samuti ette, et tagatis on laenulepingust tulenevate laenuandja nõuete tagamiseks laenuandja omandis olev mootorsõiduk vm riiklikusse registrisse kantud vallasasi. Eespool p-des 10.3 ja 10.4 tagatisomandamise kohta märgitud kaalutlustel pole oluline, kas ja kuivõrd sõiduki väärtus ületas tagatavat kohustust, sest tagatis võib olla tagatavast kohutusest suurem. Tagatisomandamine ei välista, et sama kohustuse tagamiseks lepitakse kokku veel muid tagatisi (käesoleval juhul käendused). Nii ei ole kõnealune õigussuhe vastuolus heade kommetega. 12.
  2. Kostja ja hageja II vaheline (järelmaksuga) müügileping järeldus tagatisomandamise sisust ja eesmärgist. Praeguse vaidluse asjaoludel ei muutu tagatisomandamine ega sellega kaasnenud omandi tagasikandmise tingimuste kokkulepe sisutuks, näiliseks ega ka heade kommetega vastuolus olevaks pelgalt põhjusel, et tagatise andis üks isik ja selle valdus läks üle teisele isikule. Hagejad ei ole esile toonud muid asjaolusid, millest saaks järeldada kõnealuse kokkuleppe tühisust. 12.
  3. Hageja II nõukogu pädevus otsustada laenude ja võlakohustuste võtmine, kui see ületab majandusaastaks ette nähtud summa (ÄS § 317 lg 1 p 6) ei oma tähendust kolmandate isikute, sh kostja suhtes (ÄS § 317 lg 4). Maakohus kohaldas neid sätteid põhimõtteliselt õigesti. Põhjendatud on siiski kaebuse väide, et viidatud normid ei kohaldu hageja I lepingute suhtes. See ei muuda maakohtu lõppjäreldusi käsitletud lepingute kehtivuse osas ekslikuks.
  4. Käenduslepingute osas märgib ringkonnakohus järgmist. 13.
  5. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse lk 4 eelviimases lõigus ja lk 5–6 paiknevas kolmes lõigus, et

§ 423

lg 2 p 1 alusel tuleb jätta läbi vaatamata nõuded nende käenduslepingute tühisuse tuvastamiseks, mis ei ole sõlmitud hagejatega. Ringkonnakohus nõustub selle põhjendusega. Nimelt saab võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab (üldjuhul lepingu pool, vt nt RKTKm 07.10.2020, 218-11359/87, p 13). Hagejad ei ole käenduslepingute nr FI26052023-4, FI26052023-5 ja FI26052023-6 pooleks ning nende õigusi loetletud lepingud ei puuduta. Maakohus eksis aga resolutsiooni sõnastamisel, kui märkis selle p-s 2 teised lepingud, mille tühisuse tuvastamist hagejad ei nõudnud. 13.2. Hagejad märkisid, et nad ei vaidlusta maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega jäid läbi vaatamata kahe käenduslepingu tühisuse tuvastamise nõuded. Selles osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse vaidlustamata osas

§ 656lg 4 alusel, sest maakohus märkis selles nõuded, mida pole esitatud.

Kohtulahendi resolutsiooniga esitamata nõude läbi vaatamata jätmine on oluline menetlusnormi (

§ 439) rikkumine.

13.

  1. Nõudega (d) on hõlmatud hageja I ja kostja vaheline käendusleping nr FI26052023-
  2. Selles osas jäi nõue maakohtus õigesti rahuldamata, sest lepingu tühisuse aluseid asjas 9

(12)esitatud asjaolude ja tõendite põhjal ei esine. Täiendada tuleb aga maakohtu põhjendusi. Hageja I pole tõendanud, et tema ja kostja oleks tahtnud sõlmida mingit muud kokkulepet, mida käenduslepinguga varjata. Ringkonnakohus sedastas eespool p-s 10.1, et laenuleping sõlmiti kostja ja hageja II vahel, mitte aga kostja ja hagejate juhataja vahel. Seega ei saanud käenduslepinguga varjatavaks tehinguks olla ka hagejate juhataja rahaliste kohustuste täitmise tagamine. Käenduslepingu tingimused pole seda liiki lepingu olemust arvesse võttes hageja I suhtes ebamõistlikult kahjustavad ja leping ei ole muul alusel vastuolus heade kommetega. Siinjuures pole oluline, kas kostja ja hageja II sõlmisid järelmaksuga müügilepingu, sest käendusleping ei muutu tühiseks, kui käendatavat kohustust loov leping jääb sõlmimata. 14. Sõiduki omandiõiguse tunnustamise ja valduse nõude (
  1. e)ning kahju hüvitamise nõude (
  2. f)jättis maakohus kokkuvõttes õigesti rahuldamata, aga siingi on kohane muuta põhjendusi. 14.1. Tuvastatud asjaoludel sai kostja sõiduki omanikuks 22.06.2023 ega ole omandiõigust kaotanud (eespool p 10.2). Hageja I andis sõiduki omandiõiguse kostjale üle ning vastav võlaõiguslik kokkulepe ega asjaõiguslik käsutus pole tühised (p 12.2). Hagejal II võiks olla laenulepingu kohase täitmise korral sõiduki tagasiomandamise nõue kostja vastu (p 10.4), aga sellist nõuet ta ei esitanud, vaid sõiduki valdust ja sellega seotud kahjuhüvitist nõuab hageja I. 14.2. Omandiõiguse tunnustamise ja asja valduse nõue (AÕS § 80 lg 2) on asja omanikul. Tuvastatud asjaoludel ei ole hageja I sõiduki omanik, st ta ei saa viidatud alusel edukalt nõudeid esitada. Hageja I ja kostja vahelistest õigussuhetest (st omandi üleandmise kokkulepe ja käendusleping) ei tulene hagejale I samuti õigust saada sõiduki omandit või valdust. Järelikult ei saa rahuldada tema nõuet (
  3. e)omandiõiguse tunnustamiseks ega valduse saamiseks. 14.3. Kahju hüvitamise nõude esmane eeldus on kohustuse rikkumine (VÕS § 115 lg 1). Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja rikkunud oma lepingulisi kohustusi hageja I suhtes. Teise võimalusena saaks kahju nõuda lepinguvälisel alusel (VÕS § 1043), eelkõige omandi või valduse rikkumise tõttu (VÕS § 1045 lg 1 p 5), aga eelnevas tehtud järelduste põhjal ei saa hageja I ka seda kostjale ette heita – peamiselt põhjusel, et hageja I ei ole sõiduki omanik ega õiguspärane valdaja. 15. Hagi rahuldamata jätmise tõttu on õige ka maakohtu otsustus, et hagi tagamine tuleb tühistada. Siiski jättis maakohus oma otsustuse põhjendamata ja sõnastas resolutsioonis ekslikult hagi tagamise määruse tühistamisena – sellist õigust kohtul

§ 447lg 1 järgi ei ole.

Küll aga saab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagi tagamise tühistada

§ 386

lg 4 alusel, mis ei mõjuta algse hagi tagamise määruse kehtivust, aga lõpetab selle toime. Sisuliselt tühistab kohus viidatud menetlusõiguslikus olukorras varem rakendatud hagi tagamise abinõud (vrd nt RKTKm 06.11.2024, 2-15-12148/339, p 10; RKTKm 08.06.2023, 218-9777/116, p 18). 16. Samuti on põhimõtteliselt õige maakohtu otsustus

§ 162lg 1 alusel, et kostja peab kandma menetluse kulud.

Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171

lg 1 alusel samuti hagejate kanda Siiski eksis maakohus kulude hagejate vahel jaotamisel. Kostja kulud tuleb

§ 165

lg 1 ls 1 järgi jätta hagejate kanda võrdsetes osades ja

§ 165lg 2 kohaselt kannab kumbki hageja ise oma kulud.

Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel. 16.1. Kostja taotles 810 € hüvitamist, aga märkis, et see on tasu 8 t 10 min õigusteenuse eest tasumääraga 100 €/t (käibemaksu hüvitamist kostja ei taotle). Tegelikult vastab taotletud summale nimetatud tasuga õigusteenus mahus 8 t 6 min, aga kostja võib oma menetluskulude hüvitise nõude esitada väiksemana esile toodud ajakulust. Hagejad ei esitanud kuludele vastuväiteid. 10

(12)16.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses 5 t (sh tutvumine kaebusega ja vastuse koostamine 3 t; tutvumine määruse, kaebuse täiendusega ja seisukoha koostamine 1 t 40 min ning kulunimekirja koostamine 20 min). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ja pooled ei esitanud uusi väiteid ega tõendeid. Esindaja tunnitasu määr on kohane, sama määra rakendas maakohus ja hagejad ei esitanud kaebuses eraldi väiteid kulude suuruse kohta. 16.
  2. Neil kaalutlustel tuleb hagejatel kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 500 € (= 5 t × 100). Rahuldamata jääb kostja taotlus 310 € (= 810 – 500) hüvitamiseks. Kuivõrd hagejad vastutavad kostja kulude eest võrdes osas, siis koos maakohtu kuludega (1135 €) saab kummaltki hagejalt kostja kasuks välja mõista 817,50 € (= (1135 + 500) : 2). 16.
  3. Vastavalt kostja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peavad hagejad tasuma viivist. 17. Maakohus märkis otsuses, et tsiviilasja hind on 3500 €. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja muudab asja hinda (

§ 137lg 1¹).

Ühtlasi muudab kohus otsusega varem menetluse käigus määratud hinda apellatsioonimenetluses (

§ 136lg 4).

17.1. Nõuete kaupa moodustuvad hinnad järgmiselt: - - - nõuetega (

  1. a)ja (
  2. c)soovib hageja II vabaneda laenulepingu või järelmaksuga müügilepingu veel täitmata kohustustest, mille suurus on eeldatavasti 11 800 € (dtl 10) ja mis on

§ 125

ls 1 järgi neilt nõuetelt ühiselt määratav asja hind; nõuetega (

  1. b)ja (
  2. e)soovib hageja I saada sõidukit, mille väärtus hagejate väitel on 27 500 € (dtl 17), mis on

§ 126

lg 1 järgi nende nõuete hind; nõude (

  1. d)hagejat I puudutava osaga soovib ta vabaneda käenduskohustusest, mis eespool esimeses taandes märgitu kohaselt ei tohiks olla suurem kui 11 800 €; nõude (
  2. d)ülejäänud osa ei ole hagejate kaupa eristatav ega hagejate osas varaliselt hinnatav, mistõttu selle hinnaks saab

§ 125

ls 2 ja § 132 lg 1 järgi lugeda 3500 € iga nimetatud lepingu kohta – kokku 10 500 €; hageja I nõude (f) hind on

§ 124lg 1 kohaselt 2607,13 €.

17.2. Kokku on hageja I nõuetelt hagi hind

§ 134

lg-s 1 ette nähtud reegli kohaselt 41 907,13 € (= 27 500 + 11 800 + 2607,13), hageja II nõuetelt 11 800 € ja hagejate vahel eristamata (ühistelt) nõuetelt 10 500 €. Apellatsioonimenetluses on asja hind

§ 137lg 1 sama.

17.3. Ringkonnakohus jätab läbi vaatamata nõude (d) osas, mille hinnaks kujunes 10 500 €. Kõnealuses osas oleks hagejatel õigus saada tasutud riigilõiv

§ 150lg 1 p 3 alusel tagasi.

Seetõttu on põhjendatud kontrollida seni tasutud riigilõivu piisavust lähtudes kummagi hageja nõuetelt arvutatut hagihindadest. 17.4. Riigilõiv on RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi hageja I nõuetelt 1400 € ja hageja II nõuetelt 840 €, samad summad tuli tasuda ka apellatsioonkaebuse esitamisel (RLS § 59 lg 15). Lisaks esitasid hagejad hagi tagamise taotluse, millelt tasusid lõivu 70 €. Kokku tuli hagejatel seni tasuda riigilõivuna 4550 € (= 2 × 1400 + 2 × 840 + 70), aga tasutud on vaid 3325 (= 490 + 1050 + 1400 + 385). Kuivõrd hagejaid ei ole riigilõivu nõudmisel ja tasumisel seni eristatud, siis saab eeldada, et hageja II on tema nõudelt vajaliku lõivu tasunud ja puuduv summa 1225 € (= 4550 – 3325) tuleb

§ 179lg 1 alusel välja mõista hagejalt I.

17.5. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul (

§ 179

lg 5) ja tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras (

§ 179lg 9). 11

(12)Kohus saadab otsuse ärakirja pärast lahendi jõustumist valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusele (

§ 179lg 4).

18. Ringkonnakohus koostab kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (

§ 654

lg 2²) ja kajastab selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse (

§ 173lg 1 ls 2). (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.