Obsah (5)

§ 1§ 402§ 4062§ 4034§ 403

act OÜ hagi I.O vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 2066,79 eurot Menetlusosalised esindajad ja nende hageja B2 Impact OÜ, registrikood 11542046; lepinguline esindaja Pille Martin; kost

) § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on selgitanud, et tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). 8. Hagiavalduse järgi sõlmisid IPF Digital AS ja kostja 2019. a krediidikonto lepingud ehk tarbijakrediidilepingud. Hagi asjaoludest nähtuvalt tegutses krediidiandja oma majandus- või kutsetegevuses ning kostja on tarbija

§ 1

lg 5 mõistes, seega on eelduslikult tegemist tarbijakrediidisuhtega

§ 402lg 1 mõistes.

Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus on hagejale selgitanud tarbijakrediidilepingutele kohalduvaid õigusnorme ja hageja tõendamiskoormist 29.01.2025 määruses. 9. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ja muid tühisuse aluseid ka omal algatusel (vt RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-17-17, p 20, RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-83-13, p 12, RKTKo 21.11.2008, 3-2-1-111-08, p 23; RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-137-09, p 12). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46 ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 13 ja 26). 10.

§ 4034

lg 1 ja 6 sätestavad, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ning krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 403

4 lg 13 alusel on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. 11. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste 3 võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Krediidiandja peab minimaalselt koguma teabe järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). 12. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034 lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 20-21).

1. Kohus on seisukohal, et hagiavalduses toodud asjaoludel ei ole krediidiandja 4 järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuigi krediidiandja on kogunud teavet kostja sissetulekute kohta, ei ole ta rakendanud piisavat tähelepanu kostja kohustuste suuruse ja olemuse kindlakstegemisele ega rakendanud mõistlikku hoolsust asjaolude, sh kostja krediidikäitumise hindamisel. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Arvestades, et kostja sissetulekud olid esimese lepingu sõlmimisel 600 eurot ja teiste lepingute puhul 700 eurot kuus, ei ole hageja põhistanud kostja võimet kokkulepitud tingimustel krediit koos kõrvalkuludega tagastada, sh arvestades isiku mõistlikuks ülalpidamiseks vajalikku. Hageja ei ole põhjendanud, millisel alusel on ta krediidilimiiti ühe kalendriaasta sees korduvalt tõstnud, samuti ei nähtu olevat arvesse võetud, kas lühikese aja jooksul aina suuremas summas laenu taotlemine võib viidata kostja riskikäitumisele või makseraskustesse sattumisele. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja olnud kostja krediidivõimet kontrollides hoolas ja käitunud eelnevat arvestades vastutustundetult suurendades niivõrd lühikese perioodi jooksul niigi kostja igakuiseid sissetulekuid ületavat krediidilimiiti rohkem kui kahekordselt.
2. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt

§-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a

§ 4034

lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Silmas tuleb pidada, et tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-2117, p 16; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 26).

1. Hageja toob hagiavalduses esile, et lepingute kehtivuse ajal on kostjale tehtud väljamakseid kokku 4227,62 eurot ning kostja on tagastanud 6072,39 eurot. Seega on kostja mõlema lepingu alusel saadu tagastanud.
2. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.
3. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, puuduvad tal hüvitatavad menetluskulud. Kuna hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda, puudub vajadus nende kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Niinemets kohtunik 5