KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-33

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.E esitas Tallinna Halduskohtule 13.12.2024 kaebuse, milles palus tuvastada Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kohtunike rikkumised tsiviilasjades nr 2-23-2687, 223-9885, 2-23-9902 ja 2-24-18608 ning mõista kaebaja kasuks välja 50 000 eurot hüvitiseks mittevaralise kahju eest. Kaebaja palus lisaks tühistada talle tsiviilasjas nr 2-23-9885 määratud sunniraha 192 eurot ja välja mõistetud menetluskulud 720 eurot, algatada uurimine kohtunike erapooletuse ja sõltumatuse suhtes ning distsiplinaarmenetlus, samuti võtta meetmeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määruse 2016/679/EL (isikuandmete kaitse üldmäärus, IKÜM) rikkumiste lõpetamiseks ja kohustada tagama kaebaja isikuandmete kaitse. Harju Maakohus jättis 10.12.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-18608 piisavate põhjendusteta ja tõendeid ignoreerides rahuldamata kaebaja taotluse Google Ireland Limited 3-24-3363 vastu esitatud hagi tagamiseks, võimaldades seeläbi olukorra jätkumist, kus Google’i otsingumootori abil on leitavad artiklid, mis kahjustavad kaebaja mainet, eraelu ja töövõimalusi. Sellega on rikutud IKÜM art-d 5, 9 ja
2. Harju Maakohus keelas 22.02.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-2687 hagi tagamise korras kaebajal andmete avaldamise meediaorganisatsioonide juhtide kohta. See lahend oli erapoolik ning arvestas üksnes hagi esitanud meediaorganisatsioonide juhtide ja nende advokaadi huvisid ning piiras kaebaja sõnavabadust (s.o õigust avaldada satiirilist materjali). Lisaks piirati kaebaja õigust pöörduda kohtusse, sest raskele majanduslikule olukorrale vaatamata ei vabastatud teda 70 euro suurusest riigilõivust. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.09.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9885 muutmata kaebajale määratud sunniraha 192 eurot ja mõistis temalt hagejate kasuks välja menetluskulud 720 eurot. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt, sest tsiviilasjas nr 2-23-9902 jäeti samasugustel asjaoludel Yle sunniraha määramata. Lisaks jättis ringkonnakohus sunniraha jõusse, kuigi selle aluseks olnud hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 2-23-2687 oli osaliselt tühistatud. Hagejate kasuks ei saanud menetluskulu välja mõista, sest sunniraha pidi minema riigikassasse. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-23-9885 nõudnud kaebajalt kahel korral riigilõivu 70 eurot, kuigi kaebaja majanduslik olukord ei võimaldanud seda tasuda. Menetlusabi kaebajale ei antud, mis takistas tema õiguste kaitsmist. Hiljem selgus, et riigilõivu tegelik suurus oli 15 eurot. Kaebaja õigusi on rikutud tõsiselt ja süstemaatiliselt. Kohtunike õigusrikkumiste tuvastamine on vajalik, et tagada tulevikus õiglane kohtumõistmine. Kaebaja taotles ühtlasi riigi õigusabi ja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.
3. Tallinna Halduskohus tagastas 23.12.2024 määrusega kaebuse ning jättis menetlusabi taotlused läbi vaatamata. Kaebaja soovib vaidlustada tema suhtes tsiviilasjade menetlemisel tehtud kohtulahendeid ning leiab, et kohtud on tsiviilkohtumenetluses rikkunud nende lahendite tegemisega tema subjektiivseid õigusi. Väited IKÜM-st tulenevate õiguste rikkumise kohta on samuti seotud sellega, et kaebaja hagi tagamise taotlusi ei rahuldatud. Kaebaja nõuete sisu ei muuda, et kaebuses on vastustajaks märgitud Eesti Vabariik. Tsiviilasjas tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse (

§ 4lg 1).

Sellist tegevust saab vaidlustada määruskaebuse esitamisega kõrgemale kohtuastmele või vastuväite esitamisega apellatsioon- või kassatsioonkaebuses (vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 660 lg-d 1 ja 2). Halduskohus ei ole tsiviilasju lahendavate kohtute suhtes kõrgem kohtuaste, kuhu kaebaja saab pöörduda, kui ta ei ole rahul tema suhtes tehtud kohtulahendiga või soovib selle lahendi õigusvastasuse tuvastamist. Eeltoodud osas tuleb kaebus tagastada

§ 121lg 1 p 1 alusel.

Halduskohtule ei saa esitada ka kaebust kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks. Distsiplinaarmenetluse algatamise taotlusega tuleb kaebajal pöörduda kohtute seaduse (KS) § 91 lg-s 2 nimetatud isikute poole. Kohtute tegevusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 21 alusel. Riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 15 lg 1 järgi võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Kaebaja ei väida, et kohtunikud, kelle tegevust ta vaidlustab, oleksid pannud kohtuasjade menetlemisel toime kuritegusid või selle eest jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud. Kohtul ei ole samuti 2

§ 121

lg 2 p 2 1 tähenduses eelkõige juhul, kui mittevaralise kahju rahas hüvitamine oleks asjaoludest ja kohtupraktikast tulenevalt ilmselgelt välistatud või äärmiselt ebatõenäoline (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2024 määrus nr 3-23-2878, p 8; 20.04.2023 määrus nr 3-22-2021, p 23). Avaliku võimu tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt Eestis erandlik ja võimalik vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (nt Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Siinsel juhul ei ole äratuntav, et kohtute vaidlustatud tegevus võiks tuua kaasa mittevaralise kahju rahas hüvitamise. Kohtumenetlusega tekitatud varalise kahju (192 + 720 eurot) hüvitamise nõude rahuldamine on samuti äärmiselt ebatõenäoline ning alla 1000 euro suurust väidetavat kahju saab

§ 133

lg 1 teise lause kohaselt käsitada halduskohtumenetluse kontekstis õiguste väheintensiivse riivena. Kaebuse tagastamise tõttu jäävad menetlusabi taotlused läbi vaatamata.

1. V.E palub 30.12.2024 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata kaebus halduskohtule sisuliseks menetlemiseks. Halduskohus leidis, et kaebuses vaidlustatakse tsiviilasjades tehtud kohtulahendeid. Tegelikult taotleti kaebuses avaliku võimu (sh kohtunike) tegevuse kontrollimist ja kahju hüvitamist, mis on halduskohtu pädevuses. Kohtunike tegevus (sh kaebaja põhiõiguste ja IKÜM-s sätestatud õiguste rikkumine) ei ole tsiviilõiguslik. Kaebaja ei ole taotlenud rahalist hüvitist kohtunike poolt kuriteo toimepanemise alusel, vaid kohtunike õigusvastase tegevuse alusel (vt RVastS §-d 7 ja 14). Halduskohus ei ole seda võimalust üldse hinnanud, vaid jättis kaebuse tervikuna menetlemata. Samuti jättis halduskohus analüüsimata, kas mingis osas võiks ta siiski olla pädev kaebust lahendama (nt IKÜM-ga seotud rikkumiste osas). Kaebaja põhiseaduslikke õigusi ei saanud jätta kaitseta, tuginedes üksnes formaalsetele menetlusreeglitele. Kaebuse tagastamine vähese intensiivsuse argumendiga ei arvesta Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga, mille järgi on isikuandmete kaitse ja eraelu puutumatuse riived olulise kaaluga põhiõiguste küsimused. Kaebaja esitas 14.06.2025 taotluse taandada kõik Tallinna Halduskohtu kohtunikud ning anda haldusasi nr 3-24-3363 sõltumatu menetluse tagamiseks üle Tartu Halduskohtule. Lisaks palus kaebaja menetluse peatada kuni sõltumatu kohtu määramiseni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Määruskaebus tuleb võtta

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 121

lg 4), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral

§-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

5. Halduskohus järeldas õigesti, et ehkki kaebuses on formaalselt taotletud kohtunike kui ametiisikute rikkumiste või õigusvastase tegevuse tuvastamist, on kaebaja sisuliselt soovinud halduskohtus vaidlustada tema suhtes tehtud kohtulahendeid tsiviilasjades. Halduskohtule ei saa esitada kaebust tsiviilasjas tehtud kohtulahendi muutmiseks või tühistamiseks, sõltumata sellest, milliste õiguste (nt põhiseadusest või IKÜM-st tulenevad) rikkumist kaebaja väidab. Halduskohus on tsiviilasjades tehtud kohtulahendite vaidlustamise korda kaebajale korrektselt selgitanud ja halduskohtu sellekohased põhjendused ei vaja üle kordamist (

§ 201lg 4, 3

§ 4

lg-st 1 ja § 121 lg 1 p-st 1 tulenevalt tagastas halduskohus tsiviilasjades nr 2-23-2687, nr 2-23-9885 ja nr 2-24-18608 tehtud kohtulahendite peale esitatud kaebuse õiguspäraselt. 6. Kaebuses esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude tagastas halduskohus

§ 121lg 2 p 21 alusel.

Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu nende põhjendustega ja ei korda neid kõiki (

§ 201

lg 4, § 203 lg 2).

§ 121

lg 2 p 2 1 kohaldamiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12). Mõlemad kriteeriumid on siinsel juhul täidetud. Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole täidetud RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud tingimus, et kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo (nt Riigikohtu 22.12.2022 otsus nr 3-20-1033, p 24), mistõttu on hüvitamiskaebus perspektiivitu. Määruskaebuses sisalduv etteheide, et halduskohus ei analüüsinud RVastS § 15 kohaldamise kõrval võimalust, et vastutuse aluseks võiksid olla RVastS §-d 7 või 14, ei ole põhjendatud. Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise puhul on tegemist riigivastutuse erijuhtumiga, millele ei saa kohaldada kahju hüvitamise üldaluseid (RVastS § 7). Samuti ei ole asjakohane RVastS § 14, mis reguleerib õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, sest kohtulahendid ei ole õigustloovad aktid. 7. Kaebaja subjektiivsete õiguste riivet saab pidada väheintensiivseks. Varalise kahju nõuet on seostatud sellega, et Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.09.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9885 tühistamata kohtutäituri otsusega kaebajale täiteasjas määratud sunniraha 192 eurot (täitedokumendiks oli Harju Maakohtu 22.02.2023 hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 2-23-2687) ning mõistis puudutatud isikute (sissenõudjate) menetluskulude hüvitamiseks kaebajalt välja 720 eurot, samas kui Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9902 oli V. Huuse puhul kohtutäituri otsusega määratud 192 euro suurune sunniraha tühistatud ja puudutatud isikute menetluskulud jäid nende endi kanda. Kuivõrd kohtulahendiga kaebajale väidetavalt põhjustatud varaline kahju (kokku 912 eurot) jääb alla 1000 euro, siis on tegemist väheintensiivse riivega (

§ 133lg 1 ls 2).

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul saab kaebaja õiguste riivet samuti pidada väheintensiivseks, sest ühtegi kaebuses välja toodud kohtunikku ei ole kuriteos süüdi mõistetud ja kaebuses viidatud väidetavate rikkumiste puhul ei ole selline võimalus ka äratuntav. Kaebusest ei nähtu andmeid, millest saaks järeldada, et kohtunikud on teinud kaebajaga seotud tsiviilasjades teadvalt ebaseaduslikke kohtulahendeid (vt karistusseadustiku § 311). Seetõttu oleks mittevaralise kahju rahas hüvitamine ilmselgelt võimatu või äärmiselt ebatõenäoline (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2024 määrus nr 3-23-2878, p 8). 8. Kaebaja taotles lisaks kohtunike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist. Halduskohus on õigesti märkinud, et halduskohus ei ole pädev sellist taotlust lahendama (vt KS § 91 lg 2). Halduskohtu pädevusse kuuluks vaidlus selle üle, kas KS § 91 lg-s 2 sätestatud ametiisikud on vastanud pöördumisele, milles viidatakse kohtuniku tegevuses distsiplinaarsüüteo (vt KS § 87 lg 2) tunnuste esinemisele. Samas tuleb arvestada, et distsiplinaarmenetluse algatamine ei ole seaduses nähtud ette õiguskaitsevahendina, vaid internse kontrolli meetmena (vrd Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Ühelgi isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist (ega vaidlustada distsiplinaarmenetluse algatamisest keeldumist), vaid isikul on üksnes õigus saada oma pöördumisele vastus. Halduskohtu kontroll ei ulatuks sellest kaugemale. 4

§ 72lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse kättetoimetamisele Ts

MS §-des 306–315, 317 ja 319–327 sätestatut. TsMS § 3141 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kui menetlusdokument on samas kohtumenetluses saajale kätte toimetatud või saaja on avaldanud kohtule enda aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. Kaebaja esitas 13.12.2024 kaebuse kohtule e-postiga ning 30.12.2024 määruskaebus ja 14.06.2025 taotlus on esitatud avaliku e-toimiku infosüsteemi kaudu. Kaebuses ja määruskaebuses on kaebaja märkinud mh oma e-posti aadressi. Samuti on kaebaja avaliku e-toimiku infosüsteemis 26.12.2024 kinnitanud halduskohtu 23.12.2024 määruse kättesaamist. Arvestades, et kaebaja on kohtutega korduvalt elektrooniliselt suhelnud, siis toimetab ringkonnakohus praeguse määruse kaebajale kätte selle saatmisega tema avaldatud e-posti aadressil. Määrus loetakse kaebajale kättetoimetatuks pärast kolme tööpäeva möödumist ehk 12.07.2025 ja viimane päev määruskaebuse esitamiseks on seega 28.07.2025. (allkirjastatud digitaalselt) 5