1-17-2291 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-2291 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 121

(alates 01.01.2015

§ 121lg 2 p 1) ja § 119 lg 1 järgi Harju Maakohtu 27.

juuni

1. a otsus lühimenetluses Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Kaitsja Kannatanu RT’i esindaja advokaat Artur Sanglepp Anneli Lumiste N.K, ik XXX, aadress XXX, Eesti Vabariigi kodakondsus, XXX, emakeel vene keel, töökoht XXX OÜ; varasemalt kohtulikult karistamata Alexander Sergeev (lepinguline kaitsja) Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus Süüdistatav RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. juuni
4. a kohtuotsus N.K ’i süüditunnistamise

§ 119

lg 1 ja

§ 121

(alates 01.01.2015

§ 121lg 2 p 1) järgi, temale karistuse mõistmise ja sundraha väljamõistmise osas.

2. Teha uus otsus, millega: 2.1 Süüdi tunnistada N.K

§ 118lg 1 p 1,2 järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. 2.2 Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. 2.3

§ 73

lg 1 ja lg 3 alusel jätta mõistetud vangistus (3 aastat) täitmisele pööramata tingimusel, et N.K ei pane temale määratud 5 (viie) aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. 2.4 N.K-lt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna sundraha KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel 2,5 kuupalga alammäära, summas 1175,00 (üks tuhat sada seitsekümmend viis) eurot.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Määrata AB Glikman Alvin OÜ poolt apellatsioonimenetluses kannatanu RT’ile osutatud õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks 1528 (üks tuhat kaheksasada kuus) eurot ja 80 (kaheksakümmend) ja mõista see summa välja Eesti Vabariigilt RT’i kasuks.
3. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. N.K on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, 21.07.2014.a., täites oma tööülesandeid E OÜ turvatöötajana, kutsus korrale alkoholijoobes seltskonda, kes soovis tema turvatavale objektile – XXX Tallinnas asuvasse baari siseneda. Nimelt, N.K, seistes trepil, peksis samas trepil seisvat RT pea ja keha piirkonda nii tugevasti, et kannatanu kukkus löökide tugeva jõu ja löökide tõttu tasakaalust väljaviiduna kõrgelt pea ees kivisele tänavale ning sai sellest tervisekahjustusi – ajukolju, kaela ja keha kinnise tömbi trauma: ulatusliku kõvakelmepealse verevalumi oimu-kiiru-otsmiku piirkonnas paremal, kahepoolse traumaatilise ämblikuvõrkkelmealuse verevalumi, joonmurrud oimuluus paremal, vasaku silmakoopa luuümbrisealuse verevalumi, nahaaluse verevalumi ja kriimustuse kuklal, nahaaluse verevalumi näo ja kaela piirkonnas, VIII roide murru paremal ning pindmised nahamarrastused kehal. Aju-kolju tömp trauma tüsistus raske peaaju kahjustusega ja vajas operatiivset ravi. Aju-kolju trauma tüsistusena tekkis hootine kahelinägemine, kuulmise langus paremast kõrvast ja tugeva astme spastiline vasakpoolne kerghalvatus koos lihasjõudluse langusega. Tüsistunud aju-kolju kinnise tömbi trauma paranemise kestus ületab 4 kuud ja sellest jäävad püsivad neuroloogilised ja liikumisfunktsiooni häired, mis põhjustavad kuni 100 protsendilist töövõimekaotust ning nimetatud trauma oli kannatanule eluohtlik tervisekahjustus. Oma tahtliku tegevusega kahjustas N.K kannatanu tervist ja selle sama tahtliku tegevuse käigus põhjustas ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse s o ohu kannatanu elule ja tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud ning sellega kaasnes osaline või puuduv töövõime. Oma tahtliku tegevusega pani N.K toime valu ja tervisekahjustusi põhjustanud kehalise väärkohtlemise, kahjustades teise inimese tervist ja tekitades tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli nädalat ja põhjustades valu ning sama tegevusega põhjustas ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse, millega põhjustati oht elule ja tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud ja millega kaasneb osaline või puuduv töövõime s o pani toime

§ 121(alates 01.01.2015.a. 2

§ 121

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritav) ja

§ 119lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohtu
2. juuni 2017.a. otsusega mõisteti N.K süüdi

119 lg 1 ja

§ 121

(alates 01.01.2015

§ 121

lg 2 p 1) järgi ning

§ 63lg 1 alusel mõista temale karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust.

§ 73

lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus (8 kuud) täitmisele pööramata tingimusel, et N.K ei pane temale määratud 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel arvestati N.K-le määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 27.06.

1. a. N.K-lt mõisteti välja KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna: KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu summas 181.00 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 705.00 eurot. Määrati, et KrMS § 423 ja § 417 lg 2 kohaselt tuleb süüdistataval menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Mõisteti N.K-lt välja kannatanu RT kasuks lepingulise esindaja kulu 2592.00 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 2 ja § 178 lg 1 p 3 alusel mõist eti N.K-lt välja RT kasuks sõidukulu summas 120.63 eurot. Jäeti läbi vaatamata RT taotlus lepingulise esindaja kulu väljamõistmiseks järgnevate arvete alusel: nr 1400204 summas 151.20 eurot; nr 1400438 summas 924.00 eurot; nr 1400650 summas 1142.40 eurot; nr 1400972 summas 50.40 eurot; nr 1402097 summas 33.60 eurot; nr 1402221 summas 252.00 eurot; nr 1600329 summas 187.20 eurot; nr 1402537 alusel 0,8 tundi summas 115.20 eurot. Määrati, et lepingulise esindaja kulu väljamõistmine nimetatud arvete alusel otsustatakse eraldi menetluses koos tsiviilhagi läbivaatamisega. Jäeti 24.05.2017 esitatud kannatanu lepingulise esindaja tasu väljamõistmise taotlus läbi vaatamata. ESITATUD APELLATSIOON
2. Kannatanu esindaja esitas apellatsioonis, milles palub tühistada Harju Maakohtu 27.06.2017 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-17-2291 osaliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning menetlusõiguse rikkumise tõttu ning teha tühistatud osas uus otsus, millega: süüdistatav N.K tunnistada süüdi teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi; mõista N.K-le karistusena vangistus vahemikus neli kuni kaksteist aastat, millest vähemalt osa määrata kandmisele reaalse vangistusena; rahuldada kannatanu lepingulise esindaja 24.05.2017 istungikulude väljamõistmise taotlus summas 259,20 eurot ning mõista ka vastavad kulud N.K-lt kannatanu kasuks välja; muus osas jätta Harju Maakohtu 27.06.2017 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-17-2291 muutmata. 3.1. Apellant on seisukohal, et maakohus on lahendi tegemisel ebaõigesti tuvastanud asjaolusid ning ebaõigesti hinnanud kriminaalasjas esitatud tõendeid, milline minetus viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ning lõppastmes süüdistatavale ebaõige (põhjendamatult leebe) karistuse määramiseni. KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Süüdistataval on olnud piisav võimalus end

§ 118lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kvalifikatsiooni 3

§ 119

lg 1,

§ 121) ebaõigele kohaldamisele kohtu poolt.

Kuriteo toimepanemise asjaolud kinnitavad süüdistatava kaudset tahtlust

§ 118lg 1 p-de 1 ja 2 subjektiivse koosseisu mõttes.

Maakohus on vaidlustatavas kohtuotsuses jõudnud järeldusele, et käesolevas asjas on täidetud

§ 118lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Kannatanu nõustub selle maakohtu järeldusega. Samas leidis maakohus, et süüdistataval puudus tahtlus apellandile raske kehavigastuse tekitamiseks

§ 118lg 1 subjektiivse koosseisu mõttes.

Nii subsumeeris kohus süüdistatava teo

§ 119lg 1 koosseisu alla.

Apellandi hinnangul on maakohtu seisukohad süüdistatava tahtluses osas ekslikud. Süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida süüteo toimepanemise ajal kehtinud

§ 118

lg 1 p 1 ja 2 järgi raske tervisekahjustuse tekitamisena, kuna süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega põhjustas apellandi elule ohtliku olukorra ning raske kehalise haiguse. 3.

1. Käesoleval juhul on maakohus süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid ebaõigesti hinnanud. Kohus ei ole tahtluse tuvastamisel õigesti hinnanud tunnistajate ütlusi ja apellandile tekitatud vigastusi. Apellandile tekitatud kehavigastused viitavad korduvale ja suunatud peksmisele. Sealjuures on maakohus tähelepanuta jätnud konkreetsed asjaolud, mis viitavad sellele, et süüdistatav vähemalt pidi möönma apellandile raske tervisekahjustuse tekitamist kui tagajärge. Maakohus jättis süüdistatava teo kvalifitseerimisel arvesse võtmata erapooletu tunnistaja Mart Kuusi ütlused, milles tunnistaja kirjeldas kuriteo toimepanemise asjaolusid. Muuhulgas nähtub MKi ütlustest, et /…/ Suur-Karja 10 maja trepi peal ülemisel astmel seisis veel üks tumedat turvavormi kandev mees, kes lõi jõuliselt kolmandat noormest rusikaga vastu pead, kannatanu tegi õhus salto ja maandus peaga vastu munakiviteed ebanormaalsesse asendisse ja jäi liikumatult lamama. (tl 203) 3.
2. EKEI 29.09.2014 ekspertiisiaktiga (tl 75-82) on tõendatud (täpsemalt eksperdiarvamuse p-dega 1-4 (tl 81-82)), et arvukad vigastused on saadud tömbilt löögi või löökide tagajärjel. Apellant leiab, et ekspertiisiakti koos teiste asjas kogutud tõenditega kogumis hinnates on selge, et kannatanu peksmine jätkus peale tema trepilt kukkumist, mis kinnitab, et süüdistatava tahtlus oli suunatud just raske tervisekahjustuse tekitamisele, mitte üksnes kannatanu kehalisele väärkohtlemisele. 3.
3. Erapooletu tunnistaja MK kirjeldab süüdistatava teo toimepanemisele vahetult järgnevat tegevust: „Ütlesin turvameestele, mida ma neist arvan, mulle tundus, et nad olid oma teoga rahul./…/. Neid ei huvitanud, kas kannatanud jäävad ellu, nad ei tulnud noormehi abistama.“ (tl 203). Süüdistatava ükskõikset suhtumist apellanti kirjeldab ka erapooletu tunnistaja MK: „Teine noormees, kes jäi lamama, teda läksime meie M-ga abistama. Mõlemad turvamehed jäid seisma XXX välistrepile ja nemad lamajat ei abistanud.“ Apellant märgib, et erapooletute tunnistajate ütlustest nähtub, et mitte ükski turvatöötaja, sealhulgas ka süüdistatav, ei tulnud apellandile ründe järgselt appi. See tähendab, et süüdistatav mitte ainult ei möönnud oma teo tagajärje saabumist, vaid kiitis selle ka oma käitumisega heaks. Süüdistatava aktsepti olukorrale ilmestab hästi asjaolu, et süüdistatav ei üritanudki apellanti löögi tagajärjel abistada, vaid lasi apellandile abi osutada kõrvalistel möödakäijatel. Tähelepanuväärne on, et oma sellise suhtumisega jättis süüdistatav vähemalt mulje, nagu oleks ta oma teoga rahul. Loogilise järeldusena ning Riigikohtu seisukohtadele tuginedes, on võimalik asuda seisukohale, et isik, kes tegutses oma teo tagajärje osas ettevaatamatusest, oleks oma teost olnud vähemalt kohkunud ja üritanud apellanti aidata, et oma teo tagajärgi vähemalt osaliselt korvata. Süüdistatav seda käesoleval juhul aga ei teinud, vaid jättis vastupidiselt oma välise käitumisega mulje, et oli kuriteo toimepanemisega rahul. 4

§ 118lg 1 p 1 ja 2 subjektiivse koosseisu mõttes.

3.7. Apellant taotleb süüdistatavale mõistetud karistuse muutmist. Apellant leiab, et eelnevalt välja toodud asjaolusid kogumis arvestades, on võimalik tuvastada, et süüdistatava vägivallategu oli toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega raske tervisekahjustuse tekitamise osas ning süüdistatav tuleks süüdi tunnistada

§ 118lg 1 p 1 ja 2 alusel.

Maakohus lähtus vaidlustatavas lahendis karistuse määramisel teo toime panemisel kehtinud

§-st 121. Teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 118

lg 1 näeb raske tervisekahjustuse tekitamise eest karistusena ette nelja- kuni kaheteist aastase vangistuse. Kehtiv karistusseadustiku redaktsioon sama kuriteo eest kergemat karistust ette ei näe. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel taotleb apellant ringkonnakohtult ka süüdistatavale raskema karistuse mõistmist lähtuvalt

§ 118lg 1 p-dest 1 ja 2.

Teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi karistatakse raske tervisekahjustuse tekitamise eest nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega. Arvestades süüdistatava käitumist ja tema poolt sooritatud kuriteo raskust, on põhjendatud süüdistatavale mõista vähemalt osaliselt reaalne vanglakaristus. 3.8. Apellant leiab, et lepingulise esindaja 23.05.2017 kohtuistungil esindamise eest tekkinud menetluskulud kuuluvad hüvitamisele. Maakohus jättis vaidlustatava kohtuotsuse resolutsiooni p-s 12 läbi vaatamata apellandi lepingulise esindaja 24.05.2017 taotluse istungikulude hüvitamiseks, tuginedes asjaolule, et menetluskulude hüvitamise taotlus oli esitatud hilinenult, s.o pärast seda, kui kohus oli siirdunud nõupidamistuppa. Sealjuures tugines maakohus Riigikohtu lahendile 3-1-1-90-16, mille p 11 kohaselt on menetluskulude hüvitamine võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Maakohus aga ei ole arvestanud, et käesoleval juhul oli kannatanul mõjuv põhjus, miks ta ei saanud 23.05.2017 kohtuistungiga seonduvat lepingulise esindaja kulu (sh kulu tõendavat arvet) sellel kohtuistungil enne kohtu nõupidamistuppa suundumist esitada. Apellant selgitab, et kriminaalasja arutamine toimus kuni 23.05.2017 istungini üldmenetluses, kusjuures kohtuistung oli planeeritud ka järgmisele päevale, s.o 24.05.2017, mil kannatanu lepinguline esindaja oleks saanud esitada ka 23.05.2017 istungikulud. Asjaolu, et prokuröri nõusolekul jätkati kriminaalasja arutamist lühimenetluses, sai apellandi lepingulisele esindajale üllatuslikult teatavaks alles 23.05.2017 kohtuistungi käigus. Prokuröri üllatuslik nõustumine lühimenetlusega, mille tõttu süüküsimuse arutamiseks määratud istungid piirdusid üksnes 23.05.2017 istungiga, võtsid kannatanu lepinguliselt esindajalt võimaluse 23.05.2017 istungi kohta vormistada arve esitamiseks järgmise päeva istungil. Vaidlust ei saa olla selles, et apellandi 5

§ 118lg 1 ja lg 2 järgi.

Süüdistatav tegutses hädakaitses, mis vastab

§ 28lg-le 1 ja tõrjus apellandi poolt õigusvastase ründe.

Tunnistajate, MK ja KK ütlused on vastuolulised ja nendele tuleb suhtuda kriitiliselt. Nende isikute ütlustest tuleneb, et need tunnistajad olid koos toimunud kohal, kuid nad oled näinud ja hinnanud toimunud erinevalt. Tunnistaja, MK ütluste järgi (tl 202 – 203) seisis XXX maja trepi peal ülemisel astmel veel üks tumedat turvavormi kandev mees, kes lõi jõuliselt kolmandat noormest rusikaga vastu pead, kannatanu tegi õhus salto ja maandus peaga vastu munakiviteed ebanormaalsesse asendisse ja jäi liikumatult lamama. 6

§ 119

lg 1 ja

§ 121

(alates 01.01.2015.a.

§ 121

lg 2 p 1) järgi, on seaduslik ja põhjendatud ning märgib apellatsioonis esitatu kohta alljärgnevat. Kannatanu esindaja apellatsiooni kohaselt vaidlustab ta kohtuotsuse kvalifikatsiooni osas, leides, et N.K tegu tulnuks kvalifitseerida tahtliku teona (vähemalt kaudse tahtlusega)

§ 118lg 1 p 1, 2 järgi.

Prokuratuur leiab, et apellatsioon ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ettevaatamatust eristab kaudsest tahtlusest suhtumine teo võimlikku tagajärge. Mõlemal juhul isik võib saabuvat tagajärge võimalikuks pidada kuid kaudse tahtluse puhul ta möönab seda (peab võimalikuks ja lepib sellega) kuid ettevaatamatuse korral loodab seda vältida kohusetundetuse või tähelepanematuse tõttu. Selline lootus peab tuginema mingisugusel mõistlikul alusel, et tema poolt loodud oht tagajärjes ei realiseeru. Antud juhtumi puhul on raske väita, et trepil aset leidnud situatsioonis, kus turvatöötajate korraldustele ei allutud, vaatamata nõudmisele lahkuda kannatanu koos oma seltskonnaga püüdis siiski baari sisse saada, oli turvatöötajal võimalust sellises situatsioonis hinnata kukkumise võimalust, seejuures raskete tervisekahjustuste saamise võimalust ja vaatamata sellisest võimalusest teadmisega, sellega leppides andes just sellise löögi, mis kannatanule need tagajärjed põhjustaks. Kannatanuga samas seltskonnas viibinud tunnistaja AJ kinnitab seda, sest ta nägi, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli „vastastikune hoopide vahetus“. Seega oli süüdistatav osaliselt algul kaitsetegevuses ja kuna ta seejuures ei kukkunud ka ise, ei pidanud ta eeldama, et teine osapool kukub. Kohus on seda olukorda oma otsuses ka käsitlenud ja leidnud õigesti, et süüdistatav ei saanud tagajärge ette näha. On arusaadav, et ettevaatamatuse puhul nõutav lootus tagajärge vältida ja seejuures seda tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu ongi just käesoleva juhtumi puhul olemas. Antud situatsioon ei olnud joobnud sissetungijate endi tegevuse tõttu, mis kasvas üles turvatöötajate esialgu halvustamisest ja riietest rebimisest lausa füüsiliseks rünnakuks, süüdistatava jaoks piisavalt kontrollitav, kus teha järeldusi saabuva tagajärje kohta. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kannatanu esindaja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni argumendid süüdistatava tegevusele antud juriidilise hinnangu osas väärivad tähelepanu, kuna maakohus kriminaalasja lahendamisel kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. 7. Kohtukolleegium esmalt peab vajalikuks märkida, et erinevalt enne 01.09.2011 kehtinud KrMS §268 lg-st 8 ei piira hetkel kehtiv KrMS § 268 lg 6 kohtu pädevust muuta kuriteo kvalifikatsiooni 7

§ 118p 1,2 järgi.

Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kannatanu käsitlus süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsioonist ei olnud süüdistatavale üllatav ning tal oli piisav võimalus sellisele käsitlusele vastu vaielda. Samas käesolevas kriminaalasjas esitatud apellatsiooni kirjalikus menetluses lahendamisel oli pooltele tagatud võimalus apellatsioonis toodud õiguslikele argumentidele vastata. KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Seega viidatud regulatsiooni kohaselt võib ringkonnakohus raskendada süüdistatava olukorda kannatanu apellatsiooni alusel.

1. Kontrollinud kannatanu apellatsioonis esitatud väiteid, kohtukolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et tunnistaja MK ei näinud kuidas N.K kannatanut lõi. Maakohus tõi välja õigesti, et MK alustas oma ütlustes sündmuse kirjeldust sellega, kuidas ta nägi selili asendis lamamas noormeest ning see noormees lamas veidi ja siis tõusis ise püsti. Kohtukolleegium märgib, et MK jätkas sündmuste kirjeldust, millele maakohus pole hinnangut andnud. Tunnistaja MK seletas, et järgmiseks nägi, et baari XXX trepilt üks tumedates riietes turvavormi kandev mees viskas jõuliselt ühe teise noormehe pikali sõiduteele ja seejärel lõi jalaga tugevasti pikali visatud noormeest korduvalt (vähemalt kahel korral). See turvamees lõi lamajat üksinda, teine turvamees seisis XXX ees ja lihtsalt vaatas peksmist pealt. Tema ei näinud, et noormehed oleksid turvamehi peksnud. (…) Teine noormees, kes lamama jäi, teda läksid nad koos MK’ega abistama, kutsusid talle kiirabi. See noormees enam püsti ei tõusnud (Kd I lk 210). Tunnistaja MK’e ütlustest nähtub, et XXX maja trepi peal ülemisel astmel seisis veel üks tumedat turvavormi kandev mees, kes lõi jõuliselt kolmandat noormeest rusikaga vastu pead, kannatanu tegi õhus salto ja maandus peaga vastu munakiviteed ebanormaalsesse asendisse ja jäi liikumatult lamama. Ta jooksis maaslamaja juurde teda abistama, kutsus talle kiirabi, tal tuli suust verd, ta oli teadvuseta. Need turvamehed konkreetselt peksid kolme noormeest, tema ei näinud et noormehed oleks turvamehi rünnanud. (Kd I lk 203) Viidatud ütlustest tuleneb üheselt, et tunnistaja MK ja tunnistaja MK räägivad ühest ja samast inimesest, kes turvamehe vägivalla kasutamise järgselt tänavale liikumatult lamama jäi ning kelleks on kannatanu RT.
2. Kuigi tunnistajate MK ja MK’e ütlused lähevad mõnevõrra lahku selles osas, millist vägivalda täpselt (kas lõi näkku või jõuliselt viskas) RT suhtes turvamees, kelleks osutus N.K ja mille üle ei ole vaidlust, kasutas, on ringkonnakohtu veendumusel tähelepanuväärne see, et mõlemad tunnistajad väidavad kindlalt, et turvamehed peksid kolme noormeest. Nad pole näinud, et noormehed oleks turvamehi rünnanud või peksnud. Tunnistajad MK ja MK kirjeldavad kuidas konflikt arenes ja lõppes päädides sellega, et N.K lõi kannatanu RT näkku, mille tagajärjel viimane vastu asfalti kukkus ja teadvusetuks jäi. Oma ütluses tunnistajad MK ja MK kirjeldavad RT löömisele ja kukkumisele eelnenud kannatanu 8

§ 1191lg 2 tähenduses.

1. Kannatanu peksmise versiooni süüdistatava poolt kinnitavad samuti eksperdiarvamused ekspertiisides nr. 14E-PõI0169 ja 15E-PõT0002, mille kohaselt 21.07.2014 RT-l tuvastatud ajukolju, kaela ja keha kinnine tömp trauma: ulatuslik kõvakelmepealse verevalum oimu-kiiruotsmiku piirkonnas paremal, kahepoolne traumaatilise ämblikuvõrkkelmealune verevalum, joonmurrud oimuluus paremal, vasaku silmakoopa luuümbrisealune verevalum, nahaalune verevalum ja kriimustus kuklal, nahaalune verevalum näo ja kaela piirkonnas, VIII roide murd paremal ning pindmised nahamarrastused kehal. Aju-kolju tömp trauma tüsistus raske peaaju kahjustusega ja vajas operatiivset ravi. Aju-kolju trauma tüsistusena tekkis hootine kahelinägemine, kuulmise langus paremast kõrvast ja tugeva astme spastiline vasakpoolne kerghalvatus koos lihasjõudluse langusega. Mõlemas ekspertiisiaktis asutakse arvamusele, et võttes arvesse asjaolu, et pindmised pea ja kaela piirkonna vigastused paiknevad erinevates piirkodades, on tõenäoline, et need on saadud tömbilt löögi või löökide tagajärjel ja sellele järgnenud kukkumisel vastu samasuguse iseloomuga pinda. Väärib tähelepanu, et ekspertiisiks pole esitatud küsimust teiste – mitteeluohtlikke vigastuste tekkemehhanismi kohta nagu nt VIII roide murd paremal ning pindmised nahamarrastused kehal, mis viitavadki peksmisele.
2. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et löök, mille tagajärjel RT kukkus, pandi toime tahtlikult, kuid N.K-l puudus tahtlus raske kehavigastuse tekitamiseks. Tagajärje suhtes tegutses ta ettevaatamatusest. Ringkonnakohus leiab, et vale on sellest tehtud maakohtu materiaalõiguslik järeldus, et nii otsuse tegemise kui ka teo toimepanemise ajal vastab N.K tegu

119 lg 1 tunnustele. Seonduvalt maakohtu järeldusega, et süüdistataval puudus tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks osundab kohtukolleegium Riigikohtu 02.06.2015 lahendile kriminaalasjas nr. 3-1-1-46-15, milles Riigikohus obiter-dictum korras (p 10.1, 10.2) märkis järgmist. 01. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati

§ 118esimesse lõikese seitsmes punkt.

Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (

§-d 113 ja 114), ei saa

§ 118

lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - sellisel juhul neeldub

§ 118lg 1 p 7 §-s 113 või §-s 114.

Seega tuleb

§ 118

lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline tõlgendus baseerub

§-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest.

§ 19käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu - 9

§ 15

lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et

§ 118

lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121

) vastav tagajärg.

§ 118

esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik

§ 118

lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (

§ 18

lg 2) või hooletult (

§ 18lg 3).

Kuivõrd

§ 118

lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb

§ 118

lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult. Kohtukolleegium osundab samuti, et kuigi

§ 118lg 1 p 7 hakkas kehtima alles 1.

jaanuarist 2015, N.K pani toime kuriteo aga 21.07.2014.a, siis

§ 19

toime (vastutus enamohtliku tagajärje eest) laieneb

§ 118

lg-s 1 nimetatud enamohtlikele tagajärgedele ka enne 01.01.2015, s.t, et tegemist ei ole

§ 5lg-s 3 nimetatud olukorraga.

Eelöeldu tähendab seda, et käesoleval juhul süüdistatava tegevuse kvalifitseerimiseks

§ 118

lg 1 p 1,2 järgi piisab tõdemusest, et N.K lõi (või viskas jõuliselt vastu asfalti) kannatanut tahtlikult, kuid ettevaatamatusest tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse ning tervisehäire, mis kestab vähemalt 4 kuud ning kui sellega kaasneb töövõimekaotus. Süüdistatav ega tema kaitsja ühtegi eelnimetatud faktilistest asjaoludest ei vaidlustanudki. Lähtudes eeltoodust tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse osaliselt ning teeb uue otsuse N.K süüditunnistamises

§ 118lg 1 p 1,2 järgi ning mõistab temale uue karistuse.

12. Apellant taotles süüdistatavale karistuse mõistmist

§ 118lg 1 p 1,2 sanktsiooni piires vangistuse osa kohese reaalse ärakandmisega.

Arvestades asjaoluga, et süüdistataval ei olnud tahtlust

§ 118

lg 1 p 1,2 nimetatud raske tagajärje põhjustamiseks, tuleb lugeda tema süüd selle kuriteo toimepanemisel keskmisest väiksemaks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tema karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei esine. Ringkonnakohus märgib, et aja möödudes väheneb üld- ja eripreventiivse meetmena reaalse vangistuse aktuaalsus. Käesoleval juhul on kuriteo toimepanemisest möödunud 3 aastat, süüdistatav on varem kohtulikult karistamata, seega kohtukolleegium ei nõustu apellandi taotlusega mõista süüdistatavale vähemalt osaliselt reaalne vanglakaristus. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eeltoodud asjaolusid tuleb süüdistatavale mõista sanktsiooniga ettenähtud miinimumilähedane karistus, milleks on 4 aastat ja 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. Kuna süüdistatav on vahepeal elanud õiguskuulekat elu (karistusregistris andmed tema kohta puuduvad), siis peab kohus võimalikuks jätta vangistus

§ 73

sätteid kohaldades täitmisele pööramata.

§ 73

lg 1 ja lg 3 alusel jätab ringkonnakohus mõistetud vangistuse (3 aastat) täitmisele pööramata tingimusel, et N.K ei pane temale määratud 5 (viie) aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. 13.

§ 118

lg 1 p 1,2 ettenähtud kuritegu on esimese astme kuritegu, seega kuulub tühistamisele ka maakohtu otsuse osa, millega on süüdistatavalt väljamõistetud 2. astme kuriteos süüdimõistmise korral otsusega kaasnev sundraha suurusega 1,5 kuupalga alammäära. Ringkonnakohus mõistab süüdistatavalt välja sundraha KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel 2,5 kuupalga alammääras, milleks on 1175 eurot. 10

§

119 lg 1 ja

§ 121

(alates 01.01.2015

§ 121lg 2 p 1) järgi, temale karistuse mõistmises ja sundraha väljamõistmise osas.

Tühistatud osas ringkonnakohus teeb uue otsuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt kannatanu esindaja apellatsiooni. allkirjastatud digitaalselt 11