Obsah (10)

§ 223§ 226§ 16§3§ 50§ 169§ 69§ 259§ 224§ 227

4-25-907 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2025, Haapsalu kohtumaja Väärteoasja number 4-25-907 (2301,24,000756) Kohtunik Istungisekretär Vää

§ 223

lg 1 ja § 226 lg 1 järgi Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Heldur Lomp (ik 39309040233; elukoht XXX; e-post XXX) Kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar, Advokaadibüroo WALLESS, asukoht XXX, e-post: XXX Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuur, esindajad J P ja K J, e-post: XXX Juhindudes VTMS § 38 lg 1, § 132 p 2,

§ 223lg 1, § 226 lg 1, 2, Kar

S § 2 lg 2, § 56 lg 1 kohus otsustas:

1. Rahuldada Heldur Lombi kaebus osaliselt.
2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 14.2.2025 otsus väärteoasjas 2301,24,000756 Heldur Lombile mõistetud karistuste osas osaliselt.
3. Jätta muutmata kohtuvälisele menetleja poolt Heldur Lombile

§ 223

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahv 95 trahviühikut, s.o 380 eurot. 4. Tühistada kohtuvälise menetleja poolt Heldur Lombile

§ 223lg 2 alusel määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 5.

Vähendada kohtuvälise menetleja poolt Heldur Lombile

§ 226

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest määratud põhikaristust, rahatrahvi ja karistada Heldur Lompi

§ 226

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. 6. Kohtuvälise menetleja poolt Heldur Lombile

§ 226

lg 2 järgi määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks, jätta muutmata.

1. Rahatrahvid tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE 891010220034796011 AS SEB Pank või a/a-le EE 932200221023778606 Swedbank (viitenumber 10220255011148). Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse). Nõue RESOLUTSIOON 1 4-25-907 rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 45 päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks (VTMS § 204 lg 3). Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvide mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.
2. 4-kuulise juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest. Vastavalt Liiklusseaduse § 127 peab Heldur Lomp 5 tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Transpordiametile.
3. Jätta rahuldamata Heldur Lombi taotlus menetluskulude hüvitamiseks ja Heldur Lombi poolt valitud kaitsjale makstud tasu 2375,95 eurot jätta Heldur Lombi kanda.
4. Edastada kohtuotsus Heldur Lombile, kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale.
5. Jõustunud kohtuotsus saata Transpordiametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja, esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul kirjalikult Riigikohtule alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kaevatav otsus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 14.2.2025 otsusega (väärteotoimik, edaspidi VTT lk 15-17) karistati Heldur Lompi selle eest, et tema 4.10.2024 kella 22.34 ajal XXX maakonnas, XXX juhtis mootorsõidukit, ei hoidunud kõigest, mis võiks kahjustada teist vara ning ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusoludele. Sõitmisel ei arvestanud tee- ja sõiduki seisundiga ning antud nõuete rikkumise tõttu kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ja sõitis teelt välja, mille käigus sai kahjustada ka teepiire. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju Transpordiametile ja H P´le (varalise kahju tekkimine on fikseeritud fotode ja vaatlusprotokollidega). Tarvitas alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. H. Lomp rikkus

§ 16lg 1; § 50 lg 3 p 1; § 169 lg 7 nõudeid.

Väärteo kvalifikatsioon:

§ 223lg 1; § 226 lg 1.

Väärteo toimepanemise eest on kohtuväline menetleja karistanud H. Lompi: Liiklusseaduse § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 95 trahviühikut, s.o. 380 eurot ja liiklusseaduse § 223 lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks; Liiklusseaduse § 226 lg 1 alusel rahatrahviga 145 trahviühikut, s.o. 580 eurot ja liiklusseaduse § 226 lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kaebus 10.3.2025 saabus Pärnu Maakohtusse Heldur Lombi kaebus (kohtutoimik, edaspidi KT tl 3-5) Politsei- ja Piirivalveameti 14.2.2025 otsuse väärteoasjas nr 2301,24,000756 tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnustuse puudumisega. Alternatiivselt kergendada Heldur Lombile määratud karistust vähendades rahatrahvi suurust ning jättes temale lisakaristuse määramata. Kaebuses vaidlustati väärtootsus täies ulatuses. Asjas kogutud tõenditega ei ole leidnud kinnitust mitte ükski väärteoprotokollis kirjeldatud tegudest. Liiklusõnnetusega varalise kahju põhjustamise osas on täielikult välja selgitamata jäänud liiklusõnnetuseni viinud sündmustiku asjaolud. Väärteoprotokollis on kajastatud täielikult üldsõnalised etteheited, selline väärteoetteheide ei ole lubatav, selle alusel ei ole võimalik menetlusalusel isikul ennast kaitsta. Väärteoprotokolli pinnalt jääb arusaamatuks, mida sellist tegi menetlusalune isik, mis on kohtuvälise menetleja arvates väär. Protokollis heidetakse menetlusalusele isikule sisuliselt ette tegevusetust, kuid protokollis puudub nõutava käitumise kirjeldus. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka protokolli pinnalt kontrollida, kas sama tagajärg oleks saabunud ka siis, kui 2 4-25-907 menetlusalune isik oleks enda objektiivse hoolsuskohustuse täitnud. Viimane on aga karistusõiguse üldosast tulenevalt iga hoolsuskohustuse rikkumises seisneva väärteoetteheite vältimatu eeldus. Nii on väärteoprotokollis kirjeldamata, mis olid need asjaolud, millest pidi menetlusalune isik justkui hoiduma. See etteheide ei saa olla niivõrd üldine, kuivõrd see viiks kaasa nn objektiivse vastutuse tekkimiseni, mis ei ole karistusõiguses lubatav. Mis on see konkreetne, faktiline liikluses ilmnenud asjaolu (väärteoprotokollis kasutatud termin „liiklusolud“), mis ilmnes antud juhul, ja mille tulemusena väidetavalt juhtus liiklusõnnetus, on väärteoprotokollis täielikult sisustamata. Asjas ei ole aru saada, mille põhjal leitakse, et varalise kahju põhjustas just menetlusalune isik. Vaatlusprotokollidest ei ilmne aga, et just menetlusalune isik oleks kahju põhjustanud. Neil põhjustel taotleti väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel. Heldur Lomp ei ole alkoholi tarvitanud pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. Heldur Lomp ei ole andnud nõusolekut enda poolt väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse mõõtmiseks indikaatorvahendiga. Heldur Lomp ei ole andnud nõusolekut enda terviseandmete kasutamiseks süüteomenetluses, sh haiglas temalt võetud vereproovi andmete edastamiseks. Väärteotoimikust on puudu päring, mis edastati tervishoiuteenuse osutajale, kuid päringu teostamine ja saatmine nähtub väärteotoimikust. Neil põhjustel taotleti väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel. Kohtuväline menetleja leidis, et vahetult peale liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine on tahtlikult toime pandud tegu ilmse eesmärgiga varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu. Selline argument on vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga. Inimest ei ole lubatud karistada rangema karistusega seetõttu, et ta ei tee menetlusasutustele lihtsamaks enda võimaliku süüteo uurimist. Tegelikult ei ole sellise argumendi puhul tegemist mitte millegi muu kui oletuslikus vormis spekulatiivsete ja tõendamata väidete esitamisega. Riigiasutusena ei peaks PPA sellise tegevusega tegelema. Kaitsjale jääb täielikult arusaamatuks, millist „ilmset süülist tegu“ PPA arvates menetlusalune isik varjata soovis. Kuid nagu öeldud – isegi kui see oli nii –, siis see ei saa olla karistust mõjutavaks asjaoluks. Seetõttu on karistuse määramisel tuginetud asjakohatule asjaolule, mis annab alust järelduseks, et määratud karistus on põhjendamatult range. Sellest tulenevalt taotleti alternatiivselt karistuse kergendamist. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas Kohtuväline menetleja leidis /KT tl 20-21/, et menetlusalune isik on toime pannud talle väärteoprotokollis etteheidetavad rikkumised, need on leidnud tõendamist menetluse käigus kogutud tõenditega sh. rinnakaamera salvestise ja indikaatorvahendi kasutamise protokolliga ning kohtuvälise menetleja tehtud otsuse tühistamine ega muutmine ei ole põhjendatud. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud kaebaja isikut, tema poolt toime pandud tegusid, süü suurust ja asjaolu, et isikul on 1 kehtiv kriminaalkaristus ja 2 kehtivat väärteokaristust. Ainult rahatrahvi määramine ei ole kindlasti piisav ja teiste liiklejate turvalisuse tagamiseks on Heldur Lomp täiesti õigesti ajutiselt liiklusest kõrvaldatud. Määratud karistus on proportsionaalne, kaitseb teisi liiklejaid, ei koorma menetlusalust isikut liigselt ja on kooskõlas karistuse määramise põhimõtetega. Kaebuses toodud alustel ei ole põhjendatud 19.2.2025 koostatud üldmenetluse otsuse tühistamine ega muutmine, kaebus tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT 1. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetleja pädevus 2. Kohus peab vastavalt VTMS § 133 p 5 kontrollima, kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt. Liiklusseaduse § 263 lg 1 kohaselt

§3

4-25-907 des 201 - 261-9 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet. PPVS § 4 lg 4 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses on politseile pandud ülesannete täitmine. Seadusega, määrusega, valdkonna eest vastutava ministri haldusaktiga ning Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori haldusaktiga võib Politsei- ja Piirivalveameti ülesannete täitmise pädevuse määrata Politsei- ja Piirivalveameti struktuuriüksuse, sealhulgas prefektuuri territoriaalse või funktsionaalse struktuuriüksuse või arestimaja täpsusega. Kohus märgib, et VTMS § 12 lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses menetletakse väärteoasja teo toimepanemise koha järgi, mis tähendab, et seadusega on määratud territoriaalne menetleja. Väärtegu on menetlenud ja väärteootsuse on teinud PPA Põhja Prefektuuri ametnikud. Teo toimepanemise koht väärteoprotokollis ja -otsuses on Lääne maakond. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud kohtuvälise menetleja pädevust. VTMS § 10 lg 1 sätestab, et kohtuväline menetleja osaleb menetluses ametniku kaudu. Politsei- ja Piirivalveameti Peadirektori 3.1.2023 käskkiri nr 1.1-1/4 (KT tl 66-68), mis on vastu võetud lähtudes VTMS § 10 lõikest 2 ja § 77 lõikest 1, Politsei ja piirivalve seaduse § 4 lõikest 4 ja Siseministri 17.7.2014 määrusest nr 33 „Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 10 lõikest 2 kinnitab punktis 1 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri ametikohtade loetelu, mida täitvatel ametnikel on õigus osaleda väärteomenetluses Politsei- ja Piirivalveameti üleriigilise pädevuse piires. Eelnev kinnitab, et väärteoasja on menetlenud ja karistuse määranud pädev kohtuväline menetleja. 3. VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega on kohus asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja kohtul puudub õigus tuvastada protokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid. Väärteoprotokollis (VTT lk 13-14) ja väärteootsuses olevad teokirjeldused kattuvad.

§ 223

lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu 4.

§ 223

lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju. Teokirjeldus

1. Kaebuses avaldatakse, et väärteoprotokoll on üldsõnaline ning jääb arusaamatuks, mida H. Lombile ette heidetakse. Protokollis heidetakse menetlusalusele isikule sisuliselt ette tegevusetust, kuid protokollis puudub nõutava käitumise kirjeldus. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka protokolli pinnalt kontrollida, kas sama tagajärg oleks saabunud ka siis, kui menetlusalune isik oleks enda objektiivse hoolsuskohustuse täitnud.
2. VTMS § 69 lg 2 p 1 sätestab, et väärteoprotokolli põhiosas märgitakse mh väärteo lühike kirjeldus. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et protokollis sisalduv väärteokirjeldus on

§ 50

lg 3 p 1 ja

§ 16lg 1 sätestatud teksti osaline ümberkirjutus.

Riigikohus on korduvalt leidnud (nt 13.4.2015 otsus asjas nr 3-1-1-2015, p 38; 39; 9.4.2008 otsus asjas nr 3-1-1-9-08, p 14), et teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Samas on kohtupraktikas leitud, et VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Seetõttu peab 4 4-25-907 kohus uurima, kas väärteokirjeldusse kirjutatud liiklusseaduse norme, mille rikkumist H. Lombile ette heidetakse, on võimalik seostada tõendite ja kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludega, kas seeläbi on võimalik tuvastada toimunud sündmuse asjaolud. Mootorsõiduki juht

1. Käesolevas asjas on tõstatatud vaidlus selles, kas H. Lomp juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit.
2. Väärteoprotokollis on leitud, et H. Lomp juhtis 4.oktoobril 2024 kella 22.34 ajal XXX mootorsõidukit Lexus reg.nr XXX. H. Lomp kasutas õigust mitte ütlusi anda. Kaitsja leiab, et väärteoasjas kogutud tõendid ei kinnita üheselt ja ümberlükkamatult, et just Heldur Lomp oli sõiduki Lexus juht hetkel, mil see teelt välja sõitis. Häirekeskuse kõne salvestiselt (asub VTT juures) kuuldavalt telefon helistas häirekeskusesse, sest toimus liiklusõnnetus. Salvestusel meeshääl vastab küsimusele, kas teil juhtus liiklusõnnetus, et jah. Salvestusel ei ole helistaja öelnud, kes ta on.
3. Kohus nõustub kaitsjaga, et telefonikõnest ei ole aru saada, kes oli sõiduki juht. Tõendit selle kohta, kelle telefoniga häirekeskusesse helistati, kohtule esitatud ei ole, samas ei saaks see tõend iseseisvalt ka tõendada, kes sõidukit liiklusõnnetuse ajal juhtis.
4. Kaitsja leiab, et ainsaks tõendiks, mis võiks tõendada, et H. Lomp võis juhtida sõidukit, on patrullpolitseinik O.M poolt tehtud rinnakaamera salvestus, mis ei ole lubatud tõendiks. Kõnealune salvestis ei vasta ka väärteomenetluse seadustikus sätestatud salvestise tõendina kasutamise nõuetele. Vestlus politseiametniku ja Heldur Lombi vahel ei vasta ka menetlusaluse isiku ülekuulamise nõuetele, kuivõrd suunavate küsimuste esitamine teeb võimatuks aru saada, kelle ütlustega on üldse tegemist ja kas menetlusalune isik annab tõeseid ütluseid.
5. Kohus leiab, et politsei vormikaamera videosalvestiselt kuuldavad H. Lombi selgitused ei ole lubatavaks isikuliseks tõendiks. Isikuline tõend tekib vaid siis, kui see on vormistatud nõuetekohaselt, kriminaalmenetluse seadustiku
6. peatüki
7. jaos sätestatud tunnistaja ülekuulamise korda järgides (Tartu Ringkonnakohtu 12.2.2025 otsus asjas nr 1-23-6585). Vormikaamera salvestis saaks olla kasutatav menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, menetlusalune isik aga ütlusi ei andnud.
8. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et puuduvad muud tõendid, mis tõendaks, et H. Lomp juhtis mootorsõidukit. Patrullpolitseinikust tunnistaja O.M ütluste (KT tl 43) kohaselt said nad väljakutse, et sõiduauto on teinud avarii. Sündmuskohale jõudes läks ta isikuga vestlema. Isik oli visuaalsetel tunnustel alkoholijoobes. Ta allutas isiku indikaatorvahendi kontrollile. Vestluse käigus selgus, et isik ei ole tarvitanud sõidu ajal alkoholi. O.M küsis, kas isik juhtis sõidukit alkoholijoobes, mille peale isik ütles, ei, ta tarvitas alkoholi pärast sõiduki juhtimist. KrMS § 66 lg 2-1 p 3 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. Kohus leiab, H. Lombi poolt tunnistajale avaldatut saab käsitleda omaksvõtuna ning seega on tunnistaja ütlused KrMS § 66 lg 2-1 p 3 alusel iseseisvaks tõendiks. 5 4-25-907
9. Lisaks esineb teinegi menetluslik alus KrMS § 66 lg 2-2 p 2 järgi, mis sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Arvestades, et liiklusõnnetus oli alles juhtunud, siis rääkis H. Lomp O.M-ile vahetult tajutud asjaolusid ning saab ka öelda, et ta oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all. Puudub alus arvata, et H. Lomp moonutas tõde, sest sellise kahtluse kinnitamiseks ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit.
10. Kohus leiab, et enese mittesüüstamise õigust on järgitud. EIK on toonitanud, et õigus end mitte süüdistada ei kaitse süüstava väite kui niisuguse avaldamise eest, vaid tõendite kogumise eest sunni või surve teel. Just sunni olemasolu on see, mis annab aluse kahelda, kas enese mittesüüdistamise õigust on järgitud (Vt EIK
11. septembri
12. a otsus Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p 267; RK 10.11.2022 otsus asjas nr 1-21-2039).
13. Seega on tunnistaja O.M ütlustega tõendatud, et H. Lomp juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit. Tegu ja tagajärg (liiklusõnnetus; kahju)
14. H. Lombile heidetakse ette, et liiklusnormide rikkumise tõttu kaotas ta sõiduki juhitavuse üle kontrolli ja sõitis teelt välja, mille käigus sai kahjustada ka teepiire. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju Transpordiametile ja H P’le.
15. Tunnistaja O.M ütluste kohaselt isiku sõiduauto oli sõitnud teisel pool teed vastu piirdeid, auto oli vigastatuna vasakul pool kraavis. Politsei vormikaamera salvestiselt on näha katkise esiotsaga sõiduk ja kahjustatud teepiire. 5.10.2024 sõiduki vaatlusprotokolliga (VTT lk 4-5) on tõendatud, et sõidukil Lexus registreerimisnumbriga XXX tuvastati vaatlusega: deformeerunud vasakpoolne eesmine kaitseraud, ilukilp ning eesmine vasakvoolne poritiib. Puudub eesmine vasakpoolne suunatuli. Eesmine vasakpoolne rehv rattakoopast väljas, väändunud küljele. Vasakpoolsel tagumisel poritiival kahjustused. Sõiduautol avanenud kõik turvapadjad ning turvakardinad. Sündmuskoha vaatlusprotokollis (VTT lk 1) on kirjas, et vasakul sõidutee äärtes asuva metallist teepiirde üks osa on kahjustunud; sõiduki Lexus IS300H reg märgiga XXX omanik on H P; teepiirete vahel asfaldil on sõiduauto kere detailid. Kahjustatud teepiirdest suunaga Keila poole on vaadeldavad jäljed, mis lähenevad paremale teelt välja, kus asub avarii tunnustega sõiduauto Lexus IS300H, reg numbriga XXX, sõidukil on kahjustused vasakpoolsel küljel ja esiosal. Vaatlusprotokolli lisaks on fotod. Jäljed teepiirdeni ja katkine teepiire on näha fotodelt (failid numbritega 347A0521 – 347A0537); samuti on näha katkine teepiire fotodelt nr 347A0611-347A
16. Fotolt 3470540 on näha teepiirdele asetatud sõiduki detail. Fotodelt 347A0541 – 347A0553 on näha jäljed teepiirdest kuni sõidukini. Fotodelt 347A0554 -347A0585; 347A0594 -347A0598 ja 347A0607 on näha katkine sõiduk. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on väärteoprotokolli teokirjelduses kohustuslik näidata, milles tekkinud kahju seisnes (RKKK 10.12.2004, 3-1-1-117-04, p 7). See nõue on täidetud ja kohtus uuritud eespool nimetatud tõenditega on teistele isikutele kahju tekitamine tõendamist leidnud: just H. Lombi poolt juhitud sõiduki teelt väljasõidul said kahjustada metallist teepiire ja H P’le kuuluv sõiduauto. 6 4-25-907
17. Naturalistliku kausaalsuse mõttes, kui H. Lomp ei oleks väärteootsuses nimetatud ajal ja kohas sõidukit juhtinud, ei oleks tal tekkinud võimalust sõita teepiirdesse ja kraavi ning ei oleks tekkinud varalist kahju teistele isikutele.
18. Kuna naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, peab järgnevalt kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. juuni
20. a otsus asjas nr 3-11-52-16, p 11). Hoolsuskohustuse rikkumine
21. H. Lombile heidetakse ette hoolsuskohustuse rikkumist, seega peab kohus teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas tema käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab isikut vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest.
22. Hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava, ühiskonnas suhtlemiseks vajaliku hoolsuse (tähelepanelikkuse, kohusetundlikkuse) ülesnäitamist. Hoolsuskohustuse rikkumine (hoolsusetus) on seega eelkõige üldreegli rikkumine, igaühe jaoks kohustusliku vastutustundliku käitumise nõude rikkumine (J. Sootak, Ettevaatamatus, tegevusetus, Tallinn 2004, lk 17). Igal konkreetsel juhul tuleb jõuda selgusele, milline oli hoolsuskohustusele vastav norm, ning konstrueerida käitumisviis, mis antud juhul oleks olnud õiguskorrale vastav. Kui isiku käitumine kaldus sellisest mõttelisest konstruktsioonist kõrvale, oligi see hoolsuskohustust rikkuv. /…/Mõõdupuu on seega ex ante objektiivne vaatleja, kes enne sündmust oleks pidanud ohu ära tundma ning käituma olukorrale vastavalt. Lisaks sellele eeldatakse, et see keskmine vaatleja on huvitatud õigusrikkumise või teise õigushüve kahjustamise ärahoidmisest. See omakorda tähendab, et teo ohtlikkus (hoolsusvastasus) pidi olema äratuntav, samuti pidi olema ettenähtav võimalik saabuv tagajärg ning üldjoontes ettekujutatav ka põhjuslik seos (J. Sootak, Ettevaatamatus, tegevusetus, Tallinn 2004, lk 20-21).
23. Kohus leiab, et H. Lombi hoolsuskohustusele vastavad normid (mis on kirjas väärteokirjelduses) olid: 1)

§ 16

lg 1, kus on sätestatud liikleja, s.h ka mootorsõiduki juhi üldine hoolsuskohustus, 2)

§ 50lg 3 p 1, kus on sätestatud juhi hoolsuskohustus sõidukiiruse valikul.

H. Lombile on ette heidetud

§ 16

lg 1 nimetatud hoolsuskohustuse rikkumist - ta ei hoidunud kõigest, mis võiks kahjustada teist vara (

§ 16

lg 1 kohustab liiklejat oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib kahjustada vara) ning ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusoludele. Sõitmisel ei arvestanud tee- ja sõiduki seisundiga (

§ 50

lg 3 kohustab juhti kohandama oma sõidukiiruse olukorrale vastavaks (kuid ei tohi ületada lubatud suurimat kiirust), juht peab sõidukiiruse valikul arvestama liiklusolusid ning tee ja sõiduki seisundit). Kohus leiab, et väärteokirjeldusest on aru saada, et H. Lombile heidetaks ette ebaõige sõidukiiruse valikut, mille valimisel ta ei arvestanud liiklusoludega, ei arvestanud tee- ja sõiduki seisundiga. Kohus leiab, et kuigi kaebuses väidetakse, et ei ole aru saada, mida konkreetselt H. Lombile ette heidetakse, siis kaebuses olevatest väidetest nähtub, et tegelikult on kaebuse esitaja aru saanud, et talle heidetakse ette liiklusoludele mittevastava kiiruse valikut. Kohus analüüsib edaspidi, kas see, et need konkreetsed liiklusolud ei ole väärteokirjelduses kirjas, on selline menetlusõiguse rikkumine, mis takistab teostada kaitseõigust. 7 4-25-907

1. Esiteks märgib kohus, et seda, milline oli tee- ja sõiduki seisukord, millele vastavaks oleks pidanud H. Lomp oma sõiduki kiiruse kohandama, ei ole väärteokirjeldusest ega -otsusest aru saada, selliseid faktilisi asjaolusid ei ole võimalik tuvastada ka kohtus uuritud tõenditega. Sõiduki seisundi kohta liiklusõnnetuse eelsel või liiklusõnnetuse ajal ei ole ühtki tõendit. Kohtuväline menetleja selgitas, et H. Lomp oleks pidanud arvestama, et see ei ole ralliauto vaid tegemist on ikkagi tavalise sõiduautoga ja tavaline sõiduauto ei ole mõeldud selliseks liiklemiseks, milline selgitus jääb kohtule täiesti arusaamatuks. Samuti ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid, mis näitaks, et tee seisund oli selline, mis oleks tinginud, et isik oleks pidanud sõidukiiruse valikul üles näitama erilist hoolsuskohustust. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on märge, et sõiduteel oli püsikate, sõidutee oli korras, tasane tee, teekate oli kuiv. Sündmuskohal tehtud fotod näitavad, et teel olid sõidurajad ja tee ääred märgistatud valgete joontega, mis ka pimedal ajal võimaldas püsida korrektselt oma sõidurajal. Seega ei ole kohtus uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et H. Lombi poolt sõiduki juhitavuse üle kontrolli kaotamine oli põhjustatud sellest, et ta ei arvestanud tee ja sõiduki seisundiga.
2. H. Lombile heidetakse väärteokirjelduses ette, et ta ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusoludele. Liiklusolud nähtuvad sündmuskoha vaatlusprotokollist (VTT tl 1): pime aeg, valgustus puudus, lauge kurv. Vaidlust ei ole, et teelõigul, kus H. Lombi juhitud auto teelt välja sõitis, oli lubatud suurimaks kiiruseks 70 km/h (VTT tl 1). Kohtuväline menetleja avaldas, et H. Lombile ei heideta ette lubatud suurima sõidukiiruse ületamist. Samas avaldas kohtuväline menetleja, et liiklusolud on seal sellised, et 70-ga sõites sirgel teel auto ei kaota sellisel juhul juhitavust, midagi juht tegi seal valesti. Esiteks märgib kohus, et tegemist ei olnud sirge teega. Kohus leiab, et kuna sel teelõigul oli kiiruspiirang 70 km/h, mis on väiksem kui tavapärane asulavälisel teel lubatud suurim sõidukiirus, näitab see, et liiklusolud on seal sellised, mis nõuavad juhilt sõidukiiruse valikul erilist tähelepanu. Videosalvestiselt ja fotodelt on lauges kurvis näha pidurdusjäljed, mis viivad vastassuunavööndi teepervele, seal on kahjustatud teepiire (millel autodetailid), edasi on ka teel detailid (vaatlusprotokolli kohaselt sõiduauto kere detailid). Edasi teel kuni paremal pool kraavis oleva autoni tugevad pidurdus- ja kraapimisjäljed. Kohus leiab, et eelkirjeldatu näitab, et H. Lomp ei kohandanud tema poolt juhitava sõiduki kiirust selliseks, mis oleks võimaldanud tal konkreetsetes ja talle nähtavates liiklusoludes hoida kontrolli sõiduki juhitavuse üle. H. Lomp on kaotanud sõiduki juhitavuse üle kontrolli sisenedes laugesse kurvi. Kohtule esitatud tõenditega ei ole võimalik kindlaks teha, milline oli H. Lombi poolt juhitava sõiduki kiirus. See, et tema sõiduki kiirus oli konkreetseid liiklusolusid arvestades ilmselgelt liiga suur, näitab sündmuskoht – kõigepealt kaldus auto vastassuunavööndisse (seal on teel näha kerged pidurdusjäljed), H. Lomp ei suutnud auto juhitavuse üle kontrolli taastada, auto sõitis vastassuunas teepiirdesse, mille tagajärjel juba auto vasakpoolne esirehv on katki läinud, mida näitavad edasised kraapivad jäljed teekattel. Teel on näha nii tugevad kraapimis- kui ka pidurdusjäljed (viitavad intensiivsele pidurdamisele). Ka intensiivse pidurdamisega ei peatunud auto vaid sõitis diagonaalselt üle tee paremal pool teed (algses liikumissuunas) kraavi, kus siis peatus. Eelnev kinnitab, et liiklusõnnetuse põhjus oli see, et H. Lomp ei kohandanud sõidukiirust vastavaks liiklusoludele, millega ta rikkus juhile liiklusseaduses sätestatud hoolsuskohustust. H. Lombilt kui mootorsõiduki juhilt nõutav käitumine oli sõiduki kiiruse kohandamine vastavalt liiklusoludele. Kui H. Lombi poolt juhitav sõiduk kaotas juhitavuse, mille tagajärjel sõitis ta autoga 8 4-25-907 teepiirdesse ja lõpuks autoga kraavi, põhjustas ta varalise kahju teistele isikutele (vt. p 17). Kohus leiab, et just konkreetsetes liiklusoludes – pime aeg, lauge kurv, tavapärasest väiksem lubatud kiirus - nõutava hoolsuse puudumine oli see tingimus, mis andis H. Lombile võimaluse tagajärje (sõiduki juhitavuse kaotamine ja selle tagajärjel varalise kahju põhjustamine) saabumist ette näha. Kohus leiab, et see, et väärteokirjelduses ei ole nimetatud konkreetseid liiklusolusid, millega H. Lomp oleks pidanud kiiruse valimisel arvestama, on küll väärteomenetluse normide rikkumine kohtuvälise menetleja poolt, kuid ei ole selline rikkumine, mis tingiks väärteomenetluse lõpetamise. Kohus leiab, et väärteokirjelduses olevaid konkreetseid liiklusseaduse norme, mille rikkumist H. Lombile ette heidetakse, on võimalik seostada tõendite ja kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludega ja seeläbi on võimalik tuvastada toimunud sündmuse asjaolud. Kohus eespool leidis, et sündmuskoha vaatlusprotokoll, salvestis ja fotod tõendavad kokkulangevalt, et sõiduki juhitavuse kaotamise põhjuseks oli ebaõige sõidukiirus, millest järeldub, et liiklusoludele vastava sõidukiiruse valimisel (hoolsuskohustuse täitmine) ei oleks auto juhitavust kaotanud.
3. Seega täitis H. Lomp

§ 223lg 1 sätestatud väärteo objektiivse külje.

1. Kohus on seisukohal, et H. Lomp pani teo toime hooletusest, ta ei pannud tähele liiklusolusid, kuigi mootorsõiduki juhina oli ta kohustatud valima sõiduki kiiruse vastavalt liiklusoludele. Nõutava hoolsuse puudumine oligi see tingimus, mille tõttu eksisteeris võimalus tagajärje saabumist ette näha - et ebaõige kiiruse valik põhjustab sõiduki juhitavuse kaotuse, mis põhjustab liiklusõnnetuse ja selle tagajärjel varalise kahju teistele isikutele.
2. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.
3. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et H. Lomp on talle süüks arvatava väärteo toimepanemises süüdi.
4. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et H. Lombi poolt toime pandud tegu vastab

§ 223

lg 1 sätestatud väärteole, tema tegu on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi. 30. Kohus ei ole tuvastanud VTMS § 29, § 30 loetletud aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks.

§ 226

lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu 31.

§ 226

lg 1 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt pärast liiklusõnnetust alkoholi tarvitamise eest. 32.

§ 226lg 1 väärteokoosseisu erisubjekt on liiklusõnnetuses osalenud juht.

Kohus tuvastas eespool, et Heldur Lomp 4. oktoobril 2024 osales mootorsõiduki juhina liiklusõnnetuses.

§ 169

lg 7 keelab liiklusõnnetuses osalenud juhil tarvitada alkoholi, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaoludselle normi rikkumist H. Lombile ette heidetakse. Kohus leiab, et peale liiklusõnnetust ei olnud täidetud

§ 169

lg 4 p-de 2, 4, 5 nõuded, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kohapeal oleks olnud isikud, kellele H. Lomp liiklusõnnetusega varalise kahju tekitas, seega ei olnud tal kokkulepet varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses kahju saajaga, kohapeal ei olnud seetõttu võimalik liiklusõnnetuses osalenud juhi ja varalise kahju saajate vahel vormistada

§ 169lg 4 p-des 2-4 nimetatud asjaolude kohta kirjalikku dokumenti.

Seega ei olnud liiklusõnnetuse asjaolud sündmuskohal välja 9 4-25-907 selgitatud ja H. Lombil kui liiklusõnnetuses osalenud juhil oli keeld peale liiklusõnnetust alkoholi tarvitada.

1. Kaitsja leidis, et alkoholi tarvitamine ei ole kogutud tõendite alusel kinnitust leidnud. Asjakohane ei ole tugineda indikaatorvahendi kasutamise protokollile, kuna H. Lombile ei ole eelnevalt selgitatud toimingu eesmärki, ei ole selgitatud õigust keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest, samuti ei ole selgitatud õigust tutvuda kontrollimise protokolliga selle koostamisel. Isikult ei ole selle kohta allkirja võetud ja ei ole ka muidu tõendeid, et ta oleks saanud aru, et tal on õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-6-07 öelnud, et kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohusetundlikult. Samas lahendis on Riigikohus märkinud ka seda, et mitte igasugune menetlusõiguse rikkumine tõendite kogumisel ei tähenda alati rikkumisega saadud tõendi lubamatust ja et üldjuhul tuleb menetlusõiguse rikkumisega saadud tõendi lubatavust hinnata rikkumise olulisuse ja süüteomenetlusliku avaliku huvi vahelise kaalumise tulemina. Riigikohus on lahendis 3-1-1-52-09 märkinud, et tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud.
3. Indikaatorvahendi kasutamise protokollil (VTT lk 2) ei ole ühtki kontrollile allutatud isiku (Heldur Lombi) allkirja. KorS § 38 lg 2 sätestab, et enne alkoholijoobe kontrollimist või tuvastamist selgitatakse isikule tema järgmisi õigusi:1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest või tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest; 3) õigus tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) indikaatorvahendiga kontrollimisel õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ning nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga; 5) õigus esitada vaie korrakaitseorgani juhile või kaebus halduskohtule. Tunnistaja O.M avaldas, et allkirjad jäid protokollile võtmata, kuna kiirabi viis Lombi haiglasse. Kohus leiab, et nii KorS § 38 lg 2 mõte kui ka Indikaatorvahendi kasutamise protokolli ülesehitus näitavad, et isikule tuleb õigusi ja kohustusi selgitada enne kui ta indikaatorvahendiga kontrollimisele allutatakse. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis tõendaksid, et H. Lombi tervislik seisund välistas allkirjade andmise. Tegelikult tuleb tunnistaja O.M ütlustest välja, et H. Lombi allkirjad indikaatorvahendi kasutamise kohta kavatseti võtta peale seda kui protseduur oli läbi viidud. Ka politseiametniku rinnakaamera salvestiselt ei ole näha, et H. Lombile oleks enne tema allutamist indikaatorvahendi kontrollile õigusi ja kohustusi tutvustatud. Kohus leiab, et indikaatorivahendi kasutamise protokoll on lubamatu tõend, sest indikaatorvahendi kasutamisele eelnevate õiguste ja kohustuste selgitamata jätmine mõjutas oluliselt H. Lombi võimalusi realiseerida oma õigusi selle menetlustoimingu juures. Õiguste selgitamata jätmise tõttu minetas H. Lomp õiguse alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga või vereproovi anda. Nimelt näeb KorS § 38 lg 2 p 4 ette, et isikul on õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. KorS § 38 lg 3 sätestab, et kui korrakaitseorgani ametiisik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringut, võib piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Käesoleval juhul oleks võinud kohtuväline 10 4-25-907 menetleja piirduda ka indikaatorvahendi kasutamisega, kuid see eeldab, et isik ei nõua alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringut. H. Lompi sellest õigusest aga ei teavitatud. Realiseerimata jäi ka H. Lombi õigus tutvuda menetlustoimingu protokolliga, kuna seda talle ei tutvustatud.
4. Kaitsja leiab, et lubatud tõend ei ole ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastuskirjaga edastatud labori vastused etanooli ja uriini toksikoloogia kohta (KT tl 8-9), kuivõrd tegemist on Heldur Lombile tervishoiuteenuse osutamise käigus kogutud teabega, mille tõendina kasutamise eeldus on kohtupraktika kohaselt tema nõusolek terviseandmete avaldamiseks. Liiklusseadus ei anna tervishoiuteenuse osutajale õigust väljastada politseile teavet isiku terviseseisundi kohta, kui ta on sellest teadlikuks saanud isikule tervishoiuteenuse osutamise käigus.

§ 69

lõiked 4 ja 5 võimaldavad politseil nõuda tervishoiuteenuse osutajalt vereproovi võtmist, kui isik on tema juurde vältimatu arstiabi saamiseks toimetatud. Antud juhul sellist nõudmist politsei tervishoiuteenuse osutajale ei ole esitanud, sellekohast tõendit kohtule esitatud ei ole.

§ 69

lõike 5 kohaselt tuleb järgida korrakaitseseaduses sätestatud joobe tuvastamise reegleid. Sellist korrakaitseseaduses kehtestatud nõuetele vastavat joobe tuvastamisele suunatud tegevust ei ole antud juhul toimetatud: politsei ei ole andnud tervishoiuteenuse osutajale korraldust kontrollida Heldur Lombi joovet. Kuna H. Lomp ei ole andnud nõusolekut terviseandmete avaldamiseks, siis ei olnud SA PõhjaEesti Regionaalhaiglal õigus edastada PPA-le teavet. Riigikohtu 1.4.2022 otsusest kriminaalasjas nr 1-20-5071 tuleneb, et terviseandmetest on isiku nõusolekuta võimalik avaldada vaid, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga, mitte tervet haiguslugu. Seega polnud haiglal õigus edastada Regionaalhaigla labori vastused H. Lombi etanooli ja uriini toksikoloogia kohta. Lisaks sellele

§ 69

lg 5 sätestab, et joobeseisundi tuvastamiseks vereproovi võtmine, säilitamine, uuringuks edastamine, uuringu tegemine ja nende toimingute tasustamine toimub korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. KorS § 40 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus, ja riiklik ekspertiisiasutus on kohustatud korrakaitseorgani nõudmisel võtma vereproovi. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et vereproov oleks võetud PPA nõudmisel. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 13.1.2025 vastus koos lisadega ei ole seega lubatav tõend, kuna rikutud on tõendi kogumise korda.

1. Kohus on eespool märkinud, et politsei rinnakaamera salvestiselt kuuldavad H. Lombi selgitused ei ole lubatavaks tõendiks (vt p 11).
2. Kohus on aga seisukohal, et H. Lombi poolt alkoholi tarvitamine vahetult pärast juhina liiklusõnnetuses osalemist on tõendatud tunnistaja O.M ütlustega, milliste kohaselt kui jõudsid liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohale, siis H. Lomp oli visuaalsetel tunnustel alkoholijoobes. Vestluse käigus selgus, et isik ei ole tarvitanud sõidu ajal alkoholi. O.M küsis, kas ta juhtis sõidukit alkoholijoobes, mille peale isik ütles, ei, ta tarvitas alkoholi pärast sõiduki juhtimist. Kohus eespool leidis, et H. Lombi poolt lõppes sõiduki juhtimine kui auto oli kraavis peatunud, s.o peale liiklusõnnetuse toimimist. Kohus eelnevalt tuvastas, et tunnistaja O.M ütlused on tõendiks KrMS § 66 lg 2-1 p 3 ja lg 2-2 p 2 alusel (vt p 12-13). H. Lomp avaldas tunnistajale, et tarvitas alkoholi peale sõiduki juhtimist ja seda saab lugeda ütlusteks vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta. Puudub alus arvata (kohtule ei ole esitatud tõendeid), et H. Lomp moonutas tõde. Seega on ümber lükatud ka kaitsja väide, et tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et menetlusalune isik tarvitas alkoholi just 11 4-25-907 pärast liiklusõnnetuse toimumist, mitte enne. Asjaolu, et sündmuskoha fotodelt ei ole kuskil ümbruses näha alkoholi tarvitamisele viitavaid esemeid, nt tühje alkoholipudeleid, ei välista, et H. Lomp vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist alkoholi tarvitas.
3. Seega täitis H. Lomp

§ 226lg 1 sätestatud väärteo objektiivse külje.

1. Kohus leiab, et H. Lomp pani teo toime tahtlikult, ta nägi, et toimunud on liiklusõnnetus (tema poolt juhitud auto oli kraavis, vigastused olid selgelt näha) ning ta tarvitas pärast seda teadlikult alkoholi.
2. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.
3. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et H. Lomp on talle süüks arvatava väärteo toimepanemises süüdi.
4. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et H. Lomp poolt toime pandud tegu vastab

§ 226

lg 1 sätestatud väärteole, tema tegu on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi.

1. Kohus ei ole tuvastanud VTMS § 29, § 30 loetletud aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks. Karistus
2. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse määramine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele.
3. H. Lomp on avaldanud, et tema karistus on liiga karm. Kohtuväline menetleja on leidnud, et kuna isik on toime pannud mitu enamohtlikku süütegu, siis tuleb tema süü hinnata keskmisest suuremaks.
4. Kohtuväline menetleja on H. Lombile määranud kummagi teo eest eraldi karistuse, mis vastab KarS § 63 lg 3 sätestatule. Kohus märgib, et asjakohane ei ole kohtuvälise menetleja seisukoht, et H. Lombi süü on suurem, kuna ta on toime pannud mitu enamohtlikku süütegu. Karistuse mõistmise ja määramise alused sätestab KarS §
5. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu 11.06.2018 otsus nr 1-17-1629, p 28). Seega karistust määrates või mõistes peab nii kohtuväline menetleja kui kohus lähtuma konkreetsest teost ja tuvastama iga teo puhul konkreetse teosüü, kummagi teo eest tuleb määrata karistus vastavalt karistuse mõistmise alustele. Kohtuväline menetleja avalda ka, et H. Lombi puhul tuleb arvestada karistuse mõistmisel, et tal on üks kriminaal- ja kaks väärteokaristust. Kohus märgib, et kohtupraktika kohaselt saab karistuse mõistmisel arvesse võtta eelnevaid karistusi, mis on oma olemuselt seotud teoga, mille eest karistust mõistetakse. H. Lombile arvatakse süüks kahe liiklusväärteo toimepanemist. Kohus leiab, et nende tegude eest karistuse mõistmisel ei ole alust arvestada H. Lombile 12 4-25-907 mõistetud kriminaalkaristust, sest see ei ole mõistetud liiklussüüteo toimepanemise eest. PPA 1.12.2022 otsusega on H. Lompi karistatud

§ 259

lg 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut, s.o 40 eurot, kuid see karistus ei ole määratud talle kui mootorsõiduki juhile, seega ka see karistus ei mõjuta tema eripreventsiooni, sest käesoleval juhul on teda karistatud kui liiklusseaduse nõudeid rikkunud mootorsõiduki juhti.

§ 223

lg 1 48.

§ 223

lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

§ 223

lg 2 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. 49. Kohtuväline menetleja on H. Lompi karistanud rahatrahviga 95 trahviühikut, s.o. 380 eurot ja liiklusseaduse § 223 lg 2 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. 50.

§ 223lg 1 sanktsioonis ette nähtud rahatrahvi keskmine määr on 150 trahviühikut.

51. Karistamise alus on isiku süü. Tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Kohus arvestab, et H. Lomp põhjustas oma teoga varalist kahju nii Transpordiametile kui auto omanikule H Ple, mis suurendab süüd. Kohtuvälise menetleja poolt otsuses avaldatud deklaratiivne seisukoht, et riigi poolt on ette nähtud range karistus, ei suurenda H. Lombi süüd. Samuti on asjakohatu karistuse määramisel märgitu, et liiklusõnnetus põhjustamisega seatakse ohtu kaasinimeste elu ning tervis – selliseid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. See, et liiklusõnnetusega seatakse ohtu teiste isikute vara, ei ole samuti karistuse määramisel eraldi süüd suurendav asjaolu, sest

§ 223

lg 1 näeb ette väärteo, millega on teis(t)e isiku(t)e vara juba kahjustada saanud. Liiklusõnnetuse põhjustamisel hindab kohus H. Lombi süüd keskmisest väiksemaks. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. 52. H. Lomp on varasemalt väärteokorras liiklusrikkumise eest karistatud, mis iseloomustab tema eripreventsiooni. PPA 5.4.2022 otsusega on H. Lompi karistatud

§ 224

lg 1 ja

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot; trahv on tasutud 30.7.

1. Teo toimepanemise ajal karistus kehtis, nüüdseks on karistus kustunud. Kohtupraktika kohaselt saab ka kustunud karistusi isikule karistusi määrates arvestada, kui need on seotud teoga, mille eest karistust mõistetakse. Tegemist on liiklussüüteoga, mootorsõiduki juhile mõistetud karistusega ja eelnev näitab ilmekalt, et rahatrahv ei ole mõjutanud H. Lompi kui mootorsõiduki juhti liiklusrikkumisi mitte toime panema. Kohus leiab, et karistuse eripreventiivne eesmärk raskendab H. Lombile mõistetavat karistust.
2. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt H. Lombile määratud põhikaristus on määratud vastavalt karistuse mõistmise alustele ja kohus jätab põhikaristuse muutmata. Riigikohus on avaldanud, et isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta (RK 18.06.2025 otsus asjas nr 3-1-1-59-15, p 13). Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt

§ 223

lg 2 alusel lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks ületab süü suurusele vastava karistuse. Seetõttu tühistab kohus kohtuvälise menetleja poolt H. Lombile

§ 223lg 1 järgi määratud lisakaristuse.

13 4-25-907

§ 226

lg 1 54.

§ 226

lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheksateistkümne kuuni.

§ 226

lg 2 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. 55. Kohtuväline menetleja on H. Lompi karistanud rahatrahviga 145 trahviühikut, s.o. 580 eurot ja liiklusseaduse § 226 lg 2 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. 56.

§ 226sanktsioonis ette nähtud rahatrahvi keskmine määr on 150 trahviühikut.

57. Karistamise alus on isiku süü. Kohtuväline menetleja leiab, et vahetult peale liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine on tahtlikult toime pandud tegu ilmse eesmärgiga varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu. Kohus ei saa aru, kuidas peale liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine saaks varjata varem toimunud liiklusõnnetust.

§ 226

lg 1 puhul on tegemist konkreetse keelu rikkumisega, millise puhul süü suurus ei sõltu numbrilisest näidust, s.t sellest, kui suur joove isikul on tuvastatud. Kohus leiab lähtudes süüteo toimepanemise asjaoludest, on H. Lombi süü keskmine. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. 58. H. Lompi kui mootorsõiduki juhti on varasemalt väärteokorras liiklusrikkumise eest karistatud PPA 5.4.2022 otsusega

§ 224

lg 1 ja

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot; trahv on tasutud 30.7.

1. Uue liiklussüüteo toimepanemise ajaks oli seega karistus tasutud ja ka kustunud, mis näitab ilmekalt, et rahatrahv ei mõjutanud H. Lompi liiklusrikkumisi mitte toime panema. Kohus leiab, et karistuse eripreventiivne eesmärk mõjutab H. Lombile mõistetavat karistust. Kohus leiab, et tulenevalt karistuse eripreventsioonist on asjakohane kohaldada H. Lombi suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, sest eelnevalt liiklusrikkumise eest määratud rahatrahv ei mõjutanud H. Lompi õiguskuulekalt käituma, ta on taas liiklussüüteo tahtlikult toime pannud.
2. Samas leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt H. Lombile määratud põhi- ja lisakaristus koos ei vasta tema süü suurusele, karistus on liiga raske. Riigikohus on leidnud, et kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta (RK 18.06.2025 otsus asjas nr 3-1-159-15, p 13). Seetõttu vähendab kohus kohtuvälise menetleja poolt H. Lombile põhikaristusena määratud rahatrahvi ja mõistab H. Lombile põhikaristuseks rahatrahvi 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. Lisakaristuse, mille kohtuväline menetleja on määranud

§ 226lg 2 sätestatud miinimummäära lähedases määras, jätab kohus muutmata.

Menetluskulud

1. Kaitsja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 2375,95 eurot koos käibemaksuga ning on esitanud menetluskulude arved. 9.6.2025 arvest nähtuvalt on väärteoasja 4-25907 õigusteenuse tasu koos käibemaksuga 2375,95 eurot ning lisas toodud spetsifikatsiooni järgi on tehtud tööd järgmised: 22.1.2025 ülekuulamisel osalemine 0,25 h, 47,50 eurot; 10.3.2025 materjalidega tutvumine, kaebuse koostamine 1h, 190 eurot; 29.4.2025 materjalidega tutvumine, päringu esitamine PPA-le 0,5 h, 95 eurot; 14 4-25-907 5.5.2025 päringu koostamine SA-le Põhja-Eesti Regionaalhaigla 0,75h, 142,50 eurot; 27.5.2025 kohtuistungiks ettevalmistus (sh kõne projekti koostamine), sõidule kulunud aeg, kohtuistungil H. Lombi kaitse 5,25 h, 997,50 eurot; 9.6.2025 kõne koostamine 1 h, 190 eurot; 10.6.2025 kohtuistung 1,50 h, 285 eurot. Heldur Lombile on käesoleva väärteomenetlusega seonduvalt osutatud õigusteenust kokku 10,25 tunni ulatuses, tunnitasuga 190 eurot, millele lisandub käibemaks.
2. VTMS § 38 lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid.
3. Arvestades kohtupraktikat, leiab kohus, et kaitsja tunnihind, 190 eurot tund (millele lisandub käibemaks), on mõistliku suurusega (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2024 otsus asjas nr 1-23-2818). Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-11-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja
6. veebruari
7. a määrus asjas nr 3-1-1-914, p 20). Kohus leiab, et arvete spetsifikatsioonis kirjeldatud kaitsja tehtud toimingud olid õigusteenuse osutamiseks vajalikud ning nendeks kulunud aeg põhjendatud. Seega on käesolevas asjas põhjendatud menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu 2375,95 eurot.
8. Kohus jätab rahuldamata taotluse H. Lombile menetluskulude hüvitamiseks riigieelarve vahenditest. Kohus küll vähendab H. Lombile kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistust, kuid ei lõpeta väärteomenetlust, seega menetluskulud jäävad menetlusaluse isiku kanda (RK 12.11.2024 otsus väärteoasjas nr 4-24-1678, p 7). (allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo kohtunik 15