² lg 2 p-st 3 nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. 2 Lisaks eeltoodule nõuab hageja kostjalt vastavalt lepingu tüüptingimuste p-le 8.1 ja krediidiandja hinnakirjale lepingujärgse intressimääraga (18% aastas) võrdses määras viivist perioodi 18.09.2019 kuni 13.10.2023 eest summas 2 246,75 eurot ning samas määras ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et krediidiandja hindas enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust kostja poolt 05.01.2017 esitatud laenutaotluse ja taotlusele eelnenud kuue kuu pangakonto väljavõtete põhjal. Krediidiandja tuvastas, et kostja kuue kuu keskmise töötasu suurus oli ca 2 171 eurot ning kostja töötas XXX AS-is. Krediidiandja tuvastas kostja arvelduskonto analüüsi tulemusel, et kostjal olid teised finantskohustused enne lepingu sõlmimist, s.o kohustused väljaspool Swedbank AS-i, ca 344 eurot X, mis moodustas ca 15,85% kostja sissetulekust. Hinnates kostja maksevõimelisust eeltoodud info alusel (taotlus + konto väljavõte + maksehäire register) sõlmiti kostja ja Swedbank AS-i vahel 06.01.2017 laenuleping nr. 17-001339-VL. Krediidiandja rõhutas täiendavalt, et
sätestatud kohustuste täitmist Swedbank AS-i poolt kinnitab lisaks ülaltoodule ka asjaolu, et kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ca 2,5 aastat. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Hagejale jääb arusaamatuks kostja soov taganeda kõikidest hagejaga sõlmitud kokkulepetest. Kostja vastu esitatud nõue tuleneb Swedbank AS-i ja kostja vahel 06.01.2017 sõlmitud laenulepingust, millise nõude loovutas Swedbank AS hagejale. Hageja on hagis välja toonud, et kostja tasus hagejale pärast nõude loovutamist kokku summa 803,50 eurot, mis on maha arvestatud põhivõla summast. Hageja on seisukohal, et juhul kui kostja leiab, et esineb alus nõude katteks teostatud tasumiste tagasinõudmiseks, siis tuleb tal esitada vastuhagi ja see põhjendada.
) § 402 lg 1 mõttes.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt
lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.
lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).
esimene lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Ehk siis senine ja uus võlausaldaja võivad, aga ei pea nõude loovutamisest võlgnikule teatama (
). Kui võlgnikule nõude loovutamisest ei teatata, eksisteerib oht, et loovutamisest mitteteadlik võlgnik täidab kohustuse senisele ja seega valele võlausaldajale.
järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kuni senine võlausaldaja ei ole võlgnikule loovutamisest teatanud või kuni võlgnikule ei ole esitatud võlausaldaja poolt väljaantud loovutamisdokumenti (
lg 2), loetakse kohustuse täitmine senisele võlausaldajale seetõttu täitmiseks õigele ehk täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule.
lg-st 1 tuleneb, et kuni võlgniku poolt loovutamisest teadasaamiseni loetakse nõue uue ja senise võlausaldaja suhetes võlgnikuga kuuluvaks senisele võlausaldajale. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi kohaselt loovutas Swedbank AS oma nõuded kostja vastu aktsiaseltsile PlusPlus Capitel 23.10.2019. Nõude loovutamisest teatati kostjale kirjalikult. Hageja on kohtule esitanud nõude loovutamise kohta kostjale koostatud teatised (dtl 40, 102). Teatiste kohaselt teatati kostjale, et Swedbank AS on loovutanud vastavalt
§-le 164 nõude loovutamise lepinguga PlusPlus Capital AS-ile 06.01.2017 sõlmitud laenulepingust nr 17001339-VL tulenevad nõuded kostja vastu põhisummas 3867,33 eurot, millele lisanduvad kõrvalnõuded. Teatiste kohaselt on nimetatud nõude suhtes uueks võlausaldajaks PlusPlus Capital AS, registrikood 11919806. Hagi kohaselt teavitati kostjat nõude loovutamisest kirjalikult ning loovutusteatis saadeti kostja aadressile xxx ja e-posti aadressile xxx. Kostja ei ole 4 vaidlustanud nõude loovutamise teatiste kättesaamist. Seega on kostjale teatatud nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, so hagejale ning vastavalt
lg-le 1 tuleb lugeda loovutamine võlgniku suhtes toimunuks, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei olnud kehtiv. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et Swedbank AS loovutas käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevast lepingust tulenevad nõuded hagejale ning seega on hageja tõendanud oma nõudeõiguse olemasolu. 10.
401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.
lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. 11.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Swedbank AS 06.01.2017 laenulepingu, mille alusel sai kostja krediiti kokku 6000 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev leping tarbijakrediidilepingu tunnustele
lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad
§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (
lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (
⁴ lg 1) ning
§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest. 12. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle
§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Vastavalt
lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, 5 kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma
KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva
lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et krediidiandja hindas enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust kostja poolt 05.01.2017 esitatud laenutaotluse (dtl 51-52) ja taotlusele eelnenud kuue kuu pangakonto väljavõtete põhjal (dtl 138– 147). Krediidiandja tuvastas, et kostja kuue kuu keskmise töötasu suurus oli 2171 eurot ning kostja töötas XXX AS-is. Krediidiandja tuvastas kostja arvelduskonto analüüsi tulemusel, et kostjal olid teised finantskohustused enne lepingu sõlmimist, s.o kohustused väljaspool Swedbank AS-i, ca 344 eurot X, mis moodustas ca 15,85% kostja sissetulekust. Hinnates kostja maksevõimelisust eeltoodud info alusel (taotlus + konto väljavõte + maksehäire register) sõlmiti kostja ja Swedbank AS-i vahel 06.01.2017 laenuleping nr. 17-001339-VL. Krediidiandja rõhutas täiendavalt, et
sätestatud kohustuste täitmist Swedbank AS-i poolt kinnitab lisaks ülaltoodule ka asjaolu, et kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ca 2,5 aastat. Hageja poolt esitatud andmete põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamist põhimõtet. Hageja on põhistanud, et laenuandja kontrollis vajaliku põhjalikkusega kostja krediidivõimelisust, võttes arvesse kostja tausta, sissetulekuid ning kohustusi. Kohtu hinnangul leidis laenuandja põhjendatult, et kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma lepingust tulenevaid kohustusi. 13. Käesolevas tsiviilasjas esitatud asjaoludest tulenevalt sõlmis kostja Swedbank AS-iga laenulepingu, mille alusel väljastati kostjale laen 6000 eurot. Kostja kohustus perioodil 12.02.2017 kuni 12.01.2022 laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste osamaksetena. Alates 12.06.2019 kostja osamakseid ei tasunud. 30.08.2019 saatis krediidiandja teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta, määras täiendava tähtaja (16.09.2019) võlgnevuse tasumiseks ning hoiatas, et täiendavalt antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loeb krediidiandja lepingu üles öelduks. Kostja temale määratud tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles lepingu 17.09.2019 üles. Peale lepingu ülesütlemist muutus sissenõutavaks põhivõlgnevus summas 3 481,67 eurot. 14.
lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on kohtule esitanud 30.08.2019 koostatud teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta ja lepingu ülesütlemise tahteavalduse (dtl 39). Kostjale on 30.08.2019 teatis edastatud krediidiandjale teadaolevale kostja e-posti aadressile xxx ja aardessile xxx. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et nimetatud aadressidele saadetud teatist ta kätte saanud ei ole. 30.08.2019 6 teatisest nähtub, et Swedbank AS andis kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 16.09.2019. Samuti nähtub nimetatud teatisest, et Swedbank AS on käsitlenud nimetatud kirjalikku teatist lepingu ülesütlemise tahteavaldusena ning on kostjat hoiatanud, et täiendavalt antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loetakse kostjaga sõlmitud leping erakorraliselt üles öelduks. Kostjat on teavitatud, et lepingu ülesütlemise korral muutuvad kõik lepingutest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kohus asub seisukohale, et vaidluse all oleva lepingu tingimused lepingu ülesütlemiseks on kooskõlas
Hageja on kohtule laenukonto väljavõttega tõendanud, et tasus kohustuste katteks maksegraafikujärgseid osamakseid kuni 12.05.2019 osamakseni ning alates 12.06.2019 kostja osamakseid ei tasunud. 30.08.2019, s.o enne lepingu ülesütlemist, on kostjale antud täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kohtu hinnangul on seega käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olev leping üles öeldud kehtivalt. Käesolevas tsiviilasjas esitatud asjaoludest nähtub, et kostja jättis lepingust tulenevad kohustused täitmata ning lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostjal krediidiandja ees põhivõlgnevus summas 385,66 eurot. Kostja on lepingut rikkunud, võlausaldaja on 17.09.2019 lepingu üles öelnud ning lepingust tulenevad kohustused on muutunud sissenõutavaks.
lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja selgituste kohaselt muutus laenulepingu ülesütlemisel sissenõutavaks kogu tasumata laenusumma, s.o 3867,33 eurot. Hagi kohaselt tasus kostja hagejale peale lepingu ülesütlemist ja hagejale nõude loovutamist 803,50 eurot. Hageja on arvestanud nimetatud summa põhivõlgnevuse katteks. Kostja ei ole põhivõlgnevuse suuruse osas vastuväiteid esitanud. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt krediidisumma 3 063,83 eurot (3 867,33 – 803,50) tagasi maksmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 3 063,83 eurot
15. Kohus selgitab, et kostja taotlus hagejale tasutud summade tagastamiseks ei ole põhjendatud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks õigus nõuda kostjalt tasutud summade tagastamist. 16.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingus kokku leppinud intressimääras 18%. Hagiavalduse kohaselt lähtub hageja intressiarvestuses aasta intressimäärast 18% ning 360-päevasest arvestusaastast. Nimetatu üle poolte vahel vaidlus puudub. Hageja palub kostjalt välja mõista intressivõlgnevus summas 251,57 eurot (s.o maksegraafikust tulenev intressiosamaksed: 12.06.2019 osamakse summas 62,43 eurot + 12.07.2019 osamakse summas 57,90 eurot + 12.08.2019 osamakse summas 59,83 eurot + 12.09.2019 osamakse summas 59,83 + perioodil 13.09.2019 kuni 17.09.2019 sissenõutavaks muutunud intress summas 11,58 eurot). Kostja ei ole intressinõude suuruse osas vastuväiteid esitanud ning poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole eelnimetatud intressi osamakseid tasunud. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning hagejal on õigus nõuda kostjalt intressi maksmist. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 251,57 eurot
17.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui 7 seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesolevas asjas on kostja rikkunud raha maksmise kohustust, seega on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja nõuab viiviseid vastavalt lepingu tüüptingimuste p-le 8.1 ja krediidiandja hinnakirjale lepingujärgse intressimääraga (18% aastas) võrdses määras perioodi 18.09.2019 kuni 13.10.2023 eest summas 2 246,75 eurot. Lisaks nõuab hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivist lepingujärgses määras alates 14.10.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Käesolevalt ei vaidle pooled selle üle, et kostja oli lepingust tulenevate kohustuste tasumisega viivituses. Kostja ei ole hageja viivisearvestuse osas vastuväiteid esitanud. Lepingu ülesütlemisega muutus lepingust tulenev kohustus sissenõutavaks ning põhinõude tasumata jätmise tõttu tekkis hagejal alates 18.09.2019 õigus nõuda viiviste tasumist. Kohus on seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista alates lepingu ülesütlemisest kuni kohtule hagiavalduse esitamiseni, s.o perioodi 18.09.2019 kuni 13.10.2023 eest sissenõutavaks muutunud viivist summas 2 245,24 eurot (arvutatud viivisekalkulaator.ee abil). Kohus leiab, et TsMS § 367 alusel on põhjendatud ka hageja nõue mõista alates 14.10.2023 kostjalt välja hagiavalduse esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivist põhinõudelt 18% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. 18. Hageja palun kostjalt välja mõista sissenõudekulud summas 35 eurot. Tulenevalt
2 lg 2 p 3 võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1 000 eurot. Hagi kohaselt on hageja peale lepingu ülesütlemist edastanud kostjale kolm tasulist võlateatist: 06.11.2019 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 25 eurot (dtl 41), 04.06.2021tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot (dtl 42) ning 02.02.2023 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot (dtl 43). Hageja poolt kohtule esitatud võlanõuetelt nähtub, et need on adresseeritud aadressile xxx. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et nimetatud aadress kostja elukohaks või kontaktaadressiks ei ole. Kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma meeldetuletuskirjade saatmise eest tasu. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja sissenõudmiskulud summas 35 eurot põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Aleksandr Kondrašov kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.