) § 402 lg 1 mõttes. Ferratum Bank plc oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (
Hageja on esitanud kohtule laenulimiidi lepingu ja laenulimiidi lepingu lisa 1, mille alusel võimaldati kostjale krediiti. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et krediidiandja ei täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi, lisaks ei ole hageja tõendanud 25.10.2019 väljamakse summas 1200 eurot tegemist kostjale ning puuduvad andmed krediidi kulukuse määra arvutamise kohta. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, tuvastada, et leping on tühine, tunnistada lepingu ülesütlemise tühisust ning tunnistada võlgnevuse puudumine ja enammakse olemasolu hageja ees.
lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingule lisatud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe punkti 3 kohaselt erineb krediidi kulukuse määr sõltuvalt kasutusele võetud krediidi suurusest. Hageja tõi välja, et näiteks 1000 euro suuruse krediidi korral on krediidi kulukuse määr 58,09% aastas. Eespool toodud arvutuse aluseks on intress 46,68% aastas krediidisaldolt eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Krediidikulukuse esialgse määra eeldustes ja arvestamisel on võetud arvesse tasusid täpselt nii nagu see krediidilepingu tingimuste kohaselt kohalduksid (kuivõrd krediidilepingu hinnakirja kohaselt lisandub väljavõtte tasu alates krediidisumma teisest väljamaksest ning krediidikulukuse määr on arvestatud selliselt, et krediidisumma võetakse kasutusse korraga ühe väljamaksena, siis väljavõtte tasu ei ole krediidi kulukuse esialgse määra arvutamisel arvestatud). Lepingu punkti 13.10 kohaselt, kui krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud ülemmäära, siis vähendatakse lepingu alusel tasumisele kuuluvat intressi viimaste tagasimaksete arvelt selliselt, et krediidi kulukuse määr vastaks seaduses sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiirile. Esialgne krediidi kulukuse määr oli seadusjärgsetes piirmäärades.
lg 5 sätestab, et kui kokku on lepitud intressimäära muutumine või tasud, mis ei ole arvutamise ajal määratavad, märgitakse tarbijakrediidilepingus krediidi kulukuse määra asemel krediidi kulukuse esialgne määr, lähtudes esialgsest intressimäärast ja muudest tingimustest lepingu sõlmimise ajal, nagu need kehtiksid kogu lepingu kestuse ajal. 5 Kostja on vaielnud vastu asjaolule, et lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra arvutamise kohta ning ei ole teada, mis kuupäeval leping sõlmiti. Hageja on esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et kostja on esitanud laenutaotluse 25.10.2019 ning samal kuupäeval on see aktsepteeritud. Lisaks nähtub, et kostja on tagastanud krediiti esmakordselt 28.11.2019. Seega puudub kohtul alus kahelda, et leping sõlmiti 25.10.2019. Hageja poolt 25.10.2019 sõlmitud lepingus väljatoodud krediidi kulukuse määr ei ületa lepingu krediidi kulukuse määra rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping ja lepingu lisa tühised
Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiasutuse seaduse § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt
lg-le 2 omandas esialgne võlausaldaja infot muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete, konto väljavõtte ja kogutud andmete alusel.
4 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. 6
lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus), hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on sisustanud vastutustundliku laenamise põhimõtet selliselt, et sellest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotama oma vara (sh eluaseme) ja muutuma maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).
lg-st 3 nähtub, et krediidivõimelisuse hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete põhjal. Hagiavaldusest nähtuvalt on krediidiandaja enne kostjale laenu andmist teinud päringud Rahvastikuregistrisse ja Maksehäireregistrisse ning hinnanud kostja maksevõimet kostja esitatud andmete alusel. Vastuseks kohtunõudele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta esitas hageja kohtule helisalvestise kostja ja krediidiandja vahel toimunud telefonivestlusest, milles täpsustatakse väidetavalt krediidisumma väljamaksmisele eelnevalt kostja igakuised sissetulekuid, kohustusi, laenu eesmärki ja kontrollitakse isikusamasust. Hageja tõi välja, et krediidiandja on saanud teada, et kostja igakuised kohustused olid kokku summas 450 eurot ning sissetulekud kokku summas 1250 eurot. Kostja pangakonto väljavõtet krediidiandja küsinud ega hinnanud ei ole. Kostja on leidnud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on selgitanud, et ta vastas kõikidele krediidiandja küsimustele ausalt, esitades täpselt need andmed, mis krediidiandja küsis temalt. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et krediidiandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjale laenu andmisel. Nimelt, krediidiandja on teinud kostja krediidivõime hindamiseks päringu Maksehäireregistrisse ning analüüsinud kostjaga läbi viidud telefonivestlust. Krediidiandja ei ole teostanud päringuid Pensioniregistrisse, Maksu- ja Tolliametisse ega teistesse avalikesse registritesse. Lisaks ei ole krediidiandja küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet, millelt nähtuksid detailselt kostja sissetulekud ja väljaminekud. Krediidiandja on andnud kergekäeliselt kostjale laenu kontrollimata, kas kostja on võimeline laenu teenindama. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt puudus krediidiandjal igakülgne kontrollitav info kostja töötasu, majapidamiskulude jms kohustuste kohta. Eelnev info nähtuks Pensioniregistrist, Maksu- ja Tolliametist ning kostja pangakonto väljavõttelt. Krediidiandja on võimaldanud kostjale krediiti üksnes kostjaga peetud telefonivestluse põhjal, millest ei selgu detailseid andmeid kostja maksevõime kohta. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei täitnud nõuetekohaselt teabe omandamise kohutust. Enne krediidi võimaldamist kostjale puudusid krediidiandjal andmed kostja varalise seisundi, majapidamis- ja muude oluliste kulude ning sissetulekute kohta. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Kohus selgitab, et üksnes päring Makshäireregistrisse ja andmed telefonivestlusest, ei ole piisavaks kostja maksvõime kontrollimisel. Hageja väitel on krediidiandja teostanud kostjale lepingu raames väljamakseid summas 7205 eurot. Hageja on esitanud kohtule maksekorraldused 6005 euro kandmise kohta kostja arveldusarvele. Hageja märkis, et algne krediidiandja on selgitanud krediidisumma väljamakse tõendi 1200 euro osas, et panga arvelduskonto, millelt krediidiandja väljamakse teostas, on tänaseks suletud. Seetõttu ei ole võimalik saada väljamakse tõendit maksekorralduse kujul 1200 euro kostjale ülekandmise kohta. Kohtu hinnangul on seega tõendatud, et krediidiandja on andnud kostjale krediiti summas 7 6005 eurot. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 8314 eurot, millest krediidisumma katteks on arvestatud 2230,70 eurot, kulude katteks 185,15 eurot ja intressi katteks 5898,15 eurot. Kohus on tuvastanud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd krediidiandjal puudus igakülgne info kostjale laenu andmisel kostja sissetulekute ja kohustuste kohta. Seega arvestab kohus kostja poolt tasutud 8314 eurot põhivõlgnevuse katteks. Olenemata asjaolust, kas kostja on krediidiandjalt saanud 7205 eurot või 6005 eurot, on kostja põhivõlgnevuse krediidiandjale tasunud suuremas ulatuses kui on põhivõla nõue. Kostja on vastuses hagile palunud kohtul tunnistada enammakse olemasolu hageja ees. Kohus selgitab, et kui kostjal on enam tasutud summa nõue, siis tuleb see esitada eraldi nõudena krediidiandja vastu. Kohus jätab hagi rahuldamata, kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning arvestades kostja tagasimaksed põhivõlgnevuse katteks, on kostja oma võlgnevuse tasunud.
lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub
lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd menetluskulud jäävad hageja kanda ning kostja osales menetluses ilma esindajata, puudub vajadus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Seega rahaliselt kindlaksmääratavad ja väljamõistetavad menetluskulud käesolevas menetluses puuduvad. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.