1-21-5167/31

(7)Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus

1. M.E-le esitati süüdistus KarS § 119 lg 1 järgi järgnevas. M.E leidis vana maja lammutamise käigus 5-liitrises plastist valges kanistris ja 2-liitrises Coca Cola plastpudelis olnud alkoholilõhnalise vedeliku ega teadnud selle täpset päritolu ja sisaldust. Siiski müüs ta leitud vedelikku
2. novembril 2019 Rakvere linnas Laada 16 tänavas asuva Rakvere Turukaubamaja juures 0,5-liitrises Carriba Rum kirjega pudelis 9 euro eest P.L. le. M.E väitis P.L. le, et tegemist on piiritusega. Samal päeval lahjendas P.L. ostetud vedeliku 2-liitrises Coca Cola plastpudelis veega ja asus seda oma elukohas XXX alevikus XXX koos sõbra H.K. iga tarvitama. Selle vedeliku tõttu halvenes P.L. enesetunne järgmisel päeval, tal tekkis peavalu, iiveldus ja silmade turse ning nägemise kadu. Tundmatu vedeliku müümisega tekitas M.E P.L. le ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse. Kohusetundliku suhtumise korral oleks M.E pidanud ette nägema, et P.L. l võib tekkida tema poolt müüdud vedeliku tarvitamise tagajärjel tervisekahjustus või ta võib surra.
3. detsembril 2019 läbiviidud alkoholiekspertiisiga tuvastati, et M.E poolt leitud ja P.L. le müüdud vedelik sisaldas metanooli ja etanooli ning
4. mai 2020 ekspertiisiarvamuse kohaselt tekkis P.L. l metanooli toksilise toime tagajärjena mõlema nägemisnärvi diskide atroofia, mis põhjustas nägemisteravuse languse. AS Ida-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse epikriisi kohaselt oli P.L. silmade nägemisteravus
5. jaanuaril 2020 a. 0,2 (e 20%). Tervisekahjustus tekkis metanooli kaudsest toksilisest toimest. P.L. l esinev tervisekahjustus ei ole eluohtlik, kuid põhjustab püsivat nägemisteravuse langust. Maakohtu otsus
6. Viru Maakohtu
7. novembri 2021 otsusega tunnistati M.E KarS § 119 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 6-kuulise vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati vangistust 4 kuuni. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka M.E kahtlustatavana kinnipidamise aeg
8. novembril 2019 ehk 1 päev ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 kuud ja 29 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see vangistus tingimisi kohaldamata, kui M.E ei pane 1 aasta pikkusel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. P.L. tsiviilhagi varalise kahju nõudes rahuldati ja M.E-lt mõisteti tema kasuks välja 539,91 eurot. P.L. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldati osaliselt ja M.E-lt mõisteti tema kasuks välja 7000 eurot. Kohus võttis seisukoha ka menetluskulude ja asitõenditega toimimise osas.
9. Tsiviilhagi osalist rahuldamist mittevaralise kahju nõudes põhjendas kohus järgmiselt. Kannatanu P.L. esitas tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 12 300 eurot või alternatiivselt õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 2 sätestab mh, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kohtuistungil leidis tõendamist, et M.E müüs P.L. le alkoholi nime all vedelikku, mis sisaldas metanooli ning mille tarvitamise tagajärjel sai P.L. raske tervisekahjustuse. Eksperdiarvamuse kohaselt tekkis P.L. l metanooli toksilise toime tagajärjena mõlema nägemisnärvi diskide atroofia, mis põhjustas püsiva nägemisteravuse languse. AS Ida-Tallinna Keskhaigla Silmakliinik silmaarsti
10. augusti 2020 2

(7)tõendi kohaselt on P.L. nägemisteravus 0,1 (10%) ning see pole prillidega korrigeeritav. Mõlema silma nägemisnärvid on kärbunud, prognoos nägemisteravuse paranemisele puudub. P.L. puhul on tegemist noore inimesega, kes omandas eriala ning kelle elu on alles ees. Raske tervisekahjustuse tõttu oli P.L. sunnitud jätma pooleli oma õpingud Rakvere Ametikoolis, kus ta õppis rehvitehnikuks. Praegu P.L. ei õpi ega tööta ning sobiva töö leidmine on talle raskendatud. Samuti vajab ta ema abi. Ta saab küll üldjoontes hakkama tubaste tegevustega, kuid mitte päris iseseisva eluga. M.E poolt müüdud vedeliku tarvitamine tekitas P.L. le kannatusi vahetult peale vedeliku tarvitamist ning tema elu on selle järgselt pöördumatult muutunud, sest tervenemine ei ole võimalik. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et ka P.L. l endal oli osa tervisekahjustuse tekkimises: ta otsustas hankida võõralt inimeselt teadmata päritoluga alkoholi, selle asemel, et osta alkoholi poest. Samuti ei saa tähelepanuta jätta M.E majanduslikku olukorda ja mittevaralise kahju väljamõistmisel kujunenud kohtupraktikat. Neid asjaolusid arvestades on põhjendatud küll mõista M.E-lt P.L. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis, kuid selle õiglaseks ja mõistlikuks summaks on 7000 eurot. Apellatsioon

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu P.L. esindaja vandeadvokaat Anu Vilt, taotledes maakohtu otsuse tühistamist mittevaralise kahju osalise väljamõistmise osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista M.E-lt P.L. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 12 300 eurot. Kaebaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitis 7000 eurot ei ole õiglane ega kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. P.L. l tekkinud tervisekahjustus on sisuliselt rikkunud tema elu ja võtnud võimaluse elus iseseisvalt hakkama saada. P.L. nägemisteravus on valdavas osas kahjustatud, mis sisuliselt välistab tema edasised õpingud ja võimalused tulevikus endale elatist teenida. Puude tõttu vajab ta pidevat abi, saades hakkama üksnes hädapäraste tubaste toimingutega. Nägemise kaotus on mõjutanud ka P.L. vaimset tervist ning pannud suure koormuse tema emale, kes on pojale abi otsinud ja püüdnud teda aidata igapäevaelu korraldamisega. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohtute poolt väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitise summad peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Analüütik Marin Sedmani poolt
2. aastal koostatud kohtupraktika analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–
3. aastal“ nähtub, et sarnastes, st ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise asjades on nimetatud perioodil keskmiseks hüvitiseks 11 000 eurot ja mediaanhüvitiseks 10 000 eurot. Arvestades nii ühiskonna üldise heaolu kasvu, P.L. le tekitatud tervisekahjustuse ulatust ja selle pöördumatust kui ka varem sarnastel asjaoludel kohtupraktikas välja mõistetud hüvitisi, on P.L. taotletud summa 12 300 eurot mõistlik ja õiglane. Apellatsioonivastused
4. M.E märgib apellatsioonile esitatud vastuses, et tal on siiralt kahju juhtunu pärast, kuid ta soovib juhtida tähelepanu mõnele aspektile. P.L. ise soovis osta müüdavat vedelikku, kuigi teadis, et tegemist ei ole poest ostetud alkoholiga. Ostetud vedeliku tarvitamisega võttis P.L. endale ise vastutuse oma terviseküsimustes. M.E ei saanud P.L. sellist otsust kuidagi mõjutada. Juba maakohtu poolt välja mõistetud mittevaraline kahju on liialt suur. M.E ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension ning tal puuduvad mistahes rahalised vahendid ja vara, mida kahju hüvitamiseks realiseerida. Seetõttu palub M.E vähendada mittevaralise kahju summat kohtu õiglasel äranägemisel ja lubada tasuda tal kahjuhüvitist igakuiselt maksimaalselt 70 euro ulatuses. Veel juhib M.E tähelepanu, et P.L. esitas tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 12 300 eurot või alternatiivselt õiglase hüvitisena kohtu 3

(7)äranägemisel. Sellega tegi P.L. tahteavalduse õiglase hüvitise määramiseks kohtu äranägemisel ehk apellatsioon hüvitissumma suurendamiseks tuleb jätta rahuldamata.

1. M.E kaitsja vandeadvokaat Mirjam Frey palub apellatsioonile esitatud vastuses jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja üldjuhul apellatsiooni piires. Praegu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust selle üle, et M.E pani toime KarS § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Vaidlust ei ole ka M.E-le mõistetud karistuse, menetluskulude ja asitõenditega toimimise ega M.E-lt P.L. kasuks välja mõistetud varalise kahju hüvitise osas. Vaidlus on M.E-lt P.L. kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise osas.
3. P.L. taotles M.E-lt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 12 300 eurot või alternatiivselt õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Maakohus leidis, et mõistlik ja õiglane mittevaralise kahju hüvitis on 7000 eurot. Apellant sellega ei nõustu ja leiab, et P.L. le tuleks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis tema poolt taotletud summas ehk 12 300 eurot.
4. M.E leiab apellatsioonivastuses, et kuivõrd P.L. taotles alternatiivselt mittevaralise kahju väljamõistmist ka õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel, tuleb tema esindaja apellatsioon hüvitissumma suurendamiseks jätta rahuldamata. Ringkonnakohus sellist seisukohta ei jaga. Tõsi, Riigikohus on selgitanud, et kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel üldjuhul nõuda hüvitise suurendamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembri 2021 otsus asjas nr 1-20-2438, p 48). Siiski leiab ringkonnakohus, et sellest põhimõttest saab lähtuda vaid juhul, kui hageja palubki hüvitise väljamõistmist vaid õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Kui hageja esitab alternatiivsed taotlused, paludes hüvitise väljamõistmist mingis enda poolt määratletud kindlas summas või alternatiivselt õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel ja kohus mõistab kannatanu kasuks välja tsiviilhagis määratletud kahjuhüvitise summast väiksema summa, on kannatanul siiski õigus taotleda kohtuotsuse vaidlustamisel hüvitise suurendamist. Seega on ka P.L. l õigus taotleda tema kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurendamist.
6. Mittevaralise kahju hüvitise summa üle otsustamisel arvestas maakohus M.E kuriteo tagajärgi P.L. le, P.L. enda rolli nende tagajärgede tekkimises, M.E majanduslikku olukorda ning mittevaralise kahju väljamõistmisel kujunenud kohtupraktikat.
7. Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus, kui arvestas mittevaralise kahju hüvitise summa üle otsustamisel M.E majanduslikku olukorda.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
9. novembri 2021 otsuses asjas nr 1-20-3535 p-s 18 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seejuures tuleb järgida põhimõtet, et mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, ja seda ka sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Siiski leiab ringkonnakohus, et kahju tekitaja majanduslikku olukorda saab mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustamisel 4

(7)arvestada vaid teatud juhtudel. Nimelt näeb VÕS § 134 lg 5 ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kahju tekitaja varalise seisundi arvestamist see säte ette ei näe. Tõsi, VÕS § 134 lg 6 annab kohtule võimaluse arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel ka kahju tekitaja varalist seisundit. Nimelt näeb see säte ette, et isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Ringkonnakohus näeb selle sätte mõtet nii: olemuselt on kahju tekitajale ette heidetav käitumine jätkuv ja seega võib jätkuda ka sellise käitumisega kannatanule kahju tekitamine; seetõttu on vajalik arvestada kahju tekitaja varalist seisundit, et otsustada, milline mittevaralise kahju hüvitis on piisav, mõjutamaks teda edasise kahju tekitamisest hoiduma. Praegusel juhul aga millegi sellisega tegemist ei ole: M.E kahju tekitanud käitumine on lõppenud, ta ei saa kannatanule edasise kahju tekkimist enam mõjutada ning seetõttu ei ole vajalik tema varalisest seisundist lähtuvalt otsustada, milline mittevaralise kahju hüvitise summa on piisav, et mõjutada teda edasise kahju tekitamisest hoiduma. Praegusel juhul on oluline eeskätt kannatanule tekitatud kahju heastamise eesmärk, mitte kahju tekitaja edasise mõjutamise eesmärk. Seetõttu ei saa kahju tekitaja majanduslikku olukorda arvesse võtta. Vastasel juhul peaksid varatud kahju tekitajad pääsema vaid väikese tasu maksmise kohustusega – ja võlgades kahju tekitajatelt ei tohiks ehk üldse kahjuhüvitist välja mõista. See oleks juba iseenesest ebaõiglane. Lisaks sellele ei saaks aga öelda, et ilma varata (võlgades) inimeselt hüvitise välja mõistmine niikuinii midagi ei too: niikuinii kannatanu raha ei saa. Kas see nii on, selgub täitemenetluses. Näiteks on võimalik, et kahju tekitaja asub pärast otsuse tegemist tööle, saab päranduse, võidab loteriiga vms. Ka on mõeldav, et täitemenetluses selgub, et isik varjas oma vara. Niisiis ei saa M.E majanduslikku olukorda mittevaralise kahju hüvitise summa üle otsustamisel arvestada. Seetõttu tuleb hinnata, kas M.E majanduslikku olukorda kõrvale jättes saab temalt P.L. kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise summat pidada siiski mõistlikuks. 13. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, millised olid M.E kuriteo tagajärjed P.L. le ning kuidas need tema elu on mõjutanud ja mõjutavad ka edaspidi. See mõju on olnud tohutu. Nägemine on inimese kõige tähtsam meel: nägemise abil tajutakse ca 80% välismaailmas toimuvast. Ilma nägemata (või vaid n-ö udukogusid nähes) on võimatu või sama hästi kui võimatu teha väga paljusid asju. P.L. ga nii ongi: tema tegevusvaldkond muutus M.E tõttu väga ahtaks ja ta vajab püsivalt kellegi tõsist abi. 14. M.E märkis oma apellatsioonivastuses, et teadmata päritoluga vedeliku ostmisega võttis P.L. endale ise vastutuse oma terviseküsimustes. See väide ei võta arvesse VÕS § 139 lg 3, mille kohaselt võib siis, kui tervisekahju tekkimisse andis panuse ka kannatanu ise, kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahjustatud isikul esines enda kahjustamise osas tahtlus või raske hooletus. P.L. vastavast tahtlusest kõneleda ei saa. Ka ei saa jaatada rasket hooletust. Nn salaalkoholi joomine on (ikka veel) kahjuks võrdlemisi levinud. Ülisuurel osal salaalkoholi tarvitamise juhtumitest aga joojad (peaaegu) pimedaks ei jää. Lisaks tuleb arvesse võtta seda, et P.L. kinnitas M.E-le , et tegemist on piiritusega – mitte ei hoiatanud P.L. t, et ta pole vedeliku konsistentsist teadlik (ka sellises olukorras poleks ilmselt saanud jaatada P.L. vastavat tahtlust – ta oleks võinud loota, et tegemist on siiski etanooliga; küll aga oleks esinenud raske hooletus). 15. Õigesti märkis maakohus sedagi, et arvestada tuleb kohtupraktikat. Samas ei toonud maakohus kohtupraktikast välja ühtegi näidet, millega praeguses asjas mittevaralise kahju hüvitise suurust 5

(7)võrrelda. Kannatanu esindaja viitas apellatsioonis hiljutisele kohtupraktika analüüsile, kus on käsitletud mittevaralise kahju hüvitamist kriminaalasjades 2018.–

1. aastal. Kannatanu esindaja märgib, et analüüsi kohaselt oli sarnastes, st ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise asjades sel perioodil keskmiseks hüvitiseks 11 000 eurot ja mediaanhüvitiseks 10 000 eurot. See ei vasta siiski tõele. Nimetatud analüüsi kohaselt oli keskmiseks hüvitiseks ettevaatamatusest raske tervisekahjutuse tekitamise asjades sel perioodil 6050 eurot ja mediaanhüvitiseks 5000 eurot. Sellegipoolest leiab ringkonnakohus, et lähtuda ei saa pelgalt neist summadest, vaid vaadata tuleb ka asjaolusid, mis võisid igas konkreetses kohtuasjas kahjuhüvitise väljamõistmist mõjutada. Nii võib kahjuhüvitis sõltuda nt kannatanu enda hinnangust temale tekitatud kahju osas ning samuti kuriteoga tekitatud tagajärgede raskusest. Eelviidatud kohtupraktika analüüsis käsitleti kolme ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise kohtuasja. Neist ühes rahuldas kohus kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 800 eurot, mille väärilisena hindas endale tekitatud kahju ka kannatanu. Teises asjas mõistis kohus kahele kannatanule vastavalt nende soovile välja hüvitise 5000 eurot ja ühele kannatanule vastavalt tema soovile 10 000 eurot. Niisiis ei olnudki neis kahes asjas kohtul võimalik suuremat hüvitist mõista: kannatanud seda ei taotlenud. Kolmandas asjas soovis kannatanu hüvitist 13 000 eurot või õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel – kohus mõistis välja kahjuhüvitise 10 500 eurot. Viimati nimetatud kohtulahendist ei nähtu, et kannatanule oleks tekitatud selliseid pöördumatuid tagajärgi nagu praeguses kohtuasjas: inimesel tekkisid temast autoga üle sõitmise tõttu luumurrud ja nahavigastused. Kannatanule tekitatud tagajärgede raskuse mõttes võib praegust juhtumit võrrelda kõnesolevas analüüsis välja toodud kohtuasjadega nr 1-18-7683 ja 1-18-
2. Mõlemas neis tunnistati inimesed küll süüdi KarS § 118 järgi, kuid raske tagajärje põhjustasid nad hooletusest. Esimeses nimetatud kohtuasjadest kaotas kannatanu kuriteo tagajärjel muu hulgas ühest silmast nägemise ja kohus mõistis talle mittevaralise kahju hüvitiseks välja 15 000 eurot. Sealjuures sooviski kannatanu sellist hüvitist, ehk siingi polnudki kohtul võimalik suuremat hüvitist välja mõista. Teises asjas sai kannatanu kuriteo tagajärjel muu hulgas nägemispuude ning nägi veel 2,5 aastat hiljem ühest silmast vaid uduselt. Selles asjas mõistis kohus kannatanule mittevaralise kahju hüvitiseks välja 3000 eurot: kohus viitas sellele, et kannatanu ise provotseeris kahju tekkimiseni viinud sündmuse.
3. Ringkonnakohus leiab, et sellist kohtupraktikat ja praeguse kohtuasja asjaolusid arvestades mõistis maakohus M.E-lt P.L. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise põhjendamatult väikses summas. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et eelmises punktis nimetatud võrreldavates kohtuasjades tegi kohus kannatanutele mittevaralise kahju väljamõistmise otsused juba
4. ja
5. aastal. Selle ajaga võrreldes on ühiskonna üldise heaolu tase, aga ka elukallidus tõusnud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et P.L. taotletud mittevaralise kahju hüvitis 12 300 eurot on igati mõistlik. Kuigi M.E taotleb apellatsioonivastuses, et tal võimaldataks tasuda kahjuhüvitist kannatanule osade kaupa, ei ole kohtul seaduslikku õigust kahjuhüvitise tasumisele sellist tingimust seada. Kahjuhüvitise osade kaupa tasumise osas tuleb M.E-l pöörduda kokkuleppe sõlmimiseks P.L. poole.
6. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
7. novembri 2021 otsuse osas, millega kohus rahuldas P.L. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ja mõistis M.E-lt P.L. kasuks välja 7000 eurot. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab P.L. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes ja mõistab M.E-lt P.L. kasuks välja 12 300 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooni ringkonnakohus rahuldab.
8. Apellatsioonis taotleb kannatanule riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat A. Vilt, et apellatsioonimenetluses tekkinud kannatanu õigusabikulud jäetaks M.E kanda. 6

(7)Riigi õigusabi tasu ja kulud saab menetluskulude hulka arvata ning otsustada, kelle kanda need jäävad, vaid juhul, kui riigi õigusabi osutanud advokaat esitab riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 kohase taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Praegu ei esitanud kannatanu esindaja sellist taotlust koos apellatsiooniga ega ka hiljem apellatsioonimenetluses seisukohtade esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Seetõttu ei saa ringkonnakohus võtta seisukohta, kas ja millised õigusabikulud kannatanul seoses apellatsioonimenetlusega tekkisid ning kelle kanda need jäävad. 19. M.E kaitsja vandeadvokaat M. Frey esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluses märgib kaitsja, et M.E tugiisikuga telefoni teel suhtlemisele kulus tal 28 minutit ja apellatsioonile vastuse koostamisele 30 minutit. Selle eest soovib ta riigi õigusabi tasu kokku 63,60 eurot, sealhulgas käibemaks 10,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, jääb nimetatud riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7