Obsah (11)

§ 185§ 179§ 338§ 339§ 37§ 7§ 3051§ 337§ 6§ 312§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. veebruar 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-6013 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Orvi K

§ 185

lg 2 alusel välja mõista B.N-ilt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 211,08 eurot, mis tuleb tasuda otsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse B.N-ile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS

1. B.N-i süüdistatakse selles, et 09.09.2020 Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja tsiviilasja nr X-XX-XXXXX kohtumäärusega anti kohtumenetluse ajaks C-le esialgse õiguskaitse korras ainuhooldusõigus määrata B.N-iga ühiste laste Q ja W viibimiskoht ning teda kohustati andma lapsed viivitamatult üle laste isale C-le. Nimetatud määrus kuulus TsMS § 467 lg 5 kohaselt viivitamatule täitmisele, seega on esialgse õiguskaitse määrus täitedokument. Määruse täitmiseks täitemenetluses on õigus rakendada sunniraha ja sundtäitmisel kasutada vajadusel tema suhtes vahetut jõudu ning siseneda tema nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Vaatamata kohtumäärusele ei andnud B.N lapsi C-le üle. Kohtutäitur F kohustas teda täitemenetluse raames määrust täitma, mida ta ei teinud, mistõttu määras kohtutäitur kohustuse täitmiseks sunniraha kolmel korral- 28.09.2020 sunniraha otsusega 176/2020/1682, 192 eurot, 05.10.2020 korduva sunniraha otsusega 176/2020/1682, 384 eurot ja 22.03.2021 korduva sunniraha otsusega 176/2020/168, 584 eurot. Vaatamata määratud sunnirahadele ei täitnud B.N tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud kohtulahendit, millega kohustati C-le välja andma lapsed Q ja W. Kohtulahendi tahtliku täitmata jätmisega, kui selle eest on täitemenetluses kohaldatud sunniraha, pani B.N toime KarS § 331¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS 1 lg 1 järgi ning mõistis karistuseks
2. Maakohus tunnistas B.N-i süüdi KarS § 331 rahalise karistuse 200 päevamäära (päevamääraga 14,65 €), s.o 2930 eurot. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätt is mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui B.N ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 179

, § 175, § 180 lg 1 alusel mõistis kohus B.N-ilt menetluskuluna riigituludesse kokku 2044,68 eurot., mille kohustas tasuma 30 päeva jooksul. APELLATSIOONID 2

1. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud kan natanu, tunnistajate ütlusi koosmõjus teiste kogutud tõenditega, millest tulenevalt langetanud ebaõige süüdimõistva otsuse. Tema ütlused ei ole maakohtu otsuse motiivide kohaselt usaldusväärsete tõenditega ümber lükatud ja tema ütlused loetud ebausaldusväärseks. B.N-i ütluste kohalt oli ta teadlik laste väljaandmisest nende isale C-le, kuid ei teinud seda lähtuvalt laste huvidest ja olles veendunud C vägivaldsusest ja väärkohtlemisest laste suhtes, temal oli kartus, et laste üleandmisel isale võib viimane järjekordsel olla vägivaldne laste suhtes. B.N on laste emana vastavalt Perekonnaseaduse § 116 kohustatud hoolitsema oma alaealiste laste eest samuti laste isikuga seonduvate õiguste eest. Kaitsja esitab KarS § 30 sisu ja leiab, et KarS §-s 30 sätestatu mõtte kohaselt saab kohustuste kollisioonist kui õigusvastasust välistavast asjaolust rääkida vaid kahe üksikkohustuse võrdlemisel lähtuvalt nende kohustuste olulisusest. Mingi kohustuse rikkumist saab KarS §le 30 tuginevalt õigustada mitme erineva takistava kohustuse täitmisega üksnes tingimusel, et iga takistav kohustus eraldivõetuna on vähemalt sama oluline kui rikutud kohustus. B.N on kohtule selgitanud, et tema pidas laste üleandmist isale ohtlikuks viimase vägivaldsuse tõttu laste suhtes ja eelistas laste ohutuse tagamist laste üleandmisele. Nimetatu tõttu ei täitnud B.N tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud kohtulahendit, millega kohustati C-le välja andma lapsed Q ja W. Meelevaldne on kohtu järeldus, et B.N ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mille alusel tekiks kohtul veendumus, et kohtulahendit täites oleks B.N-il olnud põhjust tõsiselt karta kahju tekkimist laste õigushüvele. Kohus on täielikult välistanud psühholoogide KP ja ÜK arvamused. ÜK on ligi 30 aastase staažiga tunnustatud psühholoog. Psühholoog ÜK on pikemat aega olnud kontaktis B.N-iga seoses nooremate laste isa vägivaldse käitumisega. Kaitsja teeb viite psühholoogi seisukohale ja leiab, et a ntud materjalid ja vestlused lastega annavad alust lisaks vaimsele ja füüsilisele vägivallale esitada ka süüdistus seksuaalse ahistamise kohta laste isa poolt. Kohus ei ole põhjendanud, miks psühholoogi ÜK seisukoht ei ole usaldusväärne ja see jäetakse tõendite kogumist välja. ÜK antud arvamus on kaalukaks tõendiks B.N-i poolt antud ütluste tõendamiseks. Apellandi arvates on nimetatud psühholoogi arvamus tõendiks C poolt laste väärkohtlemise osas ja seab kahtluse alla tema poolt kohtuistungil antud ütlused. Apellant ei nõustu kohtu põhjendustega ja leiab, et kohus on alusetult jätnud arvestamata süüdistatava ütlused ja eelistanud C paljasõnalisi ütlusi. Kohus leidis, et kaitsja esitatud 12.10.
2. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise määrus ja kuriteoteade/lühikokkuvõte pöördumisest seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse ei ole asjakohased tõendid ning psühholoogi seisukoht ei ole usaldusväärne tõend, mistõttu jätab kohus need dokumendid tõendikogumist kõrvale. Kaitsja taotleb nimetatud dokumentide vastu võtmist tõendite kogumisse uue otsuse tegemisel. Maakohus on uurinud tõendeid ühekülgselt ning eelistanud ühtesid tõendeid teistele. Kohtu järeldused B.N-i süüdi tunnistamise osas ei põhine asjas kogutud tõenditele. Kõiki tõendeid kogumis hinnates leiab kaitsja, et B.N-i süü temale esitatud süüdistuses ei ole tõendatud ning tuleb langetada uus otsus. 3 Võttes aluseks eeltoodut ning juhindudes

§-st 318, 319, 321, 337 lg.1 p.4, 338 p.1, 339 lg.1 p.8, § 340 lg.1 ja § 340 lg.2 p.1 kaitsja palub: 1 lg 1 järgi Pärnu Maakohtu 10.

1. 2021.a. otsus B.N-i süüdistuses KarS § 331 tühistada. Teha asjas uus otsus millega B.N Katlenbachi õigeks mõista. Alternatiivselt palub saata kriminaalasi kohtumäärusega esimese astme kohtusse uueks arutamiseks.
2. Süüdistatav oma apellatsioonis märgib, et tema poolt 21.10.2021 koostatud taotlus koos lisadega ei jõudnud kohtuni internetiühendusega seotud IT probleemide , so vääramatu jõu tõttu Seejuures esitab e-kirjavahetuse prokuratuuri ja kaitsjaga. Samuti esitab taotluses välja toodud asjaolud. Süüdistatav leiab, et o tsus kuulub

§ 338p 1 alusel tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu.

Olukorras, kus kohus pole uurinud tema poolt koostatud taotlust ja sellele lisatud asjakohaseid, lubatud, tähtsaid ja kaalukaid tõendeid, on kohtulik uurimine kahtlemata olnud puudulik ja ühekülgne, kuna vastasel korral oleks välja selgitatud terve hulk kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulisi asjaolusid, millega omakorda oleks kaasnenud teistsugune kohtuotsus. Süüdistatav leiab, et otsus kuulub

§ 338p 2 alusel tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

Tehes viite taotluse p-le 11 märgib, et on jätnud lapsed C-le üle andmata aegadel, mil viimane on laste üleandmist agressiivselt/sõjakalt nõudnud ja lapsed on olnud sellest väga hirmunud ja isegi šokis, öeldes hüsteeriliselt nuttes ja korrates, et nad ei taha isa juurde minna. Süüdistatav teeb viite Riigikohtu määruse nr 3-2-1-13-07 p-des 31-33 märgitule ja leiab, et juhul, kui oleks andnud isa käitumisest tõsiselt šokeeritud lapsed isale üle, kahjustanuks see kahtlemata ilmselgelt ja olulisel määral laste heaolu, tervist ja eakohast arengut ning isegi ohustanuks nende elu. Ühtlasi rikkunuks siis otseselt ja oluliselt LaKS § 31 lg 1, LÕK art 24 pga 1, LaKS § 8, LÕK art 3 ja LaKS § 3, PkS § 124 lg 1, 2 , PkS §-ga 113 nõudeid. Kaitsja poolt kriminaalmenetluses esitatud tõendite ning faktiliste ja õiguslike väidete ning põhjenduste põhjal oli ilmselge, loomulik, loogiline ja eluliselt igati mõistetav, et laste üle andmata jätmisega isale kahjustas ta formaaljuriidiliselt küll isa huvi, kuid kaitses seejuures laste huvi olla kaitstud isa vägivaldse väärkohtlemise eest; laste huvi ja õigushüve saada kaitstud oli ilmselgelt suurel määral olulisem isa huvist ja õigushüvest saada lapsed ajutiselt enda juurde; valitud kaitsevahend lapsi ähvardava ohu kõrvaldamiseks oli vältimatult vajalik ja antud tingimustes ainumõeldav, aga samuti kohane, proportsionaalne ja igati kooskõlas mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega; laste mitteüleandmine isale aegadel, mil isa oli lastele ohtlik, ei olnud ega saanudki olla õigusvastane, sest tegutses hädaseisundis õiguspäraselt. Seega kohus, jättes antud juhul kohaldamata materiaalõiguse normina KarS § 29, mis kuulus kohaldamisele, kohaldas materiaalõigust ebaõigesti – ja selle tagajärjeks oli alusetu süüdimõistmine. Otsus kuulub

§ 338p 3 alusel tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

Otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (

§ 339lg 1 p 8).

Kaitsja poolt kriminaalmenetluses esitatud tõendite ning faktiliste ja õiguslike väidete ning põhjenduste põhjal tuleb lugeda otsuse resolutiivosa järeldused süüdimõistvas osas mittevastavaks tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Otsuse lk-l 11 märgitakse paljasõnaliselt ja vääralt, et psühholoog ÜK on koostanud oma dokumendid B.N poolt tehtud videosalvestise põhjal. Eeltoodud otsuse väärväite 4 lükkab ümber arst-neuroloog ja Türi Vallavolikogu esime es MB, kes oli psühholoogi juures ja nägi pealt mh ka psühholoogi erialatoiminguid, sh vestlust lastega. Viimati oli koos laste Q ja W-ga kriisipsühholoogi vastuvõtul 19.09.2021 seoses laste isa C vägivaldse käitumise ja laste seksuaalse väärkohtlemisega. Psühholoogile esitatud materjalide (tõendid, videod ja ütlused) põhjal on B.N perevägivalla ohver ja vajab sellekohast kaitset. Antud materjalid ja vestlused lastega annavad alust lisaks vaimsele ja füüsilisele vägivallale esitada ka süüdistus seksuaalse ahistamise kohta laste isa poolt. Tuleb arvestada Q ja W hirmu isa ees, nad ei taha isa juures olla eelkõige vägivalla tõttu ja seega määrata lapsed ema hooldusele. Arvestades seksuaalset ahistamist peavad laste vahetud kohtumised isaga lõppema. Arusaamatu on otsuse väide, et kohtule ei ole teada, mis eesmärgil psühholoog sellise seisukoha koostas. On ju enesestmõistetav, loomulik ja loogiline, et ta pöördus psühholoogi poole laste kaitseks eesmärgil selgitada välja vägivaldse isa mõju laste tervisele, heaolule ja arengule. Otsuse hinnang, et psühholoogi seisukoht ei ole erapooletu, vaid tugineb peamiselt ema väidetele on paljasõnaline, meelevaldne, alusetu. Süüdistatav esitab olulise tõendina laste turvalisuse pärast tõsises mures oleva MB kirja asjatundjatele, sh KI-le ja Türi vallavanemale PS-le. Kohus ilmselgelt ei mõistnud, et kaitsja esitatud 12.10.2021. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise määrus ja kuriteoteade/lühikokkuvõte pöördumisest seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse olid asjakohased ja kaalukad asja õigeks lahendamiseks tähtsad tõendid, mis annavad adekvaatse pildi C palju aastaid kestnud laste suhtes ohtlikust ja lapsi kahjustavast vägivaldsest, sh 9 kuritegelikust käitumismustrist. Käesoleval ajal menetletakse C kuritegude osas kahte kriminaalasja – seoses laste seksuaalse väärkohtlemise ja seoses rünnetega 28. juulil 2021. Lastele ja süüdistatavale on kahtlemata tekitatud oluline moraalne ja füüsiline kahju, on nad kannatanuks

§ 37lg 1 kohaselt.

Süüdistatav kajastab Riigikohtu 06.05.2005 otsuse nr 3-1-1-137-04 p-s 16 märgitut. Kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet (

§ 339lg 1 p 12).

Viidates Riigikohtu otsuse 3-1-2-1-00 p-s 12 märgitule süüdistatav leiab, et k ohus, hinnates kaitsja esitatud kaalukaid ja tähtsaid tõendeid ebaõigesti asjakohatuteks ja mitteusaldusväärseks, mistõttu jättis need dokumendid ebaõigesti tõendikogumist kõrvale, on kahtlemata oluliselt rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kohus jättis ebaõigesti rakendamata in dubio pro reo põhimõtte.

§ 7

lg 3 sätestab expressis verbis, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks (in dubio pro reo põhimõte). Kohtul pidanuks juba olemasoleva tõendikogumi objektiivse ja igakülgse analüüsimise, sünteesimise, võrdlemise, üldistamise, hindamise põhjal tekkima mõistlikult põhjendatud kahtlus süüdistusversiooni õigsuses ja süüdistatava süüdiolekus, mida kohtul tulnuks konkreetseid asjaolusid arvestades pidada eluliselt usutavaks ning mida kohus pidanuks tõlgendama tema kasuks. Kohus on rikkunud

§ 3051

lg-s 1 sisalduvat imperatiivset normi, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Eeltoodu alusel süüdistatav palub võtta vastu taotlus koos sellele lisatud dokumentaalsete tõenditega; tühistada otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule (

§ 337

lg 2 p 2); anda maakohtule juhis kuulata tunnistajatena üle 28.07.2021 kuriteosündmust pealt näinud G, U, O, J või võtta käesoleva asja juurde nende kriminaalasjas ülekuulamise protokollid juhul, kui nad on üle kuulatud; anda maakohtule juhis kuulata asjatundjana üle kriisipsühholoog ÜK asjaolude osas, mille kohta asjatundja oskab anda 5 selgitusi oma eriteadmiste tõttu, sest see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ISTUNGIL

1. Süüdistatav toetas nii enda poolt esitatud kui ka kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsja toetas apellatsioone. Prokuröri arvamuse kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja apellatsioonide väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja apellatsioonides esitatud taotluste rahuldamiseks. Palub jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
2. Süüdistatav taotleb täiendavate tõendite vastuvõtmist. Põhjendab apellatsioonimenetluses tõendite esitamist prokuratuurile ja kaitsjale tõendite esitamata jätmisega seonduvalt IT probleemidega. Apellatsioonikohtu istungil ei osanud süüdistatav selgitada, miks ei saanud ta enne maakohtu istungit tõendeid kaitsjale või kohtuistungil maakohtule esitada. Ringkonnakohus jättis süüdistatava poolt kohtuistungil toetatud kirjalike tõendite vastuvõtmise taotluse rahuldamata, tehes selles osas kohtuistungil protokollilise määruse. Ringkonnakohus leidis, et 12.10.2021 Viru Ringkonnaprokuratuuri määrus on kaitsja poolt kohtule esitatud ja see on kohtu poolt vastu võetud. Samuti on kohtule esitatud ja kriminaaltoimikus TÜ Kliinikumi Seksuaalvägivalla Kriisiabikeskuse teade ja psühholoog ÜK seisukoht. Nendele on maakohus oma hinnangu andnud. Kuigi kõik taotletud tõendid olid olemas ammu enne maakohtu istungit, siis ülejäänud tõendite vastuvõtmise taotlust pole kaitseaktis ega täiendavate tõendite kogumise staadiumis maakohtule esitatud . Süüdistatav pole esitanud põhjendust miks polnud tal võimalik kas siis kaitsja vahendusel või vahetult ise maakohtule kõiki tõendeid esitada, seda enam, et osa tõendeid oli ta kaitsjale juba enne kaitseakti koostamist andnud. Kolleegium ka osutab, et kriminaalmenetluses kehtib põhimõte, et kõik asjasse kuuluvad tõendid tuleb esitada esimese astme kohtumenetluses, kuid antud menetluses pole täiendavate kirjalike tõendite ega tunnistajate ja asjatundja kohtuistungile kutsumise ja nende ülekuulamise taotlust maakohtus esitatud kuigi vähimadki mõjuvad takistused süüdistataval ja kaitsjal selliste taotluste esitamiseks puudusid. Nendele ei viidata apellatsioonis ega mainitud ka kohtuistungil. Süüdistatava apellatsiooni p-s 1 esitatu ei põhjenda kohtule dokumenti de mitteesitamist. Tegemist on hilinenult esitatud põhistamata taotlusega, mistõttu ringkonnakohtu poolt rahuldamisele ei kuulu. Tuvastavad pole maakohtu poolsed vead, mis annaksid seadusliku aluse apellatsioonikohtule uute tõendite vastuvõtmiseks.
3. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja on samuti esitanud analoogse alternatiivse taotluse. 7.
4. Süüdistatav leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 1 p 8 tähenduses kuna otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Ka kaitsja on oma apellatsioonis nimetatud sättele viidanud, kuid asjakohast põhjendust pole esitanud. Kolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu lahendis nr 1-17-11182 antud ammendavale selgitusele, millisel juhul on tegemist

§ 339lg 1 p-s 8 nimetatud rikkumisega.

Nimelt on Riigikohus sedastanud, et

§ 339

lg 1 p 8 järgi kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud 6 asjaoludele. Kohtuotsuse põhi- ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus siis, kui kohtu tuvastatud asjaoludest otsuse põhiosas on selle resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega. Teisiti öeldes tuleb

§ 339

lg 1 p 8 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult

§-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust, mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus jõudnud on (nt kui isik mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü pole tõendatud). Süüdistatav on oma seisukohta sisustanud kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga mittenõustumise väidetega kui ka viidetega tõenditele, milliseid aga pole maakohtule esitatud. Samuti süüdistuse piiridest väljuva järeldusega, et tema on kannatanuks seoses laste suhtes toimepanduga kui ka viitega

§ 6sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttele.

Kolleegium leiab, et süüdistatav pole apellatsioonis eeltoodud Riigikohtu lahendis märgituga kooskõlas olevat argumentatsiooni esitanud, apellatsiooni väited kohtuotsuse põhiosa järelduste ja resolutiivosa sisulist vastuolu ei näita. Seega pole apellatsiooni alusel maakohtu poolt

§ 339

lg 1 p 8 ettenähtud rikkumist võimalik jaatada ja sellist rikkumist ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 7.2. Süüdistatav leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 12 tähenduses ehk ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

Põhjendab apellant oma seisukohta sellega, et kohus on kaitsja esitatud kaalukaid ja tähtsaid tõendeid hinnanud ebaõigesti. Selles osas kolleegium osutab, et vastavalt

§ 312

p-s 2 sätestatule peab olema kohtuotsuse põhiosas esitatud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja ka põhjendus miks kohus neid usaldusväärseks ei pea. Kohtul lasub tõendite hindamise kohustus ning a sjaolu, et apellandist süüdistatav ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei ole käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena. 7.3. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339

lg 1 p 8 ja 12 tähenduses, mistõttu nimetatud põhjusel kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele kaitsja apellatsiooni alternatiivne ja süüdistatava apellatsioonis esitatud kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotlus. Seetõttu jääb tagajärjetuks ka süüdistatava apellatsioonis esita tud taotlus anda maakohtule juhised tunnistajate kui ka asjatundja ülekuulamiseks.

1. Süüdistatav leiab, et otsus kuulub tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu. Põhjendab oma seisukohta sellega, et maakohus pole hinnanud tema taotlust ega sellele lisatud asjakohaseid, lubatud ja kaalukaid tõendeid. Kolleegium osutab, et kriminaalasja materjalide, kui ka süüdistatava poolt ringkonnakohtu istungil kinnitatu alusel on tuvastatav, et süüdistatav pole maakohtule viidatud taotlust ega ka nende lisas märgitud kõiki tõendeid esitanudki, mistõttu polegi maakohtul olnud võimalik neid hinnata. Nende hindamata jätmine pole maakohtule seega etteheidetav ega anna alust tuvastada puudulikku ja ühekülgset uurimist. Kõik kaitseaktis nimetatud tõendid on maakohtu poolt vastu võetud ja analüüsitud. Kohtuistungil on kohtuliku uurimise alguses süüdistatav kinnitanud, et kõik tõendid on maakohtule esitatud ( t.lk. 126-127). Täiendavate tõendite vastuvõtmist pole kaitsja ega süüdistatav maakohtus kohtuliku uurimise lõpetamisel taotlenud. 7
2. Maakohus on tõendite kogumi alusel tuvastanud, et Viru Maakohtu esialgse õiguskaitse määrus nr X-XX-XXXXX, millega kohustati B.N-i andma lapsed Q ja W viivitamatult üle laste isale C-le on KarS § 3311 objektiivsesse koosseisu kuuluv tsiviilasjas tehtud kohtulahend, millega kohustati isikut välja andma lapsed. Tuvastatud on, et B.N lapsi isale üle ei andnud ja kuna B.N-i suhtes on kohaldatud kolmel korral ka sunniraha, siis on täidetud kuriteo objektiivne koosseis. Maakohus on tuvastanud, et B.N oli eelnimetatud kohtulahendist ja selle täitmise kohustusest ehk laste isale üleandmise kohustusest teadlik, kuid ei täitnud seda, pannes inkrimineeritud kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. 1 Kaitsja on maakohtu järeldust, et B.N-i käitumises esinevad KarS § 331 ettenähtud objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning koosseis on täidetud, apellatsioonis korranud, kuid pole järeldusele vastuväiteid esitanud. Ka süüdistatav pole koosseisu täidetuse osas vaidlust tõstatanud, mistõttu koosseisu tunnuste tuvastamise osas ei pea kolleegium vajalikuks põhjendust esitada.
3. Süüdistatav leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Maakohus oleks pidanud kohaldama KarS § 29 sätteid. Kaitsja leiab apellatsioonis, et esineb KarS § 30 ettenähtud õigusvastasust välistav asjaolu, kohustuste kollisioon. Mõlemad apellandid põhjendavad oma seisukohta sellega, et süüdistatav ei täitnud tsiviilasjas tehtud lahendit lähtuvalt oma laste huvidest ja nende väärkohtlemise vastu kaitsmise kohustusest. Analoogne kaitseversioon on kõlanud ka maakohtus ja kohus on õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist kaalunud ja jõudnud järeldusele, et need puuduvad. Sellekohase põhjenduse on kohus ka otsuses esitanud. Kolleegium viitab Riigikohtu lahendis 3-1-1-77-14 sedastatule, et kohustuste kollisoon ( KarS § 30) on hädaseisundi (KarS § 29) eriliik. Kui omavahel kollideeruvad tegutsemis- ja tegevusetuskohustus, tuleb kohaldada hädaseisundi eeskirju. Vaidlustatud kriminaalasjas on tegemist kahe kohustusega, millest üks on kohustus tegutseda s.o täita kohtulahendit ja teine kohustus kaitsta lapsi, mis antud juhul seisneb tegevusetuses, isale laste üle andmata jätmises. Järelikult on tegemist tegevusetus- ja tegevuskohustuste kollisooniga, mistõttu tuleb B.N-i vastutus lahendada KarS § 29 sätestatu alusel. Nii nagu maakohus on juba otsuses märkinud tähendab hädaolukord ohtu õigushüvele ehk vaidlustatud juhul hädaolukorra jaatamiseks peab tõendatud olema, et laste isa C on lastele ohtlik, et on tõsine põhjus karta, et ta oma lapsi väärkohtleb. Maakohtule esitatud tõendite pinnalt kohtul sellekohast veendumust ei tekkinud. Seejuures on kohus analüüsinud kõiki kohtule esitatud tõendeid. Kaitsja on apellatsioonis kohtu järeldusi ja süüdistatava poolt antud ütlusi korranud ja leidnud, et kohus on alusetult jätnud süüdistatava ütlustega arvestamata ja eelistanud C ütlusi. Psühholoog ÜK seisukoht on usaldusväärne tõend ja kinnitab süüdistatava ütlusi ja seab kahtluse alla C kohtuistungil antud ütlused. Esmalt peab kolleegium vajalikuks osutada, et

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks asjatundja ütlus.

Maakohtule ei ole kaitseaktis ega täiendavate tõendite voorus esitatud taotlust ÜK kui asjatundja ülekuulamiseks. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus pole põhjendanud psühholoogi seisukoha tõendikogumist välja jätmist. Nimelt on maakohus andnud hinnangu psühholoog ÜK poolt

1. septembril 2021 koostatud seisukohale otsuse leheküljel 11 ja esitatud apellatsioonides pole maakohtu põhjendusi kummutavaid asjakohaseid argumente esitatud. Kolleegiumi hinnangul väide, et tegemist on tunnustatud ja kauaaegse psühholoogiga kohtu põhjendusi kahtluse alla ei 8 sea ega lükka ka ümber. Siinkohal kolleegium nõustub maakohtu kriitikaga psühholoogi poolt pädevuse ületamise osas. Nimelt puudub psühholoogil pädevus anda hinnangut kohtulahendite seaduslikkusele, mida aga antud juhul seisukoht sisaldab. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et psühholoogi seisukoht põhineb suures osas süüdistatava väidetel ja muuhulgas ka süüdistatava poolt tehtud videol, mille tegemise asjaolud pole kontrollitavad. Selgusetuks jääb ka millistele tõendusmaterjalidele psühholoog viitab, kuivõrd mingeid tõendeid pole seisukohale lisatud ega neid ka dokumendis piisavalt avatud. Laste vestluse juures on psühholoog jällegi viidanud laste ema poolt tehtud videole. Selgusetuks jäävad väärkohtlemise ajalised raamid, seda enam, et lapsed ei ole isa juures olnud ega temaga üldse kohtunud vestlusele eelneva aasta jooksul. Kolleegium jagab maakohtu kahtlusi kas 3 aastane laps suudab mäletada ja adekvaatselt edasi anda aasta taguseid sündmusi, seda enam, et siis oli ta vaid 2 aastane. Kolleegium leiab, et apellatsioonide väited ei too kaasa psühholoogi seisukohale maakohtust erineva hinnangu andmist ja nõustudes maakohtu järeldusega eelnimetatud tõendi tõendikogumist väljajätmise osas pole alust seda hinnata süüdistatava ütlusi kinnitavana. Siinkohal kolleegium osutab, et tunnistajana ülekuulatud lastekaitsespetsialisti HL ( t.lk.133-138) ütluste kohaselt on ta korduvalt kohtunud Q ja W-ga ning ka C-ga. On teinud mitmeid kodukülastusi ja on käinud ka lasteaias ja viimane kohtumine oli istungile eelneval kuul. Isa ja laste vahelises suhtluses ei olnud midagi sellist, mis oleks teinud tähelepanelikuks. On vestelnud lastega ka eraldi. Lapsed hoolivad isast. Nad räägivad kogu aeg isa kodust ja sellest mida nad seal teevad. Seega on lapsed ka lastekaitsespetsialistile rääkinud isaga koos olemisest ja suhtlemisest, kuid pole teinud ühtegi viidet nende suhtes isa poolt vägivalla kasutamisele või väärkohtlemisele või isa kartmisele või mis iganes asjaoludele, mis oleksid lastekaitse spetsialistil tekitanud kartust isa poolt laste ohustamise osas. Ka on tunnistaja kinnitanud, et tema poolt on koostatud Viru-Nigula vallavalitsuse vastus ( t.lk. 22-27), kus on täpsemalt ära näidatud aastatel 2018- 2019 kohtumised ja suhtlus nii süüdistatavaga kui lastega ja ka C-ga. Eelnimetatud tõend on maakohtu poolt vastu võetud ja arvestatud. Selles kokkuvõtvalt avaldatu kohaselt on eestkosteasutused omavahelises koostöös jõudnud veendumusele, et B.N tegutseb tahtlikult, teadlikult ja süsteemselt laste huve kahjustades, manipuleerides lastega, raskendades teise vanemaga suhtlust. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse lühikokkuvõtet on maakohus hinnanud ja pole käsitanud seda asjakohasena, mistõttu jätnud tõendina arvestamata ja kolleegium leiab, et ka sellise järelduse ekslikkuse osas pole apellatsioonides sisulisi põhjendusi esitatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõendist nähtuvalt on kokkuvõtte koostamise aluseks süüdistatava poolt tehtud video, mille seaduslikkus pole kontrollitav ja süüdistatava selgitus, mistõttu ei saa olla C poolt tütre väärkohtlemist kinnitavaks objektiivseks tõendiks. Kaitsja poolt esitatud 12.10.2021 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise määrus on samuti maakohtu poolt analüüsitud ja leitud, et tegemist ei ole tähtsust omava tõendiga. Kolleegium, võttes aluseks määruse sisu, leiab, et vaid esitatud uute tõendite kontrollimise põhjusel kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise fakt ei kinnita iseenesest kuriteoteates avaldatu tegelikkusele vastavust. Kaitsja poolt on esitatud ka Türi vallavalitsuse poolt tehtud ettekirjutus-hoiatus abivajavate laste kaitseks ( t.lk. 108-113), millega kohustati B.N-i tegema koostööd lastekaitsespetsialistiga ja Tallinna Halduskohtu otsus ( t.lk. 114-124), millega haldusakt tühistati põhjusel, et on rikutud põhjendamiskohustust ja kaebaja õigust olla ära kuulatud. Nimetatud tõendid ei kinnita B.N-i ütlusi laste isa vägivaldsusest. Eeltoodu alusel kolleegium leiab, et süüdistatava apellatsioonis esitatud väide sellest, et juba kaitsja poolt esitatud tõendid kinnitavad C poolt laste väärkohtlemist ja B.N-i hädaseisundit, on ekslik. 9 Maakohus on süüdistatava ütluste ebausaldusväärsusele hinnangu andmisel tuginenud ka asjaolule, et B.N on korduvalt esitanud erinevaid kuriteoteateid, kuid enamus neist pole viinud menetluse alustamiseni või on küll alustatud, kuid on lõpetatud kriminaalmenetluse aluse, kuriteokoosseisu puudumise tõttu ( t.lk. 17-21). Samuti ütluste vastuolule tema poolt esitatud kuriteoteates märgituga kui ka tunnistaja HL-le avaldatuga sellest, et 2018 aastal kinnitas B.N, et neil on C-ga kõik hästi ja ka tema poja Sga on C-l väga hea läbisaamine. Kolleegium leiab, et apellatsioonide väidete alusel pole põhjendatud muuta süüdistatava ja C ütlustele maakohtu poolt antud hinnangut. Maakohus on otsuses analüüsinud ka tsiviilasjas nr 1-18-17842 tehtud lahendeid, kus on erineva astme kohtud juba kontrollinud B.N-i väiteid C vägivaldsusest ning jõudnud järeldusele, et isa vägivaldne käitumine pole tõendamist leidnud ( t.lk. 28-76). Kohtud on jõudnud järeldusele, et laste viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse andmine laste isale on põhjendatud ja laste huvides. Seejuures on kohus tuginenud ka kohtule esitatud ViruNigula vallavalitsuse seisukohtadele, millede kohaselt ei ole C poolne tegevus lapsi kahjustav, küll aga on B.N tegevus laste psüühikat kahjustav ja lapsi traumeeriv ning laste vaimset tervist ohustav ( t.lk. 14-15). Kohus on oma järelduste kujunemisel aluseks võtnud ka tunnistaja U kohtuistungil antud ütlused ( t.lk. 138-140) sellest, et 2019 aastal oli B.N-il valmidus kohtu poolt määratud suhtluskorda täita ja siis mingist vägivallast juttu ei olnud. Samuti Türi vallavalitsuse vastuse sellest, et Viru Maakohtu
2. augusti 2019 aasta esialgse õiguskaitse määrust B.N täitis ning andis lapsed isale üle. Kolleegium jagab maakohtu järeldust, et selline käitumine ei viita sellele, et B.N-il oli tegelik kartus laste tervise pärast ja veendumus isa vägivaldsusest, kuigi selleks ajaks oli ta juba esitanud korduvaid kuriteoteateid C suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks. Samuti on kohus tõendite, eelkõige Viru Maakohtu määruse X-XX-XXXXX alusel õigustatult tuvastanud, et süüdistatav ei kartnud lapsi isale üle anda vaid tema sooviks oli talle sobiliku ja soovikohase suhtluskorra loomine. Kuna kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata, oli kohus õigustatud analüüsima ka B.N-i käitumist eelneva te elukaaslaste ja laste isadega. Ka nemad pole aastaid oma lapsi näinud, on olnud pikad kohtumenetlused ja kokkuleppeid lastega suhtlemise osas pole süüdistatavaga olnud võimalik saavutada. Ka eelmiste laste isadele laste üleandmisest keeldumisel on B.N toonud põhjendamatult ettekäändeks laste isade vägivaldsuse. Samuti nähtub kriminaalasja materjalidest, so tunnistaja HL ütlustest ja Viru-Nigula vallavalitsuse 15.04.2021 vastusest ( t.lk. 22-27), et 26.
3. 2018 kui oli alanud C-ga menetlused laste hooldusõiguse üle, tõi süüdistatav oma vanema tütre L lastekaitsespetsialisti poole selgitusega, et C oli lapse suhtes vägivaldne. Ema juuresolekul vuristas laps oma loo ette, kuid rohkem sellest rääkida ei soovinud. Samas 02.11.2018 kui lastekaitsespetsialist rääkis L-ga eraldi, ema juuresolekuta, siis lapse sooviks oli hoopis C juures elada kuna seal on elada parem. Selline lapse suhtumine andis spetsialistile aluse arvamuseks, et laps ei kartnud C ning tekitasid kahtluse eelneval kohtumisel vuristatud jutu tõele vastavuses. Samuti peab kolleegium vajalikuks osutada, et maakohus on lugenud tuvastatuks ja seda pole apellatsioonides ümber lükatud, et B.N ka C-ga laste suhtluskorra kindlakstegemisel ja mõlema lapsevanema poolt laste kasvatamise kohustuse täitmise tagamisel 10 vallalavalitsuse lastekaitsespetsialistidega koostööd ei teinud, kokkulepitud kohtumistele ei ilmunud. Seega on B.N eiranud ka laste kaitsmiseks ja abi saamiseks võimalust kasutada lastekaitse valdkonnas eksisteerivaid seaduslikke meetmeid, mistõttu ka sellel põhjusel hädaseisundi rakendamisest rääkida ei saa. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendatud järeldusega, et kohtule esitatud asjakohased ja usaldusväärsed tõendid ei anna alust tuvastada B.N-il hädaseisundit ega ka eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus. Kolleegium jagab maakohtu veendumust, et B.N-il hädaseisundi tekkeks vajalik oht, siis C poolt laste tervise ja kehalise puutumatuse ohustamine pole tõendamist leidnud. B.N-il oli võimalik abi saada, kuid ta ei ras koostööd nii lastekaitsetöötajatega, keeldus ka ohvriabi spetsialisti nõustamisest, mistõttu hädakaitse olukorrast alust rääkida pole. Samuti ei ole alust jaatada eksimust olukorra hindamisel kuivõrd esitatud usaldusväärsete tõendite alusel tehtud maakohtu järeldus, et C vägivaldne käitumine laste suhtes on välja mõeldud B.N-i poolt selleks, et laste hooldusõigusega seotud küsimused otsustatakse tema kasuks, pole apellatsioonide väidetega ümber lükatud.
4. Süüdistatav on leidnud, et kohus jättis ebaõigesti rakendamata in dubio pro reo põhimõtte. Kohtul pidanuks olemasoleva tõendikogumi objektiivse ja igakülgse analüüsimise põhjal tekkima mõistlikult põhjendatud kahtlus süüdistusversioonis. Riigikohus on otsuses nr 1-20-1301 sedastanud, et põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Samuti on Riigikohus korduvalt toonitanud ( vt Riigikohtu lahendit nr 1-18-86), et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Maakohus on vahetult uuritud tõendeid hinnanud kogumis ja analüüsinud ka esitatud kaitseversioone ning jõudnud järeldusele, et õigusvastasust välistavad asjaolud pole tuvastatavad. Maakohtul ei tekkinud tõendite kogumi alusel põhjendatud kahtlust süüdistusversiooni paikapidavusest. Maakohtule pole esitatud asjakohaseid ja usaldusväärseid tõendeid mis haakuksid kaitseversioonidega, mistõttu pole maakohtule alust ette heita

§ 7lg 3 kohaldamata jätmist.

12. Süüdistatav leiab, et maakohus on rikkunud

§ 3051lg-s 1 ettenähtud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

Seejuures on süüdistatav esitanud katke kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandest. Enamat põhjendust pole apellatsioonis esitatud. Kolleegium leiab, et vaid seaduse selgituse esitamine, sidumata seda kohtuotsusega ja viitamata ühelegi otsuses tehtud veale, ei anna alust menetlusnormi rikkumise tuvastamiseks. Kolleegium ka märgib, et maakohus on oma seisukohti piisava selgusega põhjendanud, mistõttu põhjendamiskohustuse rikkumine pole sedastatav.

1. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et esitatud apellatsioonide alusel pole tuvastatavad kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse 11 tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Samuti pole tuvastatav tõendite ühekülgne ja puudulik hindamine ega ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, milledega oleks kaasnenud ebaseadusliku otsuse tegemine. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu otsuse tühistamise ja B.N-i õigeksmõistva otsuse tegemise aluseid.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1 ,§ 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 10.

novembri 2021 otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 15. Määratud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Taotlustes on menetlustoimingutena ja nendele kulutatud aja osas märgitud kohtuotsuse analüüs ja RK otsustega tutvumine 50 minutit, summaks 45 eurot, apellatsiooni koostamine 75 minutit, summaks 68 eurot. Osalemine kohtuistungil planeeritult 60 minutit, summaks 54 eurot, tasu sõidule kulutatud aja eest 20.00 eurot ja sõidukulud 15.90 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt märgitud kohtuistungist osavõtule eelnevad menetlustoimingud on hinnatavad vajalikena ja nendele kulutatud aega saab lugeda mõistlikuks, kuid Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arv estamise aluste ja maksmise korra § 1 lg 4 kohaselt kuulub korrigeerimisele kaitsja poolt kohtuistungist osavõtu eest taotletud tasu. Nimelt kestis kohtuistung protokolli kohaselt 30 minutit, mitte 1 tund nagu kaitsja on planeeritud ajana märkinud. Seega kuulub kohtuistungil viibimise eest hüvitamisele 27 eurot. Muus osas kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele.

§ 185

lg 2 esimese lause kohaselt jääb apellatsioonimenetluse kulu isiku kanda, kelle huvides esitatud apellatsioon jääb rahuldamata . Seega jääb apellatsioonimenetluse kulu summas 211,08 eurot ( sh. käibemaks 35,18 eurot) süüdistatava B.N-i kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 12