Obsah (13)

§ 113§ 396§ 76§ 100§ 101§ 108§ 402§ 406§ 4062§ 94§ 403§ 4034§ 4035

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 29. august 2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-147516 Tsiviilasi OMEGA INVEST OÜ hagi X vastu

§ 113lg 1 teiseses lauses sätestatud määras põhivõlgnevuse tasumiseni.

Kostja vastuväited

1. Kohus toimetas hagi ja hagi täpsustuse kostjale kätte isiklikult kättetoimetamisportaali Käpo kaudu. Kostja hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohtu põhjendused
2. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras 09.06.2025 määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist.
3. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg
4. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. 3
5. Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele alternatiivse nõude osas.
6. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7. Kohus juhindub antud asja lahendamisel

§ 396

lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

1. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingust nr S235837950 tuleneva põhivõla 300 eurot, intressi 32,13 eurot, sissenõudmiskulud 5,92 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 147,16 eurot ja alates 24.09.2024 edasiulatuva viivise 0,09% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
2. Hagiavaldusest nähtub, et krediidiandja Omaraha OÜ ja kostja sõlmisid 16.01.2023 laenulepingu nr S235837950, mille alusel sai kostja laenu 300 eurot, millest arvestati maha tagatisfondi tasu 8,25 eurot, lepingutasu 3 eurot ja ülekande tasu 0,50 eurot (dtl 198-215). Kostja ei ole laenu saamisele vastuväiteid esitanud. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Vastavalt laenulepingu punktile 5 oli kostjal kohustus laen vastavalt graafikule (dtl 229) tagasi maksta. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt ei ole kostja laenulepingu kehtivuse ajal tagasimakseid teinud. Pärast laenulepingu ülesütlemist tasus kostja kokku 27,08 eurot, mis arvestati sissenõudmiskulude katteks. Krediidiandja ütles laenulepingu nr S235837950 üles 29.05.2023 ja loovutas nõuded hagejale (dtl 216-217). Kostja ülesütlemisele ega nõude loovutamisele vastuväiteid esitanud ei ole. 14. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2022 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31%.

§ 406

2 4 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 15,31% = 45,93%. Kostjale 16.01.2023 laenulepingu nr S235837950 alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 47,9% (dtl 202), mis ületas laenude väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Kuivõrd lepingujärgne krediidikulukuse määr ületab Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, on leping tühine

406 2 lg 1 alusel krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

§ 4062

lg-s 3 on sätestatud, et kui tarbijakrediidileping on

4062 lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94lõikes 1 sätestatud suuruses.

Eeltoodust tulenevalt saab hageja nõue kuuluda rahuldamisele üksnes algse laenugraafiku järgi kuni otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud põhinõude ja seadusjärgse intressi ulatuses (

§ 406² lg 3) 15.

Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui krediidikulukuse määr ei oleks käesoleval juhul ületanud piirmäära, siis ei ole hageja järginud kohtu hinnangul ka vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Samas ei vabaneks kostja ka sel juhul viivise maksmise kohustusest. 15.1 Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 15.2 Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld.

§ 4034

lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama.

§ 403

4 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034

lg 13).

§ 4035

lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. 5 15.3 Hagiav aldusest, kohtunõude vastusest ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll laenulepingu osas oli ebapiisav. Hageja selgituse kohaselt enne kostjale laenu väljastamist teostas krediidiandja kostja krediidivõimelisuse hindamiseks erinevaid toiminguid. Krediidiandja on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil küsinud teavet kostjalt endalt ja teinud kostja poolt öeldud andmete kontrollimiseks täiendavad päringud kolmandate isikute poolt peetavatesse andmekogudesse. Laenu andmiseks tehti päring AS-ile Creditinfo Eesti ja OÜ-le Krediidiregister, mille andmetel kostjal kehtivad maksehäired puudusid. Kostja krediidivõime hindamiseks analüüsis krediidiandja kostja pangakonto väljavõtte alusel kostja sissetulekuid ja kohustusi ning võrdles neid kostja poolt taotlusel esitatud andmetega. Kostja märkis taotlusel enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 2400 eurot, majapidamiskuludeks 300 eurot ja finantskohustusteks 300 eurot. Keskmise igakuise sissetuleku kontrollimiseks analüüsiti kostja arvelduskonto väljavõtet ja saadi sissetulekuks 1824 eurot. Kohustustena arvestati igakuiste kohustustena kontoväljavõttel 974 eurot ja igakuist majapidamiskulu 300 eurot, st kokku arvestas kostja kohustustena 1274 eurot. Krediidiandja tuvastas saadud andmete tulemusel, et kostja on maksevõimeline, kuna kostjal oli piisav sissetulek ning sissetuleku ja kohustuste vahe oli piisav laenu sõlmimiseks. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (

§ 403

4 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kohus selgitab, et ainuüksi kostjalt pangakonto väljavõtte küsimine ei ole piisav, vaid seda tuleb ka reaalselt analüüsida. Esiteks jääb kohtule arusaamatuks, kuidas krediidiandja luges kostja igakuiseks kohustuseks 974 eurot. Kohtule nähtub, et kostja on esitanud enda pangakonto väljavõtte ajavahemikul 01.07.2022-16.01.2023. Nimetatud väljavõttest nähtub, et juulis maksis kostja tagasi erinevaid laene summas 1267,45 eurot, lisaks eraisikule tagasi 1750 eurot; augustis maksis kostja tagasi erinevaid laene summas 1321,59 eurot; septembris maksis kostja tagasi erinevaid laene summas 1054,26 eurot, lisaks eraisikule tagasi 1725 eurot, oktoobris maksis kostja tagasi erinevaid laene summas 1457,90 eurot, lisaks eraisikutele 850 eurot, novembris maksis kostja tagasi erinevaid laene summas 1750,77 eurot, lisaks eraisikule 1900 eurot. Samuti nähtub konto väljavõttelt, et kostja võttis pidevalt laene juurde ning sai ka eraisikutelt 6 ülekandeid (dtl 259-285). Esitatud kontoväljavõte annab alust arvata, et kostjal olid majanduslikud raskused ning ta üritas olemasolevaid kohustusi täita uute laenukohustuste võtmisega. Kohus on seisukohal, et kostja jaoks võis ka väiksem kuumakse (käesoleval juhul laenulepingu nr S235837950 alusel 32,70 eurot kuus) olla maksevõimet ületav, kui kostja kõik muud kohustused kokku igakuiselt olid suuremad, kui tema sissetulek. Samuti oleks pidanud krediidiandjale olema ohumärk ka varasemad laenude võtmised. Antud juhul võib arvata, et kostja näol on tegemist isikuga, kes on jäänud oma laenuga n.ö laenuorjusesse. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid kogumis ei oleks saanud krediidiandja jõuda

§ 4034lg 6 tähenduses järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 4034

lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 403

4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud.

1. Hageja on esitanud alternatiivse nõude juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja taotleb laenulepingu nr S235837950 alusel põhivõla tasumist summas 291,17 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise tasumist summas 24,89 eurot ja edasiulatuvat seadusjärgset viivist alates 24.09.2024 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
2. Kuivõrd hageja on kohtule esitanud alternatiivse nõude ja kuna kohus on eelnevalt leidnud, et leping on tühine

4062 lg 1 alusel krediidikulukuse määra suuruse tõttu, siis saab hageja nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja viivise tasumist. Kuna õigust kohaldab kohus, siis ei ole kohtu hinnangul oluline, et hageja on esitanud alternatiivse nõude tuginedes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise sätetele. Seega tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suures summas hageja kostjale laenu andis ja kui suure summa on kostja lepingu alusel tagasi maksnud.

1. Kostjale on tehtud lepingu nr S235837950 alusel laenu väljamakse 318,25 eurot (s.o laenusummast 330 eurot arvestati vastavalt laenulepingule maha tagatisfondi tasu 8,25 eurot, lepingutasu 3 eurot ja ülekande tasu 0,50 eurot). Kostja on tasunud hagejale kokku 27,08 eurot. Seega tuleb kostjal tagasi maksta 291,17 eurot (318,25-27,08).
2. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõutavaks muutunud viivise summas 24,89 eurot ja alates 24.09.2024 edasiulatuva viivise seadusjärgses määras. Hageja nõuab kostjalt viivist ajavahemiku 16.01.2024-23.09.2024 eest summas 24,89 eurot

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on 7 põhjendatud kostjalt välja mõista viivis alates 24.09.2024

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

20. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 291,17 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 24,89 eurot ja edasiulatuv viivis alates 24.09.2024

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud 21. Ts

MS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

1. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista riigilõivu summas 175 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot, lepingulise esindaja kulu 595 eurot ning viivise menetluskuludelt. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna asjas tasutud riigilõiv 175 eurot. TsMS § 4842 järgi maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kuluks on seega 20 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja taotleb õigusabikulude kindlaksmääramist ja väljamõistmist tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta) alljärgnevas koosseisus: 1) hagi koostamine 3 tundi ja 30 minutit. Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et hageja menetluskulud esindajakulule on põhjendatud. Kohtu hinnangul vastab tööaeg hageja poolt esitatud menetlusdokumentide sisule ja mahule ning on seeläbi põhjendatud ja vajalik. Hageja esindaja ühe töötunni hind on 170 eurot käibemaksuta. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Seejuures on Riigikohus pidanud mõistlikuks tunnihinnaks 193,20 eurot (RKHKo 03.03.2015, 3-3-1-82-14, p 28), 205,58 eurot käibemaksuta (RKTKo 18.05.2022, 2-21-1824, p 13) ja ka 295 eurot käibemaksuta (RKTKo 28.05.2024, 2-18-8743, p 16). Riigikohus on rõhutanud ka, et 8 lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (3-2-1-115-14, p 14). Kohus leiab, et arvestades tsiviilasja keerukust, materjale ja menetluse käiku ning arvestades asjaoluga, et hagejat esindab lepingulise esindajana vandeadvokaat kui kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja, tuleb asuda seisukohale, et õigusteenust tunnihinnaga 170 eurot saab pidada põhjendatuks. Kohus määrab hageja menetluskulude suuruseks kokku 790 eurot (riigilõiv, maksekäsu kiirmenetluse kulu ja esindajakulu), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
2. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 9