← Eesti

2-24-5406/21

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-24-5406 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. november
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Kalev Saare ja Margit Vutt Kohtuasi Argo Raidi hagi väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i Alexela kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 1357 eurot 31 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Argo Raid AS-i Alexela vastu võlgnevuse Kostja AS Alexela, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kadri Michelson Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RIIGIKOHUS OTSUSTAB
  5. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
  6. mai
  7. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-24-5406 muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
  8. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
  9. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud AS-i Alexela kanda.
  10. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Argo Raid (hageja) esitas
  12. aprillil 2024 Tartu Maakohtule AS-i Alexela (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista alusetult enammakstud 1091 eurot 3 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 129 eurot 9 senti ja põhinõudelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
  13. a kodutarbija maagaasi tähtajatu müügilepingu, mille alusel ostis hageja kostjalt maagaasi oma kodusele aadressile alates
  14. juunist 2017 kuni lepingu 2-24-5406 lõppemiseni. Müügilepingu osaks olid kostja välja töötatud tüüptingimused. Alates
  15. jaanuarist 2020 muutsid pooled müügilepingut ning kehtima hakkasid uued tüüptingimused. Nii esialgu sõlmitud lepingu kui ka hiljem muudetud lepingu tüüptingimuste kohaselt pidi maagaasi ühikuhind püsima kokkulepitud hinnaperioodi kestel muutumatuna. Hageja pidi tarbitud maagaasi eest tasuma kuuarvete alusel. Hageja avastas
  16. a jaanuari- ja veebruarikuu arvetega tutvudes, et kostja on maagaasi ühikuhinda ühepoolselt tõstnud. Kuna hageja oli maagaasi eest tasumiseks sõlminud pangas maksete otsekorralduslepingu ning avastas kõrgema ühikuhinna alles siis, kui maksed olid juba kostjale üle kantud, ei olnud hagejal võimalik jätta makseid tegemata ega neid tagasi kutsuda. Hageja võttis kostjaga ühendust ning kostja klienditeenindusest selgitati, et hagejat teavitati hinnamuudatusest
  17. a oktoobrikuu tarbimise eest esitatud arvel, mis saadeti hagejale e-kirjaga ning samuti e-arvena panka. Hageja on seisukohal, et teavitust ei edastatud talle viisil, millest ta tarbijana oleks pidanud aru saama, et kostja soovib maagaasi ühikuhinda tõsta. Teave hinnamuudatuse kohta oli lisatud üksnes väikeses kirjas arve lõppu. Lisaks ei ole hageja teavitust õigel ajal kätte saanud. Kuigi alates
  18. jaanuarist 2020 kehtivate tüüptingimuste p-de 2.8 ja 7.1 kohaselt võis kostja hagejat teavitada lepingumuudatustest ka teenuse eest esitataval arvel, on sellised tüüptingimused tarbijat ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 35 mõttes. Arve on raamatupidamislik algdokument, mille eesmärk on kajastada ja tõendada majandustehingu sisu, mistõttu ei saanud hagejale olla arusaadav, et kostja hakkab arvega muutma nendevahelist õigussuhet. Sellest tulenevalt leiab hageja, et ta on tasunud tarbitud maagaasi eest rohkem, kui oleks lepingu kohaselt pidanud, ning tal on õigus nõuda kostjalt enammakstu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel.
  19. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul ei saanud arvel hinnamuudatusest teavitamine olla hagejale üllatav, kuna selline praktika toimis poolte vahel juba alates müügilepingu sõlmimisest
  20. a. Kuigi varem ei kasutanud kostja oma õigust hinnaperioodi lõppedes ühikuhinda tõsta, on oluline, et järgmisel hinnaperioodil kehtiv ühikuhind oli alati märgitud hagejale esitatud arvetele.
  21. a oktoobrikuu tarbimise eest esitati hagejale arve
  22. novembril
  23. Sarnaselt lepingu varasemale perioodile sisaldus ka selles arves teatis järgmisel hinnaperioodil kehtima hakkava maagaasi ühikuhinna kohta. Kostja on seisukohal, et arvel hinnamuudatusest teavitamine on lisaks pooltevahelisele varasemale praktikale kooskõlas ka müügilepingu tüüptingimuste ja seadusega. Alates
  24. a-st kehtinud tüüptingimuste p 3.3 andis kostjale õiguse muuta ühepoolselt järgmiseks hinnaperioodiks kehtivat ühikuhinda, teatades sellest tarbijale vähemalt 30 päeva enne järgmise hinnaperioodi algust. Samasisuline regulatsioon sisaldus alates
  25. jaanuarist 2020 kehtivate tüüptingimuste p-des 2.8 ja 7.
  26. Kui alates
  27. a-st kehtinud tüüptingimuste p 3.3 kohaselt pidi teavitus olema tehtud kirjalikus, kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis, siis alates
  28. a-st kehtivate tüüptingimuste p 7.1 kohaselt edastati teated kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, sh teenuse eest esitataval arvel.
  29. novembril 2022 hagejale saadetud arve, mis sisaldas teatist hinnamuudatuse kohta, edastati hagejale 55 päeva enne järgmise hinnaperioodi ehk uue kalendriaasta algust. Arve edastati hagejale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tema valitud viisil tema poolt teatavaks tehtud e-posti aadressile. Lepingu kohaselt ei saanud hagejal tekkida ootust, et üheks hinnaperioodiks kokkulepitud ühikuhind püsib ka igal järgneval hinnaperioodil muutumatuna. Maksete otsekorralduslepingu sõlmimine on mugavusteenus, mis ei vabasta hagejat kohustusest tutvuda talle esitatud arvetega. 2

(6)2-24-5406
  1. Tartu Maakohus jättis
  2. veebruari
  3. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et müügilepingu tüüptingimustes ette nähtud 30-päevane hinnamuudatusest etteteatamise tähtaeg ja teatamise viis on kooskõlas seadusega. Maagaasiseaduse (MGS) § 101 lg 9 kohaselt edastab müüja tarbijale vähemalt 30 päeva enne lepingutingimuste, sh hindade ja tariifide muutmist sellekohase teate. Maagaasiseadusest tuleneb, et maagaasi müügilepingule kehtib vormivabadus. Sarnaselt sätestavad elektrituruseaduse (ELTS) § 89 lg-d 4 ja 5 müüjale kohustuse teavitada tarbijat lepingumuudatustest koos talle esitatava arvega vähemalt 30 päeva enne kavandatava muudatuse jõustumist. Maakohtu hinnangul oli hinnamuudatuse teatis arvel ka piisavalt nähtav ja arusaadav. Maakohus luges Riigikohtu varasemale praktikale tuginedes teatise hagejale kättetoimetatuks ühe nädala möödudes selle saabumisest hageja meiliserverisse. Kuivõrd hageja hinnamuudatusele 30-päevase tähtaja jooksul vastu ei vaielnud, oli kostjal maakohtu hinnangul õigus lugeda müügileping uutel tingimustel sõlmituks. Seega ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Maakohus nõustus seejuures kostja seisukohaga, et maksete otsekorralduslepingu sõlmimine on mugavusteenus, mis ei vabastanud hagejat kohustusest arvetega tutvuda, et nende kohta õigel ajal vastuväiteid esitada.
  4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja jäi kaebuses oma varasema seisukoha juurde, et arvel märgitud teave hinnamuudatuse kohta ei olnud piisavalt selge ega arusaadav, et tarbija oleks saanud mõista selle sisu. Maakohus ei ole otsuse tegemisel piisaval määral arvesse võtnud tarbijakaitse regulatsiooni põhimõtteid. Lisaks ei ole hageja hinnangul kostja suutnud tõendada, et hageja on teavituse kätte saanud. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja ekslikult leidnud, et teavituse saab lugeda õigel ajal kättesaaduks.
  5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  7. mai
  8. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda ning otsustas, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi jõustumist. Ringkonnakohus leidis, et alates
  9. a-st kehtinud tüüptingimustega muudeti oluliselt lepingumuudatustest teavitamise korda, kuna müügilepingusse lisati mh võimalus muuta lepingut arvega. Ringkonnakohus hindas omal algatusel alates
  10. a-st kehtivate tüüptingimuste p-de 2.8 ja 7.1 kehtivust ning leidis, et tüüptingimustes sisalduv osa, mille kohaselt võib kostja teavitada tarbijaid lepingumuudatustest teenuse eest esitataval arvel, on üllatav VÕS § 37 lg 3 mõttes, mistõttu ei ole see saanud lepingu osaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa mõistlik tarbija ette näha, et lepingutingimuste muutmisest saab teda teavitada lihtsalt teenuse eest esitataval arvel. Tarbijalt ei saa eeldada kuuarvete uurimist. Üllatav on hinnamuudatustest teavitamine arvel ka siis, kui e-kirjas, millega arve edastatakse, on viidatud lepingumuudatusele ja arves sisalduvale lepingut puudutavale olulisele teabele. 3
(6)2-24-5406 Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda tühist tüüptingimust kehtivaks ka asjaolu, et arvetega hinnaperioodi hinnamuudatustest teavitamine toimis poolte vahel juba alates lepingu sõlmimisest, kuna tarbija nõustumust lepingumuudatustega ei saa järeldada üksnes sellest, et varem ei ole ta vastuväiteid esitanud. Kuigi 30-päevane etteteatamistähtaeg on kooskõlas MGS § 101 lg-ga 9 ning maagaasi müügilepingule kehtib vormivabadus, ei ole maakohus arvestanud, et sellele laieneb ka tüüptingimuste tarbijat kaitsev regulatsioon. Eelnevast tulenevalt leidis ringkonnakohus, et
  1. a jaanuari- ja veebruarikuus kehtis müügilepingu kohaselt maagaasile sama ühikuhind nagu eelmisel hinnaperioodil, millest tulenevalt on hagejal õigus nõuda enammakstu tagastamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt palub kostja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja on seisukohal, et ringkonnakohus väljus oluliselt oma pädevuse piiridest, kui kontrollis omaalgatuslikult, kas tüüptingimus on saanud lepingu osaks VÕS § 37 lg 3 alusel. Samuti on ringkonnakohus eksinud oluliselt materiaalõiguse kohaldamisel, leides, et tüüptingimus, mis ei ole saanud lepingu osaks, on tühine. Kostja leiab, et tarbija teavitamine hinnamuudatusest arvel on kooskõlas seaduse ja tarbijavaidluste komisjoni praktikaga. Vastupidise järelduse kohaselt oleks ELTS § 89 lg 5 vastuolus tarbijakaitse regulatsiooniga. E-kirjaga edastatavatel arvetel hinnamuudatustest teavitamine ei ole ebaharilik, vaid kauplejate tavapraktika. Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusalune tüüptingimus ei ole saanud müügilepingu osaks, on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, jättes käsitlemata kostja esitatud tõendid ja väited selle kohta, et teatis hinnamuudatusest on hagejale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis edastatud ning hageja on selle kätte saanud. Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta pooltevahelise aastatepikkuse praktika, millest tulenevalt tuli hageja vaikimist ja arvete tasumist tõlgendada hinnamuudatusele antud nõustumusena.
  3. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse õiguslikke põhjendusi.
  5. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas pooltevahelise maagaasi müügilepingu tüüptingimuste p-de 2.8 ja 7.1 see osa, mille kohaselt võib kostja teavitada tarbijaid lepingumuudatustest teenuse eest esitataval arvel, on saanud müügilepingu osaks või mitte. Täpsemalt vaidlevad pooled selle üle, kas viidatud lepingutingimus on niivõrd ebatavaline, et seda saab pidada üllatuslikuks VÕS § 37 lg 3 mõttes. Pooled ei vaidle selle üle, et viidatud lepingutingimus on VÕS § 35 mõttes tüüptingimus, millele kostja VÕS § 37 lg 1 järgi enne lepingu sõlmimist selgelt viitas ning mille sisust oli hagejal võimalus teada saada. 4
(6)2-24-5406
  1. Tüüptingimuste kohaldatavuse ja kehtivuse hindamiseks tuleb esmalt analüüsida, kas vaidlusalune lepingutingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes ning kas see on tüüptingimusena saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes. Seejärel, kui on tuvastatud, et tüüptingimus on saanud lepingu osaks, saab edasi hinnata, kas tingimus on kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi. Kõiki eeltoodud asjaolusid peavad kohtud hindama omal algatusel (vt RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 52; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-150-14, p 14; RKTKo 26.11.2014, 3-2-1-112-14, p 14). Seega oli ringkonnakohtul õigus omal algatusel kontrollida tüüptingimuse lepingu osaks saamist VÕS § 37 lg 3 alusel, arvestades, et pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusalune lepingutingimus on tüüptingimus, millele kostja oli enne lepingu sõlmimist selgelt viidanud ja mille sisust oli hagejal võimalik teada saada. Küll aga on õige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, leides, et tüüptingimus, mis ei ole VÕS § 37 lg 3 alusel saanud lepingu osaks, on tühine (ringkonnakohtu otsuse p 10). VÕS § 37 alusel hindab kohus üksnes seda, kas tüüptingimus on saanud lepingu osaks. Lepingu osaks saanud tüüptingimuse kehtivust kontrollitakse VÕS §-de 42–44 alusel. Küsimust tüüptingimuse tühisusest ei teki, kui tingimus ei ole VÕS § 37 alusel lepingu osaks saanud. Siiski ei ole tegemist sellise eksimusega, mis oleks kaasa toonud lõppjäreldustes ebaõige otsuse, mistõttu jätab Riigikohus kassatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muudab ja täiendab ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi (TsMS § 692 lg 2).
  2. Ringkonnakohus kohaldas hagi rahuldamisel õigesti VÕS § 37 lg-t 3, mille kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Viidatud säte välistab tüüptingimuse saamise lepingu osaks kahel juhul: kui tüüptingimus on sedavõrd ebatavaline, et teine lepingupool ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata (üllatuslik tüüptingimus), või kui tüüptingimus on sedavõrd arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes mõista (arusaamatu tüüptingimus) (vt RKTKo 18.06.2007, 3-2-1-76-07, p 20). Ringkonnakohus leidis, et viidatud lepingutingimus on selline, et hageja ei võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes müügilepingust oodata, st tegemist on üllatusliku tüüptingimusega.
  3. Lepingu osaks saavad olla üksnes mõistlikult ootuspärase sisuga tüüptingimused. Seega tuleb tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates selgitada VÕS § 7 abil välja see, kas samas olukorras heas usus tegutseva keskmise mõistliku lepingupoole jaoks oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii lepingu olemust ja eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid asjaolusid (vt RKTKo 18.06.2007, 3-2-1-76-07, p 21). Selleks, et võtta seisukoht tüüptingimuse üllatuslikkuse kohta, tuleb hinnata, mida sai keskmine lepingupool lepingust mõistlikult oodata, milles tüüptingimuses kokku lepiti ning kas lepingupoole mõistlike ootuste ja tüüptingimuse sisu erinevus on niivõrd suur, et pidada tingimust üllatuslikuks VÕS § 37 lg 3 tähenduses. Arvestades kodutarbija maagaasi tähtajatu müügilepingu olemust ja eesmärki, sai keskmine mõistlik tarbija oodata, et maagaasi ühikuhind püsib muutumatuna vähemalt ühe hinnaperioodi kestel. Tarbija ei saanud oodata, et maagaasi ühikuhind kehtib muutumatuna ka igal järgneval hinnaperioodil ehk kogu tähtajatu müügilepingu kehtimise ajal. Samas ei olnud kohtute tuvastatud asjaoludel lepingu olemusest ja eesmärgist tulenevalt sama ühikuhinna kehtimine mitmel järjestikusel hinnaperioodil ka välistatud. Igal juhul sai keskmine mõistlik tarbija oodata, et kui kaupleja otsustab ühikuhinda alates järgmisest hinnaperioodist tõsta, teavitatakse teda sellest ning talle antakse võimalus uue ühikuhinnaga nõustuda või leping lõpetada. Kuna ühikuhinna muutmine oli kaupleja õigus, mitte 5
(6)2-24-5406 kohustus, ei saanud tarbija aga eeldada, et kaupleja teeb igal juhul iga hinnaperioodi lõpus teavituse hinnamuudatuse kohta. Müügilepingu tüüptingimuste p-d 2.8 ja 7.1 nägid ette, et kauplejal on õigus järgmiseks hinnaperioodiks hinda muuta, teavitades sellest tarbijat kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, sh teenuse eest esitataval arvel, vähemalt 30 kalendripäeva enne järgmise hinnaperioodi algust. Seega tuleb anda hinnang, kas olukorras, kus keskmine mõistlik tarbija ei saanud lepingust oodata, et kaupleja teda igal juhul iga hinnaperioodi lõpus teavitab järgmisel hinnaperioodil kehtivast ühikuhinnast, on hinnamuudatusest arvel teavitamine sedavõrd ebaharilik, et lugeda tüüptingimus üllatuslikuks VÕS § 37 lg 3 mõttes. Riigikohtu hinnangul ei pidanud tarbija müügilepingut sõlmides eeldama, et kaupleja võib teda lepingumuudatustest teavitada ka juba tarbitud maagaasi eest esitataval arvel. Arve eesmärk on kajastada ja tõendada tarbitud maagaasi kogust ja maksumust konkreetsel ajavahemikul. Seetõttu ei saa tarbija mõistlikult eeldada, et tarbitud maagaasi eest esitatud arve sisaldab ka lepingut puudutavaid muid teateid, sh teavitust lepingumuudatuse kohta. Lisaks, olukorras, kus tarbijal ei ole lepingust tulenevat mõistlikku ootust, et iga hinnaperioodi lõpus järgmise hinnaperioodi ühikuhind üle kinnitatakse, ei saa tarbijalt oodata, et ta kõiki hinnaperioodi lõpus saabunud arveid uuriks, et tuvastada võimalikud teavitused lepingumuudatuste kohta. Lepingumuudatustest tuleb teatada selliselt, et keskmisele mõistlikule tarbijale oleks arusaadav, et kaupleja soovib lepingutingimusi muuta.
  1. Eeltoodust tulenevalt rahuldas ringkonnakohus hagi põhjendatult, leides, et selline tüüptingimus, mille kohaselt võib kostja teavitada tarbijaid lepingumuudatustest teenuse eest esitataval arvel, on heas usus tegutsevale mõistlikule tarbijale sedavõrd ootamatu ja ebaharilik, et seda ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda maagaasi müügilepingu osaks. Kuivõrd kohtud on tuvastanud, et teavitus hinnamuudatuse kohta edastati hagejale üksnes arvel ja seda ei saa eelnevast tulenevalt pidada selliseks teavitamisviisiks, millest hageja tarbijana oleks pidanud aru saama, et kaupleja soovib lepingutingimusi muuta, ei ole kostja hagejat muudatusest nõuetekohaselt teavitanud.
  2. Muus osas järgib Riigikohus ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 689 lg 5). Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib Riigikohus, et maagaasiseadus ei sisalda sätteid, mis näeksid maagaasi müüjale ette võimaluse teavitada tarbijat lepingutingimuste muutmisest koos talle esitatava arvega. Mis puudutab kassatsioonkaebuse väiteid pooltevahelise varasema praktika kohta, siis pooltevaheliseks praktikaks VÕS § 23 lg 1 p 2 tähenduses saab kujuneda selline lepingupoolte käitumine, mida mõlemad pooled teavad ja tunnustavad ning millest nad ühtemoodi aru saavad. Väljakujunenud praktikaks ei saa lugeda olukorda, kus käitumisreeglite kujundamine ei ole olnud lepingupoolte teadlik tegevus.
  3. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna Riigikohus jätab muutmata ringkonnakohtu otsuse, millega kohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda ning otsustas, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi jõustumist, määrab menetluskulude rahalise suuruse kõigis kolmes kohtuastmes TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks maakohus.
  4. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kaebuselt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.