← Eesti

2-24-109238/15

Obsah (18)§ 179§ 401§ 402§ 82§ 101§ 108§ 4062§ 406§ 4034§ 403§ 416§ 113§ 164§ 165§ 166§ 170§ 171§ 172

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 6. oktoober 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 179lg 1).

Kostjalt ei ole küsitud ning kostja ei ole andnud nõusolekut krediidiandjaga sõlmitud lepingus krediidiandja asendamiseks hagejaga. Kuna krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingu ülevõtmist hageja poolt pole toimunud, siis ei ole lepingust tulenevad krediidiandja õigused ja kohustused hagejale üle läinud ning hagejal puudub õigus heita kostjale ette lepingust tulenevate kohustuste rikkumist ja nõuda kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

  1. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
  2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei 3

(10)nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. 5.

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

  1. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i LHV Finance ja kostja vahel 11.12.2019 sõlmitud väikelaenulepingu nr 2759906 (dtl 38–43). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 530 eurot, millest arvutati laenusaaja nõusolekul maha lepingutasu 29,90 eurot (dtl 38). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 26 osamakset, kuumakse suurusega 26,31 eurot, sh esimene ja viimane osamakse suurusega 26,32 eurot (dtl 39). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
  2. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas

§ 4062

lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.

  1. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14–15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 34,12% aastas (dtl 38, 40). Lepingu kohaselt oli lepingutasu 29,90 eurot, intressimäär 23,90% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 26 osamaksega (dtl 38). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
  2. juulil ja
  3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 11.12.2019 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 19,37% (kohaldus alates 01.07.2019 kuni 31.12.2019 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 58,11%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 34,11%. 4

(10)Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

§ 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 8. 11.12.2019 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses.

Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 9.1.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Hageja tugineb hagis sellele, et krediidiandja ei järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 71). Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 10. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega. Hageja on menetluses tuginenud sellele, et leping ei lõppenud ülesütlemisega (dtl 71). Kostja leiab, et leping öeldi kehtivalt üles. 10.1.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus 5

(10)peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. 10.

  1. Väikelaenulepingu maksegraafiku kohaselt tuli kostjal tasuda ajavahemikul 10.01.2020– 10.02.2022 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja ühekordne lepingutasu 29,90 eurot. Hageja tõi välja, et kostja jäi viivitusse põhiosa osamaksetega alates 10.11.2020 osamaksest (dtl 33). Perioodil 10.01.2020–10.11.2020 tuli kostjal tasuda põhiosamakseid kokku summas 191,67 eurot. Kostja tasus enne lepingu ülesütlemise hoiatuse saamist (s.o enne 14.01.2021) 285,52 eurot (dtl 33). Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja lepingutasu ning arvestades, et
  2. aastal oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise ajal, s.o 14.01.2021 ja lepingu ülesütlemise ajal, s.o 29.01.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et väikelaenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Laenulepingu viimase osamakse tähtpäev oli maksegraafiku järgi 10.02.
  2. Seega lõppes leping alates 11.02.2022 (dtl 39). Lepingus on krediidisumma väljamaksmise kohta sätestatud järgmine: krediidisumma, millest on laenusaaja nõusolekul maha arvestatud lepingutasu, makstakse välja ühes osas laenusaaja arvelduskontole (dtl 38). Seega nähtub lepingust, et laenusummast 530 eurost arvutati maha lepingutasu 29,90 eurot ja kostja pangakontole kanti 500,10 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid 285,52 eurot (dtl 33). Kohus arvestab kostja tasutud 285,52 eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 414,06 eurot (500,10-285,52=214,58 eurot). Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 214,58 eurot väljamõistmiseks kostjalt. Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel

§ 4034

lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja

§ 4034lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel lepingutasu maksmist. 2019– 2022. aastatel oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%. 11. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lepingu lõppemisest, s.o alates 11.02.2022 kuni 24.04.2024 eest 54,48 eurot.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni 6

(10)kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja viivisenõue on tervikuna esitatud

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja viivisenõue perioodi 11.02.2022–24.04.2024 eest on põhjendatud 47,82 euro ulatuses, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab. Hageja viivisenõue jääb eeltoodu perioodi osas rahuldamata 6,66 euro ulatuses (54,48-47,82). Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (214,58 eurot) tasumata osalt

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 25.04.2024 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõude suurus.

  1. Vastuseks kostja vastuväidetele märgib kohus järgmist. 12.
  2. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Arvestades, et kostja tasus põhiosa katteks 285,52 eurot, s.o lepingujärgsed põhiosamaksed kuni
  3. aprillini. Seega varaseim osamakse, mida põhivõlgnevuse koosseisus on nõutud (10.04.2021 osamakse tasumata 8,01 euro ulatuses), muutus sissenõutavaks 10.04.
  4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded oleks aegunud 01.01.
  5. Käesolevas asjas esitati maksekäsu kiirmenetluse avaldus 08.03.
  6. Tulenevalt TsMS § 486 lg 2 kiirmenetluse üleminekul hagimenetluseks loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Kohus asub seisukohale, et hageja nõuded üheski osas aegunud ei ole. 12.
  7. Kostja tugineb sellele, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud ühtegi lepingut, mille täitmise rikkumist saaks kostjale ette heita. Leping, mille hageja kohtule esitas on sõlmitud kostja ja krediidiandja vahel. Lepingust tulenevate nõuete õiguste ja kohustuste kolmandale isikule üle andmiseks on vajalik ka teise lepingupoole nõusolek (

§ 179lg 1).

Kostjalt ei ole andnud nõusolekut krediidiandjaga sõlmitud lepingus krediidiandja asendamiseks hagejaga. Hageja on tuginenud sellele, et krediidiandja loovutas nõuded hagejale. Hageja on esitanud selle kohta kohtule ka krediidiandja poolt väljastatud tõendi (dtl 55, 56), millest nähtub, et krediidiandja loovutas 29.01.2021 väikelaenulepingust nr 2759906 tulenevad nõuded hagejale. Kohus märgib, et

§ 164

lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.

§ 164

lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 165kohaselt võib 7

(10)loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletud.

§ 166lg-s 1 sätestatakse nõude loovutamise piirangud.

Riigikohus on selgitanud, et nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele. Samuti on Riigikohus osutanud sellele, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole.

§ 170

järgi, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

§ 171

lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada.

§ 172

kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud (RKTKo 29.11.2017, 2-16-13381/26, p 11). Kohus leiab, et krediidiandja on väikelaenulepingust nr 2759906 tulenevad nõuded kehtivalt hagejale loovutanud ja hiljemalt koos hagiavaldusega sai kostja kätte tõendi nõuete loovutamise kohta. Kostja on viidanud

§-le 179, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Kohus märgib, et käesolevalt ei ole tegemist lepingu ülevõtmisega ja hageja ei ole sellele ka tuginenud. Käesolevalt on hageja nõuded saanud loovutamise teel. Kostja eeltoodud vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

  1. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (08.03.2024) oli hagihinnaks 325,51 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 285,70 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 87,8% ulatuses ning jättis rahuldamata 12,2% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 87,8% ulatuses kostja kanda ja 12,2% ulatuses hageja kanda.
  2. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. 14.
  3. Hagilt hinnaga 325,51 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 100 eurot. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Hageja on tasunud riigilõivu 40 eurot ettenähtust enam. Hagejal on võimalik esitada kohtule avaldus riigilõivu tagastamiseks enam tasutud osas. Kostjalt ei ole põhjendatud enam tasutud osas riigilõivu väljamõistmine hageja kasuks. Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 87,8% ulatuses kostja 8

(10)kanda ja 12,2% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv 87,8 eurot. 14.
  1. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 427 eurot (sh käibemaks, dtl 74). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9). Hageja lepingulisel esindajal kulus dokumentide komplekteerimisele ja analüüsile 1,5 tundi ning hagiavalduse koostamisele ja esitamisele 2 tundi. Kohus leiab, et nimetatud toimingutele kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja sisu (hagi sisuline pikkus 3,5 lk, esitatud tõendite maht üle 20 lk). Tegemist ei ole keskmisest keerukama ega mahukama tsiviilasjaga. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 122 eurot (sh käibemaks). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 122 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja lepinguline esindaja vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele). Hageja märkis hagis, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Arvestades, et hageja tegi menetluses toiminguid 3,5 tunni ulatuses, siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 427 eurot (sh käibemaks). Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot on põhjendatud lepingulise esindaja tasu (ilma käibemaksuta). 14.
  2. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 547 eurot, sealhulgas riigilõiv 100 eurot, lepingulise esindaja kulu 427 eurot (sh käibemaks) ja lepingulise esindaja kulu 20 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 87,8% ulatuses kostja kanda ja 12,2% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 480,27 eurot, s.o riigilõiv 87,8 eurot ja lepingulise esindaja kulu 392,47 eurot. 9
(10)Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 547 eurot, kuid kohus rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 392,47 euro ulatuses, siis jääb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 66,73 euro osas. 14.4. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 15. Ts

MS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.