Obsah (8)

§ 137§ 119§ 116§ 120§ 118§ 145§ 123§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 25.06.2025, Tallinn Kohtuasja number Kohtuasi 2-23-

) § 137 lg 3 järgi lapse viibimiskoha määramise (ja tervise- ning haridusküsimustes) ainuhooldusõigus just sellele vanemale, sh kirjeldada ja põhistada enda vaimset ja majanduslikku valmisolekut lapsi kasvatada, hingelist seotust kummagi lapsega ja senist pühendumist kummalegi lapsele, laste tulevasi elamis- ja haridustingimusi, laste sidemeid ja suhtluse tihedust lähedaste ja sõpradega mõlemas riigis ning ka laste keeleoskust ja kultuurilist seotust, tuues asjaolud võimaluse korral esile kummagi lapsega seoses eraldi. Lisaks palus ringkonnakohus vanematel esile tuua, kuidas on toiminud laste elukorraldus laste vahelduva elukoha puhul ja kas see võiks nii jääda ka edaspidi, sh kas vanemad suudavad korralda laste elu, kui lapsed elavad vahelduvalt kummagi vanema juures, ning kas ja milline on selle mõju kummalegi lapsele. 19 2-23-5814

1. Ema 14.05.2025 vastuse kohaselt on praegu esmaseks küsimuseks, kas ema saab lastega Prantsusmaale kolida, et tagada pojale parimad ravivõimalused ning seeläbi ka parem elumus. Ema eesmärk ei ole hiljem Prantsusmaa siseselt poja elukohta vahetada, mistõttu võib vanemate vaidlus olla lahendatav ka emale ühekordse otsustusõiguse andmise teel. Samas, isa käitumismustreid teades võib ta asuda ema kiusama ja jätta lapsed emale tagastamata, mistõttu võib siiski vajalik olla vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine viibimiskoha määramise küsimuses ja selles osas emale ainuhooldusõiguse andmine. Laste hariduse ja tervise küsimustes oleks samuti võimalik kaaluda emale ühekordse otsustusõiguse andmist kooli või ravikoha valiku küsimuses, kuid isa senine käitumine näitab, et sel juhul võib hiljem siiski probleeme tekkida, nt kui poja terviseküsimustes on vaja teha kiireloomulisi otsuseid, isal avaneb võimalus ema piiramiseks, isa ei anna nõusolekut mõne laste huviringi osas, lapsed peavad minema algkoolist põhikooli jne. Kokkuvõttes ei pruugi ühekordse otsustusõiguse andmisega piirdumine olla vanemate vahelisi pidevaid probleeme ja suuri vahemaid arvestades piisav ja laste huvides. Emal on parem vaimne ja majanduslik valmisolek lapsi kasvatada. Ema on vaimselt ja emotsionaalselt stabiilne, empaatiavõimeline ning laste vajadustele keskenduv vanem. Tal on tugev sotsiaalne tugivõrgustik ja peresidemed Prantsusmaal ning toetav töökeskkond. Ta on end harinud teaduspõhise laste kasvatuse valdkonnas, osaleb aktiivselt laste haridusasutuste kogukondades ning on avatud koostööle spetsialistide ja haridustöötajatega. Tulenevalt aastatepikkusest kogemusest esmaabis ja riskijuhtimises, oskab ta säilitada rahu ka keerulistes meditsiinilistes olukordades, mis on oluline poja haigust arvestades. Uus töökoht annab talle ka keskmisest kõrgema majandusliku valmisoleku laste kasvatamisel (tema brutopalk on 75 500 eurot aastas). Ema saab laste vajaduste toetamiseks oma tööd paindlikult korraldada, sh saab ta võtta lapsehoolduspuhkust, töökoormust vähendada ja teha kaugtööd kodust Prantsusmaal. Emal on Prantsusmaal FFF’s oma maja ning Eestis lahusvarana korter ja ühisvarana isa praegune elukoht XXXs. Ema tasub ka suurema osa lastega seotud kuludest, sh kõik kulud Prantsusmaal ning Prantsusmaa ja Eesti vahel reisimise kulud, kuid ka suurema osa laste eralasteaia kuludest Eestis. Prantsusmaal töötamine võimaldab emal säilitada ka poja tervisekindlustuse ja seega ravi võimaluse Prantsusmaal. Samal ajal ei ole teada, millistest vahenditest elab isa, kes enam tööl ei käi. Lapsed räägivad nii eesti kui ka prantsuse keelt ning on Prantsusmaa kooliga väga hästi kohanenud, mida kinnitab kooli direktori vastus emale. Lastel on Prantsusmaal tekkinud stabiilsed sotsiaalsed sidemed, nad tunnevad end seal turvaliselt ning on motiveeritud õppima. Ema toetab laste kakskeelsust ja seda, et nad saavad tulevikus ise valida, kumma riigi kodanikud nad soovivad olla. Ema on edendanud mõlema lapsega vastastikust usaldust ja lähedussidet ning on lastele pühendunud. Lapsed tunnevad end ema juuresolekul stressirohkete meditsiiniliste toimingute tegemisel turvalisemalt. Tütar on väga avatud suhtleja ning nad mõistavad emaga üksteist ka mitteverbaalselt. Kuigi poeg armastab enda isa ja naudib temaga koos veedetud aega, on ta siiski emasse äärmiselt kiindunud. Ema seab esikohale laste emotsionaalsed vajadused, olles nende jaoks kohal, pöörates neile tähelepanu ning pakkudes neile keskkonda, kus nad tunnevad end turvaliselt, kuulduna ja toetatuna. Ema tegeles varem poja terviseprobleemidega üksi, sest isa ei soovinud neid mõista. Ema pühendumus tähendab ka tuleviku planeerimist ning vaimset ja logistilist ettevalmistust juhuks, kui poja tervis järsult halveneb. Poja arstiabi jaoks peaks olema paigas kõige tõhusam plaan, sest poeg ei parane kunagi ja perel ei ole teist võimalust asju korda teha. 20 2-23-5814 Prantsusmaal on koolivaheaegu kokku 16 nädalat viiel perioodil, s.o suvel kaheksa nädalat ning oktoobris, jõuludel, veebruaris ja aprillis üks nädal, mis võimaldab säilitada lastele regulaarse kontakti isa ja teiste Eestis elavate sugulastega ning eesti keelega ja Eesti kultuuriga, samuti saaks isa veeta lastega Prantsusmaal aega laste kooliajal. Emal on plaan müüa FFF’s asuv linnamaja maha ning osta või ehitada piirkonda eramu, kus lastele oleks tagatud kõik kõige paremad elamistingimused. Pojal oleks Prantsusmaal juurdepääs kogu meditsiinilisele- ja arengutoele, mida ta võib vajada. Ema tagaks lastele ka juurdepääsu nende lemmikhuvidele. Lapsed jätkaksid õpinguid väikses, 64 õpilasega YYY’i riigikoolis, kus on lastele tagatud individuaalne tähelepanu ja erinevad arendustegevused. Lastel on Prantsusmaal tugev tugivõrgustik ning nad on lähedased seal elavate pereliikmetega, eriti vanaisaga, kellega nad veedavad kõik kolmapäevad. Neil on seal ka palju sõpru. Eestis on nende tugivõrgustik piiratud isapoolse vanaemaga. Laste vahelduv elukorraldus Eesti ja Prantsusmaa vahel on vastuvõetav vaid ajutise lahendusena menetluse ajal, ent pikaajaliselt ei ole see laste huvides ega ka praktiliselt teostatav.
2. Isa vastuse kohaselt seisneb vanemate vaheline vaidlus peamiselt selles, kas lapsed peaksid elama Eestis või Prantsusmaal, ning selle küsimuse lahendamisega langevad ära vaidlused teistes hooldusõiguse küsimustes. Seetõttu võib piisata ka ühele vanemale laste elukoha määramise küsimuses otsustusõiguse andmisest ja see otsustusõigus tuleks anda isale, kuid ka vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel viibimiskoha määramise küsimuses tuleks ainuhooldusõigus anda isale. Laste huvides on säilitada ennekõike stabiilne elukeskkond, turvalisus ja mõlema vanema hoolitsus nii suures ulatuses kui võimalik ning need huvid on enim kaitstud isa otsuste tulemusel, ning isa jääb selles osas maakohtu menetluses esitatu juurde. Isa rõhutab veelkord, et vanemad kohtusid Eestis ja otsustasid lapsed siin ühiselt üles kasvatada ning lapsed on alati Eestis elanud, kus neil on ka vajalik sotsiaal- ja tugivõrgustik. Isal ei ole Prantsusmaaga sellist seost ja võimalusi Prantsusmaal toimetulekuks nagu emal on Eestiga ja Eestis. Isal on olemas majanduslik valmisolek ja võimekus laste eest hoolitsemiseks ning ta suudab tagada lastele kõik eluks vajaliku, kui lapsed on temaga. Samas ei ole tal võimalik lubada endale ja lastele igakuist reisimist, eksklusiivset eluviisi, erakoole, mitut kodu erinevates riikides jne, mis oleks vajalik siis, kui laste elukoha üle otsustaks ema. Seetõttu katkeks isa suhtlus lastega senisel kujul. Isa on seadnud kõigis otsustes esikohale laste huvid, tal on lastega väga lähedane suhe, ta on olnud pühendunud laste eest hoolitsemisele ning tal on vaimne ja majanduslik valmisolek lapsi kasvatada. Isa on alati elus esikohale seadnud lapsed ja pere, seades töö ja eneseteostuse teisejärgusliseks. Ta vähendas pärast tütre sündi oma töökoormust, et veeta rohkem aega perega, ning ei läinud vahetult enne poja sündi toimunud koondamist kohe uuele tööle, vaid tegeles kodus lastega. Ka ajal, mil isa töötas piloodina Taanis, reisis ta eranditult kõigil vabadel päevadel ja puhkuste ajal koju Eestisse ning veetis aega lastega. Kuna maakohtu määratud ajutine suhtluskord ei sobinud isa töögraafikuga, otsustas ta oma senisest tööst loobuda ja omandada uue eriala, mis võimaldaks tal olla laste jaoks iga päev olemas. Isa õpib XXX IT süsteemide arendamise erialal, mille lõpetanud teenivad tavaliselt 2–4 kordset Eesti keskmist palka. Isa kogutud säästud võimaldavad tal karjääripöörde ellu viia. Isa saab ka välja teenitud aastate pensioni, tasemeõppes osalemise toetust ning dividenditulu investeeringutelt. Isa elamistingimused tagavad lastele vajaliku hoole ja stabiilsuse ka tulevikus. Eestis on laste jaoks olemas mõlemad vanemad ja seeläbi säilib paremini ka seos mõlema riigi keele ja kultuuriga. Prantsusmaa väikelinnas FFF’s ei ole miskit, mis toetaks sidet eesti keele ja Eesti kultuuriga. 21 2-23-5814 Prantsusmaale kolimine oli ema vaba ja teadlik karjääri esikohale seadev valik, mistõttu ei saa tema elu- ja töökohta Prantsusmaal tuua ettekäändeks laste eraldamisest nende harjumuspärasest keskkonnast. Laste huvides ei ole vahelduv elukoht ja regulaarne reisimine kahe riigi vahel. Senine reisimine on olnud lastele koormav ning häirib liigselt laste igapäeva elu, õppetööd, suhteid sõpradega, üritustel osalemist ning spordi- ja huvitegevustega tegelemise võimalusi. Sellises vanuses lapsed vajavad stabiilsust ega peaks pidevalt kohanema ning neil ei peaks olema elukohta ja kooli korraga kahes riigis. Pojale märtsis 2025 tehtud vereproovi järgi on tema kasvajamarkerid kerkinud üle normi, mis näitab negatiivset muutust poja tervises alates tihedamast reisimisest. Isa ei kavatse kunagi osaleda laste pidevas kahe riigi vahet reisimises.
3. Ringkonnakohus kuulas 02.06.2025 lapsed XXX eralasteaias ära. Poeg oli ärakuulamisel pigem vaoshoitud ja kidakeelne. Temaga joonistamise käigus peetud vestluse kokkuvõttena saab järeldada, et ta tunneb end Eestis paremini kui Prantsusmaal, kuid emotsionaalselt on talle lähedasem ema (kui saab haiget, soovib emaga olla). Tütar oli ärakuulamisel avatud ja jutukas. Temaga joonistamise käigus peetud vestlusest selgus, et talle väga meeldib elada Prantsusmaal, samuti oli tema emotsionaalselt lähedasem emaga. Mõlema lapse avaldatust jäi mulje, et kummalgi ei ole Eestis ega Prantsusmaal väga häid sõpru ei lasteaias ega ka mujal (tütar nimetas siiski Eestis kodu juures ühte head sõpra). Pojale meeldis rohkem Eesti lasteaed. Tütrele meeldis Prantsusmaal, sest seal käib ta juba eelkoolis ja õpib. Prantsusmaa vanavanemate kohta ei osanud kumbki midagi öelda, küll aga rääkisid nad Eesti vanaemast ja vanaisast (üksikutest seikadest koos nendega). Kumbki ei avaldanud, et talle oleks Eesti ja Prantsusmaa vahel liikumine seni väsitav olnud. Tütar oli väga huvitatud vanemate probleemile lahenduse leidmisest ning talle meeldiks elada Prantsusmaal, sh oli ta nõus, et isa käib külas. Poeg ei väljendanud selget eelistust oma elukorralduse osas, kuid poja vastustest ja kehakeelest võis välja lugeda, et talle on väga oluline olla isaga koos ja teha temaga kõike koos. Laste omavahelised suhted näisid olevad tavapärased õe-venna lähedased suhted, kuid tütar avaldas soovi olla vahepeal kummagi vanemaga üksi (mitte alati koos vennaga).
4. Ringkonnakohus kuulas vanemad 02.06.2025 Tallinna Ringkonnakohtus ära (toimikusse lisatud ärakuulamise protokoll). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ema määruskaebus ja isa vastumääruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ning maakohtu määrus tühistada isa vastuavalduse rahuldamata jätmise osas laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks (määruse resolutsiooni p 2) ja osaliselt suhtluskorra kindlaksmääramise osas (määruse resolutsiooni p-d 5.7 ja 5.8). Ringkonnakohus saab teha selles osas uue määruse, millega rahuldab isa vastuavalduse laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks ja annab isale ainuotsustusõiguse laste Prantsusmaale kolimise küsimuses, samuti muudab lastega välisriiki reisimise ning pojaga tema terviseuuringute ja -kontrolli eesmärgil Prantsusmaale reisimise korraldust. Muus osas ei ole alust maakohtu määrust muuta.
6. Kolleegium võtab TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 esimese lause alusel tõenditena vastu ema määruskaebusele lisad (dtl-d 1517–1527), isa vastumääruskaebuse lisad (dtl-d 2364– 2367), isa 18.02.2025 seisukoha lisad (dtl-d 2190 – 2914), isa 14.05.2025 seisukoha lisa (dtl 22 2-23-5814 2285–2289), ema
7. ja 15.05.2025 seisukoha lisad (dtl-d 2303–2306, 2310–2311) ning ema 30.05.2025 seisukoha lisa (dtl-d 2348–2349).
8. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ema vaidlustab maakohtu määrust tema ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja suhtluskorra määramise avalduse rahuldamata jätmise ning isa suhtluskorra määramise avalduse rahuldamise osas, isa aga tema vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja osaliselt maakohtu määratud suhtluskorra osas. Sisuliselt vaidlustavad seega vanemad maakohtu määrust tervikuna, mistõttu kontrollib ringkonnakohus selle seaduslikkust ja põhjendatust terves ulatuses.
9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus lähtunud ekslikult sellest, et vanemad on suutnud ühiselt lahendada laste elukoha küsimuse, ning on menetlusõiguse norme rikkudes lähtunud vaid ema avalduse ja isa vastuavalduse taotluste sõnastusest ja lahendanud neid hooldusõigust puudutavas osas

§ 137

lg 1 alusel, hindamata, kas vanemate erimeelsuse oleks võimalik lahendada

§ 119alusel.

Kolleegium on seiskohal, et vanemate erimeelsus laste Prantsusmaale kolimise küsimuses on lahendatav

§ 119alusel.

27.1. Kolleegium selgitab, et vanematel on

§ 116lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab

§ 116

lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem

§ 120lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad

§ 118

lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui

§ 145

lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137

) kaudu (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24; RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p-d 13 ja 14). Kui kohtule esitatakse

§-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus esmalt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (

§ 123, Ts

MS § 477 lg 5).

§ 119

kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud. Ühe vanema lapsega välisriiki elama asumise soov võib olenevalt asjaoludest ja avalduse eesmärgist anda alust nii ühele vanemale lapse elukoha määramise küsimuse otsustamiseks ühekordse otsustusõiguse andmiseks

§ 119

alusel kui ka 23 2-23-5814 vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise küsimuses

§ 137lg 1 alusel.

Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada arvamust. Arvestada tuleb ka seda, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (RKTKm 19.02.2020, 2-18-15686, p 18; RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-15915, p-d 25–27; RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19; RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15). 27.2. Mõlemad vanemad on esitanud kohtule avalduse

§ 137

alusel ning ema on taotlenud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist laste viibimiskoha määramise, tervise- ja haridusküsimustes ning isa laste viibimiskoha määramise küsimuses. Vanemate vahelised erimeelsused lastega seotud küsimustes on võrsunud sellest, et ema soovib kolida lastega Prantsusmaale, põhjendades seda eelkõige poja sündroomi arvestades talle parima jälgimise ja parima võimaliku ravi tagamisega. Isa hinnangul ei ole poja tervislik seisund praegu selline, et see tingiks vajaduse asuda Prantsusmaale elama, ning laste huvides on säilitada harjumuspärane keskkond ja mõlema vanema võrdne hoolitsus, mis on tagatud Eestis elades. Mõlemad vanemad on vastuses ringkonnakohtu 06.05.2025 kohtunõudele möönnud, et vanemate erimeelsused võivad olla lahendatavad ühele vanemale kolimise otsustamiseks ühekordse otsustusõiguse andmisega. Isa leiab, et sellega langevad ära vaidlused ka teistes küsimustes, kuid ema arvates oleks vajalik talle ka laste kooli- ja ravikoha valiku küsimuses ühekordse otsutusõiguse andmine. Samas leiab ema, et otsutusõiguse andmisest ei pruugi piisata, sest isa senine käitumine annab alust arvata, et isa võib siiski tulevikus hakata probleeme tekitama ning otsuste ühine vastuvõtmine võib olla takistatud. 27.

1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et vanemad suudavad lahendada laste edasise elukoha küsimuse ühiselt, kuivõrd vanemad on selles küsimuses täiesti vastandlikel seisukohtadel – ema leiab, et lapsed peaksid kolima Prantsusmaale ning isa leiab, et nad peaksid jätkama Eestis elamist – ja nad ei ole suutnud selles küsimuses sisuliselt alates
2. a suvest kokkuleppele jõuda (vt ema 01.06.2022 sõnum isale, dtl 573; vanemate 27.08.2022 vestluse väljavõte, dtl 81 jj; vanemate 25.01.2023 vestluse väljavõte, dtl 602 ning vanemate menetlusdokumendid siinses menetluses). Ringkonnakohtule ei jäänud seejuures 02.06.2025 toimunud vanemate ärakuulamisel muljet, et nad suudaksid selle küsimuses üksmeelele jõuda ka edaspidi. Jättes välja selgitamata, milles täpselt seisnevad vanemate erimeelsused, ning käsitades vanemate avaldusi üksnes ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avaldusena ja jättes need avaldused rahuldamata, jättis maakohus vanemate vahel tekkinud erimeelsused sisulise lahenduseta. 27.
3. Kolleegiumile ei nähtu asja materjalidest, et vanemate vahel oleks selliseid erimeelsusi laste viibimiskoha määramise küsimuses, mis tingiks selles küsimuses nende ühise hooldusõiguse täieliku lõpetamise või ka selle lõpetamise üksnes laste 24 2-23-5814 elukoha määramise ja/või välisriiki reisimise küsimuses, ning vastavas osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise. Nagu eespool märgitud, on vanemate erimeelsused laste elukoha, kuid paljuski ka lastega välisriiki reisimise küsimuses võrsunud ema soovist kolida lastega Prantsusmaale, kuid see on küsimus, mille saab lahendada ka kolimise küsimuses ühekordse otsustusõiguse andmisega ühele vanemale ning välisriiki reisimise küsimuses suhtluskorra määramisega. Kui on selge, kas lapsed elavad edaspidi Eestis või Prantsusmaal, ei ole kolleegiumil alust arvata, et vanematel oleks vaidlusi nende täpsema elukoha osas Prantsusmaal või Eestis, arvestades ka seda, et vanemate esitatust on aru saada, et Prantsusmaale elama asudes elaksid lapsed ema elukohas FFF’ linnas ning Eestis oleks neil maakohtu määratud suhtluskorda arvestades sisuliselt vahelduv elukoht isa ja ema juures (kumbki vanem ei ole vaielnud vastu võrdsele suhtluskorrale juhul, kui lapsed jäävad elama Eestisse). Arvestades ka seda, et mõlemal vanemal on lastega lähedane suhe ja nad suudavad ja tahavad laste eest hoolitseda ning laste huvid ei tingi praegu ulatuslikema muudatuste tegemist vanemate ühises hooldusõiguses, on põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ning vanemate erimeelsus laste elukoha üle on lahendatav ühele vanemale Prantsusmaale kolimiseks ühekordse otsustusõiguse andmise teel

§ 119alusel.

27.

1. Seejuures ei ole asjas esitatud tõendeid, mis kinnitaksid ema väidet, et isa andis talle nõusoleku lastega Prantsusmaale kolimiseks ning muutis hiljem oma meelt (vt ema 17.04.2023 avalduse p-d 1.36–1.38, dtl-d 11–12). Vanemate vahelise 23.06.2021 vestluste väljavõttest nähtub, et ajal mil ema oli pojaga Prantsusmaal haiglas, nõustus ta sellega, et vanemad elavad koos lastega Eestis (dtl 67). Ema avaldas isale 11.05.2022 soovi panna tütar Prantsusmaal lasteaeda/algkooli ajaks, mil ta on lastega ajutiselt Prantsusmaal, millega isa nõustus (dtl 571) ja andis 13.05.2022 ka nõusoleku registreerimaks tütre XXX'i kooli FFF’s (dtl 123). Ema avaldas isale aga alles 01.06.2022, et tema arvates on parim, kui lapsed elavad temaga Prantsusmaal ja reisivad 3–4 korda aastas Eestisse (dtl 573). Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et isa oleks ema vastava ettepanekuga nõustunud. Samas on vanemate juunis ja augustis 2022 toimunud vestlustest näha, et isa soovis, et ema tuleks lastega tagasi Eestisse eelnevalt kokku lepitud ajal (dtl 574), ning et isa ei ole nõus, et lapsed lähevad kooli ja elavad Prantsusmaal (dtl 81 jj).
2. Võttes arvesse nii vanemate menetlusdokumentides kui ka ringkonnakohtu korraldatud ärakuulamisel kummagi vanema esile toodud kaalutlusi, millest lähtudes nad otsustaksid laste Prantsusmaale kolimise, on kolleegiumi hinnangul laste huvides anda selle küsimuse otsustusõigus isale. 28.
3. Ema on peamise kaalutlusena, millest lähtudes ta otsustaks laste Prantsusmaale kolimise, toonud esile poja tervise, s.o pojale nii parima võimaliku jälgimise kui ka ravi tagamise, mis omakorda tingib ka tütre kolimise, et poega ja tütart teineteisest ja tütart emast ei lahutataks. Samuti on ta esile toonud, et tal ei ole Eestis võimalik leida sellist tööd, mis vastaks tema kvalifikatsioonile ning võimaldaks tal tagada endale ja lastele head elulaadi, sh tasuda poja tervisekindlustuse eest Prantsusmaal, et tagada talle seal vajalikud uuringud ja ravi. Ema on määruskaebuses vaielnud vastu maakohtu määruses toodule, nagu ta sooviks Prantsusmaale naasta seetõttu, et see on tema kodumaa ja ta on Prantsuse kodanik, rõhutades veelkord poja tervist kui primaarset kaalutlust. Ema erinevatest esialgse õiguskaitse taotlustest on võimalik aru saada, et ema peab tähtsaks ka laste sidet Prantsusmaal elavate sugulastega ja Prantsuse kultuuriga, kuid ta ei ole neid esile toonud kui kaalutlusi, millest lähtudes ta otsustaks 25 2-23-5814 laste kolimise. Isa on põhiliste kaalutlustena laste Prantsusmaale kolimise küsimuse üle otsustamisel märkinud lastele stabiilse ja harjumuspärase elukeskkonna ning mõlema vanema hoolitsuse ja maksimaalse osalemise laste elus. 28.
4. Kolleegium mõistab poja sündroomi arvestades ema suurt muret tema tervise pärast ning soovi tagada talle parim võimalik jälgimine ja ravi, kuid leiab, et praegu ei eelda see poja Prantsusmaal elamist, mistõttu ei ole sellel kaalutlusel hetkeseisuga määravat tähtsust. Pojal on diagnoositud SDS, mis on haruldane pärilik eluaegne haigus, mis pärsib mh oluliselt luuüdi normaalset talitust ning mille puhul esineb suur risk eluohtlikeks tüsistusteks, sh haigestumiseks müelodüsplastilisse sündroomi (leukeemiaeelne seisund) või ägedasse müeloidleukeemiasse. Poja raviarst Eestis dr S selgitas 04.06.2024 ärakuulamisel (dtl 1369 jj), et sündroomiga kaasnevad tervisehäired võivad muutuda ajas raskemaks, kuid jääda ka stabiilseks. Seetõttu kaasneb selle sündroomiga pidev jälgimine, et negatiivsed muutused avastada ja neile reageerida võimalikult varajases etapis. Poega jälgitakse peamiselt Prantsusmaal, kus tehakse iga aasta maikuus geneetiline vereanalüüs (NGS test), mille alusel koostatakse poja raviplaan, ning septembris järelkontroll, kontrollimaks raviskeemi muudatuste mõju pojale (vt nt ema 26.03.2023 seisukoha p 1.1, dtl-d 275–276, SA Tallinna Lastehaigla 23.01.2024 vastus, dtl 1079). Eestis jälgitakse poega vahepealsel ajal ja tehakse lihtsamaid seisundi dünaamikat jälgivaid uuringuid, samuti infektsioonide ravi ja arengut soodustavat taastusravi (SA Tallinna Lastehaigla 23.01.2024 vastus, dtl 1079; dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtl 1379). Poja seisund on praegu hea ja ainsaks raviks on profülaktiline antibiootikumi ravi (dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtl 1371), mida poeg saab vanemate 02.06.2025 ärakuulamisel avaldatu kohaselt külmal viiruste hooajal. Hetkel on viirused ja palavik dr S hinnangul pojale sama ohtlikud nagu igas selles vanuses patsiendile, kuid jälgida tuleb seda, kas need tingivad muutusi tema vereanalüüsis (dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtld 1370–1371). Kolleegiumi hinnangul nähtub eelnevast, et pojale on täielikult tagatud talle vajalik jälgimine peamiselt Prantsusmaal ja toetavalt ka Eestis, mis on vanemate ühise otsuse alusel sel moel toimunud juba pikemat aega. Poja jälgimist peamiselt Prantsusmaal asuvas kompetentsikeskuses (Pariisi Trousseau haigla, mis konsulteerib uuringuid ja järelkontrolli läbiviivat CHU Estaing Clermont-Ferrand haiglat poja raviplaani osas) on soovitanud ka dr S (poja 27.04.2023 saatekirja ambulatoorsele vastuvõtule anamnees, dtl 759), kes on 04.06.2024 ülekuulamisel selgitanud, et kompetentsikeskustes on rohkem kogemusi varaste muutuste äratundmiseks, mida tema ei pruugi oma vähesema kogemusega ära tunda (dtl-d 1369–1370). Kuigi isa on teatud hetkedel seadnud kahtluse alla poja Prantsusmaal jälgimise vajaduse (vt nt isa 26.04.2023 seisukoht, dtl 271; isa 30.05.2024 esitatud küsimused dr S ülekuulamiseks, dtl 1313 jj), on ta siiski korduvalt kinnitanud, et ta ei tee sellele takistusi (vt nt isa 30.05.2023 seisukoha ja vastuavalduse p 2.12, dtl-d 555; maakohtu 13.06.2023 ärakuulamise protokoll, dtl 788; isa 26.08.2024 vastuse ema määruskaebusele ja vastumääruskaebuse p 2.6, dtl 2355). Ema on küll väitnud, et ta on pidanud mitmel korral isa takistuste tõttu taotlema pojaga Prantsusmaale uuringutele või järelkontrolli minemiseks esialgset õiguskaitset, kuid asja materjalidest nähtub, et tegelikult on isa andnud emale nõusoleku pojaga Prantsusmaale minekuks, kuid ema on soovinud pojaga Prantsusmaale minna kas isa võimaldatust pikemateks perioodideks või võtta kaasa ka tütre (vt vanemate 20.04.2023 vestlus, dtl 291 jj; isa 26.04.2023 seisukoht, dtl 271; maakohtu 27.04.2023 määrus, dtl 835 jj; maakohtu 19.07.2023 ärakuulamise protokoll, dtl 923; maakohtu 24.07.2023 määrus, dtl 934 jj; isa 19.12.2023 seisukoha p-d 2.9–2.14, dtl-d 1040–1041; maakohtu 20.12.2023 määrus, dtl 1048 jj; isa 22.04.2024 seisukoha p 2.3, dtl 1260; maakohtu 23.04.2024 määrus, dtl 2388 jj). Seetõttu ei ole kolleegiumil alust leida, et isa oleks takistanud poja jälgimist Prantsusmaal, või 26 2-23-5814 et ta asuks seda tegema tulevikus. Kolleegiumil ei ole ka alust arvata, et Prantsusmaa ja Eesti haiglad ei saaks vajadusel üksteisega poja jälgimise küsimustes konsulteerida (vt nt SA Tallinna Lastehaigla 23.01.2024 vastus, dtl 1081; poja 18.10.2023 digiloo haigusjuhtumi väljavõtte kokkuvõte, dtl 1158), sh et jälgimisel osutuks märkimist väärivaks takistuseks keelebarjäär. Arvestades, et poeg ei vaja praegu täiendavat ravi ega pruugi seda ka tulevikus vajada, ei ole praegu aktuaalne kaalutlus tagada talle Prantsusmaal parim võimalik ravi. Ema on küll leidnud, et Eestis elamine takistab pojale parima võimaliku ravi osutamist kiireloomulist sekkumist vajavatel juhtudel, kuid dr S selgitas 04.06.2024 ülekuulamisel (dtl-d 1369), et SDS-i puhul tekivad negatiivsed muutused üldiselt aja jooksul ning tänase päeva seisuga ei ole kiiret (dtl 1370). Oluline on need muutused võimalikult vara avastada, mis on praeguse jälgimisega tagatud. Samuti on oluline muutustele kiiresti reageerida, sh võtta kiirelt vastu raviotsused ja alustada raviga, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole see poja Eestis elamisel takistatud. Dr S on selgitanud, et poja seisund võib küll kiiresti progresseeruda, kuid see on kuude, mitte päevade küsimus, seejuures on ka näiteks luuüdi siirdamise planeerimine ajamahukas protsess (dtl-d 1380). Kolleegiumi hinnangul on poja huvides, et vanemad võtaksid poja seisundi negatiivsetel, täiendavat ravi tingivatel muutustel otsused ravi küsimustes vastu nii kiiresti kui võimalik, ning kolleegiumil ei ole alust kahelda, et vanemad seda ka teevad, pidades silmas pojale parima võimaliku ravi tagamist, mis olenevalt tema konkreetsest ravivajadusest võib olla tagatud nii Prantsusmaal kui ka Eestis. Kui peaks realiseeruma vähetõenäoline stsenaarium, kus pojal tekib kohest sekkumist vajav muutus n-ö üleöö ning ta on sel hetkel Eestis (mis võiks sama hästi kõne alla tulla ka ema taotletud suhtluskorra alusel) ja tema transportimine Eestist Prantsusmaale ei ole võimalik, ei ole kolleegiumil alust kahelda, et poeg saaks talle vajaliku ja kvaliteetse ravi ka Eestis. Seda kinnitab mh SA Tallinna Lastehaigla 23.01.2024 vastuses toodu, mille kohaselt on Eesti arstid pädevad regulaarselt jälgima vereanalüüse seoses SDS-ga kaasneda võiva luuüdi puudulikkuse ja leukeemiaga ning Eesti arstid on pädevad ja neil on piisav kogemus, et ravida mh avalduda võivat leukeemiat (dtl-d 1080–1082). Kolleegiumi hinnangul ei võimalda asjas esitatud tõendid järeldada ka seda, et pojal jääksid Eestis talle vajalikud ravimid kätte saamata. Kuigi
5. a alguses esinesid üleeuroopalised penitsilliinide tarneraskused (dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtl 1370) ja pojale määratud antibiootikum ei olnud seetõttu üle kuu aja Eestis kättesaadav (vt nt ema 22.02.2023 e-kiri dr Sle, dtl 1153 jj) ning 19.12.2022 seisuga ei olnud Eestis ajutiselt kättesaadavad paratsetamool, ibuprofeen ja antibiootikumid (vanemate 19.12.2022 vestlus, dtl 1162), ei ole siiski teada, et poeg oleks kordagi vajalike ravimiteta jäänud. Pojale määratud antibiootikumidele on ka alternatiive (dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtl 1378). 28.
6. Olukorras, kus poja tervis ei eelda jälgimise tagatuse ja ravivajaduse puudumise (v.a hooajaline antibiootikumiravi) tõttu tingimata Prantsusmaale kolimist ning poja ärakuulamisel avaldatu kohaselt ei ole ta Prantsusmaaga kohtumenetluse ajal kohanenud ning talle on isa väga tähtis, on tema Prantsusmaale kolimise üle otsustades kõige tähtsamaks kaalutluseks praegu see, et tal säiliks senine lähedane suhe ja kontakt nii isa kui ka emaga. Seda kaalutlust peab ringkonnakohtu hinnangul paremini silmas isa, kes peab silmas, et emal säiliks lastega lähedane suhe, on varem teinud emale ettepaneku elada vaheldumisi lastega pere endises elukohas (nn pesamudel) ning taotles ka siinses vaidluses võrdset suhtluskorda (laste vahelduvat elukohta kummagi vanemaga). Kuna poja sündroomi kaalutlusel ei ole vaja poja elukohta tingimata vahetada, on ka tütre Prantsusmaale elama kolmise üle otsustades 27 2-23-5814 tähtsaimaks kaalutluseks tema senise lähedase suhte ja kontakti säilitamine nii isa kui ka emaga. 28.
7. Kaalukas on ka isa argument tagada lastele harjumuspärane elukeskkond. Lapsed on sündinud ning kuni vaidlustatud määruse tegemiseni elanud ja kasvanud Eestis, mistõttu saab Eestit pidada nende harjumuspäraseks elukeskkonnaks ka praegu, olenemata sellest, et viimase aasta on lapsed veetnud enam-vähem võrdselt mõlemas riigis. Seejuures on kummalgi vanemal Eestis oma kodu ning lapsed on juba elanud vahelduvalt kummagi vanema juures. Mh on ema väljendanud korduvalt valmidust naasta Eestisse, kui kohus ei anna talle õigust elada lastega Prantsusmaal. Arvestades seda, et poja ärakuulamisel ilmnes, et ta ei ole Prantsusmaal kohanenud, ning ka ema avaldas ärakuulamisel, et pojal on tema isikuomadustest tulenevalt uute olukordadega üldiselt raske kohaneda, on poja heaolu ilmas pidades oluline tagada talle tuttav ja harjumuspärane elukeskkond. Kuigi ema on igati valmis poega elukorralduse muudatuste sisseviimisel toetama, peab isa poja vajadust tuttava ning stabiilse elukorralduse järgi paremini silmas. Kuigi tütre puhul ei ole sel aspektil sedavõrd suurt kaalu, arvestades mh tema kohanemist ja huvi Prantsusmaal elamise vastu, ei ole kumbki vanem pidanud silmas seda, et lapsi võiks teineteisest lahutada. 28.
8. Iseenesest tuleb laste teise riiki kolimise üle otsustades arvestada ka vanemate huve, kuid neid ei saa pidada primaarseks. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistetav, et vanem soovib tagada lastele maksimaalselt häid kasvutingimusi ja elulaadi, mistõttu on vanemale oluline, et ta teenib võimalikult head sissetulekut, kuid see kaalutlus ei kaalu üles laste vajadust säilitada senine väga hea lähedane suhe ja koos kasvamise võimalus mõlema vanemaga. Kuigi ringkonnakohus pidas kohtumenetluse ajaks vanemate ja laste suhtluse ajutisel reguleerimisel oluliseks ema eneseteostusvabadust, ei ole sellel kaalutlusel vanemale laste püsiva kolimise küsimuses otsustusõiguse andmise otsustamisel määravat kaalu. Mh ei saa asja materjalidest järeldada, et emal ei oleks võimalik Eestis piisavalt tasuvat tööd leida. Ema on küll tõendanud, et ta võib tagasi Eestisse tulles kaotada praeguse töö, sest see ei võimalda töötamist mujalt kui Prantsusmaalt (ema ja BBB 15.05.2024 töölepingu artikkel 5, dtl 1344; GGG 28.05.2025 kiri, dtl-d 2348–2349), ning tal on Eestis turu väiksuse tõttu keeruline leida tööd lennuandmete seirejuhina (ema endise kolleegi F kiri, dtl 1997 jj; A OÜ 29.12.2023 vastus ema tööle kandideerimisele, dtl 1339), kuid see ei näita, et emal ei oleks Eestis lennundusvaldkonnas üldse erialast tööd, arvestades mh ka kaugtöö tegemise võimalusi, ning et ta peaks leppima madalapalgalise klienditeenindaja rolliga, nagu ta avaldas 02.06.2025 ärakuulamisel. Kuigi ema sissetulek võib Eestisse tagasi tulles väheneda, ei võimalda asja materjalid asuda seisukohale, et ema ei leiaks Eestis sellist tööd, mis võimaldaks tal jätkuvalt end ja lapsi ülal pidada. Kuna vanemad suutsid varem tagada selle, et pojal oli ravikindlustus ja ta sai käia Prantsusmaal uuringutel, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et vanemad ei saaks tagada pojale vajaduse korral jälgimist ja ravi Prantsusmaal, kui ema peaks olema sunnitud praegusest tööst loobuma. Seega ei ole ema poolt silmas peetud ema sissetulekul laste kolimisküsimuse otsustamisel määravat kaalu. Asjaolule, et isa ei tööta praegu, ei ole samuti põhjust erilist kaalu anda. Isa on nii oma menetlusdokumentides kui ka 02.06.2025 ärakuulamisel selgitanud, et ta õpib ning saab välja teenitud aastate pensioni ja õppetoetust ning lisaks on tal säästud, mis võimaldavad tal ennast ja lapsi vähemalt järgmised kolm aastat ülal pidada ka töötuna. Seega ei ole sellel ema kaalutlusel tähtsust. 28.
9. Kuigi oluline on ka laste enda soov, lähtuvad mõlemad vanemad ärakuulamisel avaldatu kohaselt sellest, et arvestada tuleb laste eakohaseid soove. Arvestades laste vanust (poeg on 28 2-23-5814 4aastane ja tütar 6-aastane), ei ole nende avaldatud soovidel hetkel määravat kaalu, kuid vanuse kasvades tuleb vanematel seda üha enam nende elukohariigi muutmise küsimust otsustades arvestada. Last hooldades ja kasvatades peavad vanemad

§ 116

lg 3 järgi arvestama, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb ning kui lapse arengutase seda võimaldab, peavad vanemad arutama lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi. 28.

1. Hinnates vanemate kaalutlusi koosmõjus, suudab isa ringkonnakohtu hinnangul pidada laste kolimise küsimuse otsustamisel paremini silmas laste huve, mistõttu on põhjendatud anda isale õigus otsustada laste püsivalt Prantsusmaale kolimise üle. Kuigi isa on praegu laste kolimisele vastu, ei tähenda see seda, et aja möödudes, sh asjaolude muutudes ja laste vanemaks saades ei võiks ta laste eakohaseid soove arvestades otsustada lubada lastel püsivalt Prantsusmaale kolida, kui ühes sellega säilib lastel võimalus isaga koos kasvada või piisavalt koos aega veeta.
2. Arvestades seda, et ringkonnakohus ei anna emale laste viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõigust ega ka laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõigust, langeb ära ka vajadus anda emale laste tervise ja haridusküsimustes ainuhooldusõigus. Vanemate vahel ei ole laste tervise ja hariduse küsimustes selliseid erimeelsusi, mis tingiksid nendes küsimustes vanemate ühisesse hooldusõigusesse sekkumise ning laste huvides on see, et vanemad otsustavad nii nende tervise kui ka haridusega seotud küsimusi jätkuvalt ühiselt. Arvestades seda, et poja tervise jälgimine on tagatud ja ta ei vaja praegu täiendavat ravi, ei ole vanematel praegu poja tervise osas ühtki lahendamata olulist küsimust, st vanemate ühisesse hooldusõigusesse sekkumine poja raviasutuse valiku küsimuses oleks seega ennatlik ning ka vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt peab asja lahendades arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 21). Ema ei ole esile toonud ühtegi tütre tervisega seotud vanemate erimeelsust. Vanemate erimeelsused laste hariduse küsimustes on olnud tingitud sellest, et nad ei ole suutnud ühiselt otsustada, kas lapsed jätkavad elamist Eestis või kolivad Prantsusmaale ning käivad seega lasteaias/koolis Eestis või Prantsusmaal (vt nt vanemate 27.08.2022 vestluse väljavõte, dtl 81 jj; vanemate 19.09.2022 vestluse väljavõte, dtl 290 jj; vanemate 25.01.2023 vestluse väljavõte, dtl 602; vanemate 16.09.2024 vestluse väljavõte, dtl 1788; vanemate 16.09.2024 vestluse väljavõte, dtl 2006 jj).
3. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu määratud suhtluskord üldjoontes laste huvidele, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu määratud suhtluskorra punkte, mis puudutavad lastega välisriiki reisimist ja poja tervise kontrolli puudutavaid reise Prantsusmaale. 30.
4. Lapsel on

§ 143

lg 1 järgi õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine, kui üks vanem ei ela lapsega koos. Vanemate lahuselu korral peavad vanemad

§ 143

lg 2 1 järgi leppima kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning kui nad seda ei suuda, määrab vanemate vaidluse korral kohus lapse ja lahus elava vanema suhtlemise korra. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus

§ 123

lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, kuid arvestama seejuures ka nii vanemate hooldusõigust, vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Sobiv suhtluskord tuleb määrata üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust, ning vältida tuleb seda, et reisimine oleks lapsele liiga koormav. Kohtu ülesandeks on vanema ja lapse suhtlemise korda reguleerides lõpetada vanemate vaidlused lapsega 29 2-23-5814 suhtlemise korra, sh suhtlemise aegade üle, ning seetõttu peab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend olema suhtlemise aegade osas täpne. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg-st 5 tulenevalt seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, mis tähendab mh seda, et kaaluda tuleb kõiki võimalikke suhtluskorra alternatiive, mis tagaksid laste ja vanemate piisava suhtlemise (vt RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-83-11, p-d 21 ja 22; RKTKm 07.12.2018, 2-17-3347, p 22; RKTKm 15.02.2023, 2-21-5895, p-d 15 ja 16, RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 33). Eelneva kohaselt määrab kohus vanemate ja lapse suhtlemise korra lapse huvidest lähtudes, kaaludes kõiki asjas esitatud asjaolusid, ning kõrgema astme kohus sekkub alama astme kohtu kaalutlusotsusesse üksnes juhul, kui alama astme kohus on eksinud asjaolude kaalumisel, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 30.

1. Maakohus on määranud suhtluskorra, mille alusel veedavad lapsed üldreeglina vaheldumisi nädala ema ja nädala isaga, suvevaheajal aga vaheldumisi kaks nädalat ema ja kaks nädalat isaga. Lisaks on maakohus eraldi reguleerinud vanemate ja laste suhtlemist jõulupühade ja aastavahetuse perioodil ning emade- ja isadepäeval, samuti vanemate õigust lastega reisida enda suhtluskorra ajal ning poja ravireise Prantsusmaale. Ema arvates ei taga maakohtu määratud suhtluskord poja tervise pidevat jälgimist ja võimalikku vajaminevat parimat ravi Prantsusmaal. Samuti ei ole ema arvates täidetav poja ravireise ettenägev suhtluskorra punkt, sest raviarst ei saa anda poja tervisekontrolli mineku osas korraldusi, ning seetõttu on suhtluskorda juba edaspidised vaidlused sisse kirjutatud. Isa arvates tuleb olukorda arvestades suhtluskorras reguleerida ka reiside arvu, et vältida laste liigest reisimisega koormamist ning tagada ka isale võimalus lastega reisida. Muus osas ei ole vanemad vastu vaielnud maakohtu määratud suhtluskorrale, sh laste võrdsele suhtlemisele kummagi vanemaga. Kolleegiumil ei ole ka põhjust arvata, et laste võrdne suhtlus vanematega, mis on alates vaidlustatud määruse tegemisest toiminud nädala kaupa ning alates ringkonnakohtu 15.10.2024 esialgse õiguskaitse määrusest kahe nädala kaupa, ei oleks laste huvides. 30.
2. Arvestades seda, et ema soovib elada lastega Prantsusmaal, kuid pikemat perspektiivi silmas pidades on laste huvides stabiilne elukorraldus, sh elu- ja õppekoht ühes riigis, tuleb muuta ka maakohtu määratud suhtluskorra punkti, mis näeb ette laste vahelduva elukoha, kuid ei täpsusta vanematel lastega välisriiki reisimist. Ringkonnakohus märgib, et ühise hooldusõiguse korral peavad lahus elavad vanemad otsustama lapsega seotud olulisi asju

§ 145lg 1 järgi ühiselt.

Samas on vanemate lahuselu korral hooldusõiguslikul vanemal ajal, mil laps viibib teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures,

§ 145

lg-te 2 ja 3 järgi õigus otsustada üksi lapse igapäevaelu küsimusi, s.o tavaküsimusi, mis esinevad sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta. Puhkusereisid Euroopa Liidu piires on ringkonnakohtu hinnangul sellised reisid, mida pered tavapäraselt teevad ning mis ei mõjuta püsivalt lapse arengut, mistõttu võib vanem otsustada selliste reiside tegemist üksi ajal, mil laps viibib tema juures. Seega ei ole selliste reiside tegemiseks üldjuhul vaja ka teise vanema nõusolekut. Ringkonnakohtu hinnangul mõjutaks aga pikemas perspektiivis püsivalt lapse arengut see, kui lapse vahelduva elukoha korral soovib vanem lapsega pidevalt teise riiki reisida, sest sellisel juhul tekiks lapsel vahelduv elukoht eririikides ning see mõjutab oluliselt lapse elukorraldust ja koolikohustuse täitmist ning pideval reisimisel võivad olla ka muud olulised mõjud lapse arengule, samuti heaolule ja tervisele. Seetõttu saaks selline reisimine olla lubatav üksnes teise vanema nõusolekul. Nagu ülal märgitud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul siinses asjas põhjendatud anda emale laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõigust. Samuti ei ole põhjendatud anda 30 2-23-5814 emale laste viibimiskoha määramiseks ainuhooldusõigust, mis võimaldaks tal ilma isa nõusolekuta piiramatult lastega Prantsusmaale reisida. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta laste huvidele nende vahelduv elukoht erinevates riikides. Seejuures ei ole ka kumbki vanem pidanud vahelduvat elukohta erinevates riikides pikas perspektiivis laste huvidele vastavaks. Küll aga on emal

§ 145

lg-te 2 ja 3 alusel õigus ilma isa nõusolekuta reisida lastega Euroopa Liidu piires (sh Prantsusmaale) sagedusega, mis ei mõjuta oluliselt laste elu. Arvestades seda, et tegemist on Eesti-Prantsuse perega, saab pere senist elukorraldust ja harjumusi arvestades pidada tavapäraseks seda, et suvevaheaja vältel võivad lapsed reisida kummagi vanemaga Euroopa Liidu piires (sh ema lastega Prantsusmaale) alati, kui lapsed on suhtluskorra järgi selle vanemaga, kuid muul ajal saab tavapäraseks reisimiseks pidada nende pere puhul seda, et ema reisib lastega välisriiki kuni kolm korda aastas ning isa kuni üks kord aastas. Ringkonnakohus peab laste tavapäraste reiside arvu määrates silmas, et kohtumenetluse ajal toimunud laste sage reisimine ei ole olnud lastele ülemäära koormav, st lapsed on reisimisega harjunud. Samuti arvestab ringkonnakohus seda, et laste huvides on säilitada sidet Prantsusmaal elavate sugulastega ning õppida paremini tundma prantsuse kultuuri ning rääkima prantsuse keelt. Seetõttu on tavapärane see, et ema reisib lastega rohkem kui isa. Ringkonnakohus peab silmas sedagi, et tavapärane reisimine ei või takistada lastel koolikohustuse täitmist, st peab üldjuhul toimuma koolivaheaegadel, mistõttu ei saa sellest sagedasemat reisimist pidada tavapäraseks. 30.4. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu määrust muuta ka poja terviseseisundist tingitud reiside osas. Nagu ülal märgitud, ei ole siinsel juhul põhjendatud lõpetada vanemate ühist hooldusõigust poja tervist puudutavates küsimustes. Mh ei kinnita asja materjalid seda, et vanematel oleks seoses Prantsusmaal poja tervise jälgimise ja uuringutega erimeelsusi. Seetõttu ei ole pojale adekvaatse ja vajaliku ravi tagamiseks põhjendatud lõpetada vanemate ühist hooldusõigust ka osas, mis puudutab pojale Prantsusmaal terviseteenuste osutamist. Vanemad on seni korraldanud poja terviseseisundi jälgimise nii Eestis kui ka Prantsusmaal ning suudavad ringkonnakohtu hinnangul ka edaspidi otsustada poja terviseseisundi jälgimist ja ravi puudutavaid küsimusi (sh vajalike toimingute tegemise Prantsusmaal)

§ 145lg 1 järgi ühiselt.

Seda järeldades arvestab ringkonnakohus, et pojal ei ole hetkel peale hooajalise profülaktilise antibiootikumiravi muud ravivajadust ning tema tervise jälgimiseks piisab kahel korral aastas Prantsusmaal käimisest. Ühtlasi ei ole ringkonnakohtul praegu alust arvata, et vanematel võiksid tekkida poja tervise halvenemise korral erimeelsused, mille tõttu jääks pojale vajalik ravi ühise otsustusõiguse korral õigeaegselt tagamata. Mõlemad vanemad hoolivad väga oma lastest ja nende tervisest ning asja materjalidest ei saa järeldada, et isa käitumise tõttu oleks pojale vajaliku ravi tagamine viibinud. Olukorras, kus vanemad on sama meelt, et poja terviseseisundi jälgimine ja selleks vajalike uuringute tegemine Prantsusmaal on vajalik, saab ringkonnakohtu hinnangul pidada vajalikuks ka uuringute tegemiseks poja reisimist emaga Prantsusmaale kuni kaks korda aastas. Arvestades seda, et sel ajal viibib emaga ka tütar, võib tavapäraseks pidada ka tema reisimist samal ajal emaga kaasa. Neid reise saab pidada

§ 145

lg-te 2–3 alusel sellisteks, mille puhul ei ole vaja isa nõusolekut, kui ema reisib poja terviseseisundi jälgimiseks ja uuringute tegemiseks Prantsusmaale ajal, mil lapsed viibivad suhtluskorra alusel tema juures. Samas ajal, mil lapsed viibivad isa juures, on sellistes reisideks vaja

§ 145lg 1 järgi isa nõusolekut.

Seega tuleb emal korraldada poja tervisekontroll Prantsusmaal eelkõige ajal, mis lapsed viibivad suhtluskorra järgi emaga. Kui ema soovib poja tervise kontrollimiseks reisida pojaga Prantsusmaale ajal, mil lapsed viibivad isaga, peab isa sellega nõus olema. 31 2-23-5814 Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et isa ei annaks pojale reisimiseks nõusolekut enda suhtluskorrajärgsel ajal, kui ema suhtluskorra järgsel ajal ei peaks meditsiiniasutusest tulenevalt olema poja tervisekontroll Prantsusmaal võimalik. 30.

1. Muus osas ei ole põhjust maakohtu määratud suhtluskorras muudatusi teha. Kolleegium märgib siiski, et vanemad peaksid lastega suhtlemisel alati esile seadma laste huvid ja olema vajadusel paindlikud, sh tegema järeleandmisi ja suhtluskorda erakorraliselt muutma, kui laste huvid seda tingivad, sest lapsi puudutavaid otsuseid vastu võttes peavad ka vanemad juhinduma eelkõige laste, mitte enda huvidest.
2. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus ema määruskaebuse ja isa vastumääruskaebuse osaliselt ning tühistab vaidlustatud määruse isa vastuavalduse rahuldamata jätmise osas laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks (määruse resolutsiooni p 2) ja osaliselt suhtluskorra kindlaksmääramise osas (määruse resolutsiooni p-d 5.7 ja 5.8). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab isa vastuavalduse laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks ja annab isale ainuotsustusõiguse laste Prantsusmaale kolimise küsimuses, samuti muudab lastega välisriiki reisimise ning pojaga tema terviseuuringute ja kontrolli eesmärgil Prantsusmaale reisimise korraldust. Muus osas ei ole alust maakohtu määrust muuta.
3. Vaidluse olemust ja asjaolusid arvestades on õiglane jätta nii määruskaebuse kui ka vastumääruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda.
4. Hagita menetluses maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib TsMS § 696 lg 3 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 32