Obsah (5)

§ 121§ 120§ 73§ 78§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Tartu Ringkonnakohus 22. detsember 2021 1-21-5782 Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Erkki Hirsni

§ 121

lg 1, § 120 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

1. novembri
2. a otsus Kannatanu T.R. Süüdistatav U.J (ik XXX), elukoht: sõbra juures XXX, ei tööta; kriminaalkorras karistamata; väärteokorras 6 kehtivat karistust. Tõkend puudub. Kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets, riigi õigusabi korras Prokuratuur Viru Ringkonnaprokuratuur, esindaja Silva Rood Kirjalik menetlus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Kohtuasja läbivaatamise viis RESOLUTSIOON
3. Tartu Maakohtu
4. novembri 2021 otsus jätta muutmata.
5. Kannatanu apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
6. U.J-ile on esitatud süüdistus -

§ 121

lg 1 järgi selles, et tema 10.03.2021.a kella 14.40 paiku Jõgeva linnas Jaama tn 2b SA Jõgeva Linna Sotsiaalmajas, sotsiaalmaja köögis, tungis kallale sotsiaalmajas elavale ja ratastooliga köögis liikunud T.R. le, kägistas T.R. 2-3 sekundit kaelast, seejärel hoides ja raputas kannatanut riietest, karjudes samaaegselt ähvardavalt, et lööb kannatanu lihtsalt maha, millist ähvardust oli kannatanul alust reaalsena võtta, sest oma abituse tõttu ei ole ta suuteline vastupanu osutama ning ähvardusele vahetult eelnes ka vägivald, millega tekitas T.R. le füüsilist valu ja punetuse kaelale ning moraalseid üleelamisi; -

§ 120

lg 1 järgi selles, et tema 06.04.2021.a kella 11.00 paiku, Jõgeva linnas SA Jõgeva Linna Sotsiaalmaja köögis, ähvardas ratastoolis liikuvat T.R. : “Lõuga ei taha selle eest saada ve?“ ja „Savi on siis, kui ma su sita ära tapan ja kogu lugu nahhui“, millega tekitas T.R. le ähvardusetega lubatud saabuva vägivalla ja tapmise ees hirmutunde, et U.J võibki asuda ähvardusi täide viima, sest oma abituse tõttu ei ole T.R. võimeline vastupanu osutama, ennast kaitsma ning ta on ka varasemalt langenud U.J poolse füüsilise ja psüühilise vägivalla ohvriks, mis süvendas hirmu veelgi ning pani kannatanut tajuma ähvardust reaalse ohuna nii oma tervisele kui elule. Peale selle tema 10.05.2021.a kella 12.00 paiku, Jõgeva linnas Suur tn 4, SEB Panga Jõgeva kontori ees avalikus kohas, tegi distantsilt kätega löömisliigutusi ratastoolis istuva T.R. suunas, ähvardas sõnadega T.R. le sotsiaalmajas peksa anda, millega tekitas kannatanule reaalse hirmutunde, et U.J võibki asuda ähvardusi täide viima ja tekitada füüsilist valu ja tervisekahjustusi löömisega. Kannatanu T.R. võttis nii füüsilist kui verbaalset ähvardust reaalse ohuna oma tervisele, kuivõrd U.J on talle varasemalt füüsilist valu ja tervisekahjustust tekitanud ning arvestades kannatanu abitut seisundit, liikumisvõimetust ja sõltuvust teiste abist, ei ole T.R. võimeline vastupanu osutama ega ennast kaitsma. Maakohtu otsus 2. Tartu Maakohtu otsusega tunnistati U.J süüdi

§ 120lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati U.J-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud vangistust.

§ 73

lg 1, 3 alusel ei pööratud vangistust täitmisele, kui U.J ei pane 1 aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 kohaselt loeti katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 12.11.

1. a Kannatanu T.R. tsiviilhagi jäeti rahuldamata. Lisaks tegi maakohus menetluskuludega seotud otsustused. Kohtuotsuse põhjendused
2. Kriminaalasi saabus kohtusse lahendamiseks üldmenetluses. 29.10.
3. a kohtuistungil esitasid prokurör ja süüdistatav U.J taotluse lühimenetluse kohaldamiseks. Istungil viibinud kannatanu T.R. avaldas soovi menetluses aktiivselt osaleda ja esitada omapoolseid tõendeid. Kuna sellist võimalust kannatanul lühimenetluses ei ole, pidas kohus vajalikuks selgitada, miks kohus nõustus lühimenetluse kohaldamise taotlusega. 3.1 Lühimenetluse kohaldamine ei sõltu seaduse kohaselt kannatanu nõusolekust. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et kannatanult võiks võtta võimaluse ausale ja õiglasele kohtupidamisele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (vt Riigikohtu otsus nr 3-11-67-16, p 16). 2 3.2 Kannatanu T.R. on 16.07.
4. a esitanud tsiviilhagi. Selle kohaselt on süüdistatav U.J tekitanud kannatanule valu, hingelisi üleelamisi, unehäireid jms. Samuti tundis kannatanu ennast süüdistatava tegevuse tulemusena alaväärsena ning ei julgenud mitu nädalat inimestega suhelda, lisaks sellele ei suutnud ta mingil ajaperioodil üldse maalida. Hagiavaldusest nähtuvalt plaanis T.R. minna augustis psühhiaatri juurde. Hagile on lisatud perearsti doktor V.Z. tõend, mille kohaselt esinevad patsiendil terviseprobleemid seoses krooniliste haigustega ning käesoleval aastal on patsient korduvalt viibinud haiglaravil. Ühtki viidet sellele, et patsiendil esineksid mingisugused psühholoogilised läbielamised või psühhosomaatilised vaevused, tõendilt ei nähtu. 3.3 Kohtuistungil avaldas T.R. , et ta peab vajalikuks esitada veel tõendeid. Kohtu hinnangul need võimalikult esitatavad tõendid asja lahendamisel tähtsust ei oma, sealhulgas ei ole need vajalikud tsiviilhagi lahendamiseks. Kohtu arvates helisalvestis T.R. ja U.J vahelisest jutuajamisest mai lõpus, kus U.J tunnistas toimunut, ei tõendaks kuriteoepisoodide faktilisi asjaolusid. Helifail iseloomustaks ilmselt süüdistatava ja kannatanu omavahelist suhtlust ja üldist läbisaamist. 3.4 T.R. soovis esitada oma tervisega seotud dokumente viimase poole aasta kohta. Tal on olemas üks haigla epikriis seoses vererõhuga. Kannatanul on väidetavalt olnud kogu aeg liiga madal vererõhk, kuid nüüd viimastel kuudel on see hoopis liiga kõrge. Kannatanu positsioonilt vaadates on tema vererõhu muutused tekitanud U.J käitumine ja ta sooviks täiendavalt tõendada esitatud tsiviilhagi. Sellegipoolest ei saaks kohus isegi juhul, kui sellised tõendid esitatud oleksid, taolist seost süüdistatava käitumise ja kannatanu terviseprobleemide vahel tõendatuks pidada. Kannatanu perearsti poolt väljastatud tõendi kohaselt on tal mitmeid terviseprobleeme ja kroonilisi haigusi, ta on
5. aastal vajanud korduvalt kiirabi ja on viibinud korduvalt haiglaravil (sh jaanuaris, mis on enne esimest kuriteoepisoodi). Kohtu arvates ei tõenda taotletavad tõendid, et võimalikud terviseseisundid kannatanul on tingitud nimelt süüdistatava käitumisest. Kohtu arvates ei ole kannatanu poolt esitatavad dokumendid asja lahendamise seisukohalt olulise tähtsusega. Menetlusökonoomia ning mõistlikult kiire ja efektiivse kohtupidamise põhimõtetest lähtudes oleks põhjendamatu jätkata kriminaalasja arutamist üldmenetluses, et kannatanu saaks võimaluse esitada väheolulisi või isegi asjassepuutumatuid tõendeid, mis kohtu otsustust ei muudaks.
6. Süüdistus

§ 121lg 1 järgi.

4.1 Kohtu hinnangul tuleb U.J tegevusele anda kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt teine karistusõiguslik hinnang. Kriminaaltoimikus olevate tõenditega ei ole tõendatud, et T.R. l tekkis U.J tegevuse tagajärjel tervisekahjustus või tekitas U.J T.R. le valu. 4.2 T.R. ütluste kohaselt tuli U.J-i alle kätega kallale, võttis kaelast kinni ja kägistas umbes 2-3 sekundit, seejärel libises käsi riietele, kust U.J kinni võttis ja raputas. U.J tekitas kannatanule füüsilist valu kaela piirkonda. 4.3 U.J on kahtlustatavana ülekuulamisel 10.03.

1. a sündmuste kohta avaldanud, et teda ajas vihale T.R. esitatud valesüüdistus ning ta võttis T.R. riietest rinna eest kinni. Sellega asi piirdus ning mingit kägistamist ei olnud. 3 4.4 Sündmust nägi vahetult pealt tunnistaja M.K. , kes selgitas, et ta nägi, kuidas U.J võttis T.R. l rinna kohalt pluusist kinni. Tunnistaja ei mäleta, kas kinni võtmine toimus ühe või kahe käega. Mingit sellist vägivalda ei olnud, et T.R. oleks viga saanud ja tunnistaja ei näinud ka vajadust politseid kutsuda. Kägistamisest ei ole tunnistaja midagi rääkinud. 4.5 Kohtu hinnangul ei ole võimalik, et tunnistaja seda ei näinud, sest ta viibis ise sündmuse juures süüdistatava ja kannatanu kõrval ning lahutas nad ära. Samuti ei esine ühtki asjaolu arvamaks, et M.K. annab sündmuse kohta valeütlusi. 4.6 Vahetult pärast sündmust helistas T.R. Häirekeskusesse ja palus saata politsei. Kõnesalvestise vaatlusprotokollist nähtuvalt küsiti kannatanult, kas ta vajab ka kiirabi, millele kannatanu vastas eitavalt. Kirjeldades toimunut, on T.R. avaldanud üldsõnaliselt, et teda rünnati ja rünne toimus kätega. Järelikult ei tõenda kõnesalvestise vaatlusprotokoll, millist vägivalda kannatanu suhtes kasutati või mida talle täpselt tehti. 4.7 Kriminaalasjas on tõendina esitatud ka T.R. poolt tehtud ja 15.03.
2. a uurijale edastatud fotod ja videod (CD-plaat), millest nähtub punetus kannatanu kaelal. Sellega on küll tõendatud, et kannatanu kaelal punetus esines, kuid sellest ei saa järeldada, et punetus tekkis süüdistatava tegevuse tagajärjel. 4.8 Arvestades U.J ja tunnistaja M.K. i ütlusi, mille kohaselt kägistamist ei toimunud, ning Häirekeskuse helisalvestise vaatlusprotokolli, mille kohaselt ei ole kannatanu soovinud kiirabi, ei saa fotode ja videotega pidada tõendatuks, et punetus kannatanu kaelal on tekkinud U.J tegevuse tulemusena. Fotod ja videod, mis on tehtud pärast kuriteosündmust iseseisvalt kannatanu poolt, haakuvad üksnes kannatanu enda ütlustega väidetava kägistamise kohta. Järelikult ei tõenda foto- ja videosalvestised U.J süüd

§ 121lg 1 järgi.

4.9 U.J ja tunnistaja M.K. i ütluste põhjal saab järeldada, et süüdistatav võttis kannatanul rinnust pluusist kinni, kuid ei kägistanud teda. T.R. vastupidised ütlused, mille kohaselt teda 2-3 sekundit kägistati, ei lükka eeltoodud järeldust ümber. Asjaolu, et kannatanu keeldus kiirabist, viitab sellele, et ka kannatanu enda hinnangul ta viga ei saanud. Järelikult kannatanule tervisekahjustust ei tekitatud. 4.10 Seega luges kohus tõendatuks üksnes rinnust haaramise. Valu tekkimist tõendatuks kohus ei pidanud. Tegemist oli väheintensiivse füüsilise kontaktiga, millega põhjustati kannatanule ebamugavusi, kuid mis ei täida

§ 121lg 1 objektiivset koosseisu. Seega tuleb tema tegu tulenevalt Kr

MS § 268 lg-st 6 ümber kvalifitseerida

§ 120lg 1 järgi.

5. Süüdistus

§ 120lg 1 järgi.

5.1 10.03.

1. a episoodi tõendavad T.R. ütlused, mille kohaselt U.J karjus ja ähvardas teda maha lüüa. Samal ajal toimus kannatanu ja süüdistatava vahel ka füüsiline konflikt. Samuti on tunnistaja M.K. ülekuulamisel öelnud, et rinnust kinni hoidmise käigus lubas U.J T.R. maha lüüa ja peksa anda. T.R. l oli põhjust vihase ja temal rinnust riietest kinni võtnud U.J ähvardusi võtta tõsiselt ja karta selle täideviimist, s.o kehavigastuste tekitamist või isegi surma põhjustamist. U.J 4 võimalusi ähvarduse täideviimiseks suurendab seegi, et T.R. on liikumispuudega, mistõttu on tal ilmselgelt raskendatud ennast kaitsta või põgeneda. 5.2 06.04.
2. a episoodi tõendavad T.R. ütlused, mille kohaselt ähvardas U.J teda sotsiaalmaja köögis tapmisega. T.R. ka lindistas seda vahejuhtumit ja edastas salvestise uurijale. Salvestise vaatlusprotokollist nähtub, et U.J tegi T.R. le etteheiteid WC koristamata jätmise pärast ning kasutas vestluse käigus väljendeid “Lõuga ei taha selle eest saada ve?“ ja „Savi on siis, kui ma su sita ära tapan ja kogu lugu nahhui“. T.R. ei algatanud sõnalist konflikti ega provotseerinud U.J-i. Süüdistatav möönis, et ta võis vihahoos T.R. le midagi öelda, kuid päriselt ei olnud tal kavas kannatanule viga teha või teda tappa. Arvestades lisaks kannatanu tervislikule olukorrale ja füüsilisele allajäämisele sedagi, et tema ja süüdistatava vahel oli umbes kuu aega varem esinenud konflikt, tuleb U.J ähvardusi pidada tõsiseltvõetavaks. Tegemist ei olnud kahepoolse tulise vaidluse käigus väljaöelduga, mida võiks ehk pidada ärplemiseks. Süüdistatava väide, et tal ei olnud päriselt plaanis kannatanule midagi teha, ei tähenda, et tema ähvardus ei olnud kannatanu jaoks tõsiseltvõetav. 5.3 10.05.
3. a episoodi tõendavad T.R. ütlused, mille kohaselt ähvardas U.J teda Jõgeva linnas endise SEB panga kontori juures, öeldes, et kui nad sotsiaalmajas kokku puutuvad, lööb U.J kannatanu kindlasti maha. Seejuures vehkis U.J rusikatega. Sündmust nägi pealt T.R. abiline U.T. , kelle sõnul tegi U.J kätega õhus löömisliigutusi ja rääkis midagi sellest, et klaarib arved sotsiaalmajas. Tunnistaja sai aru, et U.J tahab T.R. le peksa anda. Tunnistaja ise mingisugust ohtu ei tajunud ja võttis toimunut kui joobes isiku käitumist, kuid möönab, et T.R. võis tunda teisiti. Süüdistatav on ülekuulamisel tunnistanud, et vestlus toimus ning kuigi ta on sõnades lubanud kannatanule haiget teha, siis ta päriselt seda ei teeks. Maakohus luges sellegi ähvardamise episoodi tõendatuks eelnevalt välja toodud tõenditega. Siinkohal arvestas kohus samuti T.R. tervislikku seisundit ning süüdistatava ja kannatanu vahel varasemalt aset leidnud konflikte, mis kohtu arvates mõjutavad U.J ähvarduse tõsiseltvõetavust. Ähvarduste tõsiseltvõetavust suurendab seegi, et U.J tegi kannatanu suunas löömisliigutusi ja kirjeldas oma soovi klaarida arved sotsiaalmajas, kus kannatanu ja süüdistatav pidid varem või hiljem kokku puutuma. 5.4 U.J on ähvardamise kõigis kolmes episoodis pannud toime otsese tahtlusega. Kriminaalasja materjalid ei anna alust arvata, et U.J oleks kannatanu ähvardamist planeerinud ja pannud teod toime kavatsetult. Süüdistatav kasutas ära sobivaid olukordi, et T.R. t paika panna ja talle halvasti öelda. Sealjuures pidi süüdistatav aru saama, et ta oma väljaütlemiste ja käitumisega teist inimest ähvardab. U.J tuleb süüdi tunnistada

§ 120lg 1 järgi.

6. Karistus 6.1

120 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kohtu hinnangul saab U.J süüd pidada keskmisest väiksemaks. Kuigi ta on lühikese ajavahemiku jooksul T.R. t korduvalt ähvardanud, kuid sellega ei ole tekitatud kannatanule raskeid tagajärgi. Samuti tuleb silmas pidada, et süüdistatav ei ole tegutsenud plaani ja eesmärgiga kannatanut ähvardada, vaid pigem on olnud tegemist olmekonfliktidest võrsunud pingetega, mis on eskaleerunud. U.J on nüüdseks lahkunud sotsiaalmajast. Ta teeb juhutöid (lammutus, katusetööd) erinevates kohtades üle Eesti. 5 U.J on kriminaalkorras karistamata. Väärteokorras on tal kuus kehtivat karistust aastatest 2010 ja 2011. Karistusandmete põhjal pidas kohus U.J-i üldiselt seaduskuulekaks isikuks. 6.2 Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud mõista U.J-ile karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Kuna kohus on kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muutnud ühes kuriteoepisoodis kuriteo kvalifikatsiooni ja tunnistab U.J

§ 120

lg 1 järgi süüdi kolmes episoodis, määras kohus süüdistatavale karistuseks kolm kuud vangistust. Karistust vähendati lühimenetluse sätete kohaselt kolmandiku võrra. 6.3 Kohus ei pidanud vajalikuks allutada U.J käitumiskontrollile ja vabastada ta karistusest tingimisi

§ 74lg 1 alusel.

Süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata, kelle puhul ei ole ka alust arvata, et ta vajaks edaspidiseks seaduskuulekaks toimetulekuks kriminaalhooldaja abi. U.J-il on olemas elukoht, ta teenib endale juhutöödega sissetulekut ning asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et temast tuleneksid sellised kuriteoriskid, mida peaks maandama kriminaalhooldusega. Kohus vabastas U.J karistusest tingimisi

§ 73lg 1 alusel üheaastase katseajaga.

1. Tsiviilhagi 7.1 T.R. palus mõista moraalse kahju hüvitiseks U.J-ilt välja 3500 eurot. Hagiavalduse kohaselt on U.J poolne riietest kinni haaramine ja kägistamine, peksa andmise ja tapmisega ähvardamine ning sõimamised tekitanud T.R. le valu, sügavaid hingelisi üleelamisi, hirmu all elamist, unehäireid, paanikahoogusid, ärevust jne. 7.2 Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. U.J ei ole T.R. le kehavigastusi tekitanud ega tema tervist kahjustanud. Järelikult ei ole sel alusel võimalik tsiviilhagi rahuldada. 7.3 Samuti ei ole põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine seetõttu, et U.J on kannatanut ähvardanud. U.J on T.R. t korduvalt ähvardanud tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega. Küll aga ei ole millegagi tõendatud, et T.R. hagiavalduses kirjeldatud arvukad kannatused (hirmu all elamine, unehäired, paanikahood jne) tõepoolest esinevad ja kui ka esinevad, siis kas need tulenevad U.J õigusvastasest käitumisest. Hagiavaldusele on lisatud T.R. perearsti tõend, kust ei nähtu, et patsiendil oleksid hagiavalduses märgitud psühholoogilised probleemid või et tema tervis oleks seoses kuriteoepisoodidega ootamatult halvenenud. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus T.R. hagi rahuldamata. Apellatsioon
2. Kannatanu palub tühistada Tartu Maakohtu otsuse osas, millega kohus kvalifitseeris U.J teo (10.03.2021) kannatanu suhtes

§ 121

lg 1 asemel

§ 120

lg 1 järgi ning osas, millega kohus ei rahuldanud kannatanu 3500 eurost tsiviilhagi. Uue otsusega palub ta kvalifitseerida 10.03.2021 episood

§ 121lg 1 järgi ja rahuldada tsiviilhagi.

Alternatiivselt taotleb kannatanu kriminaalasja tagasi saatmist maakohtule. Apellatsiooni läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta U.J kanda. VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel palub apellant välja mõista viivised tasumata menetluskuludelt kuni põhinõude täitmiseni. 6 Kui ringkonnakohus teeb otsuse, siis taotleb apellant, olenemata lahendi tulemusest, et kohus tulenevalt TsMS § 462 lg 2 märgiks jõustunud kohtuotsuses kaebuse esitaja nime initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustaks T.R. isikuandmeid (isikukood, sünniaeg, aadress jne). 8.1 Tartu Maakohus rikkus oluliselt nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa vale kohtuotsuse. Maakohtu otsus pole selgelt jälgitav, sest pole aru saada, millistele tõenditele tuginedes kohus otsuse tegi, maakohtu otsus on vastuoluline. Samuti rikkus kohus oluliselt tõendite igakülgse hindamise, ühtlase kohtupraktika, ühtlase õiguse kohaldamise printsiipi. Maakohus polnud valmis lõppotsuse tegemiseks, sest toimiku materjalid polnud piisavad. Samuti rikkus maakohus oluliselt menetlusnorme sellega, et asus eksperdi rolli ning hakkas hindama 10.03.2021 toimunud episoodi tehiolusid, kuigi kohtul puudusid selleks teadmised, kogemused jne. 8.2 Süüdistus

§ 121lg 1 järgi.

8.2.1 Maakohus leidis valesti, et kriminaaltoimikus olevate tõenditega ei ole tõendatud, et T.R. l tekkis U.J tegevuse tagajärjel tervisekahjustus või süüdistatav põhjustas kannatanule valu. Tunnistaja M.K. ei saanudki sündmust näha, sest kannatanu ja tunnistaja vahel oli U.J . Tunnistaja seisis U.J selja taga ja kuna viimane on pikem ja keskmisest inimesest laiem, siis oli tunnistaja vaateväli piiratud. Tunnistaja nägi, et U.J raputas kannatanut riietest vaid seetõttu, et raputamine toimus vähemalt kuni 10 sekundit ja laia ulatusega vasakult paremale. Isegi kui ei leia tuvastamist, et U.J kägistas kannatanut kaelast, siis ei saa pidada kannatanu raputamist lihtsa ebamuguvustunde tekitamiseks. Kannatanule tundub loogiline, et tunnistaja ei saanud kägistamist näha, kuid samas, kui nägigi, siis valetas, kaitstes U.J-i . U.J rünnakud kannatanu suhtes olid toime pandud tunnistaja õhutamisel või tema heakskiidul. 8.2.2 Kohtu järeldus sellest, et kannatanu ei vajanud kiirabi, pisendab U.J rünnet ning on vale tõlgendus. 10.03.2021 sündmus polnud eluohtlik, mistõttu ta ei soovinud kiirabi. Küll aga ei tähenda see seda, et kannatanu ei tundnud U.J ründe tõttu valu, kannatusi ja talle ei tekitatud tervisekahjustust. Nagu videode metaandmetest nähtub, siis said need tehtud 10.03. 2021 kohe peale politsei kutsumist, fotod tegi kannatanu politseiuurija palvel järgmisel päeval, kui politseiuurija oli kannatanule helistanud ja seda palunud. 8.2.3 Kohus asus eksperdi rolli ja hakkas hindama faktilisi asjaolusid ning sellest tulenevat kannatanu valutunnetust, kuigi kohtul endal puuduvad sellise eksperthinnangu andmiseks teadmised, kogemused jne. 8.2.4 Mis puutub U.J tahtlusesse, siis see on üheselt tõendatav U.J enda ütlustega, et ta sai vihaseks ja ründas eesmärgiga kannatanut karistada. 8.3 Süüdistus

§ 120lg 1 järgi.

8.3.1 Maakohus tuvastas otsuses õigesti faktilised asjaolud, et U.J tõepoolest ähvardas kannatanut kolmes episoodis. Kohus tuvastas õigesti, et kannatanul oli põhjust hirmu tunda süüdistatava varasemate tegude pärast ning oma tervisliku seisundi tõttu. 7 8.3.2 Samas ei ole apellant nõus maakohtu järeldusega otsuse punktis 30: „Kriminaalasja materjalid ei anna alust arvata, et U.J oleks kannatanu ähvardamist planeerinud ja pannud teod toime kavatsetult. Pigem kasutas süüdistatav ära sobivaid olukordi, et T.R. t paika panna ja talle halvasti öelda. Sealjuures pidi süüdistatav aru saama, et ta oma väljaütlemiste ja käitumisega teist inimest ähvardab.” Kohtus leidsid menetlemist ainult need episoodid, mida kannatanu suutis tõendada. Tegelikkuses ähvardas U.J kannatanut vähemalt 15 korral, tema tegevus oli pikaajaline (veebruarist maikuu lõpuni), süstemaatiline jne, mitte lühiajaline nagu kohus leidis. 8.3.3 Apellant ei ole nõus maakohtu otsuse punktis 34 märgituga, mille kohaselt hindas kohus U.J süü keskmisest väiksemaks. Kohus selgitab, et osapoolte vahel olid olmekonfliktid, mis lihtsalt eskaleerusid. Tõenditest aga nähtub, et osapoolte vahel mingeid olmekonflikte polnud. Konfliktid olid ainult U.J-il. 8.3.4 Kohtu seisukoht selles, et U.J ei tekitatud kannatanule raskeid tagajärgi, on vastuolus tõenditega, ei haaku faktiliste asjaoludega ning pole sel põhjusel õige. PPA uurija organiseeris kannatanule psühholoogilise nõustamise, kannatanu kontakt toimus psühholoog M.P. iga esimest korda juba 01.04.2021, järgnesid veel viis vestlust. Samuti toimusid kohtumised, kus M.P. tuli kannatanule koju nõustamisteenust osutama. Samuti pöördus kannatanu otsekohe psühhiaatri poole, kuid tema juurde pääses kannatanu alles 25.08.

1. Psühhiaater kirjutas kannatanule välja unerohud, antidepressandid ja rahustid, et kannatanu psüühiline tervis korda saada. 8.3.5 Kannatanu arvates raskendab U.J teguviisi seegi, et ta pole oma tegude tagajärgi endale tunnistanud.
2. Tsiviilhagi 9.1 Apellant leiab, et kohus jättis põhjendamatult tsiviilhagi rahuldamata. Kannatanu peab vajalikuks märkida, et 10.03.2021 toimunud sündmused jäävad kannatanule elu lõpuni meelde põhjusel, et sel päeval on kannatanu ema sünnipäev. 9.2 Kannatanu juhib ringkonnakohtu tähelepanu toimiku leheküljele 16, kus 22.03.2021 saadab PPA vanemuurija M.A. informatsiooni Sotsiaalkindlustusameti ohvriabiteenistusele kannatanu T.R. kohta. Alates märtsist-aprillist külastab ohvriabi psühholoog M.P. kannatanut regulaarselt koduvisiitidel. Sellega on tõendatud faktiline asjaolu, et kannatanule anti ja ta vajab tõepoolest psühholoogilist abi. M.P. võttis kannatanuga ühendust 01.04.2021 telefoni teel, vestlus toimus 35 minutit, järgmised psühholoogilised nõustamised toimusid telefoni teel. 9.3 Psühhiaatriga võttis kannatanu samuti ühendust, kuid tema juurde sai ta esimese aja alles 25.08.
3. Kannatanu sattus haiglaravile erakorraliselt 13.09.2021 ja viibis seal kuni 15.09.
4. Haiglas tuvastati kannatanul kõrgvererõhu tõbi. Ootamatu muutus toimus ilmselgelt seoses U.J psüühiliste rünnakutega kannatanu vaimse tervise vastu.
5. Apellatsiooni lisas toob kannatanu välja kokkuvõtvalt järgmise. 8 10.1 Maakohtu poolt väljamõistmata jäänud mittevaralise kahju hüvitise otsus on põhjendamata ja ebaõiglane. Tõendid kinnitavad, et süüdistatav põhjustas kannatanule pikaajalise psüühilise tervisekahjustuse (uneprobleemid, melanhoolia, paanika- ja ärevushäired, millede raviks kasutab kannatanu unerohtu, antidepressante ja rahusteid), mis kestab seniajani, seega on ulatunud kahjustus juba ligikaudu 9 kuuni, sest ravi kestab veel. 10.2 U.J kirjeldas maakohtus oma majanduslikku seisundit, et ta käib kaugel tööl – „mustalt” – ning selle tõttu ei saa talle kohaldada kriminaalhooldust, mis tähendab seda, et süüdistataval on tegelikult raha, millega hüvitisi ja teisigi nõudmisi tasuda. U.J pani toime süüteod eesmärgiga kannatanut karistada. U.J pani toime süüteod kannatanu suhtes, kes on sügava vaimse puude ja sügava liikumispuudega isik, liigub ratastoolis ja pole võimeline ennast mistahes isiku rünnakute vastu kaitsma. Kannatanul on rünnakutest pikaajaline psüühiline tervisekahjustus. 10.3 Kannatanu rõhutab, et U.J ja sotsiaaltöötaja M.K. i süüdistused kannatanu suunas näiteks nn puhtusega seoses pole asjakohased, sest kannatanule on vallavalitsuse poolt määratud koduhooldustöötaja, kes peab teda abistama koristamise ja kõige muuga 6 tundi nädalas. Kannatanult ei saagi tema tervislikust seisundist lähtuvalt üldse koristamist nõuda.
6. Kannatanu T.R. esitas 05.12.2021 kirjaliku seisukoha, milles rõhutas, et jääb apellatsiooni ja selle täienduse juurde. Täiendavalt märgib T.R. järgmist. Kui kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et materjal pole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Maakohtus ilmnes, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja lisatõendeid, samuti pole süüdistatava süü piisavalt tõendatud. Maakohus rikkus menetlusnorme kui otsustas sellises olukorras asja lõpuni arutada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasja materjaliga ja kannatanu T.R. apellatsiooniga, ning on seisukohal, et kaebeväited Tartu Maakohtu otsuse tühistamiseks põhjust ei anna.
8. Kannatanu soovib, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse, muudaks seda kaebuses toodud viisil, st tunnistaks U.J süüdi 10.03.2021 episoodis kehalises väärkohtlemises. Samuti tühistaks otsuse tsiviilhagi rahuldamata jätmises ning mõistaks süüdistatavalt välja mittevaralise kahju hüvitise. Alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus kannatanu kaebust eeltoodud viisil ei rahulda, siis tühistaks kohtuotsuse ning saadaks kriminaalasja maakohtule tagasi uuesti läbivaatamiseks.
9. Kaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa vale kohtuotsuse. Kohtuotsus pole selgelt jälgitav, sest pole aru saada, millistele tõenditele tuginedes kohus otsuse tegi, maakohtu otsus on vastuoluline. Samuti rikkus kohus oluliselt tõendite igakülgse hindamise, ühtlase kohtupraktika, ühtlase õiguse kohaldamise printsiipi. Maakohus polnud valmis lõppotsuse tegemiseks, sest toimiku materjalid polnud piisavad.
10. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid menetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis võiks enesega koheselt kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja tagastamise maakohtule. Vastupidiselt kaebajale, ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates asja 9 läbivaatamisel eksinud menetlusõiguse normide vastu, kohtuotsus on põhjendatud ning kohtu seisukoha kujunemine on jälgitav. Asjaolu, et kaebaja kohtu seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist maakohtu poolt.
11. Süüdistatav esitas maakohtu istungil taotluse kriminaalasja läbivaatamiseks lühimenetluses ning prokuratuur nõustus sellega. Kohus takistusi lühimenetluse kohaldamiseks ei näinud. Vastavalt KrMS § 233 lg-le 1, lahendatakse kriminaalasi lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal, st tunnistajaid, asjatundjaid, eksperte välja ei kutsuta ning uusi tõendeid asja juurde ei võeta. Kohtuotsuse tegemise aluseks oli seega toimiku materjal. Tähelepanuvääriv on see, et kohus on põhjalikult kaalunud, kas tuleks kriminaalasja menetlemist jätkata üldmenetluses või on võimalik kohaldada lühimenetlust, pidades eelkõige silmas seda, kas lühimenetluse kohaldamine võib kahjustada kannatanu huve (vt maakohtu otsuse lk 3-4, kohtuistungiprotokoll, lk 2-5). Ringkonnakohtul maakohtule siingi menetluslikke etteheiteid ei ole.
12. U.J-ile oli kohtueelses menetluses süüks pandud kolm kuritegu kannatanu T.R. suhtes. Üks neist - 10.03.2021 episood, seisnes T.R. kehalises väärkohtlemises. Nimelt, Jõgeva linna sotsiaalmaja köögis tungis U.J kallale sotsiaalmajas elavale ja ratastooliga köögis liikunud T.R. le, kägistas teda 2-3 sekundit kaelast, seejärel hoides ja raputas kannatanut riietest. Kirjeldatud tegevuse juures karjus U.J, et lööb kannatanu maha. Ähvardust oli kannatanul alust reaalsena võtta, sest oma abituse tõttu ei ole ta suuteline vastupanu osutama ning ähvardusele vahetult eelnes ka vägivald, millega tekitas T.R. le füüsilist valu ja punetuse kaelale ning moraalseid üleelamisi.
13. Kohus uuris nimetatud episoodi puutuvaid tõendeid ning leidis, et T.R. kaelast kägistamine 2-3 sekundi jooksul U.J poolt ei ole tõsikindlalt tuvastatud. Seega kehavigastust pole U.J kannatanule tekitanud. Tõendatuks luges maakohus asjaolu, et U.J võttis T.R. l rinnust pluusist kinni. Kohtu arvates põhjustas U.J kannatanule ilmselget ebamugavust, kuid mitte valu karistusõiguslikus mõttes. Valu ei ole rinnust haaramise tüüpiline tagajärg.
14. Kannatanu arvates hindas kohus tõendeid valesti. U.J kägistas teda kaelast ning raputas väga intensiivselt. Kohus tugines tunnistaja M.K. i ütlustele, kes aga ei saanudki näha, et U.J-i eda kägistas. U.J on suurem mees, kelle keha tagant ei saanud tunnistaja kägistamist näha. Samuti püstitab kannatanu võimaluse, et tunnistaja ei räägi tõtt. Sotsiaalmaja töötajad on tema suhtes erapoolikud ning teevad kõik endast oleneva, et ta sotsiaalmajast välja koliks.
15. Tuvastamaks seda, millised faktilised asjaolud U.J süüdistuses

§ 121

lg 1 järgi saab kogutud tõenditega tuvastatuks lugeda, uuris maakohus järgimisi tõendeid. U.J tunnistas, et 10.03.2021 oli ta väga vihane T.R. peale, ta võttis T.R. l riietest kinni, kuid ei kägistanud teda. Sotsiaalmaja töötaja tunnistaja M.K. nägi tema sõnul sündmust pealt. Tunnistaja nägi, et U.J võttis T.R. l rinnust kinni. Sellist vägivalda, millest T.R. oleks viga saanud, ei olnud. Seetõttu polnud vajadust kutsuda politsei ning tunnistaja lahutas ise T.R. ja U.J ära. Nagu maakohus õigesti sedastas, pole tunnistaja midagi rääkinud kägistamisest. Ringkonnakohtu arvates ei saa pidada õigeks väidet, et tunnistajale oleks nimetatud asjaolu jäänud nägemata, kuna tema sõnul oli ta intsidendi ajal T.R. ja U.J juures. Ringkonnakohtul pole ühtegi põhjust arvata, et M.K. valetab U.J huvides. Sellekohased tõendid asjas puuduvad. Kannatanu T.R. ja sotsiaalmaja töötajate vahelised suhted ei ole käesoleva kriminaalmenetluse esemeks.

1. Vahetult pärast sündmust helistas T.R. Häirekeskusesse ja palus saata politsei. Kõnesalvestise vaatlusprotokolli kohaselt ütles T.R. , et teda rünnati kätega. Küsimusele, kas ta 10 vajab kiirabi, vastas T.R. eitavalt. Maakohus järeldas, et sellegi tõendi alusel ei saa tuge väide, et T.R. t kägistati, sest ta on asjaoludest rääkides jäänud üldsõnaliseks. Ringkonnakohus nõustub siingi maakohtuga.
2. Apellatsioonis selgitab T.R. , et oma krooniliste haiguste tõttu vajab ta pidevat kiirabi abi. Kiirabitöötajad on talle korduvalt selgitanud, et kuna tema seisund ei ole eluohtlik, siis väljakutse tegemine on alusetu ning valeväljakutsete eest võidakse teda trahvida. Kiirabitöötajad on ta ära hirmutanud ning sõimanud. Kuna 10.03.2021 sündmus ei põhjustanud temal eluohtlikku seisundit, ei tahtnud ta kiirabitöötajaid tülitada ja vältis sellega nende järekordset pahameeletormi.
3. Ringkonnakohus ei pea kannatanu selgitust selle kohta, miks ta U.J ründele järgnelt ei kutsunud kiirabi, veenvaks. Kui oleks tõepoolest U.J kägistanud kannatanut, olnuks see igatahes tõsiseltvõetav põhjus kutsuda sündmuskohale lisaks politseile ka kiirabi, kes saaks fikseerida kannatanul esinevad võimalikud vigastused.
4. Kriminaalasjas on tõendiks T.R. enda poolt tehtud fotod ja videod, millest nähtub punetus tema kaelal. Nimetatud tõendist tulenevalt võib seega järeldada, et T.R. l esines punetus kaelal, kuid sellest ei saa järeldada, et punetus tekkis U.J kägistamisest. Seega võib üheselt väita, et tõendikogum ei võimalda tõsikindlalt väita, et T.R. l tekkis nimelt U.J tegevuse tagajärjel tervisekahjustus.
5. T.R. arvates on maakohus olnud pahatahtlik, kui asus ise eksperdi rolli ja hakkas hindama faktilisi asjaolusid ning kannatanu valutunnetust. Kannatanu arvates puuduvad kohtul eksperthinnangu andmiseks teadmised ja kogemused.
6. Ringkonnakohus selgitab, et kohtu kohustus ongi tuvastada faktilised asjaolud. See tähendab, et kohtul tuleb teha kindlaks, mis juhtus ning tuvastada, kas süüdistuses kirjeldatud tegu selles toodud asjaoludel leidis aset ning kas süüdistuses kirjeldatud teo pani toime süüdistatav. Selleks peab kohus hindama kõiki tõendeid. Antud kriminaalasjas pole kannatanu võimalike vigastuste tuvastamiseks ekspertiisi läbi viidud ning selleks puudus ka vajadus. Muuhulgas tuleb märkida sedagi, et kannatanu ise kiirabi väljakutset vajalikuks ei pidanud. Mis puutub aga valu tuvastamisse, siis selle asjaolu kindlakstegemine ongi kohtu ülesanne. Võimaliku valuaistingu tekkimist ning selle intensiivsust ei tuvasta kohtuekspert.
7. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et U.J rünne T.R. vastu oli väheintensiivne ning ei täida

§ 121lg-s 1 sätestatud objektiivset teokoosseisu.

28. Süüdistuses

§ 121

lg 1 on kirjeldatud lisaks kehalise väärkohtlemisteole ka see, et U.J karjudes ähvardas kannatanu maha lüüa. Maakohus tuvastas, et nimetatud viisil ähvardades pani U.J toime kuriteo

§ 120

lg 1 järgi, sest kohtu arvates oli kannatanul tõsiseltvõetav põhjus karta U.J ähvardust. Seega tuvastas kohus, et kuigi ei ole üheselt tuvastatud süüteo toimepanemine U.J poolt

§ 121

lg 1 järgi, on ta toime pannud ähvardamise

§ 120lg 1 tähenduses.

Ringkonnakohus siingi nõustub maakohtuga. 29. U.J-ile oli

§ 120lg 1 järgi esitatud süüdistus T.R.

ähvardamises kahel korral, s.o 06.04.2021, mis toimus taaskord sotsiaalmaja köögis ning 10.05.2021, mis toimus Jõgeval, SEB panga kontori ees. Neid süüteoepisoode apellatsioonis kannatanu tervikuna ei vaidlusta, kuid ta toob ära mõned kohtu seisukohad, millega ta nõus ei ole. 11

1. T.R. ei ole nõus kohtu seisukohaga otsuse p-s 30, et U.J ei pannud ähvardamisi toime ette planeeritult ja kavatsetult. Kohtus menetleti vaid neid episoode, mille kohta oli tõendeid, tegelikult oli ähvardamisi rohkem, mistõttu võib öelda, et U.J tegevus oli süstemaatiline ja pikaajaline.
2. Tahtluse osas märkis maakohus, et U.J pani ähvardamise kolm episoodi toime otsese tahtlusega. Ringkonnakohus peab maakohtu seisukohta õigeks. Mingit tõenduslikku alust jaatada kavatsetust U.J tegudes ei ole. U.J tegevuses puuduvad süstemaatilisuse ja pikaajalisuse tunnused. U.J-ile on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus kolmes kuriteos ja muid võimalike süütegusid siin menetluses ei arutatud, mistõttu kannatanu argumendid veel mingitest ähvardamistest tuleb jätta tähelepanuta.
3. T.R. ei ole nõus maakohtuga selles, et U.J süü suurus on keskmisest väiksem ja toimusid lühikese aja jooksul. Ähvardamised olid tõsist laadi ja kestsid tegelikkuses pikema aja jooksul. Samuti pole kannatanu nõus kohtu arvamusega, et osapoolte vahel olid olmekonfliktid, mis eskaleerusid. Konfliktid olid vaid U.J-il.
4. Siingi ringkonnakohus kaebeväidetega nõus ei ole. Õige on see, et kolm ähvardamise episoodi toimusid lühikese aja jooksul - 10.03., 06.04.2021 ja 10.05.
5. Muid ähvardamisi siin menetluses ei arutatud, mistõttu siingi jätab ringkonnakohus vastava kaebeväite tähelepanuta. Ringkonnakohus ei näe ühtegi kaalukat argumenti, miks hinnata U.J süüd suuremana kui seda tegi maakohus. Tegemist oli olmekonfliktidega ning kuna konflikti oli kaasatud kaks isikut, ongi neid õige nimetada osapoolteks, nagu märkis maakohus. Kas seejuures on mõlemal isikul või ainult ühel neist teisele etteheiteid mingites olme vms küsimustes, pole oluline.
6. Ka ringkonnakohus ei tuvastanud toimikus olevate tõendite alusel, et U.J väljaöeldud ähvardused oleksid põhjustanud kannatanule raskeid tagajärgi. PPA uurija poolt Sotsiaalkindlustusameti ohvriabiteenuse osutajale info andmine T.R. kohta on sellist laadi kriminaalasjades tavapärane praktika, millest ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi kannatanul tekkida võinud raskete psühholoogilist-psühhiaatrilist laadi tagajärgede kohta. Kannatanu viited uutele tõenditele, mille ta esitas koos apellatsiooniga ringkonnakohtule, jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Kriminaalasja vaadati maakohtus läbi lühimenetluses ning seetõttu peab ka ringkonnakohus apellatsioonimenetluses juhinduma lühimenetlust reguleerivatest normidest. Vastavalt juba varem viidatud KrMS § 223 lg-le 1, vaatab ka ringkonnakohus kriminaalasja läbi toimikus olevate tõendite alusel. Uute tõendite vastuvõtmine lühimenetluses ka ringkonnakohtus, ei ole lubatav.
7. Kannatanu esitas kriminaalasjas tsiviilhagi, milles ta palus välja mõista U.J-ilt mittevaralise kahju hüvitisena 3500 eurot. Avalduse kohaselt on U.J poolt riietest kinni haaramine ja kägistamine, peksa andmise ja tapmisega ähvardamine ning sõimamised tekitatud T.R. le valu, sügavaid hingelisi üleelamisi, hirmu all elamist, unehäireid, paanikahoogusid, ärevust.
8. Maakohus jättis kannatanu haginõude rahuldamata. Kõigepealt märkis kohus, et kuna U.J ei tekitanud T.R. le kuriteoga kehavigastust ega kahjustanud tema tervist, puudub alus tsiviilhagi rahuldamiseks. Selline kohtu järeldus on ringkonnakohtu hinnangul õige. Kuna maakohus ei tuvastanud, et U.J oleks tekitanud T.R. le kehavigastuse, siis haginõuet rahuldada ei saa. Tõendatud ei ole seegi, et U.J kahjustas T.R. tervist. Toimikus on hagiavalduse juures perearsti tõend, kuid selles märgitu alusel ei saa järeldada, et T.R. tervis oleks järsult halvenud nimelt sellel ajal kui toimusid kolm ähvardamist U.J poolt. Perearsti 12 tõendist pole näha sedagi, et T.R. oleks arsti poole pöördunud unehäirete, ärevuse, paanikahoogude vms tõttu. Eeltoodud põhjustel on maakohus haginõude rahuldamata jätnud põhjendatult. Sõimu eest hüvitist kriminaalmenetluses välja ei mõisteta.
9. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse U.J süüasjas muutmata. Kannatanu T.R. apellatsioon jääb rahuldamata.
10. Lõpetuseks, seonduvalt apellandi taotlusega otsuse jõustumisel tema nime jm andmete asendamisest selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 4081 lg-le 2 avalikustatakse jõustunud ja avaldatud kohtulahendis süüdistatava nimi ja isikukood. Teiste isikute nimed ja muud isikuandmed asendatakse initsiaalide või tähemärgiga. Kohtulahendis ei avalikustata isiku elukohta. Teiste isikute alla kuuluvad ka kannatanud. (allkirjastatud digitaalselt) 13