Obsah (6)

§ 252§ 251§ 249§ 104§ 121§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-3334 Määruse kuupäev 28. oktoober 2025 Kohtunik Ene Andresen Kohtuasi X esialgse õiguskaitse taotlus Tartu Vangla kohustamiseks taga

) § 252 lg 7 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kätte menetlusosalistele (

§ 252lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav X esitas
2. oktoobril 2025 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub kohustada Tartu Vangla meditsiiniosakonda aitama teda terviseprobleemi lahendamisel või juhul, kui nad ei oska või ei saa aidata, siis suunata ta haiglasse. Taotlejal selgitab, et tal on liigesed juba mitu kuud valutanud ning tema igapäevased tegevused on raskendatud. Ta on pöördunud oma terviseprobleemiga korduvalt vangla meditsiiniosakonna poole, kuid ei ole saanud mingit abi. Talle määratud ketoprofeenist ei olnud kasu. Perearst ütles, et nad ei saa teda aidata. Taotleja leiab, et tema terviseprobleemile lahenduse leidmine on vangla ülesanne ning vangla peab tagama kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise. 3-25-3334
3. Tartu Halduskohus jättis
4. oktoobri
5. a määrusega X esialgse õiguskaitse taotluse käiguta. Taotlejal tuli tasuda taotluselt riigilõiv või taotleda menetlusabi.
6. Vastuseks kohtunõudele esitas Tartu Vangla
7. oktoobril 2025 kohtule X
8. oktoobri
9. a vaidena pealkirjastatud pöördumise (reg nr 2-25/2-2/13121) ja SAViljandi Haigla
10. oktoobri
11. a vastuse nr 14-2/3372-1 X pöördumisele. Tartu Vangla selgitas, et vangiregistris on dokumenteeritud kahe kuu jooksul (s.o alates
12. augustist 2025) mitu X pöördumist ning Tartu Vangla on edastanud need vangiregistri vahendusel Tartu Vanglas tervishoiuteenust osutavale SA Viljandi Haigla Tartu Vangla meditsiiniteenistusele. Ka X
13. oktoobri
14. a vaidena pealkirjastatud pöördumine edastati lahendamiseks tervishoiuteenuse osutajale. Haigla kinnitusel ei ole nende dokumendiregistris rohkem pöördumisi registreeritud. Vanglale ei ole teada, mida on X avaldanud otse tervishoiutöötajatele. Vanglal ei ole põhjust kahelda SA Viljandi Haigla tervishoiuteenuse kvaliteedis ega raviotsustes. Kuna vangla ei ole tervishoiuteenuse osutaja, ei saaks vangla patsienti ühegi vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja poole suunata. Vangla ei ole alates
15. juulist 2024 tervishoiuteenuse osutamisega seotud. Vanglal puudub samast ajast ka sisemine oskusteave tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamiseks ning vangla lähtub tervishoiuteenuse osutaja seisukohast. Kuna SA Viljandi Haigla
16. oktoobri
17. a vastuses nr 14-2/3372-1 ei ole välja toodud erakorralise ravi vajadust, palub vangla jätta X taotluse tagajärjetuks. KOHTU SEISUKOHT
18. Kohus mõistab, et taotleja soovib esialgse õiguskaitse korras Tartu Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist (

§ 251

lg 1 p 3), mille kohaselt tuleks vanglal leida taotleja liigesevaluga seotud terviseprobleemile lahendus või suunata ta lahenduse leidmiseks muu tervishoiuteenuse osutaja juurde. 5.

§ 249

lg 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Sarnaselt sätestab

§ 249

lg 2, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. X esitas

1. oktoobril 2025 Tartu Vanglale vaidena pealkirjastatud pöördumise, milles soovis vaidlustada Tartu Vangla tervishoiuteenuse osutaja tegevust tema liigesevalu ravimisel ning palus määrata talle ravimid, mis teda aitavad või suunata ta haiglasse. Kohtu hinnangul ei saa seda pöördumist käsitada vaidena. Vaidemenetluses saab nõuda ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg 1 p 3). Vaideõigus on isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi (HMS § 71 lg 1). Kuna tervishoiutöötaja ei vii vanglas tervishoiuteenust osutades läbi haldusmenetlust, siis polnud X-il HMS § 71 lg-st 1 tulenevalt võimalik tervishoiuteenuse osutaja tegevuse peale vaiet esitada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-22-2321/45, p 10). Ka Tartu Vangla ei käsitanud X
2. oktoobri
3. a pöördumist vaidena, vaid edastas selle vastamiseks vanglas tervishoiuteenust osutavale SA-le Viljandi Haigla. 2 3-25-3334 Kuna X esialgse õiguskaitse taotluse esemega seoses ei olnud taotluse esitamise ajal Tartu Vanglas pooleli vaidemenetlust, ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ning kohtul ei ole võimalik taotlust sisuliselt lahendada. Seetõttu jätab kohus X esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (

§ 249lg 5).

6. X on tasunud esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu 20 eurot. Tasutud riigilõiv tuleb esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmise tõttu tagastada (

§ 104lg 5 p 3 ja lg 8).

1. Kuna X
2. oktoobri
3. a esialgse õiguskaitse taotlusest ei nähtu soovi esitada kohtule kaebust, ei käsita kohus tema taotlust kaebusena. Samuti ei pea kohus põhjendatuks suunata X-i esitama kohtule kohustamiskaebust, sest kohtu hinnangul kuuluks kaebus

§ 121lg 2 p 2 alusel tagastamisele.

Nimetatud sätte kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohtule arusaadavalt oleks kaebuse eesmärk sarnane

1. oktoobri
2. a esialgse õiguskaitse taotluse eesmärgiga: kohustada vanglat lahendama X liigesevalust tingitud terviseprobleem või suunama ta sama probleemi lahendamiseks muu tervishoiuteenuse osutaja juurde. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on SA Viljandi Haigla X-ile seoses liigesevalu kaebusega Tartu Vanglas tervishoiuteenuseid osutanud. Tervishoiutöötaja on
3. augustil 2025 dokumenteerinud X soovi saada seoses liigesevaluga tervishoiutöötaja vastuvõtule (digitoimiku leht (dtl) 17). Talle oli määratud
4. septembriks 2025 perearsti vastuvõtt (dtl 17). SA Viljandi Haigla selgitas
5. oktoobri
6. a kirjas, et X käis
7. septembril 2025 perearsti vastuvõtul ning arst ei pidanud pärast vastuvõttu vajalikuks liigesteprobleemi osas ravi määrata (dtl 21). Lisaks on R. X liigesevalu kaebusega (sealhulgas glükosamiini näidustuse väljaselgitamisega) tegelenud pereõde (dtl 17). Seega on X-ile osutatud tervishoiuteenuseid: talle on võimaldatud nii perearsti kui ka pereõe vastuvõtte. Eeltoodu põhjal puudub alus järelduseks, et Tartu Vangla poleks taganud X-ile juurdepääsu tervishoiuteenustele. Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel valib tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (vt Riigikohtu üldkogu määrus nr 3-21-30/19, p 24). Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et patsiendil ei ole õigust arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 2-19-1366/20, p 10). Isikul sellise õiguse puudumise tõttu ei ole kohtul võimalik kohustada vanglat ega tervishoiutöötajat kinnipeetavat teatud kindlal moel ravima. Samuti ei saa kinnipeetav valida tervishoiuteenuse osutajat, sest vangistuse ajal tuleb paratamatult arvestada asjaoluga, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ei ole samane vabaduses tervishoiuteenuse osutamisele. Kinnipeetavale väljaspool haiglat tervishoiuteenuse osutamise vajaduse üle otsustab arst (Vabariigi Valitsuse
8. juuni
9. a määruse nr 32 „Vanglas ja arestimajas kinni peetavale isikule tervishoiuteenuse osutamine“ § 4 lg 1). Seepärast ei saaks kohus kohustada vanglat ega SA-d Viljandi Haigla suunama X-i mõne muu tervishoiuteenuse osutaja juurde.
10. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis taotleja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 3