← Eesti

1-06-14512\19

1-06-14512 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus

  1. september 2008.a Tallinn 1-06-14512 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Maaria Rei Kohtuistungi sekretär Marina Lepiksoo Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja
  2. september 2008.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht Roman Zamarise ja J.G süüdistuses KarS Kriminaalasi § 113 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu
  3. aprilli 2008.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Süüdistatav Roman Zamaris ja süüdistatava J.G kaitsja vandeadvokaat Leonid Apellatsiooni esitaja Olovjanišnikov Natalja Vester Prokurör Süüdistatavad Roman Zamaris ik: 37806200244, elukoht xxxxxx xxx xx-xx, AS A. M. XXXXXX, varem 2 korda kohtu poolt karistatud, viimati 14.05.1999.a Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 140 lg 2 p 1,2,3 järgi 1 aasta vangistusega, vahi all alates 25.06.2006.a J.G ik:XXX, elukoht XXXXXXXXX XXX XXXX XXXXXXX, ei tööta, varem 2 korda kohtu poolt karistatud, neist viimati 08.11.2000.a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1,3 järgi 4 kuu vangistusega, vahi all alates 25.05.2006.a Vandeadvokaadid J.G Narusberg ja Leonid Kaitsjad Olovjanišnikov RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  4. aprilli 2008.a otsus Roman Zamarise ja J.G suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  5. septembril 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohtu
  7. aprilli 2008.a otsusega mõisteti R. Zamaris üldmenetluses süüdi ja karistati KarS § 113 järgi 12 aasta vangistusega. J.G mõisteti süüdi ja karistati 10 aasta vangistusega.
  8. R. Zamaris ja J.G mõisteti süüdi selles, et nad
  9. mail 2006.a Tallinnas Järveotsa ja Kadaka teede vahelisel tühermaal peksid S. L.t käte, jalgade ja telliskiviga pähe, millest tekitatud vigastuste tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal.
  10. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis tunnistab R. Zamaris end S. L. tapmises süüdi, kuid vaidlustab talle mõistetud karistust. Apellant peab mõistetud vangistust liiga pikaks, sest ta ei ole varem esimese astme kuritegusid toime pannud, tal oli alaline elukoht ja ametlik töökoht. Ta tarvitas küll alkoholi, kuid sellega tegi halba vaid endale. Alkoholi tarvitamise tõttu ei ole tal varem pahandusi olnud. S. L.t telliskiviga lüües haaras teda mingi arusaamatu raevuhoog, mida kohtupsühhiaatriline ekspertiis ei kajastanud, sest see oli pealiskaudne. J.G kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist J.G süüdimõistmises KarS § 113 järgi ja tema süüdimõistmist KarS § 121 järgi ning karistuse mõistmisel piirdumist vahi all viibitud ajaga. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kannatanu S. L. surm saabus R. Zamarise ja J.G ühise tegutsemise tagajärjel. Tunnistaja V-R. P. ütlustest nähtub, et ajal, mil S. L. eemale tiriti, oli ta veel elus, so liikus ja rääkis. Mis hiljem põõsaste taga toimus, seda tunnistaja V-R. P. ei tea. Süüdistatavad R. Zamaris ja J.G kinnitavad, et kannatanule S. L.le lõi kaks korda telliskiviga pähe R. Zamaris. Puuduvad tõendid, mis nende väidet kummutaksid. Järelikult jaguneb kannatanu suhtes toimepandu kaheks episoodiks: esimeses osalesid mõlemad süüdistatavad, teises ainult R. Zamaris. Kuna J.G lõi kannatanut ainult kaks korda rusikaga näkku ja pärast seda kannatanu liikus ja rääkis, siis ei saanud J.G tegevus kannatanu S. L. surma põhjustada. Kuna J.G peksis kannatanu S. L.t isiklikel motiividel, siis tuleks tema tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Kaitsja ei nõustu eksperdi arvamusega ja peab seda mitteusaldusväärseks. Kui kohus nõustus eksperdi arvamusega, siis oleks ta pidanud seda põhjendama. Selleks oleks olnud vaja analüüsida nii esialgset kui täiendavat ekspertarvamust, mis rajanes kaitsja poolt esitatud küsimustel.
  11. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone. Prokurör leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning taotles selle muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  12. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni sisuga ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.
  13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  14. oktoobri 2000.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-185-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava J.G talle esitatud süüdistuse järgi süüdi mõistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  15. mai 2003.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et 2

(4)kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Süüdistatava J.G kaitsja apellatsioonis korratakse süüdistatava ja tema kaitsja poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid selle kohta, et J.G rusikahoobid pähe ei saanud S. L. surma põhjustada, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.
  1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtuistungil avaldati laiba kohtuarstlik ekspertiis. Kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi määramiseks, kuid KrMS § 292 lg 2 kohaselt kuulati prokuröri taotlusel kohtuistungil üle ekspert ekspertiisiakti selgitamiseks ja täiendamiseks. Seega on kriminaalasjas teostatud ainult üks laiba kohtuarstlik ekspertiis, mistõttu peab kohtukolleegium eksitavaks kaitsja väidet selle kohta, et kohus oleks pidanud analüüsima nii esialgset kui täiendavat ekspertarvamust. Ekspert kinnitas kohtus oma esialgset arvamust ja selgitas, et S. L. surm saabus pähe saadud hulgaliste löökide tagajärjel tekkinud verejooksust hingamisteedesse, mistõttu ta lämbus iseenda verre. Kohus on hinnanud laiba kohtuarstlikku ekspertiisi kogumis teiste tõenditega ja kohus ei nõustu kaitsja väitega, et ekspertiis on olnud mitteusaldusväärne ning kohus on teinud sellest valed järeldused. Maakohus on oma otsuses põhjendanud ka põhjusliku seose olemasolu süüdistatava poolt kannatanule tekitatud kehavigastuste ja surma saabumise vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. märtsi 2001.a otsuses nr 3-1-1-28-01 öelnud, et väide, et tapmise koosseis kuulub nn spetsiifilise teokirjeldusega koosseisude hulka ja et tapmise eest saab vastutusele võtta üksnes selle isiku, kes on tekitanud eluohtliku kehavigastuse, on ekslik. Tapmine on nn suvalise teokirjeldusega koosseis – surma põhjustavana tuleb käsitada iga tegu, mille isik toime pani ja mis on surma kui tagajärjega põhjuslikus seoses. Asudes teistsugusele seisukohale on välistatud vastutusele võtmine näiteks peksmisest tingitud traumaatilise šoki tagajärjel surma põhjustamise eest, sest ükski vigastustest pole eluohtlik. Pekstes kannatanut pähe ja teistesse elutähtsatesse organitesse kujutab inimene ette mis tahes vigastusi ja mis tahes tagajärge, ka surma saabumist. (RT III 2001, 11, 119). Käsitletavas kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et nina- ja sarnaluude trauma kutsus esile verejooksu. Kannatanu tõmbas vere hingamisteedesse ja lämbus. 5.
  3. Kohtukolleegium on seisukohal, et R. Zamarisele karistuse mõistmine on toimunud kooskõlas KrMS §-s 56 sätestatud põhimõtetega. R. Zamarisel oli kuriteo toimepanemise ajal alaline elukoht, ja ametlik töökoht. Ometi ei takistanud need asjaolud teda toime panemast kuritegu. Asjaolu, et ta ei ole varem toime pannud esimese astme kuritegusid, on inimese loomulik seisund ning see asjaolu ei saa kaasa tuua karistuse kergendamist. Apelleeritud kohtuotsuses viidatakse põhjendatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni 2006.a otsusele nr 3-1-1-43-06 (RT III 25, 226), milles märgitakse, et kuigi asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad, on iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel tähtsus karistuse mõistmisel. R. Zamarise osa S. L. peksmises ja sellega tekitatud surma põhjustamises on kohus arvesse võtnud ja mõistnud talle rangema karistuse kui J.G-le. 3
(4)5.
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  2. aprilli 2008.a otsuse R. Zamarise ja J.G suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.