KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karolin Soo Määruse tegemise aeg ja koht 15.09.2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-2357 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taot

) alusel. Varasemalt oluliste asjaoludena toob PPA välja järgmise: Maroko Kuningriigi kodanik X. X (edaspidi ''isik'') (sünd xx.xx.xxxx, Eesti Vabariigi isikukood xxxxxxxxxxx) saabus Schengeni Konventsiooni Maroko Kuningriigi kodaniku passiga number BVxxxxxxx kehtivusega 08.11.2021 kuni 08.11.2026 ja Eesti) Vabariigi Dliiki viisaga nr EST100258905 kehtivusega 06.07.2023 kuni 04.07.2024 alusel. Viisa väljastati isikule lühiajalise töötamise eesmärgil. Isik viibis Eestis ajavahemikus 11.07.2023 kuni 17.06.2024. Isik sõitis Portugali, lootes seal tööd leida, kuid ei õnnestunud ja isik suundus edasi Austriasse. Austriasse jõudes elas isik umbes nädal aega hotellis ja seejärel pöördus Austria ametivõimude poole rahvusvahelise kaitse taotlusega, kuid 04.11.2024 saadeti isik Dublin määruse raames Eestisse tagasi. 05.11.2024 olles Eestis esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse milles põhjendas kaitse vajadust sellega, et ta ei saa poliitiliste, usuliste ja isiklike probleemide tõttu Marokosse naasta. 18.03.2025 tegi PPA rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 12411050010-1, kuna taotlus on ilmselgelt põhjendamatu. Isiku lahkumiskohustus kuulub sundtäitmisele Maroko Kuningriiki ning isikule kohaldati sissesõidukeeld Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks

§ 15

lõike 1 alusel PPA liiklusjärelevalve talituse patrullpolitseiniku poolt 48- tunniks ning toimetati kinnipidamiskeskusesse. 16.07.2025 (kinnipidamise päeval) viidi X. Xiga läbi piiri- ja migratsioonijärelevalve ametnike poolt vestlus eesmärgiga selgitada välja tema Eestis viibimise asjaolud ja anda isikule võimalus esitada taotlusi ja vastuväiteid PPA edasiste toimingute suhtes. Küsitluse käigus isik selgitas, et ta peeti Leedus kinni. Isiku arvates oli kinnipidamise põhjuseks asjaolu, et ta viibis seadusliku aluseta. Isiku väitel lahkus ta Vägeva majutuskeskusest, kuna vajas raha ning tal polnud muud võimalust. Kuna Eesti Western Unioni filiaalide kaudu ei olnud võimalik vastu võtta rahaülekannet Marokost, suundus ta Leetu, et kasutada sealset Western Unioni teenust. Küsimusele, miks ta lahkus Eestist ilma politseilt selleks luba küsimata, vastas isik, et ei mäletanud oma kohustust küsida Eestist lahkumiseks luba ning et tal ei olnud muud valikut, kuna kogu tema raha oli otsas. Isik tunnistas, et rebis oma reisidokumendi puruks olles alkoholijoobes, kuid ei mäleta täpselt, kuidas see juhtus. Leetu reisis ta rongiga, kuid võttis kaasa Vägeva majutuskeskusele kuuluva jalgratta. Tema hinnangul oli tal õigus kasutada seda jalgratast ka omaniku loata. Isiku sõnul on tal seaduslik alus Eestis viibimiseks kuni 08.10.2025, kuna tema rahvusvahelise kaitse taotleja kaart kehtib nimetatud kuupäevani. Samuti uskus ta, et tema kohtumenetlus on veel pooleli, mistõttu ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus tema hinnangul jõustunud. Isik ei olnud teadlik, et tema volitatud esindaja poolt esitatud kaebus viimasele kohtuotsusele jäeti 08.07.2025 rahuldamata ning et alates 11.07.2025 kuulub ta Eesti Vabariigist väljasaatmisele, tulenevalt Tallinna Halduskohtu otsusest nr 3-25-875. Isik tunnistas, et tal puuduvad majanduslikud ja perekondlikud sidemed Eesti ning laiemalt Schengeni territooriumiga. Isikul on kuskil 203 eurot. Pärast täiendavaid selgitusi mõistis isik, et tema esialgne arusaam seaduslikust viibimisalusest oli ekslik ning nõustus, et viibib hetkel Eestis ebaseaduslikult. 17.07.2025 koostas PPA isikule sundtäidetava ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks nr 1052289772 ja kohaldas Schengeni sissesõidukeelu kolmeks

§ 23lõikes 1 punktides 1 ja 3 nimetatud kinnipidamise alused.

Isiku puhul on põhjendatud põgenemisoht

§ 6⁸ punktide 5, 6 ja 9 kohaselt.

Isik lahkus ilma PPA loata Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki, seega ta ei täitnud talle VRKS alusel kohaldatud järelevalvemeetmeid, rikkus oma Maroko Kuningriigi passi, nii et seda ei saa enam isiku väljasaatmiseks kasutada ning PPA järeldab isiku eelnevast käitumisest ja selgitustest, et isik ei soovi oma lahkumiskohustust täita. Isikule on selgitatud varasemalt korduvalt, et rahvusvahelise kaitse taotlejana on isikul kohustus taotluse menetluse ajal viibida Eesti Vabariigis ja isik on sellega tutvumist kinnitanud enda poolse allkirjaga nii rahvusvahelise kaitse taotleja õiguste ja kohustustega tutvumisel, järelevalvemeetmete kohaldamise otsusega tutvumisel. Lisaks haldusasjas nr 3-24-3041 28.04.2025 toimunud kohtuistungil selgitas kohtunik (kohtuistungi helisalvestis 00:48:48 jj) isikule, et ta peab Eestisse jääma ega tohi kusagile lahkuda. Sellest hoolimata isik lahkus Eestist Leetu. - PPA on seisukohal, et isiku suhtes esineb ka

§ 23lõike 1 punktis 3 sätestatud kinnipidamise alus.

Isik rikkus ise oma Maroko Kuningriigi passi sellisel viisil, et seda ei ole enam tema väljasaatmisel kasutada. PPA peab korraldama välismaalase väljasaatmist, mille jaoks taotleti välismaalasele ajutist reisidokumenti Helsingis asuvast Maroko Kuningriigi saatkonnast. Käesoleval hetkel on dokumendi taotlemise protsess pooleli. - Isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada

§ 10

sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine), kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. PPA andmetel isikul ei ole Eestis elavaid sugulasi. Isikult ei ole võimalik kehtivat reisidokumenti hoiule võtta, kuna isik rebis selle pooleks. Isiku elama suunamine kindlaks määratud elukohta ei vähenda PPA hinnangul temast tulenevat põgenemisohtu, lisaks pole PPA-le teadaolevalt isikul Eestis võimalikku elukohta. Isikut ei saa suunata majutuskeskusesse elama, kuna isik ei ole enam rahvusvahelisekaitse taotleja staatuses. Lisaks isikul puuduvad piisavad elatusvahendid enda ülevalpidamiseks. Varasemalt vabaduses viibides isik ei järginud talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning lahkus omavoliliselt Eesti Vabariigist. PPA on seisukohal, et vabaduses viibides ei asuks isik

alusel järelevalvemeetmeid järgima ning võib taaskord ebaseaduslikult lahkuda soovitud riiki, seda enam, et Schengeni alal puudub riikidevaheline piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Isik on varasemalt ühest liikmesriigist teise liikmesriiki liikunud viibimisaluseta ning võib ka seda tulevikus sihtriiki liikumiseks teha. Puudutatud isiku seisukoht

1. 15.09.2025 istungil avaldas puudutatud isik, et ta vaidleb PPA taotlusele vastu. Isik selgitas, et tal oli seoses rahvusvahelise kaitse taotlusega advokaadiga arusaamatus. Isik on nõus koju minema, tagajärgedest hoolimata ja palub kiirendada kinnipidamisel tema tagasisaatmist koduriiki. Vabanemisel jääks isik ootama Eestisse tema suhtes tehtavat otsust ja leiaks viisi korteri üürimiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 4
2. Seaduses sätestatud juhul annab kohus haldustoimingu tegemiseks loa (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 264 lg 1).

§ 23

lõige 1 sätestab, et PPA taotleb halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. 5. Välismaalase lahkumiskohustuse täitmiseks pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise päevast arvates, kui esinevad

§ 23

lõikes 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lõikes 11 nimetatud põhimõtted (

§ 25lg 1).

6. Esitatud taotlusest ja selle lisaks olevatest dokumentidest ilmneb, et X. Xl puudub Eesti viibimiseks seaduslik alus Eestis viibimiseks ning tema suhtes kehtib lahkumisettekirjutus (dtl 45), mis kuulub täitmisele (

§ 2lg 1, VMS § 43 lg 1).

7. Kohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada

§ 23

lõike 1 punkti 1 alusel koostoimes

§ 68punktidega 5, 6 ja 9.

8. PPA tugineb pikendamise taotluses

§ 23

lõike 1 punktidele 1 ja 3 ning seostab põgenemise ohtu

§ 68

punktides 5, 6 ja 9 märgitud asjaoludega: välismaalane ei ole järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid (p 5), välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6), kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist (p 9). 9. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne

§-s 6⁸ nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis. Kohtu hinnangul on

§ 68

punktile 5 ja 9 tuginemine õigustatud, kuna puudutatud isik lahkus 05.07.2025 omavoliliselt majutuskeskusest (dtl 84), mille osas oli tal ilmumiskohustus (dtl 94) ja naasis alles siis kui ta Leedus kinni peeti (dtl 91). Arvestades, et isiku rahvusvahelise kaitse taotluse vaidluses jäeti kaebus 11.04.2025 rahuldamata, on põhjendatud järeldada, et isik lahkus Eestist enda väljasaatmise vältimiseks. Isiku seletused istungil (istungi salvestis 00:05:12) ei veena kohut vastupidises. Kohus arvestab isiku käitumist, mh seda, et isik on oma passi rikkunud ja kasutamiskõlbmatuks muutnud (dtl 93, 99; istungi salvestis 00:17:23), eelduslikult soovides raskendada võimalikku väljasaatmist. Isik on andnud seletused, milles isik kinnitab soovi lahkuda (dtl 94) ja seda, et Marokosse ta lahkuda ei soovi, vaid soovib lahkuda kolmandasse riiki (dtl 42), on põhjendatud ka järeldus, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita (

§ 68 lg 6).

Isiku hilisemalt antud seletused, et ta on nõus Eestis menetluses kättesaadav olema (istungil salvestis 00:15:11) ei ole hetkel veel eelnevat käitumist arvestades ilma tõendeid esitamata usutavad. Nendel asjaoludel kogumis saab jaatada puudutatud isiku puhul hetkel piisavalt suurt põgenemisohtu. 10. Täidetud ei ole

§ 21lõike 1 punkti 3 rakendamise tingimused.

Vaidlus küll puudub, et isik rikkunud oma passi sellisel viisil, et seda enam isiku väljasaatmisel ei ole võimalik kasutada. PPA on ka selgitanud, et 23.07.2025 on esitatud Helsingis asuvasse Maroko Kuningriigi saatkonda taotluse isiku dokumenteerimiseks ja saatkonnast saabunud vastuse kohaselt võib isiku dokumenteerimisega minna kuni kuus nädalat. 03.09.2025 täpsustas PPA saatkonnalt isiku dokumenteerimise staatust ja saadud samal päeval vastus, et saatkond ei ole 5 veel vastust identifitseerimise kohta saanud ja paluvad arvestada, et protsess võib aega võtta (dtl 100). Sama kinnitas PPA esindaja ka istungil. Samas kinnitas PPA istungil, et isik täidab dokumentide hankimiseks kaasaaitamiskohustust, mis kohtupraktikale tuginevalt välistab

§ 21lõike 1 punktile 3 tuginemise (vt nt Tln

RnKm 17.10.2024 nr 3-23-2595/50, p 13).

1. Ühtlasi ei ole puudutatud isiku väljasaatmine perspektiivitu. PPA selgitas istungil, et algselt oli arvamus, et dokumenteerimine võtab 6 nädalat, kuid nüüdseks on selgunud, et see võtab kauem aega (istungi salvestis 00:18:25 jj ).
2. Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine praegusel hetkel põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks.
3. Kohus peab põhjendatuks pikendada kinnipidamise aega kahe kuu võrra. Kohus võtab arvesse PPA poolseid selgitusi seoses dokumenteerimise võimaliku kestusega, ja seda, et isik on valmis dokumenteerimisele kaasa aitama. Kui isik jätkab aktiivselt kaasaaitamiskohustuse täitmist, järgib kinnipidamisel asjaomaseid reegleid ja esitab PPA-le reaalsed tõendid (mitte hüpoteetilised väited) selle kohta, et isik on valmis rahaliselt panustama elukoha üürimisse väljasaatmismenetluse ajaks, tuleb PPA-l kaaluda, kas need asjaolud kogumis võiksid olla aluseks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisele.
4. Isik oli peale esmast kinnipidamist vabaduses ja on uuesti seni kinnipidamiskeskuses viibinud halduskohtu 18.07.2025 määruse alusel ning käesoleva määruse alusel on kinnipidamine lubatud kuni 15.11.
5. Tegemist ei ole ebaproportsionaalselt pika ajavahemikuga.
6. Ei nähtu, et asjaolusid, mis annaksid praegusel juhul põhjust arvata, et isiku kinnipidamine oleks vastuolus tema tervise kaitsega või turvalisuse tagamisega (

§ 23lg 4).

Kinnipidamiskeskuses on tagatud tervishoiuteenus.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et pikendamine on vajalik ja proportsionaalne. Kohus rahuldab PPA taotluse ning otsustab pikendada X. X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 15.11.2025 (k.a).
2. Kohus rõhutab, et isik tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui kinnipidamise alus langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub ja seda ei ole pikendatud või väljasaatmine osutub perspektiivituks (

§ 24lg 1 1).

Samuti tuleb isik kinnipidamiskeskusest vabastada, kui lahkumisettekirjutus tühistatakse või isikule antakse riigis viibimiseks seaduslik alus (

§ 24lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 6