Obsah (12)

§ 164§ 657§ 651§ 456§ 230§ 654§ 5§ 442§ 447§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Siret Siilbek, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 11.07.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-20-17287 Kohtua

§ 164lg 1).

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kostja nõue määrata kindlaks kostja osa kinnisasjas 96,85% ulatuses ja hageja osas kinnisasjas 3,15% ulatuses; resolutsiooni p-i 3.1 osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis 116 000 eurot (osade proportsiooni osas); resolutsiooni p-de 4 ja 5 osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks hüvitisena välja 102 331,15 eurot ja millise summa tasumine on eelduseks hageja nõusoleku andmisele kinnisasja omanikukande tegemiseks; osas, milles maakohus jättis kodukindlustuse jagamata. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata kindlaks kostja osa kinnisasjas 96,85% ja hageja osa 3,15%; mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis 7308 eurot seoses hageja omandis oleva kinnisasja osa üleandmisega kostja omandisse ning pärast vastastikuste nõuete tasaarvestamist mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis 6360,85 eurot. 6.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuleb praegusel juhul ühisvara võrdsuse printsiibist kõrvale kalduda. Kinnisasja on omandatud ühisvarasse osaliselt kostja isa poolt tehtud rahalise panuse eest (kingitus kostjale) 11 142,80 euro (174 347 krooni) ulatuses, mis moodustas kogu kinnisasja väärtusest 47,12%. Kinnistu on omandatud poolte ühisvara arvelt vaid 52,88% ulatuses. Pooled said kinnistu turuhinnast odavamalt kostja isa arvelt. Kuna kinnisasi omandati ühisvara hulka alla turuhinna ja üksnes jääkväärtuse eest, siis on tegemist kinke iseloomuga lepinguga. Antud tehingut käsitas kinkena ka kostja isa. 6.
3. Kostjale enne abiellumist kuulunud garaaž müüdi abielu kestel 47 250 krooni (3019,82 eurot) eest ning see summa kulutati kinnisasja omandamiseks ja parendamiseks. Garaaži müük oli ajendatud soovist koguda rahalisi vahendeid isikliku eluaseme soetamiseks. Maakohus on ebaõigesti pidanud eluliselt ebausutavaks kogutud rahaliste vahendite kasutamist eluaseme soetamiseks aastate pärast. Kohus ei ole oma järeldust ka piisavalt põhjendanud. Igal juhul on kostja osa ühisvaras märgitud summa võrra suurem (s.o lahuvara müügist saadud summa arvelt). 6.
4. Kostja isa on kandnud kostjale perioodil 09.06.2003–06.06.2008 kingitusena üle 160 000 krooni (10 225,86 eurot). Olukorras, milles kostjale ei ole ette heidetud rahaliste vahendite raiskamist, pidi kohus jõudma järelduseni, et kingitud rahalisi vahendeid kasutati abielu kestel kinnisasjale elamu rajamiseks. Kohus on kontrollinud üksnes seda, mis on kirjutatud ülekande selgitusse, kuid ei ole tuvastanud, millele pooled rahalised vahendid veel võisid kulutada. 9 2-20-17287 Ainuüksi pangalt saadud laenu eest ei olnud võimalik kinnisasjal asuvat suvilat aastaringselt kasutatavaks majaks ümber ehitada. 6.
5. Maakohus on jätnud ebaõigesti arvestamata pärast kooselu lõppemist kostja poolt kinnisasjale tehtud töödega. Poolte kooselu lõppedes oli maja ehitusjärgus, projektijärgselt lõpuni ehitamata ning sellele oli kasutusluba väljastamata. Olukorras, kus maja ehitamist alustati abielu kestel ning projektijärgsed tööd olid pooltele ettenähtavad, tuleb lugeda, et hageja nõusolek hilisemalt projekti raames tehtud tööde osas on antud. 6.
6. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja nõuded seoses kinnisasja kindlustusega. Kostja on tasunud kinnisasja ja sellel asuva elamu kindlustusmakseid. Vastustaja seisukoht
7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 7.
8. Hageja vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus kinnisasja jagamise osas õige. Kostja ei ole tõendanud, et kinnistu oleks omandatud või et seda oleks parendatud tema lahusvara arvelt. Kinnisasjaga seotud kinkeleping oleks pidanud olema notariaalne. 18.01.2006 müügilepingus puuduvad kokkulepped kinnisasja kinkimisest kostjale. Müügilepingus on kokku lepitud, et kinnisasi omandatakse poolte ühisomandisse. 7.
9. Kostja ei ole tõendanud, et kostja garaaži müügist saadud rahaliste vahendite arvelt panustati kinnisasja ostmisesse. Garaaži müügist sai hageja teada alles siinses menetluses. Kostja on esitanud apellatsioonimenetluses uue väite, mille järgi garaaži müügist saadud rahaliste vahendite arvel kogusid pooled raha kinnisasja ostuks. 18.01.2006 müügilepingu järgi ostsid pooled kinnisasja pangalaenu arvelt. 7.
10. Kostja väidab, et perioodil 09.06.2003–06.06.2008 kandis kostja isa kingitusena kostjale kokku 160 000 krooni, mis on väidetavalt kulutatud kinnisasja parendamiseks. Pooled omandasid kinnisasja 18.01.2006 müügilepingu alusel ning seega ei saanud kostjale enne 18.01.2006 tehtud ülekanded puudutada kinnisasja parendamist. Ainuüksi ülekande tegemine ei tõenda, et tegemist oleks kingitusega ja et see summa kulutati väidetavalt kinnisasja parendamiseks. 7.
11. Poolte abielu lahutamise seisuga oli elamu väga heas korras ega vajanud parendustöid. 7.
12. Kostja ei ole vastuhagis esitanud kindlustusega seotud nõuet. Kohtuistungil ei suutnud kostja vastata, mis summas on tema kindlustusega seotud nõue. Ka apellatsioonkaebusest ei selgu, et mis summas antud nõue on ning et millega kostja seda tõendab. 7.
13. Maakohus eksis PKS § 38 sätete kohaldamisega, mõistes hagejalt kostja kasuks välja ½ TV OÜ-ga 20.02.2019 sõlmitud laenulepingu summast 3762,50 eurot. Köögimööbli soetamisega seotud laenukohustuse jagamisel tuli jagada ka köögimööbel, mis täies ulatuses jäi kostjale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja nõude 10 2-20-17287 kindlustusmaksete hüvitamiseks. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab kostja nõude kindlustusmaksete hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 8,93 eurot. Muus osas ei anna apellatsioonkaebus alust maakohtu otsuse resolutsiooni muuta, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2¹).

Kohtuotsuse resolutsiooni selguse huvides parandab kolleegium ka maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 2.4 ja 3.4 sõnastust, muutmata nende sisu. 9. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kinnisasja puhul esineb ühisvara jagamisel alus võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Sellest tulenevalt on kostja vaidlustanud kinnisasja eest maakohtu väljamõistetud hüvitise ja selle tasaarvestamise järel makstava hüvitise suuruse (s.o maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3.1, 4 ja 5 osaliselt). Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja peab tasuma kostjale 8,93 eurot seetõttu, et kostja on tasunud kinnisasjal paikneva elamu kindlustusmakseid. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud (

§ 456lg 4 teine lause).

Kuna hageja apellatsioonkaebust ei esitanud, puudub ringkonnakohtul võimalus ja õigus kontrollida apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väiteid, et maakohus mõistis hagejalt ekslikult kostja kasuks välja ½ TV OÜ-ga 20.02.2019 sõlmitud laenulepingu summast 3762,50 eurot, ning et köögimööbli soetamisega seotud laenukohustuse jagamisel tuli jagada ka köögimööbel.

1. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus (PKS¹⁹⁹⁵) ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 01.07.2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS¹⁹⁹⁵ § 14 jj), alates 01.07.2010 kohaldus poolte varasuhtele PKS §- des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 16.2).
2. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Praegusel juhul on jagatavaks ühisvaraks mh kinnisasi, mille kuulumine ühisvara hulka ei ole vaidluse all. Samas on kostja esitanud väiteid, mille kohaselt tulnuks kinnisasi jagada selliselt, et 96,85% kinnisasjast on kostja osa ja 3,15% hageja osa. Kostja väidete kohaselt panustas tema kinnisasja omandamisse ja sellel paikneva elumaja ehitamisse hagejaga võrreldes rohkem, kuna selleks kasutati kostjale tema isa poolt kingitud raha ja kostjale kuulunud garaaži müügist saadud raha. Samuti said pooled kinnisasja omandada turuhinnast oluliselt madalama hinnaga kostja isa poolt kinnisasja ostmisele tehtud panuse tõttu. Kinnisasja turuväärtuse ja jääkväärtuse vahe on kostja hinnangul käsitatav isa kingitusena kostjale.
3. Maakohus märkis õigesti, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS järgi jagades arvestada PKS¹⁹⁹⁵ järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.
4. Toetudes Riigikohtu praktikale (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.3) märkis maakohus õigesti ka seda, et alus abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS¹⁹⁹⁵ § 19 lg 2 p 3 alusel saab tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Eelkirjeldatud seost peab

§ 230

lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks või taotleb PKS¹⁹⁹⁵ § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest 11 2-20-17287 kõrvalekaldumist. Eelkõige tuleb nõuet esitaval soovival abikaasal tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvara omandamiseks või parendamiseks. 13. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult ja kooskõlas Riigikohtu praktikas väljendatuga seisukohale, et kinnisasi tuleb poolte vahel jagada võrdsetes osades. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Iseenesest leiab kostja õigesti, et PKS § 27 lg 2 kohaselt võib osa abikaasa abielu ajal omandatud vara olla tema lahusvara ka juhul, kui abikaasadel on ühisvara varasuhe. Kostja väidab, et osa tema pangakontodele abielu ajal laekunud rahast on saadud kinkena ja osa raha on saadud lahusvara arvel (lahusvaraks olnud garaaži müügihind). Asjaolu, et abielu kestel saadud raha kuulub kostja lahusvarasse, tõendamiskoormis on kostjal. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et kinnisasi omandati ja sellel paiknev elumaja ehitati osaliselt kostja lahusvara arvelt. 13.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kinnisasja turuväärtuse ja jääkväärtuse vahe on käsitatav isa kingitusena kostjale. Pooled omandasid kinnisasja nende ühisomandisse (I kd, tl 39–45, sh p 4.1). See viitab, et kostja väidetud kinge (s.o kinnisasja turuväärtuse ja jääkväärtuse vahe) tehti abikaasadele ühiselt, mitte üksnes kostjale. Seda, et kostja isa F soovis kostjale kinkida kinnisasja turuväärtuse ja jääkväärtuse vahe, ei kinnita ka F kiri (tõlge I kd, tl 193). Kirjas märgib F küll seda, et tal oli soov oma poega aidata ja ta kinkis maatüki talle, kuid F ja kostja ei sõlminud kinnisasja suhtes kinkelepingut, st F ei kinkinud maatükki kostjale, nagu kirjas märgitakse. F ning hageja ja kostja sõlmisid müügilepingu, mille kohaselt ostsid hageja ja kostja kinnisasja ühisomandisse (I kd, tl 40 pöördel, p 4). Seega ei tõenda ka F kiri kostja väidet. 13.
2. Maakohus ei ole sisustanud kostja vastuväidet ekslikult, kui leidis, et lepingust ei tulene, et kostja isa oleks pooltele või kostjale enda poolt tasutud liisingumaksete arvelt kinkinud kinnistu kostjale või pooltele. Apellatsioonkaebusest ei selgu, milles maakohus kostja hinnangul täpsemalt eksis. Kostja isa väidetav kinge kostjale (s.o võimalus omandada kinnisasi selle turuhinna asemel liisingulepingu järgse jääkväärtuse eest) sai väljenduda selles, kes ja millisel viisil kinnisasja omandas. Kostja ei väida ja tõendid ka ei kinnita, et kinnisasi kingiti kostjale. 13.
3. F ning hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingu kohaselt müüs F kinnisasja hagejale ja kostjale 195 652,23 Eesti krooni (12 504,45 eurot) eest (I kd, tl 40 pöördel, p 4.1.2). Seega andis F kostja väidetud panuse (väljendatuna kinnisasja turuväärtusest madalamas ostuhinnas) hagejale ja kostjale ühiselt. 13.
4. Kostja võrdlus pankrotiseaduse §-s 111 toodud kinke iseloomuga tehinguga on asjakohatu.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et talle kuulunud garaažist saadud rahalised vahendid panustati kinnisasja ostmisesse ja parendamisse. Kostja on küll tõendanud, et talle kuulus garaaž, mille ta võõrandas 05.03.2003 (I kd, tl 181–182, 195–196), kuid sellest ei järeldu, et kostja panustas raha ca kolm aasta hiljem (I kd, tl 39) omandatud kinnisasja ostmisesse ja parendamisse. Hageja vaidles vastu kostja väitele, et raha panustati kinnisasja omandamisse ja parendamisse. Seega tuli kostjal oma väidet tõendada (

§ 230lg 1).

Kostja üldine väide, et ta kogus raha eluaseme ostmiseks, ei ole piisav, et kalduda kõrvale abikaasade võrdsusest kinnisasja jagamisel. Kostja ei ole esile toonud, millistest rahalistest vahenditest vaidlusalusel kinnisasjal asuv elumaja ehitati ja kui palju 12 2-20-17287 selleks kulus. Kui elumaja ehitamise kulu ületas kinnisasja ostmisest üle jäänud pangalaenu osa, nagu kostja väidab, oleks kostjal tulnud täpsemalt esile tuua, millele ja kui palju raha kulus. Kinnisasja omandamiseks piisas aga Luminor Bank AS-ilt võetud laenust (vrd I kd, tl 40 pöördel, p 4.1.2 ning tl 139, p-d 1 ja 2). 15. Kostja leiab, et maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei ole tõendanud, et ajavahemikul 09.06.2003–06.06.2008 isalt saadud rahalisi vahendeid kasutati kinnisasjale elamu ehitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel eksinud. Ka nende kulude puhul märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole esile toonud, millistest rahalistest vahenditest kinnisasjal asuv maja ehitati ja kui palju selleks kulus. Kui maja ehitamise kulu ületas kinnisasja ostmisest üle jäänud pangalaenu osa, oleks kostjal tulnud täpsemalt esile tuua, millele ja kui palju raha kulus. Ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus peab olema selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega (vt RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud, et ta oleks maakohtu menetluses selgitanud, milleks isalt saadud raha täpsemalt kasutati. Kostja üldine väide, et raha kasutati eluaseme ehitamiseks ja kinnisasja parendamiseks, ei ole piisav, et kalduda kõrval abikaasade võrdsusest. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille põhjal saaks kohus sellise järelduse teha (

§ 5lg 1).

Seejuures tuleb märkida, et pooled omandasid kinnisasja ca kolm aastat pärast seda, kui kostja isa kostjale esimesi ülekandeid tegi. Ülekannete selgitused, s.o „Palju õnne sünnipäevaks“ ja „ülekanne“ (I kd, tl 109 pöördel–112), ei võimalda samuti kostjale kantud raha seostada maja ehitamisega. Kohtu ülesanne ei ole välja selgitada, milleks kostja isalt saadud raha kulutati. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg 1).

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lg 2 teine lause).

1. Ehkki kostja on selgitanud, et kinnisasja omandamise ajal paiknes sellel suvemaja, mis lammutati ja selle asemel ehitati uus elumaja, ei võimalda ka see järeldada, et kostja on kasutanud isalt saadud raha uue elumaja ehitamiseks. Ringkonnakohus viitas eelnevalt, et Luminor Bank AS-ilt võetud laen oli suurem kui ostuhind, mille hageja ja kostja kinnisasja eest tasusid. Seega ei järeldu kostjal raha olemasolu faktist see, et kostja raha kasutati kinnisasjale elumaja ehitamiseks. Erinevalt kostja väidetust ei ole ilma asjaolusid esile toomata ja neid tõendamata ilmne see, et Luminor Bank AS-ilt saadud laen ei olnud piisav elumaja ehitamiseks. Hageja ja kostja võtsid laenu 47 934 eurot (I kd, tl 139, p 1), kuid kinnisasja ostuhind oli 12 504,45 eurot (= 195 652,23 Eesti krooni ÷ 15,6466; I kd, tl 40 pöördel, p 4.1.2). Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, milliseid töid tehti ja mis oli tööde maksumus.
2. Maakohus ei eksinud ka selles, kui leidis, et hagejal ei tule kostjale hüvitada kinnisasjaga seotud kulusid, mille kostja tegi pärast abielu lahutamist. Kostja väitel paigaldas ta dušinurga, trepi, valgustid, seina- ja põrandakatted ja katla, ning tasus põrandasoojustuse seadistustööde eest. Ringkonnakohus muudab selles osas aga maakohtu otsuse põhjendusi. 17.
3. Abikaasade varasuhteid reguleerib esmajoones PKS. Lahutatud abikaasa nõudeõigus tema lahusvara arvel tasutud ja ühisvarale tehtud kulutuste hüvitamiseks tuleb lahendada PKS § 34 lg 2 alusel kui nõue hüvitada ühisvara huvides lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtus. PKS § 37 lg 2 järgi tuleb kuni ühisvara jagamiseni kohaldada ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes PKS §-des 28–34 ühisvara valitsemise kohta kehtestatud nõudeid. Pärast abielu lõppemist ühisvarale tehtud kulutuste puhul saab eeldada, et need on tehtud kostja lahusvarast (vt ka RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 33 teine lõik). Hüvitada tuleb ühisvara 13 2-20-17287 huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. Lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades tuleb ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitada selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati (vt RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828/113, p 22). 17.
4. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kostja asjaomane nõue jätta rahuldamata eelkõige põhjusel, et BE OÜ arved ei tõenda, et kostja tegi kinnisasjale pärast lahutust kulutusi (I kd, tl 113–118 pöördel). Hageja vaidles kuludele vastu, väites, et kinnisasjal paiknev elumaja oli väga heas korras ja selles olid olemas dušinurk, trepp, valgustid, seina- ja põrandakatted, põrandasoojustus ning katel (I kd, tl 137, p 12). Seega tuli kostjal kulutusi tõendada (

§ 230lg 1).

Kostja esitatud arvetelt nähtub küll erinevate materjalide ostmine ja tööde tellimine, kuid kostja ei ole tõendanud, et materjale kasutati ja tööd tehti kinnisasjal paiknevas elumajas. Pooled lahutasid abielu 10.06.

1. Vahetult pärast lahutamist tehtud 17.06.2020 hindamisaktist nähtub, et majas on olemas dušinurk, trepp, katel (I kd, tl 151 ja pöördel). 09.05.2020 tehtud fotodelt nähtub, et majas on trepp, seina- ja põrandakatted ja valgustid (I kd, tl 155–156). Arvestades, et tegemist oli poolte elukohaga, on ka eluliselt usutav, et majas olid olemas pesemisvõimalus, trepp, valgustid, seina- ja põrandakatted ning küttesüsteem. Hageja selgitas, et pooled esitasid kinnisasjal paiknevas elumajas alates
2. aastast aastaringselt (II kd, tl 160, teine lõik). 17.06.2020 hindamisaktist ei nähtu, et tegemist oleks olnud ehitusjärgus majaga, nagu apellatsioonkaebuses väidetakse. Kostja väitis, et trepid oli kokkupanemisel, kuid 09.05.2020 tehtud fotolt nähtub, et trepp on tervikuna olemas (I kd, tl 155). Kostja ja B OÜ vahel sõlmitud laenulepingust ja laenu väljamakset kajastavast maksekorraldusest ei nähtu, et kinnisasjal paiknevale elamule paigaldati küttesüsteem (I kd, tl 119 ja pöördel). Kostja esitatud fotod on küttesüsteemi ja vannitoa osas tehtud erinevatest kohtadest, mistõttu ei kinnita ka fotod, et kostja on paigaldanud uue küttesüsteemi ja dušinurga (I kd, tl 187 ja pöördel, 189). Samuti ei tõenda pelgalt foto põrandakütte veekollektoritest seda, et kostja lasi need paigaldada pärast abielu lahutamist (I kd, tl 190). Seega ei ole kostja kinnisasjale kulutuste tegemist tõendanud. Lisaks viitab ringkonnakohus vastuoludele kostja esitatud asjaoludes ja tõendites. Vastuhagis tugines kostja sellele, et ta tegi kinnisasjale pärast abielu lahutamist kulutusi ning paigaldas dušinurga, trepi, valgustid, seina- ja põrandakatted ja katla, ning tasus põrandasoojustuse seadistustööde eest. 01.10.2021 menetlusdokumendile lisatud fotode juures selgitab kostja aga, et varem puudus dekoratiivne viimistlus ja lakk, põrandaliistud, ning et majas värviti lagi ja vahetati korstna uks (I kd, tl 187–190).
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus lahendamata kostja kindlustusega seotud nõude. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 18.
4. Nii vastuhagis kui ka 01.10.2021 täpsustuses märkis kostja, et ta on kandnud pärast lahutust kindlustusega seotud kulu. 13.06.2022 vastuhagi täpsustuses palus kostja mõista hagejalt välja hüvitis pärast abielu lahutamist ühisvaraks olevale kinnisasjale tehtud kindlustusmaksete eest 8,93 euro ulatuses (II kd, tl 140 pöördel, p 9). 04.11.2024 istungil selgitas kostja esindaja, et kindlustussumma on kulutuste summa osa, millest kostja nõuab hagejalt 50% (ajamärk 02:10:54). Summaliselt kostja vastuhagi kindlustust puudutava nõude osas aga enam ei täpsustanud. 14 2-20-17287 18.
5. Ringkonnakohus saab maakohtu otsusest aru selliselt, et maakohus, jättes mh vastuhagi osaliselt rahuldamata, jättis rahuldamata ka kostja kindlustusega seotud nõude (III kd, tl 131 pöördel, resolutsiooni p 7). Seega ei ole maakohus kostja asjaomast nõuet jätnud lahendamata. Kuivõrd kostja väitis, et kindlustusega seotud kulu sisaldub kinnisasjale tehtud kulutuste summas, puudutavad kulutusega seotud maakohtu otsuse põhjendused ka kindlustusega seotud kulu. 18.
6. Iseenesest saab lahusvara kasutamiseks ühisvara huvides pidada ka seda, kui abikaasa täidab ühisvaral lasuvat kohustust oma lahusvara arvel. Lahutatud abikaasa nõudeõigust tema lahusvara arvel tasutud ja ühisvara lasuva kohustuse täitmiseks tehtud kulu hüvitamiseks saab lahendada PKS § 34 lg 2 alusel kui nõude hüvitada ühisvara huvides lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtus. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud kostja kindlustusega seotud nõue, mida kostja piiritles 8,93 euroga. Kohustus kinnisasi kindlustada, tulenes hüpoteegi seadmise lepingust (I kd, tl 106, p 8.1). Seda arvestades tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kindlustusele kantud kulu 8,93 eurot ulatuses, ning vastavas ulatuses muuta tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise summat: 116 000 – 13 677,78 (9906,35 + 3762,50 + 8,93) = 102 322,22 eurot. Ringkonnakohus tühistab märgitud ulatuses maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kostja kindlustust puudutava nõude vastavalt kohtuotsuse resolutsioonis toodule.
7. Ringkonnakohus parandab maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 2.4 ja 3.4 sisalduva ebatäpsuse. Maakohus on otsuse viidatud punktides märkinud, et poolte ühisvara hulka kuuluvad äriühingud, mis võõrandatakse avalikul enampakkumisel. Ringkonnakohus täpsustab, et ühisvara hulka kuuluvad äriühingute osad, mis võõrandatakse avalikul enampakkumisel.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Tegemist on ilmse ebatäpsusega, mille ringkonnakohus saab

§ 447lg 2 alusel parandada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 20. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse üksnes marginaalses osas, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 mõtte kohaselt kostja kanda.

21. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

1. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1540 eurot (ilma käibemaksuta). Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 15,4 tundi, sh maakohtu otsuse analüüsimine, apellatsioonkaebusele vastuse ja menetluskulude nimekirja koostamine ning kostja menetluskuludele vastuväite koostamine.
2. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik, välja arvatud kostja menetluskuludele vastuväite koostamine osas (s.o üks tund), mida hageja ei esitanud. 15 2-20-17287
3. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 100 eurot (ilma käibemaksuta), mis ei ületa juristi keskmist tasumäära.
4. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1440 eurot (= 14,4 tundi × 100 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal

§ 177

lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. (allkirjastatud digitaalselt) 16