KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 24. september 2025 Tsiviilasja number 2-23-8169 Tsiviilasi

§ 1451 kohaldamist piirab ajaliselt Ts

ÜS § 157 täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumise kohta, st kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul on hüpoteegipidajal aega kümme aastat tagatud nõude sissenõutavaks muutumisest pöörduda kohtutäituri poole hüpoteegi realiseerimiseks. Kümneaastane aegumistähtaeg oleks lõppenud 06.09.2022, kuid aegumistähtaeg pikenes 195 päeva võrra. Seega nõude täitmine aegus 20.03.2023 ja täitemenetlus tuleb TMS § 223 1 lg 1 alusel täitedokumendist tulenevate nõuete täitmise osas lõpetada. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Marvic Transport OÜ esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 02.05.2025 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta K. Tiisleri avaldus rahuldamata ja menetluskulud K. Tiisleri kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) leidis maakohus ebaõigesti, et aegumine ei katkenud TsÜS § 158 lg 1 alusel. Nõue saab katkeda tunnustamisega ka täitemenetluses (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p 12.1). Võlgnik on 29.12.2014, 08.01.2015, 05.07.2015 ja 27.07.2015 e-kirjades avaldanud selgelt tahet tunnustada nõuet viisil, mis toob kaasa aegumise katkemise. Aegumise katkemise tulemusel ei saabu aegumistähtaeg enne 27.07.2025 või kui võtta aluseks võlgnevuse tunnustamine 29.12.2014, siis enne 29.12.2024; 2) oli aegumine korduvalt peatunud TsÜS § 167 lg 1 ja § 162 alusel. Sissenõudja ja võlgnik pidasid 06.05.–12.06.2013 (37 päeva) läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks, mida kinnitab e-kirjavahetus. Seejärel pidasid sissenõudja ja võlgnik läbirääkimisi 29.12.2014–27.07.2015 (210 päeva). 29.12.2014 e-kirjaga pöördus võlgnik sissenõudja poole eesmärgiga kokku leppida võlgnevuse ajatamine selliselt, et täitemenetlus peatatakse ja võlgniku konto vabastatakse aresti alt. Läbirääkimised kestsid kuni 27.07.2015, kui sissenõudja teatas, et on nõus saatma kohtutäiturile kirja ja peatama täitemenetluse. Kohtutäitur on 08.01.2015 e-kirjas vastuseks sissenõudja 07.01.2015 e-kirjale kinnitanud, et täitemenetlus on peatatud TMS § 46 lg 1 p 1 alusel. Selline peatamine vastab Riigikohtu selgitustele (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p-d 12.2, 12.3), mille järgi ei ole nõutud, et sissenõudja avaldus peaks olema digitaalselt allkirjastatud. Maakohtu arutlus, et puudus 4 kohtutäituri formaalne otsus, on sissenõudja suhtes ebaõiglane, kuna viimane oli heas usus nõus täitemenetluse peatama. Kokku peatus aegumine läbirääkimiste tõttu vähemalt 247 päevaks (37 + 210). 27.07.2015–31.12.2016 peatus aegumine 523 päevaks TsÜS § 162 alusel. Võlgnik tegi 27.07.2015 e-kirjas sissenõudjale taas ettepaneku enampakkumise peatamiseks ja 29.12.2014 alustatud läbirääkimised, mille alusel täitemenetlus 07.01.2015 peatati, lõppesid 27.07.2015, kui saavutati kokkulepe, et sissenõudja annab võlgnikule täiendava tähtaja võla tasumiseks
2. a lõpuni. Ajatamise kokkulepe on vormivaba (TlnRnKm 17.09.2021, 2-21-9534, p-d 10.1, 10.2). Seega TsÜS § 162 kohase kokkuleppe sõlmimiseks piisas sissenõudja e-kirjast. Kohus leidis ebaõigesti, et see ei toonud kaasa aegumise peatumist, kuna sissenõudja ei olevat esitanud kohtutäiturile eraldi avaldust. Sissenõudja oli esitanud 22.05.2015 e-kirjas taotluse täitemenetluse peatamiseks. Võlgnevuse ajatamise tõttu aegumise peatumine ei eelda täitemenetluse peatamise formaalset otsust (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p-d 12.3, 12.4; TlnRnKm 17.09.2021, 2-21-9534). Seetõttu ei oma tähtsust Tartu Maakohtu 13.09.2016 määrus tsiviilasjas nr 2-15-10983, millega lahendati võlgniku kaebust. Asjaolu, et täitemenetluses ei tehtud 10.08.2015–05.09.2022, s.o seitsme aasta jooksul, ühtegi menetlustoimingut, kinnitab, et kohtutäitur oli arvestanud, et sissenõudja ja võlgnik olid jõudnud kokkuleppele võlgnevuse tasumise ajatamises ning täitemenetlus oli peatatud. Lisaks peatus aegumine 18.10.–11.11.
3. a 24 päevaks kaebuse lahendamise ajal. 18.10.2013 esitas võlgnik kaebuse kohtutäituri tegevusele 30.09.2013 kinnisasja arestimise akti koostamisel, mis lahendati kohtutäituri 11.11.2013 otsusega. Kohtutäitur ei alustanud sel ajal enampakkumist. Sellest järeldub, et kaebuse lahendamine takistas enampakkumise läbiviimist. Samuti peatus aegumine 03.08.2015–13.09.
4. a 415 päevaks tsiviilasja nr 2-15-10983 lahendamise ajal (kui see ei olnud peatunud sissenõudja antud tähtaja tõttu kuni 31.12.2016). Võlgnik esitas 03.07.2015 ja 04.07.2015 kaebuse kohtutäituri tegevusele seoses enampakkumise väljakuulutamisega ning kohtutäituri 16.07.2015 otsusele maakohtule kaebuse, mis jäeti Tartu Maakohtu 13.09.2016 määrusega rahuldamata. Kokku peatus aegumine 1404 päevaks ja aegumine ei saabuks enne 14.07.2026 või alternatiivselt 965 päevaks (195 + 247 + 523) ning arvestades TsÜS § 168 lg-t 2 ei aeguks nõue enne 28.06.
5. Perioodi alates 07.06.2023 kuni lõpplahendi jõustumiseni ei arvestata aegumise perioodi hulka, kuna praeguses tsiviilasjas on täitemenetlus 07.06.2023 kohtumäärusega peatatud; 3) oli võlgniku käitumine pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab aegumisele tuginemise. Aegumise on põhjustanud võlgniku pikaajaline sihipärane tegevus, mille jooksul on võlgnik andnud selgelt mõista kavatsusest kohustus täita, kuid ei ole kohustust täitnud, vaid on takistanud täitemenetluses sissenõudja nõude maksmapanekut. Võlgnik tegi korduvalt ettepanekuid võla tasumiseks täitemenetluse väliselt ja survestas sissenõudjat täitemenetlust peatama. Pooled jõudsid kokkuleppele, et võlgnik tasub võla
6. a lõpuks. Võlgnik esitas pidevalt kaebuseid täituri tegevusele, mis sageli päädisid kohtumenetlustega. Kuivõrd rohkem kui kümne aasta jooksul ei ole toimunud ühtegi laekumist, on ilmne, et võlgnikul ei olnud algusest peale kavatsust kohustust täita, vaid eesmärk oli saavutada nõude täitmise aegumine; 4) on teise alternatiivina sissenõudjal kui pandipidajal õigus nõuda nõude rahuldamist sõltumata aegumisest TsÜS § 1451 lg 1 alusel. Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-15310 ei ole asjakohane, kuna viidatud lahendi ajal kehtis täitedokumendile 30-aastane aegumistähtaeg. 5 VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7. K. Tiisler vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt tugineb sissenõudja tegelikkusele mittevastavatele asjaoludele, mis ei ole seotud nõude täitmise aegumisega. Sissenõudja esitatud „kirjalikud tõendid“ enam kui kümne aasta tagusest ajast ei tarvitse olla eluliselt usutavad (objektiivsed) ja adekvaatselt säilinud. Maakohtu määrus, sh kohtukulude jaotus, on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määrus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
9. Avaldaja esitas maakohtule avalduse TMS § 2231 lg 1 alusel, mille esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud TsÜS §-s 157 sätestatud tähtaeg. Maakohus tuvastas, et täiteasja täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 17.02.2010 otsus tsiviilasjas nr 2-09-6209, mis esitati täitmiseks 06.09.
10. Maakohus leidis, et täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine algas seega 06.09.2012 ja kümneaastane aegumistähtaeg oleks lõppenud 06.09.
11. Neid asjaolusid menetlusosalised määruskaebemenetluses ei vaidlusta. Menetlusosalised ei vaidlusta ka maakohtu seisukohta, et aegumine peatus tsiviilasja nr 2-1353225 menetluse ajal 08.11.2013–22.05.
12. a 195 päevaks TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel, mis pikendas aegumistähtaega kuni 20.03.
13. Käesolevas tsiviilasjas peatati täitemenetlus esialgse õiguskaitse korras 07.06.2023 kohtumäärusega.
14. Menetlusosalised vaidlevad endiselt selle üle, kas aegumine on katkenud avaldaja poolt nõude tunnustamisega TsÜS § 158 lg 1 alusel, kas aegumine oli peatunud TsÜS § 167 lg 1 alusel võlgnevuse tasumiseks läbirääkimiste pidamise ajaks ning TsÜS § 162 alusel seetõttu, et sissenõudja ja võlgnik olid jõudnud kokkuleppele võlgnevuse tasumise ajatamises, ning samuti võlgniku vaidlustamiste tõttu lisaks maakohtu leitud 195-päevasele perioodile veel 18.10.-11.11.2013 võlgniku kaebuse lahendamise ajaks ja 03.08.2015–13.09.2016 tsiviilasja nr 2-15-10983 lahendamise ajaks (kui see ei olnud peatunud sissenõudja antud tähtaja tõttu kuni 31.12.2016). Samuti on sissenõudja jätkuvalt seisukohal, et võlgniku käitumine on olnud pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab aegumisele tuginemise, ning alternatiivselt on sissenõudjal pandipidajana TsÜS § 1451 lg 1 alusel õigus nõuda nõude rahuldamist sõltumata nõude aegumisest.
15. Maakohus on kõigi sissenõudja väidete osas seisukoha võtnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist. 10.
16. Sissenõudja seisukoht, et võlgnik on avaldanud oma e-kirjades selgelt tahet tunnustada nõuet viisil, mis toob kaasa aegumise katkemise, ei ole põhjendatud. Alates 01.04.2021 on aegumise katkemist reguleerivat TsÜS §-i 158 täiendatud lõikega 3, mille järgi ei loeta aegumist katkenuks täitemenetluses sissenõudjale võlgnetava osalise tasumisega, intresside maksmisega, tagatise andmisega või muu teo tegemisega. Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (lk 12) on selgitatud, et tegemist ei ole kehtiva regulatsiooni muutmisega, vaid sätte täpsustamisega selguse huvides. 6 Maakohus on asjakohaselt viidanud, et erialakirjanduses ja kohtupraktikas on leitud, et nõude tunnustamist täitemenetluses ei loeta täitmise aegumise katkemise aluseks nagu muude nõuete puhul, kuna täitedokumendiga on nõue nagunii juba täitemenetluse jaoks formaalselt tunnustatud (TsÜS komm

§ 167

ja § 162 kontekstis on aegumistähtaja peatumise eelduseks see, et läbirääkimiste ajaks või täitmiseks antud täiendava tähtaja lõpuni on peatatud ka täitemenetlus (või on võimaldatud muul viisil kokkulepitud täiendava tähtaja jooksul nõude täitmist – nt vabastades arestitud pangakonto aresti alt vms, hoidudes sel ajal ka muudest täitetoimingutest), seejuures on aegumistähtaja peatumiseks vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse peatamise kohta läbirääkimiste ajaks või täitetoimingute edasilükkamise kohta läbirääkimiste ajaks. 10.2.

1. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et ehkki kohtule esitatud ekirjavahetusest nähtuvalt on võlgnik ja sissenõudja omavahel suhelnud ning arutanud võlgnevuse tasumist, siis kirjavahetusest nähtuvat arutelu ei saa pidada läbirääkimisteks TsÜS § 167 lg 1 mõttes, sest kohtutäituri otsus täitemenetluse peatamise kohta puudub. Kohtutäitur on oma 20.09.2023 vastuses kohtunõudele (dtl 268–269) toonud esile, et sissenõudja saatis 22.05.2015 kohtutäiturile e-kirja täitemenetluse peatamiseks ja kohtutäitur saatis samal päeval sissenõudjale nõude esitada avaldus allkirjastatult, kuid sissenõudja täituri nõudele ei vastanud. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-15-10983 menetlenud võlgniku kaebust kohtutäituri 16.07.2015 otsusele, millega kohtutäitur jättis rahuldamata võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevusele, mis seisnes võlgniku kinnisasja enampakkumise korraldamises ajal, kui täitemenetlus oli väidetavalt sissenõudja 07.01.2015 e-kirja alusel peatatud. Maakohus jättis 13.09.2016 määrusega võlgniku kaebuse rahuldamata. Maakohus leidis nimetatud asjas, et täitemenetlus ei olnud peatatud, kuna puudus kohtutäituri vastav otsus ja kuivõrd sissenõudja ei esitanud kohtutäiturile kohtutäituri nõutud digitaalallkirjaga avaldust täitemenetluse peatamiseks, puudus kohtutäituril alus täitemenetluse peatamiseks. Seega on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et ka sissenõudja 07.01.2015 e-kirja ja kohtutäituri abi 08.01.2015 vastuse alusel ei ole täitemenetlus olnud peatatud. Määruskaebuse esitaja arvamus, et sissenõudja avaldus ei pea olema (digi)allkirjastatud ja puudub vajadus kohtutäituri poolt täitemenetluse peatamise kohta formaalse otsuse vormistamiseks, ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige. Kuivõrd läbirääkimiste ajal ei ole täitemenetluse läbiviimine takistatud, on oluline fikseerida läbirääkimiste alguse ja lõppemise aeg ning selleks on kohtupraktika kohaselt vajalik kohtutäituri otsus. Vastavalt kohtutäiturimäärustiku § 16 lg-le 1 on kohtutäitur kohustatud ametialase elektronposti vahendusel vastu võtma digitaalallkirjaga dokumente. Määrustiku § 23 lg 2 kohaselt eeldab 7 kohtutäitur, et avalduse esitanud isik on tuvastatud, kui isik edastab digitaalallkirjaga dokumendi või on avaldusele lisanud asjakohaseid dokumente või andmeid. 10.2.
2. TsÜS § 162 kohaldub kohtupraktika kohaselt täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaja peatumisele võlgnikule täitmiseks täiendava tähtaja andmise (maksegraafiku sõlmimise) korral samuti kindlate eelduste olemasolul. Nimelt tuleb täitemenetluses maksegraafiku kokkuleppimisel selle kehtivuse ajal täitemenetlus kas peatada või võimaldada muul viisil maksegraafiku täitmist (nt vabastada arestitud pangakonto aresti alt vms), hoidudes sel ajal ka muudest täitetoimingutest (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p-d 12.3, 12.4). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et esitatud asjaoludest, sh sissenõudja 27.07.2015 e-kirjast (dtl 70) ei saa tuvastada, et poolte vahel oli lepitud kokku (võlaõigusseaduse § 9 lg 1 ja TsÜS § 162 mõttes) võlgnikule kuni
3. a lõpuni nõude täitmiseks täiendava tähtaja andmine. Poolte e-kirjavahetusest nähtub selgelt vaid võlgniku soov vältida oma kinnisasja sundmüüki. Sissenõudja ei ole võlgnikule 27.07.2015 e-kirjas lubatud täitemenetluse peatamise avaldust kohtutäiturile esitanud. Võlgnik ei ole vaielnud vastu sissenõudja väitele, et võlgnik ei ole sissenõudjale võla katteks mitte midagi maksnud, st ka võlgnik ei ole sissenõudja väidetud kokkulepet täitma asunud. Kohtutäituri vastusest kohtunõudele ei nähtu, et kohtutäitur oleks leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud võla tasumiseks kokkulepe (tähtajaga
4. a lõpp) ning et kohtutäitur oleks seetõttu teinud täitemenetluse peatamise otsuse või vabastanud võlgniku pangakonto kokkuleppe täitmise ajaks aresti alt vms või kokkuleppel sissenõudjaga hoidunud peale
5. a-t täitetoimingutest. Ainuüksi asjaolust, et kohtutäitur ei ole peale
6. a suvel välja kuulutatud enampakkumise nurjumist kuni
7. a sügiseni täitetoiminguid teinud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik järeldada kokkuleppel täitetoimingutest hoidumist. Kohtutäitur on olnud täitemenetluse läbiviimisel pärast
8. a-t passiivne mitte ainult väidetava täiendava tähtaja, s.o
9. a lõpuni, vaid kuni
10. a sügiseni (olles samas tsiviilasjas nr 2-15-10983 esitatud väidete järgi seisukohal, et täitemenetlus ei ole peatatud). Ülaltoodut kokku võttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et puudub alus lugeda, et nõude täitmise aegumine oli mingil perioodil peatunud TsÜS § 167 ja § 162 alusel. 10.
11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asunud õigele seisukohale ka seonduvalt võlgniku poolt kohtutäituri tegevuse/otsuste peale esitatud kaebustega. Maakohus on õigesti leidnud,

§ 160

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ning sama sätte lg 2 p 3 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Õiguskirjanduses (TsÜS

§ 1451kohaldamist piirab ajaliselt Ts

ÜS § 157 ja seda sõltumata nõude täitmise aegumistähtaja lühendamisest 30 aastalt 10 aastale. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. 11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja (sissenõudja) kanda. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole avaldajal ringkonnakohtus menetluskulusid tekkinud, mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 9