Obsah (7)

§ 4062§ 4034§ 94§ 416§ 195§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Laura-Liis Sarapuu Otsuse tegemise aeg ja koht 26.09.2025.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-135694 Ts

(võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 7. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-21-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt

§ 4062

lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 11.10.2022 lepingu sõlmimise ajal 16,30%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 48,49% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr

§ 4062lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

2 8.

§ 4034

lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. 9.

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 pd 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
2. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
3. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
4. Hageja on 25.01.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et lepingu sõlmimisel 11.10.2022 hinnati kostja krediidivõimekust kostja esitatud andmete, kostja pangakonto väljavõtte ja avalikest andmebaasidest saadud teabe alusel. Esialgne võlausaldaja on laenu andmisel lähtunud sellest, et kostja keskmine nelja kuu netosissetulek oli 2 495 eurot, finantskohustused 400 eurot kuus ja muud minimaalsed kulutused 800 eurot kuus ning puhvriks jäi 124 eurot ja leidis, et see on kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega, kuna kostjal puudusid mistahes maksehäired ja lepingust tulenev igakuine osamakse 103,89 eurot oli krediidiandja hinnangul kostjale jõukohane. 3
5. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud 11.10.2022 lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelike kulude suurust, sh igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele, ülalpeetavatele jms. Kostja on laenutaotluses märkinud, et tal on 2 ülalpeetavat, ta töötab xxx-s netosissetulekuga 2 200 eurot kuus ning tema igakuised finantskohustused on 400 eurot ja muud igakuised kohustused on kokku 800 eurot (dtl 51), kuid taotlusest ei selgu, mis kohustustega on tegemist. Kostja kontoväljavõttest (dtl 106-133) nähtuvalt tegi xxx 13.06.2022 - 11.10.2022 perioodil kostjale vaid kolm makset augustis ja septembris, neist viimase (16.09.2022) selgituses oli viidatud lõpparvele. Esitatust ei nähtu, et laenuandja oleks vastava osas kostja selgitust küsinud. 2022.a. oktoobris oli ainus palgatuluga seotud laekumine kostja kontole xxx-lt summas 990,60 eurot. Esitatud kannete analüüsi (dtl 105-106) kohaselt on kostja sissetulekud ebastabiilsed, palgatulu erineb kuude lõikes kordades (vahemik 214,61 eurost 8 555,65 euroni kuus). Selliste lahknevuste korral ei anna adekvaatset teavet sissetulekute kohta ilmselt üksnes keskmise arvutamine. Krediidiandja on selgelt jätnud kindlaks tegemata kostja sissetulekute allika ning hindamata selle püsivuse. Samuti on kuude lõikes väga erinevad kulutused (analüüsi kohaselt vahemikus 1 671,59 kuni 15 710,24 eurot kuus). Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks ka kostja kulutuste osas mistahes selgitusi küsinud, sh millised on tema regulaarsed kulud esmavajalikule.
6. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 11.10.2022 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 16.

§ 4034

lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et olukorras, kus krediidiandja ei ole kogunud andmeid kõigi laenutaotluses esitatud andmete kontrollimiseks, ei ole krediidivõimelisuse võimalik valesti hindamine etteheidetav kostjale ning kohaldub

§ 4034lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.

17.

§ 94

lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal on

§ 94-järgne intressimäär 0%.

18.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 4

1. Esitatu kohaselt oli 11.10.2022 leping sõlmitud tähtajaga 18 kuud. Seega oleks leping lõppenud 03.04.
2. Lepingu ülesütlemise teatisest (dtl 84) nähtuvalt ütles krediidiandja lepingu üles 26.03.
3. Hageja selgituste ja kohtule esitatud tõendi (dtl 135) kohaselt edastati ülesütlemise teatis kostjale e-posti aadressile xxx, mis oli kostja kontaktaadressina märgitud laenulepingusse. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et kostja on lepingu ülesütlemise teatise kätte saanud.
4. Laenulepingu tingimuste kohaselt kohustus kostja saadud laenu tagasi maksma maksegraafiku alusel perioodi 09.01.2023 – 03.04.2024 jooksul ning igakuise tagasimakse suuruseks oli 103,89 eurot (dtl 57). Hageja väidete kohaselt ei olnud kostja 26.03.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise seisuga teinud ühtki osamakset. Seega oli kostja lepingu ülesütlemise teate saatmise seisuga viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud 26.03.
5. 21.

§ 195

lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 22. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna leping on üles öeldud, on kostja õigus laenu kasutamiseks lõppenud. Kohtule esitatud tõendist (dtl 79) nähtuvalt sai kostja laenu 1 195 eurot ning inkassomenetluses laekus 17.04.2023.a. 73,98 eurot, st tagastamata laenusumma on 1 121,02 eurot. Kohus rahuldab hageja põhinõude. Kuna

§ 94

-järgne intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0, siis jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. 23.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 24. Kuna lepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning leping on lõppenud 26.03.2023, siis on hagejal õigus saada viivist

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras alates lepingu lõppemisest.

Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud viivise väljamõistmist kuni hagi esitamiseni, s.o kuni 08.01.

1. Kohus mõistab kostjalt välja viivise alates 26.03.2023 kuni 08.01.2024.a 102,16 euro ulatuses vastavalt järgmisele arvestusele: võlaperiood % aastas 26.03.2023 – 30.06.2023 01.07.2023 – 31.12.2023 01.01.2024 – 08.01.2024 10,5 12 12,5 % päevas 0,028767 0,032877 0,034153 summa päevas 0,322485 0,368555 0,382862 perioodis päevi 97 184 8 perioodi summa 31,281045 67,81412 3,062896 Menetluskulud
2. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas hagi hinnaga 1 499,73 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 1 223,18 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et hageja kanda jääb 18,44% ning kostja kanda 81,56% menetluskuludest.
3. Kohus palus hagejal 14.06.2024 määrusega esitada kõik täiendused, taotlused ja tõendid (sh menetluskulude nimekiri) kohtule hiljemalt 28.06.
4. Hageja kohtule ühtki täiendavat taotlust ei 5 esitanud. Kohus lähtub menetluskulude kindlaksmääramisel 25.01.2024 hagiavalduse täpsustuses esitatud menetluskulude nimekirjast. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu 280 eurot, mis koosneb riigilõivust. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu 66,29 eurot ja hagi esitamisel on täiendavalt tasutud 213,71 eurot riigilõivu.
5. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, asja materjalidest ka ei nähtu, et kostjal oleks kulusid tekkinud. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.
6. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 228,37 eurot (280 x 81,56%).
7. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik 6