KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Helina Mark Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-152245 Tsiviilasi Knistal OÜ hagi Viimsi KEK OÜ

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetluses on poolel endal kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-141-15, p 19).

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 7. Kohus loeb tuvastatuks, et pooltel oli lepinguline suhe, mille kohaselt tegi hageja kostjale ehitustöid. Kostja on 13.12.2023 e-kirjas märkinud, et Viimsi KEK OÜ ja Knistal OÜ vahel oli sõlmitud suuline leping, mis lõppes 08.12.2023, kui hageja esindaja K P viis oma töövahendid ja elamistarbed objektilt ära. Kohus leiab, et poolte vahel oli sõlmitud (suuline) töövõtuleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 mõttes. 2

§ 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks (vt RKTKo 06.02.2008, 3-2-1-137-07, p 13). Töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt RKTKo 03.06.2016, 3-2-1-18-16, p 14). VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Riigikohus on selgitanud, et kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja (RKTKo 18.04.2018, 2-14-61484, p 18; vt ka 28.10.2008, 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24). Kui tellija ei ole tööd vastu võtnud, võib töövõtja tasunõue muutuda siiski sissenõutavaks, kui töö tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 alusel, sest töö on valmis, kuid tellija ei võta alusetult tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Asjaolule, et töö tuleks lugeda vastuvõetuks, võib viidata tõik, et hankija ehk lõpptellija on tellijalt tööd vastu võtnud. Siiski peab töövõtja seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja nõuetekohased ning tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul (vt RKTKo 21.06.2018, 2-16-5851, p 24; RKTKo 02.03.2015, 3-2-1-145-14, p 20). Selle asjaolu tõendamiseks ei piisa töövõtulepingu, aktide ja arvete esitamisest, sest need dokumendid oleksid piisavad olukorras, kui tellija oleks tööd vastu võtnud (vt RKTKo 02.03.2015, 3-2-1-145-14, p 20). Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel (vt nt RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-41-17, p 12.4).

1. Hageja on kohtule esitanud 30.11.2023 arve nr 10540 arve ja 11.12.2023 arve nr 10541 koos arvete edastamise e-kirjade ning tööajatabelitega (dtl 34–39). Lisaks on hageja esitanud oma konto väljavõtted, millelt nähtuvad kostja ülekanded hagejale alates 01.02.2022 kuni 09.11.2023 (dtl 32–33). Kohus märgib, et tööajatabelitel ei ole kostja esindaja allkirja, samuti puuduvad tööde vastuvõtmise aktid või muud tööde vastuvõtmist kinnitavad tõendid. Hageja oli enda sõnul objektil üks ehitajatest (28.03.2025 istungi protokoll, ajamärk 00:07:55, dtl 80), st kogu ehitustööd ei teinud hageja üksi.
2. Kuna tööde vastuvõtmine kostja poolt on tõendamata, siis tuli hagejal tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldusena tõendada, et lepingujärgne kohustus oli kohaselt täidetud ja töö vastas lepingutingimustele (VÕS § 637 lg-d 3 ja 4, § 638). Olukorras, kus kostja vaidleb hagile vastu ning eitab arvetel näidatud tööde tegemist, ei piisa tehtud tööde (sh töötundide) tõendamiseks üksnes arvetest ja hageja koostatud tööajatabelitest. Ka kostja ekiri, milles viidatakse lepingu ülesütlemisele 08.12.2023, ei tõenda tööde tegemist
3. a novembri- ja detsembrikuus ning tegelikku töötundide arvu ja töö vastavust lepingutingimustele. Kohus selgitas hageja tõendamiskoormust ka 24.03.2025 eelistungil, kus määras hagejale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks (dtl 81). Hageja ei esitanud kohtu määratud tähtajaks täiendavaid tõendeid. Seega on tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks olevad asjaolud tõendamata. Järelikult ei ole hagejal sissenõutavaks muutunud tasu nõuet. Põhinõude tõendamatuse tõttu ei saa hagejal olla õigust nõuda ka viivise tasumist. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 3

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt

§ 162

lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda.

12.

§ 174

lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 175

lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt.

1. Kostja 24.09.2025 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud 1243 eurot (ilma käibemaksuta).
2. Hageja esindaja tasumäär on 110 eurot ilma käibemaksuta. Tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt RKTKm 11.02.2015, nr 3-21-115-14, p 14). Kohtu hinnangul võib praeguse vaidluse sisu arvestades pidada esindaja tunnitasu määra põhjendatuks, arvestades, et see ei ületa Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mitteadvokaadist esindaja puhul.
3. Menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja teinud tööd kokku 11,3 tundi. Praeguse asja vähest keerukust ja mahtu arvestades on kostja menetluskulud kohtu hinnangul põhjendatud osaliselt. Nii asjas esitatud kui ka kohtu koostatud menetlusdokumendid on vähese mahuga ning nendega tutvumine ja neile vastamine ei ole põhjendatud menetluskulude nimekirjas toodus mahus. Hagiavaldus on lühike, sellele on lisatud neli tõendit ja viiviseraport. Kostja vastus hagile (ca 2 lk teksti) sisaldab umbes pooles ulatuses tsitaate hagist ning seaduseteksti ümberkirjutusi. Kostja kohtule tõendeid ei esitanud. Pärast asja hagimenetlusse üleandmist on kohus teinud kaks määrust (maksekäsk ja menetlusse võtmine), millega tutvumiseks kulub professionaalsel esindajal mõni minut, nagu ka kohtukutse puhul. Kirjavahetus kohtuga puudutas istungi määramist ning ei eeldanud samuti esindajalt märkimisväärset ajakulu. Asjas toimus kaks kohtuistungit kestusega kokku 1 tund ja 3 minutit. Muude toimingute ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud ligikaudu 5 tunni ulatuses. Seega loeb kohus kostja esindaja põhjendatud ajakuluks kokku 6 tundi, mis teeb 110 euro suuruse tunnitasu juures 660 eurot. Kohus määrab kostja menetluskulude suuruseks 660 eurot ja mõistab vastava summa hagejalt kostja kasuks välja. 16.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 17. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. 4