1-23-7274 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2025, Tallinn Kriminaalasja number 1-23-7274 Kohtukoosseis Eesistuja Inna Ombler,

§

§ 2172

lg 1,

§ 209

lg 2 p 2,

§ 201lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21.

augusti 2024 otsus üldmenetluses Apellant Riigiprokurör Alan Rüütel Prokurör Alan Rüütel Määruskaebuse esitaja Vandeadvokaat Kristjan Tuul Süüdistatav Kaitsja Kannatanu Martin Repinski, isikukood 38608062221, elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel, kõrgharidusega, töökoht X OÜ, varem kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Kristjan Tuul, lepinguline kaitsja Eesti Vabariik Riigikogu Kantselei kaudu, volitatud esindaja Kaido Jõgeva Jõhvi vald Jõhvi Vallavalitsuse kaudu, lepinguline esindaja vandeadvokaat Allan Valk RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 21. augusti 2024 otsus osaliselt järgmiselt: 1. Martin Repinski õigeksmõistmises süüdistuses

§ 209lg 2 p 2 järgi.

1 / 59 1-22-5295

1. Kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu kantselei tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises Martin Repinski vastu varalise kahju eluasemekulude hüvitamisega seotud nõudes summas 12 119, 56 eurot.
2. Menetluskulude otsustuse osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 49 826, 80 eurot kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
3. Tunnistada Martin Repinski süüdi

§ 209lg 2 p 2 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.

2. Jätta

§ 73

lg 1 ja 3 alusel Martin Repinskile mõistetud ja kandmisele kuuluv vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui Martin Repinski ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagi 12 119, 56 euro nõudes seoses Martin Repinskile eluasemekulude hüvitamisega saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Mõista Martin Repinskilt riigituludesse välja teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1329 eurot.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks kohtueelses ja kohtueelses menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks välja 32 826, 80 eurot. Ülejäänud osas, s.o summas 17 000 eurot, jätta valitud kaitsjale makstud tasu M. Repinski kanda.
4. Riigiprokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.
5. Martin Repinski kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.
6. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
7. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 1831,42 eurot koos käibemaksuga. Välja mõistetud menetluskulu tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui rahaline nõue pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse see täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Makseinfo koos arvelduskonto ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 2 / 59 1-22-5295 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Prokuratuur esitas Martin Repinskile süüdistuse ja ta anti kohtu alla usalduse kuritarvitamises (

§ 2172

lg 1), ametiisiku poolt toime pandud kelmuses (

§ 209

lg 2 p 2) ning ametiisiku poolt toime pandud omastamises isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse (

§ 201lg 2 p-d 1 ja 3).

2. Harju Maakohtu 21.08.2024 otsusega üldmenetluses (terviktekst tehti pooltele kättesaadavaks 13.09.2024) mõisteti M. Repinski

§ 2172

lg 1,

§ 209lg 2 p 2 järgi õigeks.

3.

§ 201lg 2 p-d 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses mõisteti M.

Repinski õigeks seoses kütuse tankimistega

1. novembril 2021,
2. detsembril 2021,
3. detsembril 2021,
4. detsembril 2021,
5. detsembril 2021,
6. detsembril 2021,
7. detsembril 2021 ja
8. veebruaril
9. Süüdistuses

§ 201lg 2 p-de 1 ja 3 järgi lõpetati menetlus Kr

MS § 274 lg 1 alusel seoses kütuse tankimisega

1. märtsil 2022, kuna süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele.
2. Kannatanu Jõhvi Valla (Jõhvi Vallavalitsuse kaudu esitatud) tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes jäeti läbi vaatamata ja selgitati kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
3. Maakohus võttis vastu kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei loobumise tsiviilhagist M. Repinski vastu kahjunõudes summas 98 eurot 68 senti ning lõpetas selles osas menetluse. Kannatanu tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes summas 12 602 eurot 54 senti jäeti läbi vaatamata ja selgitati kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
4. Maakohus rahuldas kaitsja taotluse mõista riigilt süüdistatava kasuks välja osutatud õigusabi eest 64 844,13 eurot, millest maakohus ei pidanud põhjendatuks 15 017,33 eurot. Maakohus pidas põhjendatuks mõista Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks välja kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 49 826, 80 eurot. Kaitsja esitas 20.09.2024 maakohtule taotluse parandada 21.08.2024 kohtuotsuse resolutsiooni punktis 8 ja kohtuotsuse punktides 215, 217, 222 esinevad arvutusvead ning mõista Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks välja 56 443 eurot ja 10 senti. Harju Maakohus jättis 30.09.2024 määrusega rahuldamata kaitsja taotluse kohtuotsuses vigade parandamiseks. Maakohus põhjendas, miks kohus ei ole teinud kaitsja näidatud arvutusvigu. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et kuigi kaitsja taotles 22.05.2024 süüdistatava kasuks kokku 64 844,13 euro (käibemaksuga) menetluskulu hüvitamist, pidanuks kohus omal initsiatiivil Fintesco OÜ-le väljastatud arvete pinnalt lähtuma arvete kogusummast koos käibemaksuga. Maakohus märkis, et kohus ei saa mõista omal algatusel välja suuremaid kulutusi, kui on taotletud menetluskulude hüvitamise taotluses.. Samuti on kohtuotsuses toodu välja see osa menetluskulust, mida kohus ei pidanud põhjendatuks.
5. Eesti Vabariigilt mõisteti kannatanu Jõhvi valla kasuks välja 7579 eurot 86 senti maakohtu menetluses valitud esindajale makstud tasu katteks, mis kanda see summa Jõhvi Vallavalitsuse arvelduskontole nr EE
7. Tunnistajate kohtuistungil osalemisega seotud sõidukulu jäeti riigi kanda. 3 / 59 1-22-5295 SÜÜDISTUS 9.

§ 2172lg 1 järgi esitati M.

Repinskile süüdistus usalduse kuritarvitamises kokkuvõtvalt järgnevas. M. Repinski oli Jõhvi valla vallavanem

1. juunist 2018 –
2. aprillini
3. Tolleaegse vallavanemana vabastas M. Repinski avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 lg 4 alusel („Teenistusest vabastamine ametniku soovil“) teenistusest kolm ametnikku: 1)
4. märtsi
5. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/73 vallasekretär PL ja määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 14 400 eurot. PLle arvestati ametist lahkumisel kuupalka 1028,57 eurot ja puhkusekompensatsiooni 2135,30 eurot. Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus PL eest sotsiaalmaksu 5796,08 eurot ja tööandja töötuskindlustust 140,51 eurot; 2)
6. märtsi
7. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/77 sotsiaalteenistuse juht ST ja määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 13 200 eurot. STle arvestati ametist lahkumisel kuupalka 1152,38 eurot ja puhkusekompensatsiooni 3560,91 eurot. Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus ST eest sotsiaalmaksu 5911,38 eurot ja tööandja töötuskindlustust 143,31 eurot; 3)
8. märtsi
9. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/83 finantsjuhi asetäitja EB ja määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 12 000 eurot. EBle arvestati ametist lahkumisel kuupalka 1028,57 eurot ja puhkusekompensatsiooni 2135,30 eurot. Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus EB eest sotsiaalmaksu 5101,13 eurot ja tööandja töötuskindlustust 123,66 eurot.
10. detsembrist 2018 –
11. augustini 2019 kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend ei näinud ette ametniku enda soovil ametist lahkumise korral ATS-i sätetest erinevate või täiendavate hüvitiste maksmist. Ajavahemikul
12. märts 2019 –
13. märts 2019 määras Martin Repinski oma käskkirjades ametist lahkunutele (PL, EB ja ST) seaduses lubatust kõrgemad rahalised hüvitised, mille tulemusel maksti Jõhvi vallale kuuluvatest rahalistest vahenditest ebaseaduslikult
14. märtsil 2019 PLle 14 400 eurot;
15. märtsil 2019 STle 13 200 eurot ja
16. märtsil 2019 EBle 12 000 eurot, kokku 39 600 eurot. Lisaks hüvitistele maksis Jõhvi vald
17. a „Palk ja maksud 2019“ (http://palk.crew.ee/2019/kalkulaator.html) kalkulaatori alusel 39 600 euro pealt sotsiaalmaksu 13 068 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega on M. Repinski käskkirjade alusel ebaseaduslikult Jõhvi valla varadest välja makstud lahkumishüvitisteks 39 600 eurot, sotsiaalmaksuks 13 068 eurot ja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega rikkus M. Repinski vallavanemana
18. märtsist 2019 –
19. märtsini 2019 varaliste huvide järgimise kohustust, käsutades ebaseaduslikult temale usaldatud Jõhvi valla rahalisi vahendeid, millega tekitas Jõhvi vallale kahju kokku summas 52 984,80 eurot.

§ 121p 2 järgi on suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot.

Seega ületas süüdistuses toodud M. Repinski tegevusega tekitatud kahju suurt ulatust. Sellise käitumisega pani M. Repinski toime seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju, olles ametiisikuks 4 / 59 1-22-5295

§ 288

lg 1 ja korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 tähenduses, s.o

§ 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

10.

§ 209lg 2 p 2 järgi esitati M.

Repinskile süüdistus ametiisiku poolt toime pandud kelmuses kokkuvõtvalt järgnevas. Vabariigi Valimiskomisjoni

1. märtsi
2. a otsuse nr 94 p 82 kohaselt registreeris Vabariigi Valimiskomisjon M. Repinski Riigikogu XIV koosseisu liikmeks. Seega oli M. Repinski Riigikogu liige alates
3. märtsist 2019 ning ametiisik

§ 288lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses.

Riigikogu liikme staatuse seaduse (RKLS) § 31 lg 2 näeb ette, et Riigikogu liikmele, kes rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, makstakse tema sooviavalduse alusel eluasemekulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast. Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra punkt 2 järgi on Tallinnaga piirnevateks kohaliku omavalitsuse üksusteks on Harku, Jõelähtme, Kiili, Rae, Saku, Saue ja Viimsi vald.

1. mai
2. a avalduses märgib M. Repinski Riigikogu Kantselei finantsosakonnale, et tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on KKK Ida-Virumaa.
3. detsembril 2020 ostis M. Repinski 1/2 kaasomandi korteriomandist aadressil XXX Viimsi vald. Korteriomandi müügilepingu kuupäeval läks korteriomand üle M. Repinski valdusesse ning M. Repinski asus nimetatud korteriomandisse elama. Seega elab M. Repinski alates detsembrist 2020 piirkonnas, millele RKLS § 31 lg 2 sätestatud korra alusel eluasemekulude hüvitise maksmist ei kohaldata. M. Repinski esitas endiselt Riigikogu Kantselei finantsosakonnale eluasemehüvitise saamiseks LRga sõlmitud üürilepingud ning perioodil
4. jaanuarist 2021 kuni
5. märtsini 2022 maksis Riigikogu Kantselei finantsosakond M. Repinskile eluasemekulude eest hüvitist: 1) 2) 3) 4) 5) 6) 7) 8) 9) 10 ) 11 ) 12 ) 13 ) 14 ) Kuupäev
6. jaanuar 2021
7. veebruar 2021
8. märts 2021
9. aprill 2021
10. mai 2021
11. juuni 2021
12. juuli 2021
13. august 2021
14. september 2021
15. oktoober 2021 Summa 860 860 860 860 860 860 860 860 860 860 Selgitus RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 3/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 4/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 5/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 6/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 7/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 8/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 9/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 10/21
16. november 2021 879,89 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 11/21
17. detsember 2021 879,89 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 12/21
18. jaanuar 2022 879,89 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/22
19. veebruar 2022 879,89 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/22 Kokku: 12 119,56 eurot 5 / 59 1-22-5295 Eluasemekulude hüvitise saamiseks esitas M. Repinski ajavahemikul
20. märts 2019 kuni
21. märts 2022 Riigikogu Kantselei finantsosakonnale üürilepingud korteriomandile, mis asub aadressil KKK, Tallinn. Üürilepingud on sõlmitud LRga: 
22. märtsil 2019, perioodiks
23. aprill 2019 –
24. juuni 2019, üürisumma 2340 eurot, s.o 780 eurot kuus; 
25. juunil 2019, perioodiks
26. juuli 2019 –
27. detsember 2019, üürisumma 4680 eurot, s.o 780 eurot kuus; 
28. jaanuar 2020, perioodiks
29. jaanuar 2021 –
30. juuni 2020, üürisumma 2340 eurot, s.o 780 eurot kuus; 
31. november 2020, perioodiks 1 november 2020 –
32. aprill 2021, üürisumma 5160 eurot, s.o 860 eurot kuus; 
33. mail 2021, perioodiks
34. mai 2020 –
35. oktoober 2021, üürisumma 5160 eurot, s.o 860 eurot kuus; 
36. november 2021, perioodiks
37. november 2021 –
38. aprill 2022, üürisumma 5340 eurot, s.o 890 eurot kuus. Perioodil
39. aprill 2019 kuni
40. märts 2022 ei ole M. Repinski arvelduskontolt nimetatud korteriomandiga seoses ühtegi ülekannet ega makset teostatud. Aadressil KKK, Tallinn elab LR poeg, AR, kes maksab oma ema arvelduskontole korteris elamise eest ka üüri. Oma kirjeldatud jätkuva teoga lõi M. Repinski ametiisikuna Riigikogu Kantseleile teadvalt ebaõige ettekujutuse selle kohta, et ta üüris ja elas Riigikogu liikmena perioodil
41. jaanuar 2021 kuni
42. märts 2022 aadressil KKK, Tallinn ning et ta maksis eelnimetatud üürilepingus oleva üürisumma, millega tekitas Eesti Vabariigile kahju 12 119,56 eurot. 11.

§ 201lg 2 p-d 1 ja 3 järgi esitati M.

Repinskile süüdistus ametiisiku poolt toime pandud omastamises isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse kokkuvõtvalt järgnevas. Vabariigi Valimiskomisjoni

1. märtsi
2. a otsuse nr 94 p 82 kohaselt registreeris Vabariigi Valimiskomisjon Martin Repinski Riigikogu XIV koosseisu liikmeks. Seega oli M. Repinski Riigikogu liige alates
3. märtsist 2019 ning ametiisik

§ 288lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses.

Riigikogu Kantselei majandusosakonna poolt väljastati 8. aprillil 2021 Riigikogu liikmele M. Repinskile AS-i Olerex kliendikaart nr ***6773

§ 2172lg 1 järgi õigeksmõistmist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgnevalt.

7 / 59 1-22-5295 M. Repinski oli Jõhvi valla vallavanem 26.06.2018 kuni 4.04.

1. Vallavanemana allkirjastas M. Repinski kolme lahkumisavalduse esitanud ametniku ‒ PL, ST ja EB ‒ teenistusest vabastamise käskkirjad, millega määrati maksta ametnikele hüvitis kuue kuupalga ulatuses. Jõhvi vallavalitsuse kulu ametnike teenistusest vabastamisel moodustas kokku 52 984 eurot. Maakohtu hinnangul ei teinud M. Repinski ei PLle, STle ja EBle makstava hüvitise suuruse (kuude arvu) otsuseid omal initsiatiivil ja üksi, vaid sai nõu ja soovitusi vallavalitsuse töötajatelt. Ka lahkuvad ametnikud ise tegid endast oleneva võimalikult suurema hüvitise saamiseks. Hüvitise maksmise arutas M. Repinski läbi finantsosakonna juhataja KOga ja õigusnõuniku SPga, personaliküsimused NAga. Hüvitiste lõplikud ja täpsed arvutused tegi finantsosakond, kes maksis need ka ametnikele välja. M. Repinski sai välja makstud summadest teada kahtlustuse esitamisel. Maakohus leidis, et uuritud tõendite kohaselt soovisid kolme ametniku lahkumist pärast
2. aasta võimu vahetust volikogu koalitsioon kui ka vallavalitsus. Seega ametnike teenistusest vabastamisel ja hüvitiste maksmisel valla eelarvest ei olnud tegemist M. Repinski isiklikust erahuvist lähtuva plaani või vaenu või volikogusse kuulunud NO erahuvide järgmisega. Töösuhte lõpetamised lähtusid valla avaliku funktsiooni täitmise huvist ja valla eelarves oli hüvitiste maksmiseks vajalik raha olemas. Jõhvi vallas on olnud ametnike teenistusest vabastamisel sarnane hüvitiste maksmise praktika varemgi. Praegusel juhul valitud lahendus ametnikele hüvitist maksta lähtus inimlikust ja säästvaimast viisist nii ametnike kui valla huvides. Maakohus arvestas

§ 2172lg 1 koosseisu puhul rakendatavat saldopõhimõtet.

EB lahkumise järel vähenes finantsteenistuse koosseis ja perioodil 21.03.2019 kuni 1.01.2021 ei pidanud vald tasuma EB töötasu 2000 (tööandja kuluna 2676) eurot. Seega oli EB teenistusest vabastamisele järgneva 19 kuu valla kokkuhoid 56 000 eurot. Uuritud tõenditest ei saa järeldada, et M. Repinskil oli vähemalt kaudne tahtlus 40 000 suuruse varalise kahju tekitamise osas ‒ ta tegi ettepanekud kuudes, mitte summades, teadmata palkade ja muude hüvitiste väljamaksmisega kaasnevaid tööandja kulusid. Kokkuvõtvalt jõudis maakohus järeldusele, et M. Repinskile

§ 217

2 lg 1 järgi etteheidetava usalduse kuritarvitamise teo süüteokoosseis ei ole täidetud. Maakohus leidis, et isegi kui süüteokoosseis oleks täidetud, on M. Repinski süü välistatud, kuna ta oli vältimatus keelueksimuses

§ 39lg 1 tähenduses.

13. M. Repinski

§ 209lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgnevalt.

Kohus ei andnud hinnangut prokuröri väitele, kas M. Repinski oleks pidanud oma rahvastikuregistri kannet muutma, sest seda ei heidetud ette süüdistuses. Kohtu hinnangul kinnitavad tunnistaja LR ja süüdistatava ütlused, et M. Repinski üüris KKK korterit ja tasus üüri sularahas, mida teadsid ka JR ja AR. Kohus luges tõendatuks, et M. Repinski võis aeg-ajalt käia KKK korteris ja võis seal ka ööbida, sh süüdistuses toodud ajaperioodil, kui M. Repinskil oli kasutada Viimsi vallas asuv ridaelamu. Kohus peab usutavaks, et kuivõrd Viimsi korter vajas

1. aasta alguses sisustamist, võidi aeg-ajalt perega käia KKK tn üürikorteris. Kohus pidas võimalikuks et tunnistajad ei pruukinud märgata, et süüdistatav käis KKK tn korteris. Kohus pidas usaldusväärseks KKK tn korteris elava tunnistaja ARi kohtus antud ütlusi, et M. Repinski võis läbi astuda korterist ja põhjendusi kohtueelsel menetlusel antud erinevate ütluste kohta. Prokurör ei põhjendanud veenvalt, miks peaks süüdistatava ja tunnistajate R. ja JR ütlusi pidama ebausaldusväärseks. 8 / 59 1-22-5295 Maakohus leidis, et RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud hüvitamise kord ei sätesta, mitu päeva aastas peaks rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi väljaspool Tallinna elav Riigikogu liige üürikorteris elama, või et ta ei võiks omada Tallinnas või selle lähistel kinnisvara. Ainsaks summaliseks piirkriteeriumiks eluaseme kulude hüvitamisel on 20 % ametipalgast ja kehtiv kord ei suuna saadikut leidma soodsaimat varianti. M. Repinski kelmuses õigeksmõistmise tingib asjaolu, et kaudsed tõendid ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid väljaspool mõistlikku kahtlust aset nii, nagu kirjeldatakse süüdistusaktis.
2. M. Repinski

§ 201

lg 2 p-d 1 ja 3 järgi õigeksmõistmist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgnevalt. 27.11., 1.12, 3.12., 5.11.2021 Riigikogu liikme kütusekaardiga seotud omastamise osas tuvastas maakohus, et tangitud kütusest kulus M. Repinskile etteheidetavate taksosõitude peale kokku 88,01 eurot, mis jääb alla 200,01 euro ega võimalda isikut

§ 201järgi vastutusele võtta.

Samuti ei saa maakohtu hinnangul heita M. Repinskile ette, et ta Bolt taksosõite tehes ja valijatega selliselt kohtudes, kasutas Riigikogu kaardiga tangitud kütust tööga mitteseotud sõitudeks. 17.12., 20.12.2021 ja 4.02.2022 Jõhvis ja Aseris M. Repinskile väljastatud Riigikogu liikmete kütusekaardiga seotud tankimiste puhul, mis leidsid aset ajal, kui M. Repinski ise osutas Tallinnas taksoteenust, ei leidnud väljaspool mõistlikku kahtlust tõendamist, et M. Repinski oleks andnud kellelegi kütusekaardi või lubanud seda mõnel oma lähedasel kasutada. Samuti pole esitatud tõendusteavet, kas kolmandale isikule anti kütusekaart Riigikogu tööga mitteseonduvateks sõitudeks. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada M. Repinski kasuks. 26.03.2022 tankimises 98,68 euro ulatuses tunnistas süüdistatav end süüdi, kuid vara väärtus jääb alla 200,01 euro ega võimalda

§ 201järgi omastamises teda süüdi mõista. Kohus lõpetas selle teo osas Kr

MS § 274 lg 1 alusel menetluse seoses sellega, et süüdistatava tegevus 26.03.2022 võib vastata väärteo tunnustele. APELLATSIOON

1. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni riigiprokurör A. Rüütel, kes taotleb otsuse tühistamist täies ulatuses ning uue otsuse tegemist ja M. Repinski süüdimõistmist ning karistamist kõigis süüks arvatud tegudes; süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmist ja kannatanute tsiviilhagide läbivaatamist. Maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 338 p 1, 2, 3 alusel. Kriminaalmenetlusõigust on rikutud KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses, sest kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Apellant taotleb tunnistada usaldusväärseks tõendiks tunnistaja KK kohtueelses menetluses 15.12.2021 e-kirjaga edastatud märkmed. Apellandi arvates on arusaamatu, miks maakohus leidis, et kohtueelses menetluses oleks pidanud tunnistajat kõnealuste märkmete osas täiendavalt üle kuulama. 9.12.2021 andis tunnistaja kohtueelsel menetlusel ütlusi, viidates ka kõnealustele märkmetele. Täiendavast ülekuulamisest poleks olnud kasu, sest see oleks tähendanud vaid märkmete teksti ümber tõstmist ülekuulamise protokolli. Märkmed on usaldusväärsed. Neist nähtub, millal need on kirja pandud, kuigi tunnistaja on e-kirjas ekslikult märkinud, et märkmetes kirjeldatu leidis aset 2020, aga tegelikult toimusid sündmused
2. Lisaks taotleb apellant võtta tõendina vastu maakohtu 19.04.2023 koostatud jälitustoimingu protokoll koos DVD-ga, mille maakohus jättis täiendava tõendina vastu võtmata KrMS § 286 1 lg 2 9 / 59 1-22-5295 p 2 alusel. Apellandi väitel ei saanud prokuröril süüdistusakti koostamise hetkel olla tõsikindlat teavet, et võivad eksisteerida
3. aastast pärit vestlused M. Repinski ja AV vahel, milles käsitletakse mh Jõhvi Vallavalitsuse personaliküsimusi ja NO.

§ 2172lg 1 järgi taotleb prokurör mõista M.

Repinski süüdi järgmise põhjendusega.

1. M. Repinski oli
2. juunist 2018 –
3. aprillini 2019 Jõhvi vallavanem ning märtsis
4. a sundis kuldse käepigistuse kattes kolm Jõhvi valla ametniku töölt lahkuma. Oma tahtmise sai M. Repinski läbi selle, et pakkus kõigile ametnikele 6 kuud hüvitist, kui nad on nõus allkirjastama avalduse omal soovil teenistusest lahkumiseks. M. Repinski allkirjastas vallavanemana käskkirjad, millega vabastas ametnikud teenistusest ning määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue

§ 2172 lg 1 objektiivse koosseisu eeldust ehk poleks ületanud 40 000 eurot.

Näiteks tuleks ametnikele pakkuda teist tööd, kui ta enam ei vasta olemasoleva ameti nõutele, mida ei tehtud. Samuti ei toonud M. Repinski ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, miks oli vaja ametnikud oma kohalt vabastada.

1. Kohus eksis tõendite hindamisel järeldusega, et perioodil, mil EB teenistuses enam polnud (s.o
2. märtsist 2019 kuni raamatupidaja ametikoha lõplikult koondamiseni
3. jaanuarini 2021) ei pidanud Jõhvi vald tasuma EB töötasu 2000 eurot, mis tööandja kuluna oli 2676 eurot, mis moodustas valla jaoks rahalise kokkuhoiu teenistusest vabastamisele järgneva 19 kuu jooksul üle 56 000 euro (otsuse p 92). See koondatud ametikoht ei olnud EB ametikoht ja seega pole võimalik luua seost EB töölt lahkumise ja koondatud raamatupidaja ametikoha vahel või väita, et see tõi kaasa vallale mingi säästu.
4. Nõustuda ei saa maakohtuga, et M. Repinskil puudus vähemalt kaudne tahtlus usalduse kuritarvitamise koosseisu tunnuseks oleva suure varalise kahju ehk vähemalt 40 000 eurot tekitamiseks, sest M. Repinski tegi hüvitiste ettepanekud ametnikele üksnes kuudes, mitte konkreetsetes summades, teadmata numbriliselt palkade suurust ja muid tööandja kulusid, mis hüvitiste väljamaksmisega kaasnesid, ega pidanud võimalikuks Jõhvi valda kahjustamist (otsuse p 93). Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-28-05 p 9 leiti, et ametiisiku poolt oma ametiseisundi raames lepingu allkirjastamine on käsitatav tehingu tegemisena KVS § 24 mõttes isegi juhul, kui lepingu sõlmimise on eelnevalt otsustanud või heaks kiitnud mõni muu ametiisik või organ. Ka sellises olukorras ei ole lepingu allkirjastamine taandatav tehniliseks protseduuriks, vaid tähendab 11 / 59 1-22-5295 kontrollfunktsiooni teostamist. Seega ei saa asi taanduda sellele, et vallavanem on lihtsalt kummitempel, kes mõtlemata allkirjastab käskkirju. Pole eluliselt usutav, et pikaaegse poliitiku ja eraettevõtjana ei näinud M. Repinski ette, et kolme inimese ametist vabastamine võib koos maksudega tekitada kulu vähemalt 40 000 eurot. Kui KOga oleks väidetav vestlus toimunud, oleks M. Repinski kulu teada saanud.
5. Nõus ei saa olla, et M. Repinski oli keelueksimuses (otsuse punktid 94-97, 99-101). Käesolevas asjas saab luua võrdluse Riigikohtu lahendiga 3-1-1-92-
6. Nimelt oli M. Repinskil selge, et ta ametnikest vabaneb juba 2018.a suvel, mil ta AVga suheldes ütles, et P vallandatakse esmajärjekorras. Sama kinnitavad ka KK ütlused ning tema märkmed. Riigikohus käsitles keelueksimust lahendis nr 4-23-3193 (p 19-20) selgitades, millal on inimene keelueksimuses. Nõustuda ei saa maakohtu tuvastatuga, et M. Repinski pöördus õigusnõuniku poole juriidilise hinnangu saamiseks. Samuti on M. Repinski allkirjastanud varasem korrektselt käskkirja
7. aastal JN osas. Seega ei saa öelda, et
8. aastal puudusid M. Repinskil teadmised, millistel alustel ametnikele on võimalik hüvistist maksta. Järelikult oli keelueksimus juba asjakohaste sätete ja enda käskkirjade selgekstegemisega välditav.

§ 209lg 2 p 2 järgi taotleb prokurör mõista M.

Repinski süüdi järgmise põhjendusega.

1. Lühidalt seisnes süüdistus selles, et M. Repinski esitas teadvalt ebaõigeid andmeid Riigikogu Kantseleile selle kohta, et ta üüris, elas ja maksis üüri perioodil
2. jaanuar 2021 –
3. märts 2022 Lasnamäel asuva KKK korteri eest ning selliselt tekitas kahju Eesti Vabariigile 12 119,56 eurot. Maakohtu seisukohad ei tugine kogutud tõenditele ega ole motiveeritud, mistõttu tuleb M. Repinski tunnistada süüdi

§ 209lg 2 p 2 järgi.

1. Prokuratuur ei nõustu, et maakohus ei pea andma hinnangut, kas M. Repinski oleks pidanud oma rahvastikuregistri kannet muutma (otsuse punkt 104). Süüdistuse kohaselt märkis M. Repinski juba 31.05.
2. a avalduses, et tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on KKK, Ida-Virumaa. Faktiliselt on tuvastatud, et see registrikanne ei saanud olla tõene, kuivõrd tegemist on M. Repinski endisele abikaasale kuuluva korteriga, aga sel ajal elas M. Repinski koos juba uue elukaaslasega. Pärast seda, ei teavitanud M. Repinski kordagi Riigikogu Kantseleid, et tema elukoht oleks muutunud. Kohtuvaidlustes märkis prokurör, et üheselt polegi aru saada, kus väidetavalt M. Repinski elas, aga fakt on see, et ta on rikkunud Riigikohtu lahendist 5-23-28 (p 9) tulenevat põhimõtet ning seda ilmselgelt selleks, et saada põhjendamatult kuluhüvitist. Tegemist polnud süüdistuse täpsustamisega ei täiendamisega, vaid viitega, et selline tegevus on varem saanud hinnangu Riigikohtult.
3. Nõustuda ei saa maakohtuga (otsuse p 119), et süüdistatava poolt korteri üürimise, üüri tasumise ja korteri kasutamise asjaolusid ei mõjuta see, kas sama korteri eest tasus üürileandjale midagi ka tema poeg, sest pole tavapäratu, et üürileandja võtab korteri kasutamise eest tasu korraga mitmelt inimeselt, kellel on õigus korterit kasutada. Kohus tugines ka üürileandja LR ütlustele, et tema poeg võis aeg-ajalt korteris ööbida, mis oli tema kui üürileandja tingimus. Prokuratuur ei pea seda eluliselt ega ka tõendite pinnalt usutavaks. Nimelt pole üheski üürilepingus kirjas tingimust, et korter on jagatav kellegi kolmandaga. Samuti pole tõenditega kooskõlas põhjendus üürisumma jooksvaks tõstmiseks seoses kommunaalkulude tõusuga, sest vaadates LR pangakonto väljavõtet (pangakonto XXXXXXXXXXXXXXXXXXX ), siis on selge, et kogu perioodil pole kommunaalmaksetes mingit suurt muutust toimunud. Seega oli LR põhjendus üüri tõstmise kohta selge vale. 12 / 59 1-22-5295
4. Prokuratuur ei nõustu maakohtuga, et on usutav, et süüdistatav andis korteri üüriraha sularahas üle (otsuse p 122-125). Kui vaadata LR pangakontot, siis on tuvastatav, et talle makstakse üüri veel teistelt inimestelt. Nii teeb talle ülekandeid IV SSS asuva korteri eest. Näiteks 09.07.
5. a on makse nimetatud isiku poolt, mille selgitus on arenda-35 euro 06.2020 KOHTLA-JARVE SSS. SSS eest on sarnased maksed kogu vaadeldaval perioodil ehk ligi 2 aastat. Samuti on näha, kuidas JM on teinud LRle ülekandeid selgitusega Kvartira summades 150-240 eurot. Seega on selgelt tuvastatav, et tegelikult maksid inimesed tihti LRle korteri eest üüri just ülekannetega, mitte sularahas. Arvestades LR tavapärast käitumist, pole usutav, et äkitselt tekkis tal mõte ja soov saada hoopis sularahas üüri.
6. Maakohtu järeldustega ei saa nõustuda selles, et M. Repinski ja tema abikaasa kasutasid KKK tn korterit, kuid tunnistajad ei pruukinud seda märgata. Puuduvad tõendid, et väidetava üürimise perioodil M. Repinski tegelikult korterit kasutas. Viited „valge karbi“ elamistingimustele ei ole veenvad, kahte seina ei värvita päevi ega nädalat. Tänapäeva värvid kuivavad kiirelt ja ruum on samal päeval kasutuskõlblik. Keegi ei näinud M. Repinskit KKK tänaval. AR ütlused on selles osas ebausaldusväärsed. Kogumis on tegemist loogikaveaga, sest AR maksis KKK korteri eest üüri kuus 350 eurot ja M. Repinski lõpus isegi 890 eurot. Seega teenis LR Lasnamäe 2-toalise korteri eest ligi 1240 eurot kuus. Arvestades kommunaalide kulusid kuni 150 eurot, teenis üürileandja igakuiselt 1090 eurot, millise summa eest võib saada merevaatega korteri Tallinnas, Noblessneris. AR makseid emale ei saa lugeda „raha hoiule panemiseks“. LR kontolt nähtub, et tegelikult kulutas ta mitmel korral sisuliselt kogu kontol oleva raha arvete peale ise ära – nii näiteks oi 30.06.2019 kontol vaid 59 senti ja pärast seda on LR oma Suurbritannia kontolt kandnud Eesti kontole 2163 eurot. Näiteks 30.09.2020 oli kontol vaid 16, 51 eurot. Seega ei saa olla tõene väide, et LR kogus ja hoidis oma poja raha enda kontol, sest ta kulutas need summad tegelikult ära.
7. Nõustuda ei saa maakohtuga, et usutav on, et M. Repinski elas süüdistuse perioodil Jõhvis, PPP, ema korteris, sest ta valiti Riigikokku Ida-Virumaa piirkonnast (otsuse p 133). Prokuratuuri arvates tegi M. Repinski sellise rahvastikuregistri kande vaid selleks, et tal säiliks Jõhvi valla volikogus koht.
8. Prokuratuur ei pea LR ja AR ütlusi usaldusväärseks ega nõustu maakohtuga, et prokuratuur ei ole veenvalt nende ütluste ebausaldusväärsust põhjendanud (otsuse p-d 136-141). JR ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks seetõttu, et eluliselt pole usutav, et ta käis Viimsist Lasnamäele lapsi vannitamas. Lapsi saab pesta ka duši all või nt plastmassist vannis. Pealegi elati enne Viimsi ridaelamusse kolimist hoopis Pirital. Samuti ei ole usaldusväärsed ega eluliselt usutavad M. Repinski ütlused, et ta üüris privaatsuse otsimise tõttu KKK tn korterit. See korter ei vastanud tema seatud tingimustele, sest asus piirkonnas, kus suurem osa elanikest on Keskerakonna valijad ning vähetõenäoline, et privaatsus oleks tagatud.
9. Nõustuda ei saa maakohtuga, et M. Repinski kasutas perioodil kuni 4.01.2021 KKK tänava korterit, sest eelnevate üürilepingute osas ei ole süüdistust esitatud (otsuse p 141). Süüdistuse perioodi valis prokurör põhjusel, et alates
10. jaanuarist puudus alus uskuda, et M. Repinskil oli vaja või et ta tegelikult üüris ja kasutas KKK tn korterit. Seega puudus tal sellest ajast igasugune õigus saada hüvitist elamiskulude eest. Prokurör möönab, et ilmselt elas M. Repinski JRga kuni
11. septembrini Jõhvis, kasutades üürikorterit Tallinnas VVV tänaval ja Pirital. Seega ei saa nõustuda, et järelikult olid süüdistusperioodi eelsed KKK tn korteri üürilepingud legitiimsed.
12. Prokurör ei ole nõus maakohtu etteheidetega süüdistajale, mida oleks saanud täiendavalt menetluses kindlaks teha (otsuse p 143). Prokuratuuril pole võimalik igat kaitsja väidet lükata 13 / 59 1-22-5295 ümber. LR ei selgitanud kohtueelsel menetlusel, miks ta soovis üüri saada sularahas ja mida tegi rahaga. Kohtus kõlanud väited olid uued ja neid oleks potentsiaalselt saanud kontrollida KrMS § 297 alusel, tehes taotluse Inglismaale, mis oleks kohtupidamist aga venitanud. M. Repinski puhul pole usutav, et ta võttis sularaha välja Narvas ja Jõhvis selleks, et tuua see ümbrikus Tallinnasse töö juurde.

§ 201lg 2 p 1 ja 3 järgi taotleb prokurör mõista M.

Repinski süüdi järgmise põhjendusega.

1. Kokkuvõtvalt seisnes süüdistus selles, et M. Repinski kasutas talle kui Riigikogu liikmele väljastatud Olerex AS-i kliendikaarti Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks ning samuti tankis kohtueelses menetluses tuvastamata isikute mootorsõidukeid. Jätkuva teoga omastas M. Repinski ebaseaduslikult temale tööalaseks kasutamiseks antud Olerex AS-i kütusekaardi vahendeid endale ja kohtueelses menetluses tuvastamata kolmandale isikule, kasutades kliendikaarti Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks ja tankides tuvastamata isikute mootorsõidukeid, millega tekitas Eesti Vabariigi Riigikogu Kantseleile kahju kokku vähemalt 581,66 eurot.
2. Maakohtuga ei saa nõustuda, et isiku omastamise kuriteos süüdi mõistmiseks, tuleb hinnata, kas ta pööras talle usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks ja vara väärtus olema vähemalt 201 eurot (otsuse punkt 155). Prokurör möönab, et käesoleva kriminaalasja lahendamisel pole see otseselt oluline, kuid tuleb välja tuua, et nimetatud kahju peab olema vähemalt 200 eurot ja 1 sent, mitte 201 eurot.
3. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et süüdistusversioon pole välja toonud, millise sõidukiga 26.12.
4. M. Repinski taksot sõitis ning millisesse sõidukisse sel päeval kütust tankis (otsuse punktid 173 ja 176). Asjaolu, millisesse sõidukisse M. Repinski kütust tankis, on tagantjärgi võimatu tuvastada, kuivõrd see eeldaks kas kaamerapildi olemasolu tanklast või jälitustoiminguid.
5. Nõustuda ei saa kokkuvõtvalt maakohtuga, et prokuratuur ei arvestanud tegelikult kulunud kütuse maksumust etteheidetavatel kuupäevadel, et 26.12.
6. a tankimise ja tegeliku kütusekulu osas ei ole veenvalt välja selgitatud, millist sõidukit Riigikogu kaardiga tegelikult tangiti ning kas selle sama sõidukiga sõideti ka taksot, ning veenvalt ei ole välja selgitatud, kas ja mil määral võis mõjutada M. Repinski detsembri
7. a kütuse tankimisi K OÜ pangakaardiga tasumine (otsuse p 180). K OÜ poolt kantud kütusekulud ei saa kuidagi olla seotud taksosõitudega. Kõik etteheidetavad tankimised toimusid ajal, mil süüdistatav osutas taksoteenust ja jääb arusaamatuks seos, mida kohus üritab luua Kga. Lisaks on kohtu poolt nõutav tõendamiskoormis on liiga kõrge. Pole võimalik tuua süüdistuses välja tõendit iga sõidetud kilomeetri osas ning selle kohta, kas see sõit oli seotud riigikogulase tööga või mitte. Selline tõendite pagas eeldaks kombineeritud jälitustoiminguid, mis poleks olnud proportsionaalsed käesoleva kriminaalasja mõttes. Prokuratuur soovib rõhutada, et kohus ei arvestanud kaitsja esitatud riigikogu töögraafikus nähtuvat, et 27.11.21 oli laupäev ja esimene istungite nädal oli alles 6.12.-9.12.
8. Ajavahemikul 27.11.2021 kuni 06.12.2021 kasutas M. Repinski AS Olerexi kaarti 27.11, 01.12, 03.12 ja 05.
9. Seega perioodil, mil riigis kehtisid karmid koroonapiirangud ja riigikogus istungeid ei toimunud, vajas M. Repinksi 249,073 liitrit diislit summas 300,5 eurot. Seega ei saa nõustuda, et kogu see kütus kulus riigikoguga seotud tööks. Loogiline võiks olla, et 05.12.2021 tangitud kütusest osa kulus 06.12-09.12 toimunud riigikogu istungitele sõitmiseks, kuid muu kütus on läinud tööga mitteseotud sõitudeks, seejuures polegi oluline, kas taksosõiduks või perega poes käimiseks. Sama saab öelda 26.12.2021 tankimise kohta, sest töögraafikust on näha, et ajavahemikus 26.12.2021 kuni 09.01.2022 ei toimunud ühtegi riigikogu istungit. Seega ei saanud 26.12.2021 tangitud kütus 14 / 59 1-22-5295 kuluda tööga seotud sõitudeks. Vale on maakohtu otsuse punktis 182 märgitu, sest koroonapiirangute tõttu polnud võimalik valijatega kohtuda, mis võiks mingil määral õigustada kütusekulu, kuid kogu ühiskond oli lukus. Kohus on ka ise otsuse p-s 185 märkinud, et 2021 november-detsember oli COVID-pandeemia aeg, koosolekuid ja rahvakogunemisi ei peetud ning inimestega läbikäimine oli oluliselt piiratum (otsuse p 185).
10. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et süüdistav sai idee taksot sõita JS eeskujul, mida rääkis ka erakonna liikmetele (otsuse punkt 185). Artikkel Sst oli
11. aastal ja sellele artiklile
12. aastal viitamise puhul on pigem tegemist otsitud selgitusega. Seda enam, et M. Repinski ei esitanud skandaali tekkimise ajal kordagi sellist selgitust meedias. Oluline on rõhutada, et JS ei kohtunud valijatega, vaid tegi valimisreklaami ning hiljem tunnistas partei, et inimesed kutsuti spetsiaalselt taksoga sõitma. Inimesed ei pidanud selle eest maksma, vaid neile maksti raha. Prokurör nõustub (tsiteerides lahendit) Harju Maakohtu nr 1-23-6966 punktides 69-76 märgituga, milles kohus selgitas Riigikogu liikme tööga seotud kulude hüvitamist. Kohtuvaidlustes tõi prokuratuur välja, et M. Repinski teenis taksot sõites 14 000 eurot. Seda saab lugeda palgalisaks, mis ei ole kooskõlas RKLS §-iga 30 mõttega.
13. Maakohus leidis, et kuivõrd 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022 tankimisi ei saanud toime panna M. Repinski, tuli prokuratuuril tõendada, kas M. Repinski lubas või andis Riigikogu kütusekaarti kolmandale isikule kasutada Riigikogu liikme tööga mitteseonduvaks kuluks. Kohus tuvastas, et M. Repinski ei teadnud, kes tema kütusekaarti neil kolmel korral kasutas (otsuse punktid 194-195). Kohus pidas tõenäoliseks, et Riigikogu kütusekaarti kasutas vaidlusalusel kolmel kuupäeval keegi M. Repinski lähedastest, kuid kohtumenetluses ei selgitatud välja, kes selleks olla võis ning millisele sõidule see kütus kulus. Kohus märkis, kui oleks leidnud tõendamist, et Riigikogu kütusekaarti kasutati Riigikogu liikme tööga mitteseonduvateks sõitudeks M. Repinski loal või teadmisel, saanuks seda heita M. Repinskile ette omastamisena kolmanda isiku kasuks (otsuse punkt 200). Kohtu hinnangul ei leidnud väljaspool mõistlikku kahtlust tõendamist, et M. Repinski oleks andnud ise lähedastele või lubanud kellelegi kütusekaarti kasutada. Alles jäi kõrvaldamata kahtlus, et kütusekaarti võidi kasutada Martin Repinski teadmata

§ 217

2 lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 2 aastat;

§ 209

lõike 2 punkti 2 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta 6 kuud;

§ 201

lg 2 p 1 ja 3 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta 4 kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõista üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristusena vangistus 4 aastat, mis 15 / 59 1-22-5295 jätta

§ 73

lg 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Tühistada maakohtu otsus menetluskulude osas ja mõista need välja M. Repinskilt.
2. Vaadata sisuliselt läbi ja rahuldada kannatanute Jõhvi valla ja Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagid M. Repinski vastu esitatud varalise kahju nõudes. KAITSJA MÄÄRUSKAEBUS
3. Kaitsja vaidlustab maakohtu 21.08.2024 otsust menetluskulude osas ning taotleb mõista Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks täiendavalt välja 15 800 eurot 30 senti (6616,30 +4000+5184) menetluskulusid valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
4. Kaitsja arvates on kohtuotsuse resolutsiooni punktis 8 ja kohtuotsuse sisu punktides 215, 217 ja 222 on ekslikult kokku arvutatud menetluskulud. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole maakohus arvesse võtnud kõiki õigusteenuse arveid (eelkõige Finteso OÜ-le väljastatud arved). Kaitsja taotles tegelikkuses riigilt süüdistatava kasuks välja mõista menetluskulud järgnevalt: 12 310,2 eurot (koos käibemaksuga), 64 276,80 euro (koos käibemaksuga), 56,12 euro (koos käibemaksuga) ja 1152,9 euro (koos käibemaksuga) väljamõistmist osutatud õigusabi eest, seega kokku 77 796,02 eurot (koos käibemaksuga). Kui jätta summast 64 276,80 eurot (koos käibemaksuga) välja õigusteenuse arve nr 20240109 summas 4880 eurot (koos käibemaksuga), on Finteso OÜ-le väljastatud arvete osas summa kokku 59 396,80 eurot ja kogukulu kokku 72 916,02 (77 796,02 – 4880) eurot (koos käibemaksuga). Ilma käibemaksuta (v.a M. Repinskile väljastatud arved kogusummas 12 310,20 eurot (koos käibemaksuga)) on summa kokku 61 997,10 eurot. Seega on maakohus jätnud hüvitamata 6616,30 (56 443,10 – 49 826,8) eurot, mille hüvitamist määruskaebuses taotletakse. Viidatud arvete (20240222, 20240223, 20240274, 20240275, 20240384, 20240385, 20240428, 20240489, 20240555) osas on maakohus kohtuotsuse punktis 220 kinnitanud, et kõik (jättes välja arve 20240109) spetsifikatsioonis loetletud arved on kohtule esitatud ja selliselt tõendatud õigusabikulu tekkimist. Määruskaebuse esitaja peab oluliseks, et 22.05.2024 kohtuistungil kaitsja taotles kohtult määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja jätta kõik M. Repinski menetluskulud Eesti Vabariigi kanda, selgitades, et esitati menetluskulude nimekiri, spetsifikatsioon, arved kolmes erinevas dokumendis (menetluskulude lisad 2 ja 3 ning arve 2024055), kinnituskiri ning tõlke kulu arve. Kuna kaitsja on taotles jätta kõik M. Repinski menetluskulud riigi kanda, siis menetluskulude all peetakse silmas menetluskulude lisas ja spetsifikatsioonis kajastatud arveid ja toodud töid ning kõikide esitatud arvete kogusummat.
5. Teiseks taotleb määruskaebuse esitaja täiendavalt M. Repinski kasuks menetluskulude hüvitamist arve nr 20240109 osas summas 4000 eurot (ilma käibemaksuta). Kuigi 22.05.2024 menetluskulude taotluses ei ole arveid eraldi välja toodud (Finteso OÜ-le väljastatud arvete osas), on võimalik viidatud kulu paigutada menetluskulude taotluse punkti 4 alla. Menetluskulude taotluse juurde esitati ka spetsifikatsioon, milles on välja toodud arve number; õigusabile kulunud tundide maht ning vajadusel muud kulud seoses õigusabi osutamisega ning õigusabi toimingute nimekiri. Kohus saab spetsifikatsiooni alusel anda hinnangu taotletud arvete osas. Kohus ei ole andnud mõista, et selliselt ei ole võimalik menetluskulude hüvitamist taotleda.
6. Kaitsja vaidlustab ka kohtuotsuse osas, millega jäeti 28,8 tunni ulatuses, s.o 5184 eurot, hüvitamata kohtuvaidluse teeside koostamise ajakulu. Maakohus ei pidanud kulu suurust põhjendatuks ega vajalikuks KrMS § 175 lg 1 valguses. Maakohus jättis tähelepanuta, et 16 / 59 1-22-5295 kohtuvaidluse teesid olid mahukamad ja kajastasid tõendite sisu ja analüüsi koos tunnistajate ütlustega, sh olid põimitud tõendid, milleks pidi korduvalt tutvuma kohtuasja materjalidega, lisama analüüsi ja järeldused ja kohus nõustus teesidega. Maakohus jätab arvestamata kriminaalasja keerukuse ja süüdistuse mahu ja prokuratuuri soovi luua pretsedent, mistõttu pidi kaitsja tegema oluliselt rohkem tööd võrreldes muude sarnaste asjadega ja et ka kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel tuleks menetluskulud jätta riigi kanda. KAITSJA SEISUKOHAD APELLATSIOONILE
7. 22.10.2024 esitas kaitsja KrMS § 322 lg 2 alusel vastuväited prokuratuuri apellatsioonile ja palub maakohtu otsuse jätta muutmata. Prokurör on esitanud apellatsioonis rea väiteid viitamata tõenditele, mis neid kinnitaks ja on väljunud süüdistuse piiridest rahvastikuregistri kandega seonduvas. Rahuldamata tuleb jätta taotlus lugeda tunnistaja KK märkmed lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks, sest tegu on tunnistaja ja VN meenutustega, keda pole kuulatud üle. Maakohus leidis õigesti, et kohtumenetluse pooltele ei ole tagatud konfrontatsiooniõigus, kui ei ole võimalik kontrollida ütluste usaldusväärsust. Samuti tuleb jätta rahuldamata prokuröri taotlus võtta tõendina vastu jälitustoimingu protokoll koos DVD plaadiga. Maakohus sedastas õigesti, et prokuröril ei olnud takistusi ca 6 aastat tagasi kogutud tõendi õigeaegseks esitamiseks esimese astme kohtumenetluses. Väide kohtuistungil avaldatud uutest asjaoludest ei haaku apellandi maakohtus esitatud taotlusega. Maakohus keeldus täiendavate tõendite vastuvõtmisest põhjendatult.
8. 13.01.2025 esitas kaitsja ringkonnakohtu määratud ajaks kirjalikud seisukohad apellatsioonile. Apellatsioonis puudub omapoolne tõendite analüüs. Prokuratuuri etteheited maakohtule ei seostu apellatsioonis märgitud väidetavalt rikutud kriminaalmenetluse normidega. Prokuratuur taotleb mh isikulistele tõenditele võrreldes maakohtuga teistsuguse hinnangu andmist, aga Riigikohtu praktika kohaselt tuleb apellandil ilmutada initsiatiivi, milliseid tõendeid ringkonnakohus peaks vahetult uurima ja taotlema asja suulist arutamist ja selliste isikute uut ülekuulamist. Vastasel juhul jääb taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks.
9. Prokuratuur ületab ultima ratio põhimõtte, kui käsitleb kuriteona ametniku teenistusest vabastamist poolte kokkuleppel või ametniku soovil, kui sellega kaasneb rahalise hüvitise maksmine ja seda olukorras, kui käskkirja õigusvastasust ei ole tuvastatud. Maakohus viitas, et sarnast praktikat on kohaldanud ka prokuratuur. Ka kohtupraktikas on leitud, et teenistusest vabastamine võib asjaoludest sõltuvalt olla õigusvastane ning hüvitise maksmine põhjendatud ka siis, kui teenistusest vabastamise aluseks on käskkirjas märgitud ametniku soov (ATS § 87 lg 1) (vt TlnRnK 12.03.2024 otsus asjas nr 3-23-2674, p 12). Nõustuda ei saa, et vabastamine toimus ähvarduse ja sunniga, sest osapoolte vaated ei kattunud ja võimule asunud vallavalitsuse liikmed soovisid oma meeskonda komplekteerida. Vabastamise aluseks olid ametnike avaldused ja ükski neist ei ole käskkirja vaidlustanud. See kinnitab, et pooled saavutasid kokkuleppe. Käskkirjad ei ole õigusvastased põhjenduste tõttu ning maakohus tuvastas õigesti hüvitiste maksmise õiguspärasuse. Kui prokurör seab kahtluse alla, kas M. Repinski vestles enne käskkirjade allkirjastamist KOga, pidanuks prokuratuur taotlema KO ülekuulamist. Kuivõrd seda ei tehtud ega taotletud ka apellatsioonis, tuleb jätta seisukohad tähelepanuta. Kohatu on prokuratuuri etteheide, et vallavanem oli kummitempel, kes mõtlemata allkirjastas käskkirju, kui ta tugines vallas kehtinud praktikale ja vallaametnike teadmisele. Riigikohtu lahendis nr 4-23-3193 märgitu ei sarnane praegusega, sest Jõhvi valla õigusaktid ei keela selgesõnaliselt hüvitise, preemia vms maksmist. 17 / 59 1-22-5295 Jõhvi Vallavalitsuse tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Jõhvi Vallavalitsus ei ole apellatsiooni esitanud ja tsiviilhagi on esitatud tähtaega minetades.
10. Prokuratuur väljub esitatud süüdistuse piirest, sest apellatsioonis on tehtud etteheide M. Repinski rahvastikuregistri kande osas, mille osas ei ole süüdistust esitatud. Asjaolu, kus ja kas M. Repinski elas, ei oma süüdistuse kontekstis mingit tähendust, kuivõrd vaidluse all ei ole fakt, et M. Repinski omab seost ja sidet Ida-Virumaaga. Riigikogu Kantselei poolt välja makstava kuluhüvitise puhul on oluline üksnes asjaolu, et rahvastikuregistri kanne oleks väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi. Täpne aadress ei ole niivõrd oluline ning kriminaalasjas ei ole tuvastatud rahvastikuregistri kande fiktiivsust. Inimesel võib olla mitu elukohta ka Siseministeeriumi selgituste kohaselt. Apellant ei lükka ümber tuvastatut, et M. Repinski tasus üüri sularahas. Prokuratuur ei esitanud LRle küsimusi tema pangakonto kannete kohta. Ei saa teha järeldust, et LR kulutas Eesti pangakontol oleva raha ära, sest tunnistajal oli mitu pangakontot. Asjaolu, et LRle tehti üürimakseid ka pangaülekannetega ei väära, et ta sai üüriraha ka sularahas. LR ja M. Repinski vahel olid usalduslikud suhted, mistõttu oli sularahas arveldamine võimalik. Sularahaga ümberkäimist kinnitasid ka tunnistajad. Pole oluline mitu korda M. Repinski KKK tn korteris üüriperioodil viibis, vaid see, et ta seda tegi. Kahe isiku ütluste alusel ei saa teha järeldust, et mitte keegi teda ei näinud. Seda ei muuda prokuröri väide elulisest ebausutavusest, et Viimsist käidi KKK tn korteris lapsi vannitamas. Apellandi kahtluse alla seatud tunnistajate ütlustes ei esine ebausutavust, ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikest tõenäosust või ilmselget absurdust.
11. Kuigi prokurör ei näe taksosõitude seost K OÜ-ga, on Bolti sõites M. Repinski tankinud autosid K kaardiga vahetult enne või pärast taksosõitu sõitu. Apellant üritab luua ebaõige mulje nagu vajanuks M. Repinski lühikese ajavahemiku 27.11 – 06.12.2021 jooksul 249,07 liitrit kütust. 22.11.-25.11.2021 oli Riigikogus istungite nädal, mille järgselt, s.o 27.11 toimus tankimine Riigikogu kaardiga. Tankimine toimus ka 05.12, millele järgnes (06.12.-09.12.2021) istungite nädal. Seega on võimalik seostada tankimisi Riigikogu liikme tööga – istungitel osalemise ja valijatega kohtumisega ja sellega, et Ida-Virumaa külastamisel kulubki tavapärasest rohkem kütust. Maakohus leidis õigesti, et
12. novembril 2021,
13. detsembril 2021,
14. detsembril 2021,
15. detsembril 2021 ja
16. detsembril 2021 Riigikogu kütusekaardiga tangitud ja kannatanu poolt tasutud summa 328,9 eurot (82,45 + 63,45 + 76,15 + 78,45 + 28,40) M. Repinski ei omastanud ja seda kummutavaid tõendeid pole esitatud. Väide, et perioodil 27.11-06.12 kehtisid karmid koroonapiirangud, on paljasõnaline, sest sel ajal oli reisimine, avalikud üritused ja kogunemised lubatud, õppe- ning toitlustusasutused avatud. Seega oli võimalik valijatega kohtuda. Nõustuda ei saa prokuröri käsitlusega, et M. Repinski teenis Bolti sõites tulu, mis on käsitletav nn palgalisana. Väide on eksitav, sest tulu saajaks oli Repinski Capital OÜ. Kuigi praktika ehk ei ole tavapärane ja äriühing tõesti teenis nende päevade jooksul tehtud sõitudega mingisuguse tulu, tegutses M. Repinski Bolti sõites ja inimestega kohtudes Riigikogu liikmena, mistõttu oli tal õigus kütusehüvitiseks. M. Repinski tegudele hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta võimalikku keelueksimuse fakti ning prokuratuuri varasemat seisukohta, mille kohaselt „Riigikogu liikme töö“ mõiste sisustamine on eelkõige Riigikogu liikmete enda teha. "Riigikogu liikme töö" mõistet pole seaduses defineeritud sedavõrd täpselt, et selle pinnalt saaks pidada täiesti ilmseks prokuratuuri poolt käesolevas asjas aluseks võetud tõlgendust.
17. 17.12.2021, 20.12.2021 ja 04.02.2022 episoodide puhul on süüdistus sedavõrd puudulik, et nii süüdistuse ebaisikulisuse, segasuse kui ka vastuolulisuse tõttu ei ole võimalik süüdimõistvat otsust teha. Nende tegude M. Repinskile omistamine on arusaamatu, sest süüdistuses ei ole selgitatud, millise teo toimepanemise vormiga tegu on, kas tegemist on tegevuse või tegevusetusega ning puudu on subjektiivne teokoosseis ehk pole arusaadav, mida M. Repinski valesti tegi. Alusetu on 18 / 59 1-22-5295 väide, et tõendamiskoormis on liialt kõrge, sest süüdistus ei sisalda elementaarseid elemente, millele juhtis tähelepanu ka maakohus 27.02.2024 kohtu alla andmise määruse p-s
18. Leides asjas kogutud tõendikogumi põhjal, et süüdistuses kirjeldatud teod ei ole tõendatud, sest kõrvaldamata on kahtlus, et M. Repinski oleks andnud ise kellelegi kütusekaarti kasutada või lubanud seda kellelgi lähedasel kasutada, ei ole maakohus esitanud tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid ega menetlusõigust rikkunud. Maakohus lõpetas ka õigesti 26.03.2022 episoodi osas kriminaalmenetluse. Riigikogu Kantselei esitatud tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. KANNATANUTE ESINDAJATE SEISUKOHAD PROKURATUURI APELLATSIOONI KOHTA
19. Riigikogu Kantselei esindaja esitas 18.10.2024 selgituse seoses prokuratuuri apellatsiooniga, märkides, et nõustub apellatsioonis esitatud taotlusega vaadata läbi kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes. Riigikogu Kantselei tugineb tsiviilhagis kriminaalasjas kogutud tõenditele, mille põhjal on alust arvata, et perioodil 04.01.2021-01.02.2022 14 korral makstud eluasemekulu hüvitise taotlemiseks (kokku 12 119,56 eurot) ei olnud süüdistataval õigust. Samuti on põhjust arvata, et perioodil 27.11.202126.03.2022 hüvitatud 581,66 euro ulatuses sõiduki kütuse kulud ei olnud seotud Riigikogu liikme tööga. Tsiviilhagis ei ole vaja korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Riigikogu Kantselei jääb hagiavalduse juurde ja kinnitab, et süüdistatav on kandud Riigikogu Kantseleile tagasi 98,68 eurot ning see kulu tuleb kriminaalasjas tuvastatud kahjust maha arvata. Seega on süüdistuaktile tuginedes Riigikogu Kantselei nõue 12 602,54 eurot.
20. Jõhvi valla esindaja esitas 23.10.2024 seisukohad prokuratuuri apellatsiooni kohta, milles teatas kokkuvõtlikult, et tutvudes otsuse ja apellatsiooniga, peab apellatsiooni põhjendatuks ja M. Repinski õigeksmõistmist põhjendamatuks. Jõhvi vald on sarnaselt apellandiga seisukohal, et tõendeid hinnates on maakohus jätnud tähelepanuta, kas ja kuivõrd üksikud tõendid tegelikult omavahel haakuvad ja/või üksteise suhtes paigutuvad, mis lõppkokkuvõttes on toonud kaasa ebaseadusliku lahendi tegemise. Jõhvi vald on veendunud, et M. Repinski süüditunnistamiseks on piisaval määral kohaseid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt on seega piisavalt alust kohtuotsuse muutmiseks ka tsiviilhagi puudutavas osas – Jõhvi vald jääb oma hagiavalduse juurde (haginõue on jätkuvalt summas 52668 eurot) ja ühineb prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlusega vaadata sisuliselt läbi kannatanu Jõhvi valla tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes. Jõhvi vald jääb oma maakohtus esitatud seisukohtade, sh ka tsiviilhagi väidetava aegumise kohta. Jõhvi vald palub Martin Repinskilt välja mõista Jõhvi valla menetluskulud, milliste lõpliku nimekirja esitatakse edasise menetluse käigus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21. Ringkonnakohus käsitleb esmalt apellandi taotlusi maakohtu otsuse tühistamiseks, sh väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele (I) ja M. Repinski süüdimõistmiseks ja karistamiseks, sh usalduse kuritarvitamises

§ 217

2 lg 1 järgi (II), ametiisiku poolt toime pandud omastamises

§ 201

lg 2 p 1 ja 3 järgi (III) ametiisiku poolt toime pandud kelmuses

§ 209

lg 2 p 2 järgi (IV), tsiviilhagi (V), seejärel kaitsja kaebust maakohtu otsusele ja täiendavate kaitsekulude väljamõistmise taotlust (VI) ja menetluskuludega seonduvat, sh sundraha ja taotlust apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks (VII) võtab kokku kriminaalasja lahendamise tulemused (VIII). (I) 19 / 59 1-22-5295

1. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist KrMS § 338 p-des 1 ja 3 alusel seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse või puudulikkusega ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega KrMS § 338 p 2 alusel. Veel on apellandi arvates maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Kolleegium tõdeb, et apellant on jätnud täpsustamata, kas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta tehtavad üldistavad etteheited maakohtule puudutavad kõiki süüteomenetluse esemeks olevaid tegusid, sh hõlmavad tervikuna nii kohtulikku uurimist kui ka kohtulahendit. Apellant on jätnud ka esitamata sisulised põhjendused, milles väidetavad menetlusõiguse rikkumised konkreetsete süüteo etteheidete menetlemisel ja otsuste langetamisel seisnevad. Ringkonnakohus hindab kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste kohta käivate väidete paikapidavust ja nende mõju maakohtu otsuse põhjendatusele ja seaduslikkusele käsiloleva otsuse neis osades, milles käsitletakse apellandi konkreetseid taotlusi ja argumente maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks ja M. Repinski süüdimõistmiseks etteheidetavates tegudes.
2. Sissejuhatavalt ei nõustu ringkonnakohus apellandi etteheitega, et maakohus rikkus vaidlusaluses asjas oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Eeltoodu tähendab, et apellandi arvates ei vasta maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kolleegium selgitab, et kui apellatsioonimenetluses tuvastatakse maakohtu poolt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise, ei ole ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuse tühistamisel ise sisulist otsust teha, vaid kriminaalasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks tulenevalt KrMS § 341 lg-st
3. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele tegemist juhul, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus (vt nt RKKKo 3-1-1-13-12, p 12 ja RKKKo 3-1-1-15-13, p 10). Kolleegium praegusel juhul selliseid vastuolusid maakohtu otsuse põhiosas kirjapandu ja resolutiivosa järelduse vahel ei tuvastanud.
4. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15). Kolleegium nendib, et apellandi taotlus sedastada kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses (millega kaasneks kriminaalasja tagastamine esimese astme kohtule uueks arutamiseks) on samas oma olemuselt vastuolus ringkonnakohtule esitatud taotlusega tühistada maakohtu õigeksmõistev otsus ja mõista M. Repinski süüdi. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et KrMS § 339 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise. Sellisel juhul saadab ringkonnakohus kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus vaid sel juhul, kui apellatsioonimenetluses ei ole seda rikkumist võimalik kõrvaldada. Etteruttavalt märgib kolleegium, et praeguses asjas ei ole tuvastatavad sellised maakohtu rikkumised, mida ei saaks apellatsioonimenetluses kõrvaldada. (II)
5. Prokuratuuri taotlus tühistada apelleeritud kohtuotsus osas, millega M. Repinski mõisteti õigeks

§ 2172lg 1 järgi, jääb rahuldamata järgmise põhjendusega.

64. Ringkonnakohtu hinnangul järgis maakohus M. Repinskile süüks arvatud usalduse kuritarvitamise kohtulikul uurimisel ning faktiliste asjaolude tuvastamisel 20 / 59 1-22-5295 kriminaalmenetlusõiguse norme. Mõistes M. Repinski

§ 217

2 järgi süüks arvatud teos õigeks, ei rikkunud esimese astme kohus tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust. Vaidlustatud kohtuotsuses on põhistatud kõiki järeldusi, põhistused on veenvad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav. Apellatsioonis esitatud argumendid ei veena ringkonnakohut maakohtus uuritud tõenditele tuginedes langetama süüdimõistvat otsust. M. Repinskile süüks arvatud usalduse kuritarvitamist käsitletavas osas ei ole apellatsioonis esitatud sisuliselt väiteid, millele poleks maakohus otsuses juba ammendavalt vastanud. Eeltoodud põhjusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka korrata maakohtu asjakohaseid põhjendusi ning lisab KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes vastuseks apellandi väidetele järgmist.

1. Kolleegium ei hakka uuesti vaagima, kas prokuratuuri apellatsioonis taotletud tõend – maakohtu poolt vastu võtmata jäetud 19.04.2024 jälitustoimingu protokoll, mis on koostatud
2. aastal M. Repinski ja AV vahel toimunud telefonikõnede kohta – tuleks vastu võtta või mitte. Ringkonnakohus keeldus 20.12.2024 kriminaalasja arutamisele määramisel taotletud jälitustoimingu protokolli ja DVD vastuvõtmisest KrMS § 321 lg-st 6 ja 2861 lg 2 p-st 2 tulenevate põhjendustega. Ringkonnakohtu määruses näidatud tähtajaks, s.o 13.01.2025, prokuratuur kõnealuse tõendi lisamiseks ja uurimiseks korduvat taotlust ei esitanud.
3. Edututuks jääb ka apellandi taotlus lugeda usaldusväärseks tõendiks kohtueelses menetluses 9.12.2021 tunnistajana ütlusi andnud KK poolt menetlejale 15.12.2021 e-kirjaga edastatud käsikirjalised märkmed. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta kõnealuste märkmete kohta (vt otsuse p 40-41). Ringkonnakohus nõustub, et kuivõrd KKd ei kuulatud kohtueelses menetluses kõnealuste märkmete sisu osas täiendavalt üle ning paraku ei olnud ka tunnistajat võimalik kohtumenetluses üle kuulata (KK ütlused võeti vastu ja avaldati KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel), ei olnud kohtumenetluse pooltele tagatud konfrontatsiooniõigus. Kolleegium ei soostu apellandiga, et KK täiendav ülekuulamine oleks pelgalt tähendanud samade märkmete sisu n-ö ümber tõstmist ülekuulamise protokolli. Samuti ei saa nõustuda, et märkmete usaldusväärseks lugemiseks piisaks juba sellestki, et tunnistaja on kohtueelsel menetlusel ülekuulamisel märkmetele viidanud. Apellant jätab arvestamata, et maakohus ei pidanud võimalikuks lugeda KK saadetud märkmeid usaldusväärseks tõendiks muu hulgas veel seetõttu, et neist ei selgu tõsikindlalt, millal ja mis tingimustel need on tegelikult kirja pandud. Ringkonnakohus nendib, et KK edastatud märkmetes kirjeldatud sündmuste toimumise ajaga seotud probleemi möönab apellant ka ise. Apellatsioonis küll väidetakse, et KK 15.12.2021 e-kirjast menetlejale ilmnevat selgelt, millal märkmed on kirja pandud. Samas märgib prokurör, et tunnistaja on e-kirjas ilmselt ühe aastaga eksinud, sest märkmetes kirjeldatud sündmused olevat tegelikult leidnud aset 2019, mitte
5. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et märkmete sisu usaldusväärsena käsitlemiseks piisaks sellestki, et KK on neile ütlusi andes viidanud. Kohtueelsel menetlusel on KK 9.12.2021 andnud tunnistajana ütlusi, et ta oli
6. aastal Jõhvi Vallavolikogus opositsioonis ja vallaga seotud personalküsimustest olevat talle rääkinud mehe kaudu sugulane VN, kes kandideeris vallavolikokku NO nimekirjas. Muu hulgas olevat VN rääkinud talle NO pool käimistest ja probleemidest valla ametnikega, sh PL, ST, EB, IS ja RB, vabastamisest. Ütluste andmisel mainib KK, et tal peaks olema kuskil paber, mis on koostatud VN ja tema poolt ning kuhu sai kronoloogiliselt kirjutatud, mis Peipsi ääres toimus (T kd 2, tl-d 1-3). 15.12.2021 saatis KK kohtueelsele menetlejale e-kirja, mille manuseks on pdf formaadis dokument ja manuse nimeks on saatja märkinud VN. E-kirja selgituses märgib KK, et märkmed olevat kirja pandud
7. aasta suve lõpupoole VN ja tema poolt. Neis olevat kirjas VN info selle kohta, et TP on maininud, et hakkab toimuma midagi hirmsat ja varsti hakkaski politsei uurima Vga seoses mingit suvila tee iluremonti ja muid asju, millest osad olevat tunnistajal KKl endalgi täiesti ununenud (T kd 2, tl 4). E-kirja manus VN, kujutab koopiat kellegi käsitsi kirjutatud tekstist, mille usaldusväärseks 21 / 59 1-22-5295 lugemist prokurör ringkonnakohtult taotleb. Kirjutise pealkirjaks on märgitud Miks ma väsisin olemast O hüpiknukk ???. Märkmete sisuks on meenutused kokkupuudetest ja koostööst NOga, sh viimase väidetavad arvamused vallaametnike kohta (T kd 2, tl-d 5-8).
8. Prokurör rõhutab apellatsioonis, et pole alust arvata, et tunnistaja KK mõtles menetlejale edastatud märkmete sisu lihtsalt välja. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et märkmetes kirjapandust ei nähtu andmeid selle koostamise aja ega autori kohta. Samas saab aga üsna kindlalt järeldada, et märkmetes kirjeldatud sündmused ei ole seotud tunnistaja KK mälestuste ja tema poolt vahetult kogetud sündmustega. Tegemist on hoopis tunnistaja hõimlase VN meenutuste ja tõlgendustega, eeldatavasti
9. aasta kohta, mil viimane tegi Jõhvi Vallavolikogus koostööd koalitsioonis NOga. Seda kinnitavad kogumis nii KK ütlustest ilmnev, e-kirjas selgitatu, selle manuse nimetus VN ning samuti käsikirjaliste märkmete pealkiri Miks ma väsisin olemast O hüpiknukk ??? ja nende sisu.
10. Kolleegium tõdeb, et tegelikult puudutavad ka KK tunnistajana antud ütlused valdavas osas asjaolusid, millest ta sai teadlikuks VN vahendusel. Kolleegium juhib tähelepanu, et vahendliku tunnistaja ütlus võib KrMS § 66 lg-s 21 p-s sätestatu kohaselt olla tõendiks juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata KrMS § 291 lg-s 1 nimetatud põhjustel. Nimetatud reeglit tuleb silmas pidada ka KK poolt menetlejale edastatud märkmete puhul, sest isegi juhul, kui KK on aidanud neid üles kirjutada, on sisuliselt tegemist VN meenutustega ja nägemusega. Eeltoodut arvestades jääb ringkonnakohtule mõistmatuks, miks prokurör ei ole pidanud vajalikuks kuulata VN üle kohtueelsel menetlusel. KrMS §-s 14 sätestatut silmas pidades jääb arusaamatuks seegi (arvestades tõika, et prokurör peab märkmete sisu oluliseks), miks prokuratuur ei taotlenud kohtu(te)lt olukorras, kus KK ülekuulamine enam objektiivsetel põhjustel võimalik polnud, tunnistaja VN ristküsitlemist. Seega jagab ringkonnakohus kokkuvõtvalt esimese astme kohtu seisukohta, et KK edastatud märkmeid ei saa lugeda usaldusväärseks tõendiks.
11. Prokuratuuri apellatsioonis ei vaidlustata maakohtu tuvastatut, et M. Repinski oli ajavahemikul 26.06.2018 kuni 4.04.2019 Jõhvi vallavanem ja seega ametiisik

§ 288lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses.

Samuti ei vaidlusta apellant, et M. Repinski allkirjastas vallavanemana kolme ametniku teenistusest vabastamise käskkirjad ATS § 87 lg 4 alusel, sh 13.09.2019 käskkirjaga vallasekretäri PL; 15.03.2019 käskkirjaga sotsiaalteenistuse juhi ST ning 20.03.2019 käskkirjaga finantsjuhi asetäitja EB. Vaidlus puudub selleski, et igale ametnikule määrati käskkirjaga maksta hüvitis kuue kuupalga ulatuses. Puudub ka vaidlus selles, et ametist vabastamisega seoses oli kuue kuu palga hüvitise tööandja kogukulu PL vabastamisel 14 400 eurot; ST vabastamisel 13 200 eurot ja EB vabastamisel 12 000 eurot. Seega kokku maksti kolmele ametnikule Jõhvi vallale kuuluvatest vahenditest rahalisi hüvitisi 39 600 euro ulatuses. Lisaks hüvitistele maksis Jõhvi vald makstavatelt hüvitistelt arvustuslikult sotsiaalmaksu kokku 13 068 eurot ja tööandja kindlustusmaksu kokku 316,80 eurot. Seega moodustas Jõhvi Vallavalitsuse kulu hüvitiste maksmisel kolmele ametnikule kokku 52 984, 80 eurot. 71. Samuti ei vaidlustata apellatsioonis, et PL töötas alates tema ametisse nimetamisest 1.02.2005 Jõhvi vallasekretärina kuni tema teenistusest vabastamiseni 13.03.2019; EB töötas alates 22.05.2002 tema vanemraamatupidaja ametikohale nimetamisest (uue ametipositsiooniga finantsteenistuse finantsjuhi asetäitjana) kuni teenistusest vabastamiseni 20.03.2019 ja ST töötas alates tema ametisse nimetamisest 3.04.2000 Jõhvi sotsiaalhoolekande osakonna sotsiaaltöö spetsialistina (sotsiaalteenistuse juhina) kuni teenistusest vabastamiseni 15.03.2019. 72. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb tühistada ja M. Repinski

§ 2172

lg 1 järgi süüdi mõista seetõttu, et ta sundis ametnikud PL, EB ja ST ametist lahkuma 22 / 59 1-22-5295 ning maksis neile kuue kuu ulatuses hüvitist, kuigi 3.12.2018 kuni 31.08.2019 kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend ei näinud ette ametniku enda soovil ametist lahkumise korral ATS-i sätetest erinevate või täiendavate hüvitiste maksmist. Kolmele ametnikule hüvitiste maksmisega rikkus M. Repinski varaliste huvide järgmise kohustust, käsutades ebaseaduslikult temale usaldatud Jõhvi valla varalisi vahendeid, millega tekitas vallale kahju 52 984, 80 euro ulatuses, mis on

§ 121p 2 tähenduses käsitatav kahju suure varalise kahjuna.

1. Apellatsioonis tuuakse välja punktide kaupa maakohtu otsuse seisukohad, millega prokuröri arvates ei saa nõustuda. Ringkonnakohut ei veena apellandi väited ja sündmuste kohta esitatud tõlgendus. See ei kummuta maakohtu otsuses käsitletud tõendite alusel tuvastatud tervikpilti ning selle alusel kujundatud seisukohta. Vaidlustades M. Repinski õigeksmõistmist usalduse kuritarvitamises ei tugine prokurör mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. Sellist seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
2. Tõele ei vasta apellandi väide, et ükski ametnik ei esitanud avaldust lahkumiseks. Vastupidiselt sellele nähtub uuritud tõenditest, et PL allkirjastas 13.03.2019 avalduse, milles palus end ametist vabastada vastavalt vallavanema poolt tehtud ettepanekule poolte kokkuleppel alates 13.03.2019 lahkumishüvitisega kuue kuu ametipalga ulatuses (T kd 1, tl 7). EB allkirjastas 19.03.2019 avalduse, milles palus end vabastada teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel alates 20.03.
3. Maakohtus leidis tuvastamist, et ka ST koostas 2019 märtsis lahkumisavalduse ja vormistas selle Jõhvi Vallavalitsuse personalitöötaja NA kabinetis. NA sõnutsi ei saanud ST paberkandjal esitatud avaldust menetlejale edastada seetõttu, et see oli arhiivist kadunud (vt otsuse p 54 ning T kd 1, tl 86 ja K kd 2, tl-d 2 pöördel, 3, 7).
4. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid maakohtu järeldust, et PL, ST ja EB kaalusid ise töölt lahkumist töökliima muutuse tõttu. Prokuröri sellise väite kummutavad viidatud tunnistajate ristküsitlusel antud ütlused. PL sõnutsi olevat juba
5. aasta juuni lõpus MK vihjanud, et temaga ei olevat võimalik koos töötada, ta võiks ametist lahkuda ning selline pinge käis intervallidega
6. suvest kuni
7. aasta märtsini (K kd 2, tl-d 19 - 19 pöördel, 22 pöördel). PL ei nõustunud ta
8. märtsis M. Repinski ettepanekuga saada kolme kuu ulatuses lahkumishüvitist, vaid kuue kuu ulatuses. Saavutades kokkuleppe hüvitise suuruses, nõustus PL kirjutama lahkumisavalduse omal soovil (K kd 2, tl 19). PL kinnitas, et oli lahkumishüvitise pakutust suuremaks taotlemisel kursis, et varem oli vallast kokkuleppel vallavanemaga palju suurema hüvitisega ametist lahkunud õigusnõunik RS (K kd 2, tl 23). Tunnistaja ST selgituse kohaselt oldi juba ligi aasta enne
9. aasta märtsikuud tema tööga pidevalt rahulolematud, millega kaasnes kontrollimine ja seletuskirjade kirjutamine ja töötamine oli ebamugav. 15.03.2019 teatati, et tema suhtes võidakse algatada distsiplinaarmenetlus seoses sotsiaalteenuste hangete korraldamata jätmisega ja pakuti võimalust kirjutada lahkumisavaldus. ST teadis PLle pakutud lahkumishüvitisest ja nõustus lahkuma, kui saab hüvitise suuruses kokkuleppele. ST rääkis telefonitsi lahkumisega seonduvast õigusnõuniku SPga ja kirjutas personalitöötaja NA juures omal soovil lahkumiseks avalduse (K kd 2, tl 2 – 2 pöördel, tl 7 pöördel). Tunnistaja EB selgitas, et ta tahtis juba varem töölt ära minna, aga toonane vallavanem palus, et ta aitaks MP. Kui aga AS tuli, läks töömaht suuremaks ja tal ei olnud enam tahet aidata (K kd 1, tl 158 pöördel). Tunnistaja öeldu kohaselt ei sujunud tal koostöö Jõhvi Hooldekeskuse juhi ASiga ega Spordikooli juhi JFga (K kd 1, tl 157).
10. Ringkonnakohtu hinnangul tegi maakohus viidatud PL, ST ja EB ütluste pinnalt õige järelduse, et uue võimu tõttu oli ametnike jaoks juba enne
11. aasta märtsi muutunud töökliima kehvemaks, töö tegemine keerulisemaks ja ebameeldivamaks. Tunnistajate ütlustest selguvalt kaalusid nad töölt lahkumist juba enne seda, kui M. Repinski
12. aasta märtsis selleks 23 / 59 1-22-5295 konkreetse ettepaneku tegi (vt nt otsuse p-d 62, 66, 69). Ringkonnakohus mõistab, et tunnistajad tundsid juba pikemat aega uue võimu esindajate rahulolematust nende tööga ning ka survet teenistusest lahkumiseks. Kirjeldatud tingimustes töötamine oli ametnike jaoks vaieldamatult ebameeldiv. Tunnistajate ütlustest aimub, et selline olukord ei tekitanud neis soovi teha uue võimu esindajatega koostööd, mis kahtlemata omakorda süvendas võimuesindajate rahulolematust pikaajaliste ja kogenud ametnikega. Viimati nimetatut kinnitavad ka M. Repinski ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kujunenud olukorras pidasid kõik kolm ametnikku võimalikuks nõustuda M. Repinski tehtud ettepanekuga. See tähendab, et nad nõustusid vastavalt vallavanemaga kokkulepitud tingimustele
13. märtsis lahkuma teenistusest omal soovil kuue kuu suuruse hüvitisega. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta apellandi poolt arvestamata jäetud tõika – keegi ametnikest ei pidanud vajalikuks enda teenistusest vabastamist vaidlustada. Tagajärjetuks jääb apellatsioonis avaldatud, kuid põhjendamata jäetud seisukoht, et PL, ST ja EB vabastamisi tuleks ringkonnakohtul hinnata koos IS ja RB teenistustest lahkumise juhtumitega.
14. Prokuröri arvates ei saa nõus olla maakohtuga, et M. Repinski arutas ametnikele lahkumisel makstava hüvitise suurust vallavalitsuse töötajatega, arvestades ka ametnike endi soovidega. Ringkonnakohus apellandi arvamust ei jaga. See ei tugine, erinevalt maakohtu otsuses kirjapandust, uuritud tõenditele. Maakohus luges usutavaks M. Repinski ristküsitlusel antud ütlused, et ta arutas ametnikele lahkumisel makstava hüvitise küsimusi õigusnõuniku SPga ja finantsosakonna juhi KOga, selgitamaks, kas see oleks normaalne ja õige ning kas eelarve seda võimaldaks. M. Repinski väitel leidis SP, et kuivõrd tegemist on pikaajaliste ametnikega, peaks kindlasti maksma hüvitist ja vähemalt kolm kuud, sest kui nad peaksid minema töövaidluskomisjoni, võivad taotleda vallalt lisaraha. KO olevat vallavanemale kinnitanud, et eelarvefondis on preemiateks ja hüvitisteks mõeldud rahasid piisavalt ning probleemi ei ole hüvitisi maksta vajadusel ka üheksa kuu ulatuses. Muu hulgas palus KO, et tema asendajale EB, kes on pikaajaline ametnik, makstaks lahkumisel hüvitist vähemalt kuue kuu ulatuses (K kd 2, tl 169 ja 169 pöördel).
15. Eeltoodud M. Repinski ütluste usaldusväärsust on maakohus põhjalikult vaaginud, kõrvutades neid muu hulgas PL, EB, ST ja SP ristküsitlustel räägituga (vt otsuse p-d 63-80). Kolleegium on päri maakohtu järeldusega, et M. Repinski versiooni, et ta arutas hüvitiste küsimust nii KO kui SPga ning võttis nende suuruse üle otsustamisel arvesse ka ametnike endi soove, saab pidada usutavaks. Maakohtu otsuse toodud põhjendusi ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata, kuid lisab vastuseks apellandi väidetele täiendavalt järgmist.
16. Prokurör ei pea usutavaks, et M. Repinski arutas ametnike lahkumise ja neile hüvitise maksmise küsimust valla õigusnõuniku SPga. Samas ei põhjenda apellant, miks peaks ringkonnakohus andma M. Repinski ütluste usaldusväärsusele maakohtust erineva hinnangu. Ringkonnakohus nendib, soostudes maakohtuga, et tunnistaja SP üritas end ristküsitlusel mõnevõrra distantseerida PL, EB ja ST lahkumisega seotud asjaoludest. Uuritud tõendikogum kinnitab aga, et kõnealuses osas saab just M. Repinski ütlusi pidada SP ütlustest usaldusväärsemaks (vt ka otsuse p 80). Kolleegium juhib tähelepanu, et EB ütlusest, mille usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seatud, ilmneb, et ta kirjutas lahkumisavalduse SP juuresolekul. Tunnistaja öeldust selgub, et juriidiliste teadmistega SP oli see, kelle juhiste järgi EB märkis avaldusse teksti, et palub end vabastada omal soovil ATS § 87 lg 1 alusel, sest ise tunnistaja seda sätet ei teadvat. Seega selgub EB ütlustest, et SP dikteeris talle, mida lahkumisavaldusse kirjutada (K kd 1, tl 157 pöördel).
17. ST ütluste kohaselt suhtles temagi lahkumise küsimuses SPga (K kd 2, tl 7 pöördel). SP kinnitas ristküsitlusel ka ise, et ST küsis tema käest nõu. Seejuures arutati, kas STl oleks mõistlik 24 / 59 1-22-5295 küsida kolm kuud hüvitist või koondamist, arvestades tema suhteliselt pikka tööstaaži (K kd 2, tl 11 pöördel). Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kõnealusel juhul saab siingi usutavamaks pidada M. Repinski ütlusi, et SP võttis temaga ühendust, avaldades arvamust, et kolme kuu palga suurusest hüvitisest ei piisa ST puhul, sest tal on alla 7-aastane laps. See tähendab, et töövaidluskomisjonis võiks ST saada suuremat hüvitist ja pidas mõistlikuks määrata kuue kuu palga suuruse hüvitise. M. Repinski ütlustes puudub alus kahelda ka selles, et tema juures käis STle suuremat hüvitist küsimas ka ST elukaaslane, endine õigusnõunik RS (K kd 2, tl 172). Selle asjaolu kohta antud M. Repinski ütlusi kinnitavad ka ST ütlused (K kd 2, tl 3 ja tl 8).
18. Eeltoodu kontekstis peab ringkonnakohus oluliseks maakohtu tuvastatut, et Jõhvi Vallavalitsuse personalispetsialist NA, kes sai
19. aasta märtsis M. Repinskilt ülesande koostata PL, EB ja ST ametist vabastamise käskkirjad, kasutas selleks juba eelnevalt Jõhvi vallas tööalaselt kasutusel olevate käskkirjade põhjasid. Need käskkirjade põhjad olid koostatud varem ning olid juristi või vallasekretäriga üle vaadatud (vt otsuse p 70 ja T kd 1, tl 86). Tunnistaja NA kohtus avaldatud ütluste kohaselt töötab ta Jõhvi Vallavalitsuses personalispetsialistina juba alates
20. aasta algusest. Tema ülesanneteks ongi muu hulgas personali tööle võtmise ja lahkumise dokumentide vormistamine. Käskkirjad vormistanud tunnistaja ei osanud öelda, miks tehti kokkulepe maksta PLle, EBle ja STle lahkumishüvitis just kuue kuu palga ulatuses. Tunnistaja ei leidnud aga, et ATS keelaks sellise hüvitise väljamaksmise ja ta kasutas käskkirja koostamisel vana käskkirja põhja. Tunnistaja viitas, et vallas makstakse ka omaalgatuslikult töölt lahkumise puhul vastavalt juhi nägemusele lahkumishüvitist pikaajalise hea töö eest. Sellist hüvitise maksmist ei määra ja ei keela ka otseselt ATS (T kd 1, tl-d 85-86).
21. M. Repinski ütlusi, et ta arutas lahkumishüvitisi ja nende maksmise võimalust samuti valla finantsjuhi KOga, üritab prokurör seada kahtluse alla järgmise argumendiga. Väide KOga vestluse toimumise kohta olevat loogikaviga, sest selle toimumise korral oleks M. Repinski eelduslikult KOlt teada saanud, et EB oskab ainukesena vormistada aastaaruannet. Prokuröri arvates ei oleks sel juhul sunnitud EB ametist lahkuma ja hiljem võetud aastaaruande tegemiseks sama palgaga uuesti tööle. Kolleegium prokuröri oletusliku mõttekäiguga ei nõustu. Tunnistaja EB ristküsitlusest nähtub, et kui ta vallavanema kabinetist tulles ütles KOle, et saab lahkumisel kuus kuud hüvitist, avaldas KO, et tema oligi seda (hüvitist) EBle taotlenud. EB sai KO räägitust aru nii, et viimane teadis oma asetäitja vabastamisest juba varem ja oli sel teemal M. Repinskiga suhelnud. KO andis EBle mõista, et sai tema hüvitise küsimuses kaasa rääkida ja saavutas EBle kuue kuu palga suuruse hüvitise maksmise (K kd 1, tl 159 pöördel). Prokuröri küsimusele, miks oli vallavanemal üldse vaja KOga hüvitis(t)est rääkida, selgitas tunnistaja, et KO käest küsiti makstava hüvitise suurust seetõttu, et finantsjuht peabki ju vaatama, kas eelarves on selleks raha või kust see raha tuleb (K kd 1, tl 160 pöördel).
22. M. Repinski ütlustest nähtuvalt oli tal KOga juttu ka töökorraldusest, kui pikaajaline finantsjuhi asetäitja EB lahkub. Ta olevat andnud KOle võimaluse korraldada uue finantsjuhi asetäitja küsimuse. KO olevat lubanud mõelda ning märkinud, et võibolla saab finantsosakond isegi viiekesi hakkama (K kd 2, tl 169). M. Repinski sõnul oli KOga mingil ajal juttu sellestki, et suhteliselt ootamatult lahkunud EB peaks kutsuma veel korraks tagasi viimaseid toiminguid tegema seoses majandusaasta aruande esitamisega. KOst sai M. Repinski aru nii, et vallale oleks soodsam, kui finantsiosakond saab tulevikus viieliikmelisena tööga hakkama. EB kohale finantsosakonna asetäitjaks pandi sama osakonna raamatupidaja (K kd 2, tl 172 pöördel).
23. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et M. Repinski ütlusi, et ta andis EBle võimaluse lahkumisaja üle ise otsustada, kuid viimane soovis võimalikult kiiresti lahkuda, kinnitavad EB ristküsitlusel antud ütlused. EB sõnutsi ütles M. Repinski, et ta võib minna ükskõik millal, kui on 25 / 59 1-22-5295 allkirja andnud. EB teatas aga ise, et ei soovi lahkumisega venitada (K kd 1, tl 154 – 154 pöördel). EB selgitas, et veidi hiljem sõlmiti temaga tööleping aastaaruande tegemiseks, mille eest ta sai ühe kuu tasu (K 1, tl 154 ja 155 pöördel). EB tegi kaugtööl aastaaruannet töövõtulepingu alusel ca ühe kuu jooksul ehk
24. aasta aprilli algusest kuni maikuuni (K 1, tl 158). EB ütlustest selguvalt jäi pärast tema lahkumist finantsteenistuse koosseis viieliikmeliseks ning teda hakkas asendama üks raamatupidajatest (K 1, tl 158 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul saab eeltoodu alusel sarnaselt maakohtuga teha järelduse, et M. Repinski arutas KOga nii EB lahkumishüvitise kui ka finantsosakonna edasise töökorralduse küsimust. Eespoolt toodut arvestades peab ringkonnakohus eluliselt usutavaks, et just KO nägemusel sõlmiti EBga kuuks ajaks töövõtuleping aastaaruande vormistamiseks. Eeltoodu valguses saab pidada eluliselt usutavaks M. Repinski väiteid, et ta rääkis finantsjuhiga ka PL ja ST hüvitiste teemal.
25. Prokurör seab kahtluse alla maakohtu tuvastatu, et EBle, KTle ja PLle makstavate hüvitiste lõplikud ja täpsed arvutused tegi finantsosakond. Erinevalt maakohtust peab prokurör ebausutavaks M. Repinski ütlusi, et ta olevat saanud valla väljamaksete täpsest suurusest teada alles kohtueelsel menetlusel. Prokuröri arvates oleks M. Repinski pidanud KOga suhtlemisel korral saama teada, kui suur kulu hüvitiste maksmisel palgafondist tekib. Ringkonnakohtu hinnangul ei kummuta eeltoodud prokuröri arvamused, millel puudub tõenduslik alus, maakohtu seisukohta. Pelgalt apellandi arvamuse alusel puudub alus kahelda M. Repinski öeldus, et hüvitiste täpsed ja lõplikud arvutused tegi finantsosakond, kes maksis ka ametnikele need välja (vt otsuse p 79 ja K kd 2, tl 172). Hüvitiste arvestamise ja maksmise korda vallas kinnitavad endise Jõhvi Vallavalituse finantsosakonna juhi asetäitja EB ütlused (K kd 1, tl 160 pöördel). Maakohus tuvastas sellegi, et
26. aasta eelarvest nähtuvalt oli võimalik vallavalitsuse selleks tarbeks ette nähtud palgafondist hüvitised välja maksta (vt otsuse p 87). See näitab M. Repinski ütluste usutavust, et finantsosakonna juhi KO arvamuse kohaselt oli ametnikele võimalik maksta lahkumisel hüvitisi kuue kuu palga ulatuses või vajadusel enamgi. Sarnaselt maakohtuga peab kolleegium uuritud tõendikogumi pinnalt usutavaks sedagi, et M. Repinski, kes oli teinud hüvitise maksmiseks ettepanekuid ja arvestusi mitte konkreetsetes summades, vaid kuudes, ei pruukinud teada valla lõplikku kulu hüvitiste väljamaksmisel ega soovinud ka valla varalist olukorda kahjustada (vt otsuse p 93).
27. Seoses prokuröri esitatud versiooniga, et M. Repinski ja finantsjuhi KO vahelist arutelu ametnikele makstavate lahkumishüvitiste küsimuses pole toimunud, peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu KrMS §-s 14 sätestatule. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Võistlevas kriminaalmenetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Seades kahtluse alla M. Repinski ütluste usutavuse, et ta vallavanemana arutas finantsjuhiga hüvitiste maksmist, ei ole prokurör pidanud vajalikuks KO tunnistajana üle kuulata. Ringkonnakohus nendib, et kui ka prokurör ei adunud kohtueelsel menetlusel valla finantsjuhi kui isikulise tõendiallika tähtsust, oli võimalik esitada taotlus KO tunnistajana ristküsitlemiseks kohtus muu hulgas selleks, et kontrollida M. Repinski väidete tõelevastavust. Kuivõrd prokurör ei ole andnud esimese ega teise astme kohtule võimalust vahetult KO versiooni kuulda ja hinnata seeläbi ka M. Repinski väidete usaldusväärsust, jääb tagajärjetuks apellandi paljasõnaline versioon, et sellist arutelu finantsjuhiga ei toimunud. Pelgalt apellandi oletustest ja arvamusest ei piisa, et kummutada maakohtu uuritud tõendikogumile rajatud seisukohti.
28. Lisaks peab kolleegium seoses apellandi seisukohtadega vajalikuks välja tuua järgmist. Kuigi apellatsioonis pole esitatud õiguslikku käsitlust M. Repinskile süüks arvatud usalduse kuritarvitamise teo kohta, märgib prokurör, et maakohtu hinnangut, et M. Repinski ei ole 26 / 59 1-22-5295 süüdistuses kirjeldatuga

§ 2172lg-s 1 sätestatud tegu toime pannud, tuleb pidada ebaõigeks.

Maakohtu seisukoha põhjendamatust rõhutades, teeb apellant läbivalt viiteid KK märkmetele ning M. Repinski ristküsitlemisel usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 289 lg 3 alusel viidatud 19.04.2024 jälitustoimingu protokollile. Apellatsioonis kirjapandust kumab läbi, et eeskätt just need tõendid peaksid näitama maakohtu ebaõiget hinnangut tõenditele ja kohtu järelduste mittevastavust tuvastatud ajaoludele. Kolleegium peab vajalikuks veelkord selgitada, et KK edastatud märkmetele ega M. Repinski ja AV telefonivestluste kohta koostatud jälitustoimingu protokollile apellant tugineda ei saa. Sel põhjusel jätab kolleegium korduvad viited kõnealustele materjalidele tähelepanuta.

1. Eelöeldule lisaks jäi kolleegiumi hinnangul 19.04.2024 jälitustoimingu protokollis kajastatule viitamine M. Repinski ütluste usaldusväärsuse kõigutamiseks süüdistatava ristküsitlemisel üsna edutuks. Ainuke sisuline vastuolu ütlustes ilmnes asjaolus, et jälitustoimingu protokolli avaldamise eelselt väitis M. Repinski, et käis
2. aastal kohtumas NOga, kes tahtis teha koalitsiooni Keskerakonnaga, üksinda, kuid telefonikõnedest selgus, et käis koos AVga (vt K kd 2, tl 181 pöördel ning 189-190, 191). M. Repinski põhjendas koos AVga NO juures käimise mittemäletamist asjaoluga, et see toimus kuus aastat tagasi. Ühtlasi selgitas M Repinski, et tal puudub soov seda varjata, sest suhtleski tol ajal AVga päris palju (K kd 1, tl 191). Kolleegium peab vajalikuks märkida, et asjaolu, et NO juures kohtumisel ei räägitud konkreetsete ametnike vallandamisest, st et NO ei teinud selliseid ettepanekuid, väitis M. Repinski ristküsitlusel juba vaidlusaluse protokolli avaldamise eelselt (K kd 2, tl 181 pöördel). Kohtuistungi protokollist nähtuvalt jäi M. Repinski ka pärast jälitustoimingu protokolli avaldamist eelnevalt öeldu juurde, et surve teatud ametnike kohta tuli valitsuse liikmetelt ja teistelt koalitsiooni liikmetelt, kuid mitte NO poolt, kes juhtis fraktsiooni Jõhvi Meie Kodu (K kd 2, tl 191 pöördel).
3. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et prokuratuur leiab apellatsioonis, et M. Repinski sundis PL, ST ja EB lahkuma kuldse käepigistuse kattes ning saavutas oma tahtmise läbi selle, et pakkus kõigile 6 kuu suurust hüvitist, kui nad on valmis omal soovil ameteist lahkuma. Esimese astme kohtus süüdistuskõnes märkis prokurör

§ 2172lg 1 alusel õiguslikku hinnangut andes aga järgmist.

M. Repinskil oli vallavanemana seadusest tulenev õigus käsutada valla eelarvelisi vahendeid (tuleneb Jõhvi valla põhimäärusest ja KOKS-ist). Allkirjastades süüdistuses nimetatud kolm käskkirja ei järginud M. Repinski Jõhvi valla varalisi huve, vaid täitis enda ja NO huve (K kd 3, tl 169 pöördel). Kolleegium nendib, et prokuratuuri süüdistusaktis Jõhvi valla varalistele huvidele M. Repinski enda või enda ja NO huvide eelistamist M. Repinskile ette heidetud pole. Kolleegium on maakohtuga päri, et prokuröri väiteid, et M. Repinski tegutses enda ja / või NO huvides, sh viimaselt saadud sisendite alusel, ei kinnita uuritud tõendid (vt otsuse p 81). Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta selleski, et

§ 2172

lg 1 objektiivse koosseisu mõttes tuleks varaliste huvide järgimata jätmise kohustuse rikkumisena käsitada sellist tegevust, mis ei ole kantud avaliku funktsiooni täitmise huvist. Samuti sellega, et viidatud koosseis ei peaks hõlmama iga sellist seadusevastast väärkäitumist, mis on kantud avaliku funktsiooni täitmise huvist (vt otsuse p 85).

1. Ringkonnakohus tõdeb, et apellatsioonist ei nähtu vastuväiteid maakohtu kindlakstehtule, et
2. aastal vahetus Jõhvi vallas võim legitiimsel teel ning uus koalitsioon MTÜ Eesti Keskerakond koos valimisliiduga Jõhvi ‒ Meie kodu asus viima ellu enda nägemust poliitikast, mille raames sooviti otsustada, kellega ametnikest koostööd jätkata, sh sõlmida personaliga oma meeskonna moodustamiseks vajadusel ja võimalusel kompromisse. Tõenditest nähtuvalt soovisid PL, ST ja EB lahkumist nii volikogu koalitsioon kui ka vallavalitsus. Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud kolme ametniku teenistusest vabastamisel tegemist süüdistatava või kellegi teise erahuvi järgimisega, vaid see lähtus uue võimu esindajate 27 / 59 1-22-5295 plaanist ja nägemusest Jõhvi valla edasise arengu ja projektide elluviimisel. Maakohtuga saab nõustuda, et kokkuvõtvalt vabastati ametnikud teenistusest valla avaliku funktsiooni täimise huve arvestades. Samas arvestati PL, ST ja EB pikaajalise teenistusega vallas ning läbirääkimiste ja kompromissi tulemusena otsustati määrata neile lahkumisel kuue kuu palga suurused hüvitised (vt otsuse p 86).
3. Prokurör märgib, et ei suuda tuvastada, millel põhineb maakohtu seisukoht, et selline lahendus lähtus kõige inimlikumast ja säästvaimast viisist nii ametnike kui ka valla huvides ja kohus ei ole analüüsinud, millised alternatiivsete käitumistega oleks igal juhul kaasnenud mingid hüvitised. Ringkonnakohus apellandi etteheidetega ei nõustu ja juhib tähelepanu, et maakohus on otsuses neile väidetele juba asjakohaste põhjendustega vastanud (vt otsuse p-d 88 – 91). Neid kordamata viitab kolleegium kokkuvõtlikult, et M. Repinskil oli vallavanemana kohaliku omavalitsuse seaduse (KOKS) § 50 lg 1 p-st 3 ja Jõhvi valla põhimääruse § 28 lg 1 p-st 5 tulenevalt õigus Jõhvi Vallavalitsuse ametnikke teenistusest vabastada. Põhimääruse § 28 lg 1 p 6 ja Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhendi § 14 lg 1 nägid ette, et teenistujale võib maksta kauaaegse laitmatu teenistuse või teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise et preemiat, mille osakaal ei võinud ületada palgajuhendi § 11 lg 2 järgi 20% teenistuja aastasest põhipalgast. Seega oli süüdistatav õigustatud vähemalt teatud osas maksma ametnikele hüvitist. Maakohus viitas ka sel ajal kehtinud ATS § 105 lg-st 1 tulenevale, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses ning ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last kuue kuu keskmise palga ulatuses. Samuti tugines maakohus tõendikogumi alusel tuvastatule, et ametnike teenistusest vabastamisel kuue kuu palga suuruste hüvitiste määramisel kaaluti ka teenistusest vabastamiste vaidlustamise korral võimalike nõuetega vallale kaasnevaid kulusid.
4. Kuigi apellatsioonis sisuliselt ei analüüsita, milles seisnes PLle, EBle ja STle teenistusest lahkumisel kuue kuu suuruse hüvitise määramise õigusvastasus, nähtub süüdistusest ning ühest apellatsioonis esitatud lausest, et prokuröri arvates puudus M. Repinskil seaduslik alus omal soovil ametist lahkuvatele ametnikele hüvitise maksta seetõttu, et seda ei näe ette ATS-i sätted ega sel ajal kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend. Nõustumata apellandiga, viitab ringkonnakohus eelnevalt otsuses väljatoodud maakohtu tuvastatud asjaoludele, et M. Repinskil oli vallavanemana õigus ametnikele hüvitist maksta. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et praegusel juhul lähtuti vallavanema ettepanekul ametist lahkuvatele PLle, EBle ja STle kuue kuu palga suuruste hüvitiste määramisel poolte kokkulepetest ja kaalutletud kompromissist, mis saavutati ühelt poolt nii valla uue võimu esindajate, sh vallavanema M. Repinski, kui ka teiselt poolt lahkuvate ametnike vahel. Neid tingimusi aktsepteerides ei ole ametnikud nõudnud hiljem nende teenistusest vabastamiste õigusvastaseks tunnistamist. Maakohus tuvastas sellegi, et hüvitiste maksmise võimalused ja suuruse arutas M. Repinski läbi valla finantsjuhi ja õigusnõunikuga. Samuti tuvastas maakohus, et omal soovil ja poolte kokkuleppel lahkuvatele ametnikele hüvitise maksmine oli Jõhvi vallas olnud ka eelnevalt tavapärane praktika. Seda kinnitavad muu hulgas vaidlusalused käskkirjad koostanud personalitöötaja NA ja vallasekretärina töötanud PL ütlused, samuti maakohtus uuritud ja otsuses välja toodud käskkirjad poolte kokkuleppel ja omal soovil ametist lahkunutele hüvitiste maksmise kohta (vt otsuse p 96-97).
5. Seades kahtluse alla maakohtu seisukoha, et M. Repinski ei pruukinud hüvitiste maksmisel täpsemalt õiguslikult aru saada hüvitise ja preemia terminitest, viitab prokurör ühele kaitsetõendina esitatud M. Repinski allkirjastatud käskkirjale, millega vabastati ametist JN. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuröri viide tendentslik ega kummuta maakohtu järeldust, mis tugineb mitte ühele, vaid mitmetele otsuses viidatud käskkirjadele, mis näitavad Jõhvi 28 / 59 1-22-5295 Vallavalitsuse järjepidevat praktikat poolte kokkuleppel ja ametnike endi soovil vabastamisel neile hüviste määramist ühe kuupalga ulatusest kuni üheteistkümne kuupalga ulatuseni (vt otsuse p 96 ja T kd 5, tl-d 3,4,5,6,7,8,11). Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et maakohtu viide, et ka prokuratuur on ametnike omal soovil vabastamistel ATS § 87 lg 1 alusel pidanud võimalikuks tasuda ametnikele hüvitist, on selles kontekstis meelevaldne. Maakohtu viide Tartu Halduskohtu 11.03.2024 asjas nr 3-22-2069 on igati asjakohane, kuivõrd kõnealuses määrusest nähtuvalt pidas prokuratuur võimalikuks ametnike omal soovil teenistusest vabastamisel ATS § 87 lg 1 alusel maksta neile kolme keskmise palga suuruses hüvitist. Ringkonnakohus peab asjakohaseks ka kaitsja apellatsioonivastuses tehtud viidet Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2024 määrusele asjas nr 3-23-2674, mille p-s 12 märgib halduskolleegium, et teenistusest vabastamine võib sõltuvalt asjaoludest olla õigusvastane ning hüvitise maksmine põhjendatud ka siis, kui teenistusest vabastamise aluseks on käskkirjas märgitud ametniku soov (ATS § 87 lg 1 alusel).
6. Apellandi arvates eksis kohus tõendite hindamisel järeldusega, et perioodil, mil EB enam teenistuses polnud, ei pidanud Jõhvi vald tasuma EB töötasu, mis moodustas tööandja kuluna kuus 2676 eurot ja valla jaoks kokku üle 56 000 euro suuruse rahalise kokkuhoiu. Apellant rõhutab, et vallale mingit säästu EB lahkumine ei toonud, sest koondati raamatupidaja ametikoht. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. EB ütlustest nähtuvalt hiljem sõlmiti temaga töövõtuleping aastaaruande tegemiseks, mille eest sai ühe kuu tasu, tehes tööd umbes
7. aasta maikuuni (K 1, tl 154 ja 155 pöörde, tl 158). EB sõnutsi jäi seejärel tema lahkumisel finantsteenistuse koosseis viieliikmeliseks ja teda hakkas asendama üks raamatpidajatest (K 1, tl 158 pöördel). Maakohus on õigesti välja toonud, et kuna vähendatud finantsteenistusega saadi hakkama, koondati alates 1.01.2021 vallavalitsuses ühe raamatupidaja koht (vt otsus p 92). Kolleegium nendib, et kui ka maakohtu arvestatu asemel võtta aluseks raamatupidaja töötasu, mis võib olla ehk mõnevõrra väiksem kui EB töötasu, saaks samuti rääkida valla jaoks olulisest rahalisest kokkuhoiust EB teenistusele järgneva 19 kuu jooksul. Seega kui ka sääst ei pruugiks olla üle 56 000 euro, ulatuks see eeldatavalt ikkagi mitmekümne tuhande euroni.
8. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et isegi kui süüteokoosseis oleks täidetud, on M. Repinski süü välistatud, kuna ta oli vältimatus keelueksimuses

§ 39tähenduses.

Prokuröri arvates saab lähtuda vastupidise väitmisel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-92-13 märgitust ning 19.04.2024 jälitustoimingu protokollis kajastatud M. Repinski ja AV suhtlusest ja KK ütlustest ja tema märkmetest. Lisaks nähtuvat kaitsetõendina esitatud JN vabastamise käskkirjast, et M. Repinskil olid teadmised, millistel alustel on võimalik hüvitist maksta. Kolleegium prokuröri seisukohta ei jaga, toonitades esmalt, et jälitustoimingu protokollile ja KK märkmetele tuginemine pole võimalik. KK ütlusi ja viidet Riigikohtu lahendile ei pea ringkonnakohus apellandi väite kontekstis asjakohaseks. Viidatud Riigikohtu lahendis kajastatud asjaolud ei sarnane praeguses asjas käsitletava olukorraga. Kokkuvõtlikult nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega, et kui ka asuda seisukohale, et süüteokoosseis peaks olema täidetud, millega ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga ei nõustu, saab asuda seisukohale, et M. Repinski oli vältimatus keelueksimuses (vt otsuse p-d 94-101). Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus rahuldamata prokuröri apellatsiooni maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega mõisteti M. Repinski

§ 2172

lg 1 järgi õigeks ning millega jäeti läbi vaatamata kannatanu Jõhvi valla tsiviilhagi kahjunõudes M. Repinski vastu. (III) 96. Prokuratuuri taotlus tühistada apelleeritud kohtuotsus osas, millega M. Repinski mõisteti õigeks

§ 201lg 2 p 1 ja 3 järgi, jääb rahuldamata järgmise põhjendusega.

29 / 59 1-22-5295 97. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus M. Repinskit

§ 201

lg 2 p 1 ja 3 järgi õigeks mõistes tõendite hindamisel ega otsuse tegemisel kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu seisukohad on põhistatud ja vastuoludeta ning otsuse lugejale jälgitavad. Apellandi väited ja argumendid, millega palutakse ringkonnakohtul teha sama tõendikogumi alusel võrreldes esimese astme kohtuga erinev ehk süüdimõistev otsus, ei ole veenvad. Samuti on maakohus kõnealust süüdistust puudutavas osas käsitlenud kõiki prokuratuuri esitatud tõendeid ning otsuses juba vastanud apellatsioonis toodud väidetele. Seetõttu ei korda ringkonnakohus selleski osas maakohtu põhjendusi, vaid lisab KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes vastuseks apellandile järgmist. 98. Prokurör peab valeks maakohtu seisukohta, et

§ 201järgi süüdi mõistmiseks peab omastatava vara väärtus olema vähemalt 201 eurot.

Tegelikult peab see olema vähemalt 200 eurot ja 1 sent. Kolleegium nendib, nõustuvalt prokuröriga, et

§ 201

koosseisu puhul on vaja tuvastada kahjusumma.

§ 218

lg-st 4 ja § 44 lg-st 2 tulenevalt on õige, et kuriteoks ei saa pidada sellist omastamist, mille ulatus jääb alla 200,01 euro. 99. Prokurör märgib apellatsioonis, et kokkuvõtvalt seisneb

§ 201lg 2 p 1 ja 3 järgi esitatud süüdistus selles, et M.

Repinski kasutas 27.11.2021 kuni 26.03.2022 temale kui Riigikogu liikmele väljastatud Olerex AS-i kütuse kliendikaarti tööga mitteseotud sõitudeks ning samuti tankis tuvastamata isikute mootorsõidukeid. Selliselt omastas M. Repinski jätkuva teoga (üheksa osateoga) ebaseaduslikult temale tööalaseks kasutamiseks antud kütusekaardi vahendeid endale ja kohtueelses menetluses tuvastamata kolmandatele isikutele, tankides kokku vähemalt 459,49 liitrit diislit, millega tekitas Eesti Vabariigile kahju kokku vähemalt 581,66 eurot.

1. Maakohtu tuvastatud asjaolu, et M. Repinski oli 27.11.2021 kuni 26.03.2022 Riigikogu liige ehk ametiisik, kellele Riigikogu Kantselei väljastas 8.04.2021 Olerex AS-i kliendikaardi, apellant ei vaidlusta. Vaidlus puudub ka selles, et M. Repinski kinnitas kaardi saamisel, et nõustub kütusekaardiga tehtud kulutusi käsitlema Riigikogu liikme tööga seotu sõidukuludena (T kd 2, tl 13). Seega oli maakohtu tuvastatu kohaselt M. Repinskile usaldatud Riigikogu Kantselei vara käsutamine.
2. Apellant ei nõustu maakohtu etteheitega prokuratuurile, et välja ei ole arvestatud Bolt takso sõitmisel tegelikult kulunud kütuse maksumust. Prokurör leiab, et süüdistuses 27.11., 1.12., 3.
3. ja 5.
4. ja 26.12.2021 kütuse tankimiste puhul pole võimalik tuua välja iga sõidetud kilomeetri osas tõendit, kas see oli seotud riigikogulase tööga. Prokuröri arvates jättis maakohus arvestamata, et 27.11.2021 oli laupäev ja järgnev Riigikogu istungite nädal toimus alles 6.
5. kuni 9.12.
6. Maakohtu seisukoht, et 27.11., 1.12., 3.
7. ja 5.12.2021 M. Repinski tangitud (kokku 249,07 liitrit) diislikütus, kulus Riigikoguga seotud tööks, pole õige. Loogiliseks saab pidada, et vaid osa 5.12.21 kütusest võis kuluda 6.12.2021 algavatele istungitele sõitmiseks. Töögraafikut arvestades ei saanud ka 26.12.2021 tangitud kütus kuluda riigikogulase tööks.
8. Ringkonnakohtu hinnangul analüüsis maakohus

§ 201järgi M.

Repinskile süüks arvatud viie tankimisega seonduvaid (27.11., 1.12., 3.

1. ja 5.
2. ja 26.12.2021) asjaolusid üksikasjalikult, hinnates nii süüteoetteheides kirjapandut kui ka tõendeid, mis esitati kõnealustel kuupäevadel tangitud kütuse väidetava mittesihipärase kasutamise kohta. Apellatsioonist ei nähtu sisuliselt vastuväiteid ega omapoolset tõendite käsitlust maakohtu otsuse p-des 156-180 kajastatud põhjaliku tõendite analüüsi ja selle alusel tuvastatud asjaolude kohta. Prokurör esitab maakohtu otsuse p-s 180 toodud järelduse vaidlustamiseks, viitamata tõenditele, vaid omapoolse versiooni toimunu kohta. Selliselt esitatud nägemus sündmuste kohta ei ole piisav, et kummutada maakohtu otsuses käsitletud tõendite alusel tehtud järeldust, et M. Repinskile ei saa süüdistuses kirjeldatud 30 / 59 1-22-5295 27.11., 1.12., 3.
3. ja 5.
4. ja 26.12.2021 tankimistega seonduvalt süüks arvata temale usaldatud vara omastamist. Maakohtu seisukohtadega nõustumist põhjendab ringkonnakohus järgevalt.
5. M. Repinskile heidetakse süüdistuses ette, et ta tankis vaidlusalusel viiel kuupäeval Riigikogu liikmele tööalaseks kasutamiseks väljastatud Olerex AS kliendikaardiga diislikütust, osutades samal ajal Bolt taksoteenust mainitud tanklate lähiümbruses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistusest võib aru saada nii, et M. Repinskile heidetakse ette neil kuupäevadel tangitud diislikütuse kogu ulatuses ärakulutamist tööga mitteseotud sõitudeks, mille Riigikogu Kantselei kanda jätmiseks alust polnud. Samuti on kolleegium maakohtuga päri, et süüdistuse tekst ‒ osutades samal ajal Bolt taksoteenust mainitud tanklate lähiümbruses ‒ viitab arusaamale, et (kogu) tangitud kütus kulutati taksosõitude peale, mis toimusid tankimistele lähedal. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et omastamise seisukohalt pole oluline, et M. Repinskile väljastatud kaardiga kütust pelgalt tangiti, vaid see, kui palju ja milleks Riigikogu liikmele tööalaseks kasutamiseks mõeldud kütusekaardiga tangitud kütust kasutati. Seega on M. Repinski karistusõigusliku vastutuse eeldusena oluline hinnata, kas ja milline osa tangitud kütusest 27.11., 1.12., 3.
6. ja 5.
7. ja 26.12.2021 kulus tegelikult Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitude peale (vt otsuse p-d 157-160).
8. Maakohus hindas uuritud tõendite alusel, kas ja millises osas on põhjendatud M. Repinskile heita ette 27.11., 1.12., 3.
9. ja 5.
10. ja 26.12.2021 tangitud ja kasutatud kütuse omastamist. Tegemaks kindlaks, milline võis olla Bolt taksosõitude kogu tegelik kütuse- ja rahakulu, analüüsis maakohus muu hulgas prokuratuuri esitatud 15.11.2022 vaatlusprotolli koos lisadega. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtu otsuses kajastatud põhjaliku analüüsiga, mida ka apellatsioonis ei vaidlustata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses kirjapandut korrata (vt otsuse p-d 164-176). Kokkuvõtvalt peab kolleegium põhjendatuks maakohtu arutluskäiku ja tuvastatud ajaolusid, mille kohaselt saab tegelikult kulunud kütuse maksumuseks süüdistuses etteheidetaval perioodil, s.o. 27.11., 1.12., 3.
11. ja 5.
12. ja 26.12.2021, seoses Bolt taksosõitudega lugeda kokku 88,01 eurot. Kõnealune summa jääb aga alla 200,01 euro piiri ega võimalda M. Repinskit

§ 201järgi süüdi mõista (vt otsuse p 180).

1. Kolleegium on maakohtuga päri, et süüdistaja pole ka arvestanud 15.11.2022 vaatlusprotokollist nähtuvaga, mille kohaselt 26.12.2021 kell 17.48 toimunud tankimise perioodil sõitis M. Repinski taksot ühel korral (Virumaal) sõiduautoga Škoda Superb ja ülejäänud kordadel sõiduautoga Mercedes-Benz E220 (Tallinnas). Prokuratuur ei ole välja toonud, millist sõidukit M. Repinski tankis ja millisega taksot sõitis (otsuse p 172-176 ja T, kd 3, tl 46-48). Kolleegium märgib täiendavalt, et 15.11.2022 vaatlusest nähtuvalt, osutati Mercedes-Benz E220 (reg märgiga XXXXX) taksoteenust Tallinna piirkonnas 25.12.2021 kella 23.47 kuni 26.12.2021 hommikul kell 7.
2. Seejärel on 26.12.2021 päeva õhtupoolikul M. Repinski Olerex AS-i kaardiga tangitud kell 17.48 diislikütust Jõhvis. Mõni aeg hiljem on vaatlusandmete kohaselt sõiduauto Škoda Superb (reg märgiga HHHHHH) aktsepteerinud kell 18.47 väljakutse Voka külla (sõidu lõpp kell 19.12). 26.12.2021 õhtul kell 22.04 kuni kell 23.31 osutatakse vaatluse andmetel aga taas sõiduautoga Mercedes-Benz E220 (reg märgiga XXXXX) Bolt taksoteenust Tallinnas.
3. Kolleegium tõdeb sarnaselt maakohtuga, et M. Repinski ristküsitlusel väidetu kohaselt on kõigil juhtudel Bolt taksoteenust osutanud üksnes tema ise. Selle väite usutavust prokuratuur ka kahtluse alla seadnud pole. Kolleegium viitab täiendavalt, et 15.11.2022 vaatlusest nähtuvalt kasutas M. Repinski 26.12.2021 kella 20.20 paiku oma isiklikku pangakaarti Haljala CIRCLE K tanklas. Lisaks viitab kolleegium veel 25.01.2021 vaatlusprotokollile, millest nähtuvalt on M. Repinski 26.12.2021 võtnud kella 15.34 paiku Jõhvis asuvast pangaautomaadist välja sularaha (vt T kd 3, tl 98). Eeltoodu alusel saab iseenesest pidada tõenäoliseks, et M. Repinski osutas 31 / 59 1-22-5295 taksoteenust sõiduautoga Mercedes-Benz E220 kuni 26.12.2021 varahommikuni, seejärel sõitis Virumaale, kus osutas Bolt taksoteenust sõiduautoga Škoda Superb ning pöördus 26.12.2021 õhtul tagasi Tallinnasse, kus alates hilisõhtust osutas uuesti Bolt taksoteenust sõidukiga Mercedes-Benz E220 (reg märgiga XXXXX). Kolleegium soostub maakohtuga, et kuivõrd puuduvad andmed selle kohta, kumba 26.12.2021 kasutatud sõidukitest M. Repinski sel päeval Jõhvis kella 17.48 ajal 28,40 euro eest tankis, jäävad ebaselgeks asjaolud tankimise ja kütuse taksosõitudele kulutamise osas ning need tuleb tõlgendada kõrvaldamata kahtlusena süüdistatava kasuks. Edutuks jääb ka apellandi väide, et K OÜ kantud kütusekulud ei saa kuidagi olla seotud taksosõitudega, sest kõik süüdistuses etteheidetavad tankimised olevat toimunud taksoteenuse osutamise ajal. Kolleegiumi soostub maakohtuga, et prokuratuur ei ole esitanud tõendeid, mis kummutaks tuvastatud asjaoludest nähtuva võimaluse, et Bolt taksosõidu tegelikku kütusekulu võis mõjutada ka kütuse eest K OÜ pangakaardiga tasumine (vt otsuse p 178-180).
4. Maakohus viitas õigesti, et kohtulikul uurimisel ega kohtuvaidlustes ei ole prokurör peatunud asjaoludel, mis näitaksid ära, milline osa neil viiel kuupäeval tangitud kütusest kulus M. Repinskil tegelikult mittesihipärasena etteheidetavate taksosõitude peale ehk polnud seotud Riigikogu liikme tööga. Kolleegium nendib, et apellatsioonis esitab prokurör kõnealuse asjaolu kohta omapoolse versiooni. Apellant peab loogiliseks ehk seega põhjendatuks, et kõnealustest kuupäevadest vaid 5.12.21 mingi osa tangitud kütusest (65,44 diislikütusest 78,45 euro väärtuses) võis kuluda 6.12.2021 Riigikogu liikme tööks (istungitele sõitmiseks). Samas jätab apellant välja toomata, kui suure osa 5.12.2021 tangitud ja kasutatud kütusest saaks prokuröri arvates lugeda Riigikogu liikme tööga seotud kuluks, mis vähendab süüdistuses etteheidetu ulatust. Ülejäänud kordadel tangitud kütuse osas leiab prokurör, lähtudes eeskätt kaitsetõendina esitatud Riigikogu töögraafikust, et see kulus Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitude peale. Kolleegium soostub kaitsja apellatsioonivastuses märgituga, et prokurör jätab tähelepanuta, et töögraafikust lähtuvalt saab 27.11.2021 tankimist samuti seostada Riigikogu liikme tööga, arvestades sellele vahetult eelnenud Riigikogu istungite nädalat. Samuti saab kaitsjaga nõustuda, et M. Repinski seosed IdaVirumaaga ja sõidud sinna, võivad põhjendada teistelgi kuupäevadel tangitud ja kasutatud kütuse seost Riigikogu liikme tööga. Samuti saab nõustuda, et apellant on jätnud arvestamata maakohtu tuvastatud asjaolud M. Repinski Bolt taksoga inimeste sõidutamise ja sel viisil valijatega kohtumise kohta.
5. Prokurör ei pea erinevalt maakohtust ega kaitsjast usutavaks M. Repinski väiteid, et ta sai idee Bolti takso sõitmisega
6. aasta COVID-pandeemia ajal inimestega kohtumiseks Norra poliitiku JS eeskujul. Apellatsioonis rõhutatakse, et M. Repinski polevat skandaali puhkemisel sellist selgitust meedias kordagi esitanud. Pealegi tegi JS erinevalt M. Repinskist valimisreklaami, milles osalejatele hiljem tasuti. Neist ringkonnakohtule esitatud väidetest ei piisa, et lükata ümber maakohtu põhjendatud seisukoht, et puudub alus kahelda M. Repinski väidete usutavuses. 29.04.2024 ristküsitlusel selgitas M. Repinski, et sai idee kohtuda inimestega Bolti taksot sõites JSst kõnelevast artiklist (K kd 2, tl 178 ja 178 pöördel). Kolleegium viitab, et M. Repinski jäi esmasküsitlusel kaitsjale öeldu juurde ka teisesküsitlusel. Vastates prokurörile kinnitas M. Repinski, et Norra peaministri eksperiment oli üks komponentidest, millest mõte tekkis. Ta luges sellest artiklit 2021 aasta kevadel/suvel, tegu on artikliga, mis esitati kaitsetõendina kohtule (K kd 2, tl 79 ja 79 pöördel).
7. Ringkonnakohus peab oluliseks rõhutada, et prokurör jättis vaidlusaluse asjaolu kohta M. Repinski esmasküsitlusel esitatud väited teisesküsitluse käigus sisuliselt kontrollimata. Nii ei taotlenud prokurör KrMS § 289 sätetele tugines avaldada ei M. Repinski kohtueelsel menetlusel antud võimalikke teistsuguseid ütlusi ega viidanud ka ühelegi allikale, millest nähtuvalt oleks M. Repinski meediale andnud mingi teistsuguse selgituse. Samuti ei ole prokurör pärast M. Repinski 32 / 59 1-22-5295 ristküsitlemist (juhul, kui väited JS loost idee saamise kohta esitati alles esimese astme kohtus ja olid süüdistajale üllatuslikud), taotlenud esitada täiendavate tõenditena väljavõtteid meedia allikatest, mis lükkaks ümber M. Repinski öeldu ja taotlenud süüdistatava täiendavat küsitlemist. Vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 võib kohus otsuse tegemisel lähtuda asjaoludest, mis ilmnevad uuritud tõenditest. Viidates maakohtu seisukoha kummutamiseks apellatsioonis kohtule teadmata meedia allikatele ei arvesta prokurör KrMS § 15 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda sellistele tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud või mida on esitatud ringkonnakohtule vahetult uurimiseks.
8. Vaidlustades M. Repinski ütluse usutavust selle kohta, et ta olevat rääkinud ka teistele fraktsiooni liikmetele oma ideest kohtuda valijatega Bolt taksot sõites, jät