Obsah (8)

§ 402§ 399§ 416§ 108§ 4034§ 403§ 1132§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Kadri Mälberg Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2025, Pärnu Tsiviilasja number 2-25-6332 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 9. Vaidlust ei ole, et Telia Eesti AS ja kostja vahel on 31.08.2020 sõlmitud kliendileping nr 27870427, 31.08.2020 liitumisleping nr XXX ja seadmekindlustuse leping ning 03.01.2021 sõlmitud järelmaksu müügileping nr XXX. Liitumislepingule nr XXX ja seadmekindlustuse lepingule ei kohaldu tarbijakrediidi sätted. 03.01.2021 sõlmitud järelmaksu müügilepingule nr XXX kohalduvad tarbijakrediidi sätted. Nimetatud lepingu järgi soetas kostja kauba maksumusega 969 eurot ja kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Intressimäär oli 9,90% aastas ning lepingutasu 1 euro, mille eest kohutus tasuma maksegraafiku alusel. Lepingus on avaldatud aastane krediidi kulukuse määr 10,19%. Nõude aluseks oleva lepingu krediidi kulukuse määr jääb ülemmäära piiresse. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja sai kasutada krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune leping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

10.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

1. Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis Telia Eesti AS 10.05.2021 lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja oli järelmaksulepingust tulenevalt võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, s.o 20.03.2021, 20.04.2021 ja 20.05.
2. Telia Eesti AS on kostjaga sõlmitud lepingud üles öelnud 25.05.2021, kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 24.05.
3. Telia Eesti AS loovutas 07.03.2024 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Vaidlust ei ole, et kostjale on järelmaksulepingu järgi võimaldatud tasuda kauba eest järelmaksuga 969 eurot ning kostja on teostanud endisele võlausaldajale tagasimakseid summas 24,29 eurot. Hageja 15.05.2025 esitatud ümberarvestuses arvestab kostja laekumise 4 põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 944,71 eurot (969-24,29). Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

12.

tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb

sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 13.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 14.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

1. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: a. arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning 5 milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; b. aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; c. teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
2. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
3. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 18.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 19.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt põhistanud. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja teinud otsuse kliendi edastatud andmetele tuginedes. Kliendi edastatud info järgi on tegemist FIE või ettevõtjaga, sissetulekuks on märgitud 801-1200 eurot. Telia Eesti AS on teinud päringu Creditinfo maksehäireregistrisse. Esitatud andmetest, sh lisadest ei tule välja, et Telia oleks esitanud päringu mõnesse muusse registrisse kontrollimaks, kas kliendi esitatud andmed on õiged. Krediidiandja peab hindama tarbija sissetuleku allikat ja selle olemust. Telia Eesti AS ei ole 6 küsinud konto väljavõtet. Klient on ise deklareerinud oma kohustuste suuruseks 150 eurot. Kuna konto väljavõtet ei ole, ei ole ka hinnatud, millised on tegelikud kohustused või milline on kliendi finantskäitumine. Samuti ei ole teada, kas kliendil on ülalpeetavaid, millised on muud regulaarsed majapidamiskulud kogumis. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal oli piisav maksevõime. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. 20. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 403

4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

1. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C 154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.
2. Hagejal on kohustus tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 403

4 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja

§-s 94 sätestatud intressimäära tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suures summas hageja kostjale järelmaksulepingu alusel kauba eest järelmaksuga tasumist võimaldas ning kui suure summa on kostja lepingu järgi tagasi maksnud. Hageja esitas 15.05.2025

§ 4034

lg 7 kohased ümberarvestuse, mille kohaselt 03.01.2021 sõlmitud järelmaksulepingust nr XXX tuleneva nõude puhul on kostja poolt lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku 24,29 eurot. Kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas, siis on hageja põhinõue seoses järelmaksulepinguga

§ 4034

lg 7 ümberarvestuse kohaselt on 944,71 eurot (969 eurot, millest maha arvestatud 24,29 eurot). Krediidiandja poolt

§ 4034

tulenevate kohustuste mittetäitmise puhul palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista järelmaksulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 7 944,71 eurot ja viivis lepingujärgses viivisemääras 24% aastas alates ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 26.05.2021 (hageja on ekslikult märkinud ebaõige aastaarvu 2025) põhiosa jäägilt 944,71 eurot kuni tasumiseni.

1. Kostjal on hagejale tasumata järelmaksulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 944,71 eurot. 31.08.2020 sõlmitud liitumislepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus on 752,67 eurot ja seadmekindlustuse lepingust tulenev põhivõlgnevus on 7,79 eurot, kokku 760,46 eurot. Nimetatud lepingutele ei kohaldu tarbijakrediidisätted.
2. Hageja palub

§ 1132lg 2 alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot.

Hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka posti teel järgnevad nõudekirjad: 27.03.2024 (25 eurot), 22.04.2024 (5 eurot), 21.05.2024 (5 eurot), muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; - võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Hageja on selle tõenduseks esitanud saadetud e-kirjad. Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (

§ 4034lg 7).

Kolleegium leiab, et tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 lause 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus rahuldab hageja taotluse võla sissenõudmiskulude osas 35 euro ulatuses. Kohus leiab, et muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 euro ulatuses ei kuulu kostjalt väljamõistmisele, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et kulud tekkisid sellises ulatuses, s.o hageja ei ole kahju tekkimist ja selle ulatust (päringute, toimingute tegemist ja selle kulu) tõendanud ega välja toonud. 26. Vastavalt hagiavaldusele on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast 21.07.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 19.09.2024 summas 1303,08 eurot. Kuivõrd kohus järelmaksulepingu puhul on jõudnud järeldusele, et esialgne võlausaldaja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034

lg-s 6 sätestatud kohustust, siis vastutustundliku laenamise põhimõtte mõttega ei ole kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul olukorras, kus järelmaksulepingust tuleneva nõude puhul ei ole järelmaksu andmisel järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb rakendada seadusjärgset viivisemäära.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel 24% aastas õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 944,71 eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda järelmaksulepingu puhul põhivõlgnevuselt viivist

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas 8 jõustumisest. Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt hageja järelmaksulepingust tuleneva nõude puhul intressi ei nõua. 27. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla

§ 403

4 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

1. 31.08.2020 sõlmitud liitumislepingust nr XXX ja seadmekindlustuse lepingust tuleneva viivise puhul ei rakendu tarbijakrediidi sätted, seetõttu arvestab kohus viivist alates vastavalt Telia Eesti AS lepingute lahutamatuks lisaks olevatele üldtingimuste punktile 10.8.1 arve maksetähtajale järgnevast päevast 21.07.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 19.09.2024 kolmekordses seadusejärgses määras, s.o 24% aastast, s.o 0,0657% päevas. Kuivõrd hageja esitas viivisearvestuse üheskoos järelmaksulepingust tuleneva viivisega, siis kohus teeb ümberarvestuse liitumislepingust nr XXX ja seadmekindlustuse lepingust tuleneva viivise kohta. Viivis eelnimetatud lepingute põhivõlgnevuse summalt 760,46 eurot on viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast 21.07.2021 kuni esialgse hagiavalduse esitamise kuupäevani 19.09.
2. a 578,17 eurot. Edasise viivise mõistab kohus välja alates 20.09.2024 kuni põhinõude 760,46 eurot täitmiseni lepingus kokku lepitud viivisemääras 24% aastas.
3. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi, hageja 15.05.2025 esitatud ümberarvestust järelmaksulepingu puhul ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus järelmaksulepingust 944,71 eurot, põhivõlgnevus liitumislepingust nr XXX 760,46 eurot, viivis põhivõlgnevuse summalt 760,46 eurot kuni 19.09.2024 hagi esitamiseni summas 578,17 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, viivis 24% aastas põhivõlgnevuselt 760,46 eurot alates 20.09.2024 kuni põhinõude täitmiseni ja viivis järelmaksulepingu põhivõlgnevuselt 944,71 eurot

§ 113

lg 1 teises lauses sätesatud määras alates lahendi jõustumisest kuni võla 944,71 eurot tasumiseni. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata. Menetluskulud

1. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 3508,46 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 2553,65 eurot (760,46 eurot ja 944,71 eurot põhinõuded + 35 eurot sissenõudmiskulu + 578,17 eurot viivis + 235,31 eurot seadusjärgne viivis aasta eest alates kohtuotsuse tegemisest) ehk hageja nõudest rahuldatakse 73%. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 73% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 27% ulatuses hageja kanda.
2. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 455 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja hageja õigusabikulude 676 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise, ning maksekäsu kiirmenetluse kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
3. Kohtu hinnangul on 676 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Põhjendamatu 9 on esindaja tunnitasu 169 eurot tunnis. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse ja tõendite mahtu ning asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, ning, et hagejat esindab jurist, siis peab kohus põhjendatud ajakuluks 2 tundi ja vajalikuks tunnihinnaks 120 eurot tunnis, ehk õigusabikuluks seega 240 eurot.
4. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 715 eurot, sh riigilõiv 455 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 240 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 521,95 eurot (73% 715-st).
5. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.
2. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
3. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Mälberg kohtunik 10