← Eesti

4-25-1621/44

Obsah (10)§ 2§ 38§ 156§ 155§ 29§ 123§ 133§ 87§ 9§ 30

4-25-1621 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Pärnu Maakohus 04. september 2025.a, Pärnu 4-25-1621 (2740,25,000622) Tambet Grauberg Kohtuistu

§ 2, § 132 p 1, § 133-135, kohus otsustas: 1.

Jätta Robert Veevälja kaebus rahuldamata.

  1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna merepääste- ja patrulligrupi II patrullpolitseinik Vallen Augi poolt 10.04.2025.a koostatud kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2740,25,000622 muutmata.
  2. Rahatrahv 608 eurot tasuda Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB, arvele EE932200221023778606 Swedbank, arvele EE701700017001577198 Luminor Bank või arvele nr EE777700771003813400 LHV Pank AS. Kohustuslik on märkida viitenumber
  3. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Rahatrahv tasuda 45 päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. 4.

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 180 lg 1 alusel jätta menetluskulud Robert Veevälja enda kanda. 5. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord

§ 156lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta 1

(13)4-25-1621 sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

§ 155

lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Asjaolud ja menetluskäik Antud väärteoasjas on koostatud 10.04.2025 kiirmenetluse otsus nr 2740,25,000622 selle kohta, et Robert Veeväli 10.04.2025 kell 16:12 X vallas, X maakonnas, juhtis mootorsõidukit koos haagisega, (haagis Närko D4MS11T11, reg märk XXX), teostas veose metsamaterjali vedu, omamata Liiklusseaduse §341 sätestatud eriluba. Mootorsõiduki I - telje tegelik teljekoormus oli 9453 kg. Lubatud suurim registriteljekoormus 9000 kg. Mootorsõiduki tegelik mass oli 33739kg. Lubatud suurim registrimass 32000kg. Autorongi tegelik mass oli 60058 kg. Lubatud suurim tegelik mass 52000 kg. Antud teoga rikkus Robert Veeväli Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 80 lg 1, 2, § 34 lg 13 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, millised on kvalifitseeritavad LS § 2612 lg 1, § 238 järgi. Kiirmenetluse otsusega on määratud kohtuvälise menetleja poolt Robert Veeväljale nimetatud väärteo toimepanemise eest LS § 2612 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 76 trahviühikut, s.o 608 eurot. Kaebuse sisu Menetlusalusele isikule etteheidetud väärtegu põhineb väidetavalt lubatud suurimate teljekoormuste ja lubatud suurimate registri- ja tegelike masside ületamisel. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-68-13 p-s 6 selgitanud, et karistuse määramisel väärteoasjas peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Samas lahendis ja punktis on Riigikohus toonud välja, et kaalumise puhul on mõõtemetoodika asjakohane juhul, kui on kinni peetud kaalu tootja poolt vastavas juhendis sätestatust. Mõõtetulemuse jälgitavuse kontrollimiseks kaalumise puhul on ainsaks objektiivseks tõendiks massimõõtmise protokoll. Protokollis fikseeritakse kõik asjaolud, mis on vajalikud mõõtetulemuse jälgitavuse kontrollimiseks. Massimõõtmise protokoll täidetakse ja allkirjastatakse kohapeal, hilisem protokolli (tõendi) täiendamine või parandamine ei ole lubatav. Kaitsja märgib, et käesolevas väärteoasjas ei ole mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud (RKKKo 3-1-168-13 p 6, MõõteS § 5), kuna massimõõtmise protokollist ei nähtu kõiki andmeid, millised on kohtuvälisel menetlejal mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamiseks kohustus protokolli kanda. Kaitsja rõhutab, et massimõõtmise protokollist ei nähtu, millise firma kaale ja mitut kaalu on kaalumisel kasutatud: protokollis on välja toodud hulgaliselt numereeritud EVOCAR ja HAENNI kaalusid, kuid kastid kaalude ees, kuhu tuleb teha märge kaalumisel kasutatud kaalu(de) kohta, on tühjad. Kaitsja selgitab, et tegemist on üliolulise rikkumisega arvestades eeltoodud Riigikohtu juhiseid, mille kohaselt tuleb kaalumisel kinni pidada kaalu tootja poolt vastavas juhendis sätestatust: käesolevas väärteoasjas ei ole massimõõtmise protokollist võimalik tuvastada kas kaalumisel kasutati EVOCAR või HAENNI kaale ning mitut kaalu kasutati, seega pole võimalik ka hinnata massimõõtmise protokolli ja kaalude kasutusjuhendite koosmõjus, kas mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud või mitte. Kaitsja toob välja, et EVOCAR ja HAENNI kaalude kasutusjuhendites sätestatud nõuded kaalumisprotseduuridele on oluliselt erinevad. Samuti sätestatakse kaalude kasutusjuhendites kaalumiseks vajalike kaalude arv olenevalt sõiduki ja/või haagise telgede arvust, lubatud tee piki- ja ristikalded, kaalude hoiustamise ja transportimise tingimused politseisõidukis (kaitsja toob välja, et käesoleval juhul vedelesid kaalud lahtiselt politseibussi tagaosas, mis on edasise vaidluse korral tõendatav menetlusaluse isiku poolt tehtud fotoga ning menetlusaluse isiku ütlustega), kaalude kasutustemperatuurid ning muud mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatuse mõttes olulised parameetrid. 2

(13)4-25-1621 Olukorras, kus massimõõtmise protokollist ei ole juba esimese asjana tuvastatav, millist tüüpi kaale ning mitut kaalu kasutati menetlusaluse isiku 4 teljelise veduki ja 4 teljelise haagise kaalumisel, ei ole võimalik rääkida mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatusest MõõteS ning eeltoodud Riigikohtu praktika valguses. Massimõõtmise protokolli, kui ebausaldusväärse tõendi põhjal ei saa menetlusalust isikut alusetult süüdi mõista ja karistada. Vastavalt massimõõtmise protokollile ei kasutatud mõõtmise ajal video/helitehnikat. Samuti ei nähtu protokollist tunnistajate olemasolu, puuduvad sõidukijuhi ning protokollija allkirjad. Mõõtetulemuse jälgitavus on täies ulatuses tõendamata. Kaitsja rõhutab veelkord, et massimõõtmise protokolli hilisem parandamine ja/või täiendamine ei ole lubatav: menetluses tuleb lähtuda 10.4.2025.a koostatud massimõõtmise protokolli kantud andmetest. Samuti ei ole lubatav täiendada protokolli vastavalt kohtuvälise menetleja hilisemas menetluses antud ütlustele. Analoogselt kriminaalmenetluses prokuröriga kohaldub ka väärteomenetluses kohtuvälise menetleja suhtes süüdistusfunktsiooni printsiip: riik peab tõendama süüdistatava/menetlusaluse isiku süü, mitte süüdistatav/menetlusalune isik ei pea tõendama enda süütust. Kuna puuduvad menetlusaluse isiku süüd tõendavad tõendid, tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ning väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Väärteokirjeldusest ning mõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt ületab menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki I teljekoormus, tegelik mass ning autorongi tegelik mass registerlike massi norme. Registerlike norme ületades on lubatud mootorsõidukiga liigelda juhul, kui on väljastatud eriluba. Seesugust eriluba menetlusalusel isikul sündmuskohal esitada polnud. Samuti pole sellist eriluba esitatud koos kaebusega. Seega pidi menetlusalune isik sõidukit juhtides järgmina registrisse kantud lubatud suurimaid masse. Seda, et mootorsõiduki suurimaid lubatud masse oli ületatud, tõendab kohtuväline menetleja järgmiselt. Mõõteseaduse § 5 sätestab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamise, mille kohaselt:

(1)Mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja: 1) mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või 2) mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Sellest tulenevalt on Politsei- ja Piirivalveamet tunnistatud pädevaks mõõtjaks, mida tõendab 21.06.2023 Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt väljastatud tunnistus nr E075 (https://www.eak.ee/index.php?pageCus=akr&id=338) ja selle lisa. Majandus- ja taristuministri 18.12.
  1. a määruse nr 65 „Metroloogiliselt kontrollitud mõõtevahendite kohustuslikud kasutusalad koos eranditega, metroloogilise kontrolli alla kuuluvate mõõtevahendite nimistu, täpsusnõuded, taatluskehtivusajad ning metroloogilise kontrolli ja statistilise taatluse täpsustatud nõuded“ lisa „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu sõltuvalt nende kasutusalast koos eranditega ja nõuded mõõtevahenditele ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ p 1.1.15 kohaselt on sõiduki ratta ja teljekoormuse mõõtmiseks ning selle alusel sõiduki kogumassi määramiseks kasutatava mitteautomaatkaalu, kui mõõtevahendit kasutatakse õigusaktis kehtestatud nõuete täitmise riiklikus järelevalves otseselt kontrollmõõtevahendina, taatluskehtivusaeg 1 aasta. Kaebuse kohaselt ei ole märgitud mõõteprotokollis, milliseid kaalusid on kasutatud ning sellest tulenevalt ei ole võimalik ka ülejäänud osas mõõtetulemust tõendada. Mõõteprotokollist nähtub, et on märgitud käsikirjaliselt neli kaalu, mida mõõtmisel kasutati – Haenni nr 1032, 1051, 1277 ja
  2. Just käsikirjalised kanded näitavad kasutatud kaale. Lisaks kinnitab nende kaalude kasutamist Lääne 3
(13)4-25-1621 prefektuuri mõõtevahendite registrist võetud 12.05.
  1. a väljavõte (vt vastuses tl 26 pöördel). Mõõtekäsiraamatu (kinnitatud Politsei- ja piirivalveameti peadirektori käskkirjaga 1.1-1/195 30.06.2015, muudetud viimati 1.1-1/174 06.11.2024) lisa 2 „Metoodika MM 02-2015 SÕIDUKI KOGUMASSI JA TELJEKOORMUSE MÕÕTMINE“ (edaspidi metoodika) punkt 1.3 ütleb, et temperatuur kaalumise ajal peab olema (-20...+50) ⁰C. Ilmateenistuse veebilehel emhi.ee avaldatud vaatlusandmete põhjal oli ilm 10.04.
  2. a X 2,7 kuni 3,0 kraadi. Eri asukohtades võisid kraadid erineda, kuid mitte märkimisväärselt. Seega võib neile andmeile tuginedes öelda, et kasutustemperatuur oli lubatu piires. Kasutusjuhendi p 3.1.1: Kaalumiskoht peab olema rõhtne. Kogukaalu määramiseks ei tohi ühegi suuna suurim kalle ületada 5%. Teljekoormuse kaalumiskoht peab olema pikisuunas rõhtne (max. 0,5%) ja põiksuunas mitte üle 5% kaldega. Rattakoormuse mõõtmiskoht peab olema igas suunas rõhtne. Metoodika p 1.4: Sõiduki, autorongi või masinrongi kogumassi mõõtmisel ei tohi mõõtekoha teepinna kalded sõiduki piki- ja ristisuunas ületada ± 5%. 1.5 Teljekoormuse mõõtmisel ei tohi mõõtekoha teepinna kalle sõiduki pikisuunas ületada ± 1,0 % ja ristisuunas ±5%. Mõõteprotokollist nähtub, et kaalumiskohas on mõõdetud PLK M2 kaldemõõdikuga Km-1 nr 1431005 teepinnakalded järgmiselt: pikikalle 0,7% ja ristikalle 3,7%. Seega kaldemõõdud jäävad lubatu piiresse. Mõõteprotokoll on koostatud osaliselt elektroonselt ja osaliselt käsikirjaliselt. Elektroonselt täidetud osa on välja prinditud ning mõõtja ütluste kohaselt antud sellisel kujul menetlusalusele isikule „et ta näeks järgmisel veose korral kui palju tuleb vähem laadida, et ei ületaks lubatud suuremat massi“. Mõõteprotokoll polnud väljastatud väärteotoimiku koopia osana, vaid üksnes ennetuse ja teadlikkuse tõstmise eesmärgil, seepärast pole tegemist identse protokolliga sh puuduvad protokollilt ka allkirjad. Peale mõõteprotokolli välja printimist on mõõtja lisanud mõõtevahendite andmed, kuivõrd väljatrükitud protokoll on eeltäidetud vaid osade mõõtevahendite jaoks. Nagu näha, siis X politseijaoskonnale kuulvaid mõõtevahendeid nende hulgas pole. Lisaks on käsikirjaliselt mõõteprotokoll allkirjastatud mõõtja, tunnistaja ja menetlusaluse isiku poolt. Mõõtja ettekande kohaselt menetlusaluselt isikult allkirja võtmisele eelnes mõõteprotokolli tutvustus, seega on menetlusalune isik oma allkirjaga kinnitanud protokolli õigusust ning samuti kinnitab see asjaolu, et mõõteprotokollile pole midagi menetlusaluse isiku teadmata lisatud. Menetlusalune isik on ise mõõteprotokollile märkinud „viibisin kaalumise juures ja märkusi ei ole“. Kaalumise metoodika p 6.4.2 Sõiduki, autorongi või masinrongi kogumassi ja/või teljekoormuse mõõtmine rattakoormuse kaaludega, sõltumata nende ühendatusest arvutiga, toimub järgmiselt: a) rattakoormuse kaalud asetatakse üheaegselt kõigi rataste alla; b) rattakoormuse kaalud asetatakse telgede kaupa, kasutades mittekaalutavate telgede rataste all kaalude kõrgusele vastavaid tasandusmatte. Esmalt asetatakse kaalud osa telgede rataste ette ja tasandusmatid mittekaalutavate telgede rataste ette. Sõidukiga sõidetakse kaaludele ja tasandusmattidele. Kaalude lugemid ehk mõõdised kantakse protokolli. Seejärel muudetakse tasandusmattide ja/või kaalude asukohad või liigutatakse sõidukit, et kaaluda varem mittekaalutud rattad (vajadusel sõidetakse selle teostamiseks eelnevalt tasandusmattidelt ja kaaludelt maha). Antud tegevusi korratakse kuni on kaalutud kõigi rataste koormused. c) rattakoormuse kaalud asetatakse telgede kaupa tasandusmatte kasutamata, kui telgedevaheline kaugus on suurem, kui 3 m. Kaalumine toimub analoogselt alampunktile 6.4.2b. Telgedevaheline kaugus määratakse kindlaks sõiduki registriandmete järgi või mõõdetakse pikkusmõõtevahendiga; d) kaalumine külgepidi. Kaalud asetatakse sõiduki ühe külje kõigi rataste alla üheaegselt. Kaalud 4
(13)4-25-1621 võivad töötada autonoomselt või süsteemiks ühendatuna, kasutades tootja vastavat tarkvara. Kasutusjuhend 3.4.3 Teljekoormuse mõõtmine 3.4.3.1 Teljekoormuse mõõtmine ühe kaaluga: Sõiduki teljekoormuse saab arvutada kummagi ratta eraldi kaalu liitmisega vastavalt punktile 3.4.2. [3.4.2 Rattakoormuse mõõtmine Mõõdetava rattaga tuleb sõita korralikult kaalu peale. Kaalu mudelist sõltuv kogukõrgus 17 või 19 mm võib anda mõõtevea, mille suurus oleneb sõiduki tüübist (rohkem kui 2 telge) ja koormuse iseloomust (vt punkti 4.1.6 ja lisa). Mõõtevea vältimiseks võib teljegrupp i teistel ratastel kasutada asendusaluseid (või mistahes tüüpi aluseid paksusega vastavalt kas 17 või 19
  1. mm)või täiendavaid kaale, või paigutades kaalud maapinnas asuvatesse vastavalt 17 või 19 mm sügavustesse süvenditesse.] 3.4.3.2 Teljekoormuse mõõtmine kahe kaaluga: Mõõdetava telje mõlema rattaga tuleb sõita samaaegselt kahele õigesti paigutatud eraldi kaalule. Mõõdetava rattaga tuleb sõita korralikult kaalu peale. Kaalu mudelist sõltuv kogukõrgus 17 või 19 mm võib anda mõõtevea, mille suurus oleneb sõiduki tüübist (rohkem kui 2 telge) ja koormuse iseloomust (vt 4.1.6 ja lisa). Mõõtevea vältimiseks võib teljegrupi teistel ratastel kasutada asendusaluseid (või mistahes tüüpi asendusaluseid paksusega vastavalt kas 17 või 19
  2. mm)või täiendavaid kaale, või paigutades kaalud maapinnas asuvatesse vastavalt 17 või 19 mm sügavustesse süvenditesse. 3.4.3.3 Kahe- või kolmeteljelise süsteemide teljekoormuse mõõtmine: Mõõtmine toimub samamoodi, nagu on kirjeldatud punktis 3.4.3.2, kus mitmeteljelise süsteemi mittekaaluvate rataste alla asetatakse asendusalused. Eeltoodust nähtub, et nelja kaaluga on õige mõõta sõiduki koormust, kasutades lisaks asendusaluseid. Kuidas toimus sündmuskohal mõõtmine ja kas see toimus kirjeldatud kasutusjuhendi ja metoodikat järgides, saab kirjeldada kohtuistungil tunnistajana mõõtja Vallen Aug ning mõõtmist pealt näinud tunnistaja A.G. Karistuse osas tuleb märkida, et menetlusalune isik pani toime kaks eraldi kvalifitseeritavat väärtegu ning karistus on mõistetud KarS § 63 lg 1 juhindudes sätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Raskeima karistuse näeb ette LS § 2612 lg 1, mis näeb ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või arest. Menetlusalusele isikule määrati karistuseks 76 trahviühikut so 603 eurot ja määrati selle tasumine ositi. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Kohtuväline menetleja määras rahatrahvi alla keskmise määra võttes arvesse kergendavate asjaoludena menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsuse ning varasemate karistuste puudumise. Juhindudes eeltoodust ning väärteomenetluse seadustiku § 132 p 1, palun jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälises menetluses tehtud kiirmenetluse otsus muutmata. Kaebuse täiendus Menetlusalune isik jääb enda kaebuses välja toodud seisukohtade juurde, mille kohaselt massimõõteseadme protokoll ei ole usaldusväärne tõend ning tuleb tõendite hulgast kõrvaldada, kuna massimõõtmise protokollist ei ole tuvastatav, millist tüüpi kaale ning mitut kaalu kasutati menetlusaluse isiku 4 teljelise veduki ja 4 teljelise haagise kaalumisel. Massimõõteseadme kasutamise protokolli, kui tõendit, ei ole (erinevalt nt väärteoprotokollist) võimalik hiljem täiendada või muuta või asuda massimõõteseadme kasutamise protokolli sisustama tunnistajate ütlustega või teiste dokumentaalsete tõenditega. 5
(13)4-25-1621 Menetlusalune isik lisab käesolevale seisukohale tema valduses oleva massimõõteseadme kasutamise protokolli (lisa 1), millest ei ole võimalik tuvastada, millist tüüpi ning mitut kaalu kasutati ning millelt puuduvad nii protokollija, tunnistajate kui ka sõidukijuhi allkirjad. Eeltoodu valguses jääb arusaamatuks, kuidas ja millal on kohtuvälise menetleja poolt koos vastusega esitatud massimõõteseadme kasutamise protokolli lisandunud protokollija, tunnistaja A.G ning menetlusaluse isiku allkirjad. Olenemata eeltoodust on ka massimõõteseadme kasutamise protokolli alternatiivsest variandist puudu ristid kasutatud kaalude lahtrites. Menetlusalune isik esitab enda vastuväited ka kohtuvälise menetleja poolt esitatud fotode osas, millega kohtuväline menetleja soovib tõendada, millist marki kaale kasutati ning mitut kaalu kasutati: fotodelt ei ole tuvastatav kasutatud kaalu mark, ega ka asjaolu, mitut kaalu kasutati. Kõikidelt fotodelt nähtub üks tuvastamata marki kaal ühe tuvastamata sõiduki ratta all. Seega ei tõenda fotod ei kasutatud kaalude marki ega arvu, ega asjaolu, et fotod on tehtud just menetlusaluse isiku sõidukist. Kohus lähtub väärteoasja arutamisel väärteoasja igakülgse arutamise (ab ovo) printsiibist. Eeltoodust tulenevalt esitab menetlusalune isik alternatiivsed vastuväited, mille alusel, isegi olukorras, kus kohus loeb tuvastatuks, et kasutati Haenni kaale, tuleb menetlusaluse isiku suhtes tehtud kiirmenetluse otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-68-13 p-s 6 selgitanud, et karistuse määramisel väärteoasjas peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Samas lahendis ja punktis on Riigikohus toonud välja, et kaalumise puhul on mõõtemetoodika asjakohane juhul, kui on kinni peetud kaalu tootja poolt vastavas juhendis sätestatust. Juhul kui hüpoteetiliselt nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kasutati Haenni WL 103 kaale, on kohtuväline menetleja jätnud kinni pidamata kaalu tootja poolt vastavas juhendis sätestatust. Menetlusalune isik lisab seisukohale Haenni WL 103 kaalude kasutusjuhendi (edaspidi Kasutusjuhend, lisa 2) ning selgitab järgmist. Kasutusjuhendi punkt 3.1 sätestab nõuded kaalumiskoha valimisel. P-s 3.1.1 on välja toodud, et teljekoormuse kaalumiskoht peab olema pikisuunas rõhtne (max 0,5%). Nii massimõõteseadme kasutamise protokollist, kui ka kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohast ja selle lisast - Vallen Augi ettekandest, nähtub aga korduvalt ja selgelt, et kaalumiskoha pikikalle oli 0,7%, seega üle Kasutusjuhendiga lubatud maksimaalse piirmäära 0,5%. Kasutusjuhendi p 4 sätestab veaallikad: p 4.1.1 kohaselt on veaallikaks olukord, kus kaalumiskoht ei ole rõhtne. Seega juba ainuüksi eeltoodud rikkumise põhjal tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ning väärteomenetlus lõpetada 2.11. Kasutusjuhendi punkt B2.1 sätestab, et nt kolmeteljeliste sõidukite osas (vt B 2.3.1) tuleb kasutada vähemalt nelja kaalu ja asendusalust. Menetlusaluse isiku sõiduki ja haagise näol on tegemist mõlema puhul neljateljelise sõidukiga, mistõttu kehtib Kasutusjuhendi p B2.4: neljateljelise sõiduki puhul kehtivad samad märkused nagu 3- või 5- teljeliste sõidukite korral. Seega pidi kohtuväline menetleja kasutama vähemalt nelja kaalu ja asendusalust. Kohtuväline menetleja on kaalumisel kasutanud kahte kaalu ning kahte asendusalust. Mõõtja (ühtlasi ka tunnistaja) Vallen Aug on enda ettekandes esitanud teadlikult valeandmeid, et kasutati korraga nelja kaalu ning vabadel sildadel vaheldumisi kaalu ja asendusaluseid. Arvestades, et tegemist on politseiametnikuga, on taoline valeväidete esitamine taunitav. Et politseiametnik Vallen Aug on esitanud ettekandes valeväiteid, on tõendatav menetlusaluse isiku ütlustega ning fotoga, mille menetlusalune isik suutis veoki kabiinist teha (lisa 3), olenemata asjaolust, et tal keelati kabiinist väljuda ning ta pidi kogu kaalumise protseduuri ajal istuma veokis. Menetlusalune isik selgitab, et Vallen Aug teavitas teda läbi veokiakna, et ta kasutab kahte kaalu ja 6
(13)4-25-1621 kahte asendusalust kuna ühe kaaluga on mingi tehniline probleem ning kolme kaaluga kaaluda ei saa. Eeltoodu nähtub ka fotolt, mille menetlusalune isik suutis veoki peegli abil teha: sõiduki ühe telje all asetseb asendusmatt ning järgmise telje all kaal. Ülejäänud telgede all ei ole midagi. Teine külg oli komplekteeritud analoogselt: asendusmatt ühe ratta all ning kaal teise ratta all. Ülejäänud telgede all ei ole midagi. Taolist kaalumismetoodikat kasutati nii veoki, kui haagise puhul. Seega on rikutud Kasutusjuhendi p-i B2.3.1, mille koosmõjus Kasutusjuhendi p-ga B2.4 tuleb kaalumisel kasutada vähemalt nelja kaalu ja asendusmatti. Seega juba ainuüksi eeltoodud rikkumise põhjal tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ning väärteomenetlus lõpetada. Olenemata eeltoodud mõõtemetoodika rikkumistest, mis nii eraldiseisvalt, kui koosmõjus toovad kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise ning väärteomenetluse lõpetamise, toob menetlusalune isik välja täiendavad mõõtemetoodika rikkumised. Kasutusjuhendi punktist B2.3 jj nähtuvad joonised, kuidas kaaluda kolmeteljelist pika teljevahega (B on pikem kui 3 meetrit) ning lühikese teljevahega (B on lühem kui 3 meetrit) sõidukit. Kasutusjuhendi punkt B2.5 jj nähtuvad joonised, kuidas kaaluda viieteljelist pika teljevahega ning lühikese teljevahega sõidukit. Vastavalt Kasutusjuhendi p-le B2.4 kehtivad samad nõuded ka neljateljeliste sõidukite kohta. Menetlusalune isik täpsustab, et tema poolt juhitud veoki esimese silla ja esimese veosilla vahe on 4,3 meetrit. Haagise teise ja kolmanda silla vahe on 2,5 meetrit. Menetlusalune isik lisab eeltoodud väidete tõendamiseks fotod (lisad 4-9). Võrreldes Kasutusjuhendi p-des B2.3, B2.5 ning B2.4 sätestatud õigesti kaalumise 4 meetodeid/jooniseid kohtuvälise menetleja poolt kasutatud kaalumise metoodikaga, on selge, et sõidukeid on kaalutud valesti. Seega, kuna ei ole järgitud kaalude kasutusjuhendis sätestatut, ei ole käesolevas väärteoasjas mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ning menetlusaluse isiku karistamine on sellises olukorras absoluutselt välistatud (RKKKo 3-1-1-68-13 p 6, MõõteS § 5). Menetlusalune isik juhib tähelepanu, et ta on juba kohapeal antud ütlustes (vt menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll) selgitanud, et tema poolt juhitud sõiduki enda kaalud näitasid enne teeleasumist, et koormused on lubatud piires. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid kaebuses ja täiendavas selgituses toodud seisukohtade juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja tugines kaebusele esitatud kirjalikus vastuses toodud seisukohtadele ja täiendavatele tõenditele ning leidis, et kaebaja süü antud väärteorikkumiste toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust ning palus jätta otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Pärnu Maakohtu seisukoht 1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, kaebuse täiendusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja täiendavate tõenditega, kuulanud ära menetlusaluse isiku ning tunnistajate ütlused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. 2. Tulenevalt asjaolust, et

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133

loetletud küsimused.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks. 3. Antud väärteoasjas on koostatud 10.04.2025 kiirmenetluse otsus nr 2740,25,000622 selle kohta, et Robert Veeväli 10.04.2025 kell 16:12 X vallas, X maakonnas, juhtis mootorsõidukit koos haagisega (haagis Närko D4MS11T11, reg märk XXX), teostas veose metsamaterjali vedu, omamata 7

(13)4-25-1621 Liiklusseaduse §341 sätestatud eriluba. Mootorsõiduki I - telje tegelik teljekoormus oli 9453 kg. Lubatud suurim registriteljekoormus 9000 kg. Mootorsõiduki tegelik mass oli 33739kg. Lubatud suurim registrimass 32000kg. Autorongi tegelik mass oli 60058 kg. Lubatud suurim tegelik mass 52000 kg. Antud teoga rikkus Robert Veeväli LS § 80 lg 1, 2, § 34 lg 13 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, millised on kvalifitseeritavad LS § 2612 lg 1 ja § 238 järgi. 21.08.2025 toimunud kohtuistungil on kohtuväline menetleja täpsustanud väärteo etteheidet märkides, et kaitsja on viidanud kaebuses asjaolule, et telje koormuseid mõõtes, on ületatud kaldeühikuid. Seetõttu, palus kohtuväline menetleja jätta väärteo kirjeldusest välja lause „Mootorsõiduki esimese telje tegelik telje koormus oli 9453 kg, lubatud suurim register telje koormus 9000 kg.“
  1. LS § 2612 lg 2 näeb ette vastutuse sõiduki juhtimise eest, mis ei vasta lubatud mõõtmetele, massile või teljekoormusele või mis muul viisil ohustab tee püsivust või liiklusohutust. LS § 80 lg 1 sätestab üldnormina, et sõiduki tegelik mass ei tohi ületada registrimassi ja mis tahes telje koormus registriteljekoormust ning lg 2, et kui veosega või veoseta sõiduki mis tahes mõõde, mass või teljekoormus ületab kehtestatud suuruse, võib sõidukit liikluses kasutada käesoleva seaduse §-s 34 1 kehtestatud eriveo korras. LS § 238 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt sõitjate- või veoseveo nõuete rikkumise eest. LS § 34 lg 13 sätestab, et kui veosega või veoseta sõiduki, autorongi või masinrongi tegelik mass või teljekoormus ületab käesoleva seaduse § 80 lõike 3 alusel kehtestatud nõudeid, võib sõidukit, autorongi või masinrongi kasutada käesoleva seaduse §-s 341 sätestatud eriveo korras.
  2. Vaidlust ei ole, et R. Veeväli juhtis 10.04.2025 kell 16:12 X vallas, X maakonnas, veoautot Scania N341 registreerimismärgiga XXX, haagisega Närko D4MS11T11, registreerimismärgiga XXX, teostades veose (metsamaterjal) vedu. Antud fakt on tõendatud nii menetlusaluse isiku kui tunnistajate Vallen Augi ja A.G ütlustega (vt 21.08.2025 kohtuistungi protokollis) ning massimõõtmise protokolliga (tl 16-18).
  3. Kiirmenetluse otsusel märgitud teokirjelduse kohaselt puudus menetlusalusel isikul normidele mittevastavate masside ja teljekoormusega autorongi juhtimisel teevaldaja luba. Kaebuse esitaja end selles rikkumises süüdi ei tunnistanud ja selgitas kohtuistungil, et kontrollis enne sõidukiga sõitma asumist sõiduki kaalu ning see oli normi piires. Samas on massimõõtmise protokollis puudused sõiduki kaalumisel, ka olid kalded valed, kui kaaluti, ning kasutada tulnuks vähemalt nelja kaalu. Kaebuse esitaja hinnangul ei olnud menetleja asjatundja, et juhendit kasutada. Kaebaja poolt sõidukist tehtud fotolt on näha, et sõiduki tagumise teljegrupi kaalumisel ei kasutatu kõikide rataste all asendusaluseid (tl 79). Kaitsja leiab, et eelkirjeldatu tekitab kahtlusi mõõtmistulemuste õigsuses. Tunnistaja V. Aug selgitas kohtuistungil, et teostas kaalumise 10.04.2025 X ringtee maanteel X parklas, kuhu suunas antud sõiduki. Soovis kaalumisel kasutada 4 Haenni kaalu, st alustas kaalumist 4 kaaluga, kuid selgus, et 1 kaalu aku oli tühi, seetõttu kasutas edasi 2 kaalu ja ülejäänud rataste all alusmatte (kokku 6 matti). X ongi 4 kaalu, need on samad, mis on märgitud mõõtmisprotokollis. Kõigepealt kaalus sõiduki ja seejärel haagise. Kaalumisel selgus tunnistaja V. Augi sõnul, et sõiduki ja autorongi tegelikud massid ja mootorsõiduki I telje teljekoormus ületasid lubatud määra. Kinnitas, et jälgisid juhendit ja mõõtemetoodikat. On läbinud pädeva mõõtja koolituse. Sõiduki peeglist kaebaja poolt tehtud foto, millele kaebaja kaebuses viitab, on ühest hetkest, seal on näha 1 alus ja 1 kaal, kuid see ei näita rattaid ja velgesid. Matid ei olnud näha, sest need olid ratta all nii, et ulatusid mõlema ratta alla ja olid seega sügavamal. Ütlustest nähtub, et sõiduki esimene ratas on ühekordne, järgnevad topeltrattad ning matid tuli lükata sügavamale, et need ulatuksid mõlema ratta alla. Kokku oli kaalumise juures kasutada 8 matti, seega sai kasutada kõiki. Kalde tuvastas V. Aug loodiga. Tunnistaja selgitas ka, et kogumassi kaalumisel peab jääma kalde protsenti alla 5%. Kui kaaluks telge või ühte ratast, siis peab pikikalde puhul jääma alla 0,
  4. Juhile tehakse alati ettepanek välja kaalumist vaatama 8
(13)4-25-1621 tulla, aga R. Veeväli seda teha ei soovinud ning jäi sõidukisse. V. Aug kasutas kaalumisel A.G abi. Tunnistaja A.G kohtuistungil antud ütluste kohaselt aitas ta 10.04.2025 V. Augi menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kaalumisel. A.G Assisteeris, sest tal endal kaalumise pädevus puudub. Kinnitab, et sõidukit kaaluti eest poolt alustades tahapoole ja kuna 2 kaalul sai aku tühjaks, kasutati 2 kaalu ning ülejäänud rataste all asendusmatte.
  1. Vormistatud massimõõtmise protokolli (tl 16-18) kohaselt R. Veevälja juhitud sõiduki lubatud registrimass on 32000 kg. Massimõõtmise protokoll kinnitab, et mootorsõiduki tegelikuks kogumassiks mõõdeti 33739 kg. Autorongi lubatud registrimass on 52000 kg. Massimõõtmise protokoll kinnitab, et autorongi tegelikuks kogumassiks mõõdeti 60058 kg. Samuti mõõdeti sõiduki I telje teljekoormuseks 9543 kg. Lubatud suurim registriteljekoormus selle sõiduki I teljel on 9000 kg. Millisel põhjusel on käesoleval juhul kohtutoimikus kaks erinevat massimõõtmise protokolli (s.o kaebaja poolt kaebusele lisatud protokoll (tl 8) ning kohtuvälise menetleja poolt esitatud protokoll (tl 16-18), on kohtuväline menetleja kaebuses esitatud põhjendustes selgitanud. So, et kaebajale prinditi protokolli eeltäidetud osa sündmuskohal välja ning anti sellisel kujul menetlusalusele isikule, et ta näeks järgmise veose korral kui palju tuleb vähem laadida, et lubatud suuremat massi ei ületataks. Mõõteprotokoll polnud väljastatud väärteotoimiku koopia osana, vaid üksnes ennetuse ja teadlikkuse tõstmise eesmärgil, seepärast pole tegemist identse protokolliga, sh puuduvad protokollilt ka allkirjad. Kirjeldatud tegevust protokolli väljavõtte andmisel on tunnistaja V. Aug kohtuistungil antud ütlustes ka kinnitanud. Kohus ei näe põhjust vastavas selgituses kahelda ning lähtub seega kohtuvälise menetleja poolt esitatud terviklikust protokollist. Lisaks on kohtuvälise menetleja poolt mõõteprotokoll käsikirjaliselt allkirjastatud mõõtja, tunnistaja ja ka menetlusaluse isiku poolt. Kaebaja ja kaitsja viidatud asjaolu, et massimõõtmise protokollis on kastid kasutatud kaalude nimetuste ees tühjad, ei loe kohus oluliseks rikkumiseks. Käesoleval juhul on politseiametnikest tunnistajate ütluste põhjal teada, et kasutati Haenni WL 103 kahte kaalu ning menetleja poolt täiendavalt esitatud fotomaterjali põhjal on tuvastatav, et nimetatud kaalude numbrid on 1277 ja 1261 (vt fotod tl 47 ja 53, numbrid kaalude paremal ülaservas). Vastavad numbrid kattuvad protokolli käsikirjaliselt märgitud kahe viimase kaalu numbriga.
  2. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 p 1, 2 kohaselt mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja: 1) mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või 2) mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. MõõteS § 6 lg 3 p 2 kohaselt mitteautomaatkaalu nõuetele vastavus peab olema hinnatud vastavalt toote nõuetele vastavuse seaduse § 5 lõike 4 alusel kehtestatud mitteautomaatkaaludele nõuded sätestavale määrusele. MõõteS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on taatlemine protseduur, mille käigus pädev taatluslabor kontrollib mõõtevahendi nõuetele vastavust. MõõteS § 10 lg 1 p 2 kohaselt mõõtevahendi taatlemise kohustus loetakse täidetuks, kui mõõtevahend on nõuetele vastavaks tunnistatud toote nõuetele vastavuse seaduse § 5 lõike 4 alusel kehtestatud nõuete järgi (Majandus -ja taristuminstri 13.12.2018 määrus nr 64 „Nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtja erialasele pädevusele ning pädevuse hindamise ja tõendamise kord“), mida teeb selle valdkonna pädev teavitatud asutus ning mõõtevahendi taatluskehtivusaeg ei ole möödunud.
  3. Käeoleval juhul on nii tunnistajate ütluste, massimõõtmise protokolli, kaalude taatlustunnistustega (tl 21- 25) kui ka sündmuskohal menetleja poolt tehtud fotodega (tl 46-63) tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Kaebuse esitaja ega tema kaitsja ei ole vaidlustanud mõõtja pädevust. 10.04.2025 kaalumisel kasutatud kaalude Haenni WL 103 kohta on väljastatud mõõtevahendi taatlustunnistused. Mõlemad kasutatud kaalud on taadeldud ning vastavad esitatud nõuetele. Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatusest mõõteseaduse mõttes ei tulene aga automaatselt mõõtetulemuse usaldusväärsust. Kaitsja on heitnud kohtuvälisele menetlejale ette esmalt, et kaalu 9
(13)4-25-1621 kasutusjuhendi p-s 3.1.1 (vt tl 71) teljekoormuse kaalumiskoht peab olema pikisuunas rõhtne (max 0,5%). Nii massimõõteseadme kasutamise protokollist kui ka kohtuvälise menetleja seisukohast, lisast (V. Augi ettekanne tl 20) ning kalde fikseerimist kajastavalt fotolt (tl 52) nähtub aga, et kaalumiskoha pikikalle oli 0,7%. Seega on kasutusjuhendiga lubatud maksimaalset piirmäära ületatud. Kohtuväline menetleja on viidanud kaebusele esitatud kirjalikus seisukohas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga kehtestatud sõiduki koormuse mõõtmise metoodikale (Metoodikale MM 02-2015), mille p 1.4 kohaselt teljekoormuse mõõtmisel ei tohi mõõtekoha teepinna kalle sõiduki pikisuunas ületada ± 1,0 %. Samas on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-68-13 p-s 6 väljendanud seisukohta, et kaalumise puhul on mõõtemetoodika asjakohane juhul, kui on kinni peetud kaalu tootja poolt vastavas juhendis sätestatust. Riigikohus on kaebaja poolt viidatud lahendis leidnud, et tootja kasutusjuhendit tuleb mõõtmisel arvestada. Kirjeldatu alusel tuleb nõustuda kaebajaga, et sõiduki teljekoormuse saamiseks läbi viidud kaalumine ei vastanud Haenni WL 103 kasutusjuhendile, kuna I telje kaalumisel on pikikalde piirmäära ületatud. Nimetatud kaalusumma ületamist R. Veeväljale mõõteseadmete vale kasutamise tõttu ette heita ei saa. Kohtuväline menetleja on 21.08.2025 kohtuistungil kaalusumma ületamise etteheitest I telje teljekoormuse osas ka loobunud. Seega vastavat kiirmenetluse otsuses märgitud teljekoormuse kaalu ületamist menetlusalusele isikule R. Veevälile tulenevalt kohtuvälise menetleja loobumise tõttu vastavast rikkumisest enam ette ei heideta. 10. Lisaks leiab kaitsja, et kaalude kasutusjuhendi punkt B2.1 sätestab, et kolmeteljeliste sõidukite osas (vt B2.3.1) tuleb kasutada vähemalt nelja kaalu ja asendusalust. Menetlusaluse isiku sõiduki ja haagise näol on tegemist mõlema puhul neljateljelise sõidukiga, mistõttu kehtib kasutusjuhendi p B2.4: neljateljelise sõiduki puhul kehtivad samad märkused nagu 3- või 5- teljeliste sõidukite korral. Seega pidi kaitsja seisukohast kohtuväline menetleja kasutama vähemalt nelja kaalu ja asendusalust. Siinkohal nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et kaitsja mõistab kaalu kasutusjuhendit valesti. Juhendi B1 osas (tl 76) on ka selgitatud, et viga saab vältida, kui kaaluda kolmeteljelise sõiduki puhul mõlemat tagasilda samaaegselt kahe lisakaaluga või kui panna mittekaaluva telje alla kaaluga võrdse paksusega asendusalus. Seega ei ole juhendis öeldud, et iga telje ratta all peab olema kaal, vaid et mittekaaluva telje alla võib asetada võrdse paksusega asendusalusegi. Ka kaitsja poolt viidatud B2.1 ütleb, et võimaluse korral tuleks alati kasuta kahte või enamat kaalu. Näitena viidatud B 2.3.1 viitab vähemal neljale kaalule ja asendusalusele, ehk kasutada tuleb kaalude ja asendusaluste summana vähemalt nelja eset. Joonisel B 2.3.1 on õigesti kaalumise puhul iga nelja tagaratta all ka näidatud kas kaal või asendusalus. Sama on kirjas kasutusjuhendi p 3.4.3.2 (tl 72) – mõõtevea vältimiseks võib teljegrupi teistel ratastel kasutada asendusaluseid (või mistahes tüüpi asendusaluseid paksusega vastavalt kas 17 või 19 mm) või täiendavaid kaale. Samuti edasi juhendi p 3.4.3.3 - kahe- või kolmeteljeliste süsteemide teljekoormuse mõõtmine: Mõõtmine toimub samamoodi, nagu on kirjeldatud punktis 3.4.3.2, kus mitmeteljelise süsteemi mittekaalutavate rataste alla asetatakse asendusalused. Ka Metoodika MM 02-2015 p 6.4.2 sõiduki, autorongi või masinrongi kogumassi ja/või teljekoormuse mõõtmine rattakoormuse kaaludega, sõltumata nende ühendatusest arvutiga, toimub järgmiselt: a) rattakoormuse kaalud asetatakse üheaegselt kõigi rataste alla; b) rattakoormuse kaalud asetatakse telgede kaupa, kasutades mittekaalutavate telgede rataste all kaalude kõrgusele vastavaid tasandusmatte. Seega ei ole konkreetsel juhul kahe kaaluga kaaludes rikutud kaalude kasutusjuhendit ega kehtestatud metoodikat. Teljevahe mõõtmata jätmine politsei poolt ei ole toonud kaasa kasutusjuhendile mittevastavat kaalumist (vt kaebuse täiendusel fotod tl 80-85). Kasutusjuhend ei keela lühikesegi teljevahega sõidukeid kaaluda ühe telje kaupa (vt kasutusjuhendi p 3.4.3). Rohkemate kui kahe kaaluga kaalumine on soovituslik. Kui telgesid on rohkem kui üks ning kaalutakse kahe kaaluga, tuleb 10
(13)4-25-1621 mittekaalutavate telgede all kasutada asendusaluseid, kuna teljegrupi kõik rattad peavad kaalumise ajal asuma samal tasandil (vt kasutusjuhendi p 4.1.6).
  1. Et kaalumise ajal nii sõidukil kui haagisel nende rataste all, mille all ei olnud kaale, asetati asendusalused, on politseiametnikest tunnistajad kohtuistungil kinnitanud (vt 21.08.2025 kohtuistungi protokollis). Vastupidist ei tõenda ka kaebaja poolt esitatud ja sündmuskohal tehtud foto (tl 79), millelt on näha, 1 matti ja 1 kaalu, ehk nagu sõiduki üks tagumine telg ei oleks kaalumise ajal sama tasapinnaga alusel. Tunnistaja V. Aug on selgitanud, et matid ei olnud näha, need on ratta all nii, et ulatuksid mõlema ratta alla, sest sõiduki tagumised rattad on topeltrattad. Ka tunnistaja A.G kinnitab mittekaalutavate telgede all aluste kasutamist. Kohus leiab, et viidatud foto ei anna alust kahelda politseiametnikest tunnistajate ütlustes, kes on kinnitanud kohtuistungil, et kaalumisel kasutati sõiduki tagumiste telgede all kaalumisel kõigi telgede all kas kaale või asendusaluseid. Kaebaja poolt tehtud foto ei ole tehtud sõidukist külje pealt, vaid pikisuunas ning nimetatud fotoga ei saa välistada mattide paiknemist sõidki rataste all. Pelgalt asjaolu, et mati ots ühe ratta alt välja ei paista, kahtlust nimetatud asjaoluks ei anna.
  2. Kaebaja R. Veeväli leiab ka, et kuna pikikalle oli vale, kui kaaluti, on tulem ikkagi vale, sest teljekoormuste liitmisel saadakse tulem. Seega pole kaebaja hinnangul vahet, et osaliselt etteheitest loobuti. Iga telje kaalumine on vale, mistõttu on ka mootorsõiduki tegeliku massi ja autorongi tegeliku massi kaalutulemus vale. Kui vaadata taaskord kaalu kasutusjuhendit, siis p 4.1.2 järgi, kui kaalumiskoha kalle on liiga suur, ei toetu koorem kaalule täisnurga all ning tulemuseks on tegelikust madalama kaalu registreerimine. Nimetatu on aga isiku kasuks, sest kaal on sellisel juhul väiksem. Samas täpsustab kasutusjuhendi p 4.1.8, et koormus võib nihkuda kohtades, kus sõidusuunas (s.o pikisuunas) on üle 0,5% kalle. Ehk koormus võib nihkuda ühelt teljelt teisele. Viidatu ei muuda kohtu hinnangul mootorsõiduki ega autorongi tegeliku massi kogusumma kujunemist teljekoormuse kaalude liitmisel, sest kui üks telg oli mõnevõrra raskem, on järgmine telg omakorra kaalumisel sellevõrra kergem. Sama seisukohta toetab ka tunnistaja V. Augi selgitus, et kogumassi kaalumisel peab jääma protsenti alla 5 %. Kui kaaluks telge või ühte ratast, siis peab jääma alla 0,5%. Kirjeldatu on kooskõlas kaalu kasutusjuhendi p 3.1.1 , mis viitab vaid teljekoormuse kaalumisel 0,5 % maksimaalsele lubatud kaldenurgale. Kogukaalu määramiseks ei tohi aga ühegi suuna suurim kalle ületada 5 %. Seega ei ole mootorsõiduki tegeliku massi ja autorongi tegeliku massi saamisel 0,7 % pikikalde juures rikutud kaalude kasutusjuhendit. Märkima peab, et ületatud massid ei ole ka väikesed, olles mootorsõiduki puhul peaaegu 2 tonni ning autorongi puhul üle 8 tonni.
  3. Eeltoodu põhjal on tuvastatud, et mootorsõiduki tegelik mass ja autorongi tegelik ja ületasid lubatut. Massimõõtmise protokolliga on tõendatud, et kaebaja R. Veevälja poolt juhitud mootorsõiduki tegelik mass oli 33739kg, lubatud suurim registrimass 32000kg ning autorongi tegelik mass oli 60058 kg, lubatud suurim tegelik mass 52000 kg. Seega on rikutud LS § 80 lg 1 sätestatud nõudeid. Väärteoasja materjalidest ei nähtu ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et R. Veeväljale oleks väljastatud LS §s 341 sätestatud eriluba lubatust suurema massiga veosega liikumiseks, mistõttu on rikutud LS § 34 lg 13 sätestatud nõudeid. Eeltooduga on täidetud LS § 238 ja LS § 261 2 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude objektiivse koosseisu tunnused.
  4. Arvestades süüteo asjaolusid, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on tahtlike rikkumistega. Kohus leiab, et R. Veeväli on pannud väärteod toime kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 alusel paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. R. Veeväli võttis peale koorma, sõidukis oleva kaalu järgi tundus talle, et see võib olla lubatav. Kaebaja ütluste kohaselt vedas ta puidumaterjali, seejuures oli tema arvatest tegemist täiskoormaga, mis pealtnäha oli tavapärases koguses. Mootorsõiduki kaalud ei näidanud kaebaja ütluste 11
(13)4-25-1621 kohaselt ülekaalu. Siiski selgub R. Veevali ütlustest, et talle tundus 10.04.2025, et koorem võib olla ülekaalus, millest teatas politseiametnikele. Politseiametniku A.G ütlustega leiab antud asjaolule kinnitust, nimelt selgitas R. Veeväli, et ülekaal võib olla 3-5 tonni. Võttes arvesse, et ülekaal oli üle 8 tonni, siis ilmselgelt mõistis kaebaja, et puiduga täiskoorem on ülekaalus. Seega pidas R. Veeväli võimalikuks, et tema juhitud autokoorem on ülekaalus, millega kiitis heaks õigusvastase tagajärje saabumise. 15. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 16. Nagu kohtu põhjenduste p 2 märgitud, lahendab kohus

§ 123

lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning

§ 87

alusel olles seotud väärteoprotokollis sätestatuga, saab teha lahendi väärteoprotokollis esitatud põhjal. Käesolevalt on kiirmenetluse otsuses menetlusalusele isikule ette heidetud õigete normide rikkumist, samuti on õiged väärteokvalifikatsioonid. Kohus leiab, et väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 2612 lg 1, § 238 ettenähtud väärtegudena (

§ 133p 4).

Seega puuduvad väärteoasjas

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

§ 133p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (

§ 133

p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (

§ 133p 3).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse patrullpolitseinik Valen Aug, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik

§ 9

p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 17. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on temale LS § 2612 lg 1, § 238 järgi inkrimineeritud väärteod toime pannud 10.04.2025 kell 16:12 sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule süüks arvatud väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeima karistuse näeb ette LS § 2612 lg 1, tuleb karistust kohaldada LS § 2612 lg 1sätestatud sanktsiooni alusel. Kirjeldatult on kohtuväline menetleja R. Veeväljale karistuse ka määranud. Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud rahatrahv 76 trahviühiku ulatuses, so summas 608 eurot. LS § 2612 lg 1 kohaselt karistatakse sõiduki, autorongi või masinrongi juhtimise eest, mis ei vasta lubatud mõõtmetele, massile või teljekoormusele või mis muul viisil ohustab tee püsivust või liiklusohutust, samuti sõiduki, autorongi või masinrongi juhi poolt eriveo tingimuste rikkumise eest või sõiduki, autorongi või masinrongi juhtimise eest liiklemiseks suletud teel või liiklemiseks mitteettenähtud teerajatisel rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Seega järeldub, et kohtuväline menetleja on valinud sanktsioonialternatiividest kergema, s.o rahatrahvi ning määranud karistuse sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas ulatuses. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (

§ 133

p 7) ja süü suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30

alustel (

§ 133p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks

§ 133p 9 mõttes 18. Kar

S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri andmete kohaselt ei ole R. Veeväljal varasem karistatud. Tegelik karistuslik 12

(13)4-25-1621 mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1).
  1. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud ka, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
  2. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Käesolevas asjas on karistusraam kuni 200 trahviühikut või arest. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul ei ole kohtuväline menetleja diskretsioonipiire ületanud. Võimalikest sanktsioonialternatiividest on kohtuväline menetleja valinud kergeima, s.o rahatrahvi, mida arvestades sellega, et isikut LS rikkumise eest varasemalt karistatud ei ole, saab pidada igati kohaseks. Kohtuväline menetleja on karistanud R. Veevälja karistusraami keskmist määrast allpool rahatrahviga, s.o 76 trahviühikut. Samas ei saa mööda vaadata asjaoludest, et ühe teoga on rikutud kahte liiklusalast nõuet, ülekaal oli vähemalt 8 tonni ja tegemist oli ka tahtlikult toime pandud süüteoga, seega ei saa mõistetav karistus jääda oluliselt allapoole keskmisest määrast. Karistus peab olema mõjus, et ära hoida uute sarnaste õigusrikkumiste toimepanemine. Arvestades süüdlase isikuandmeid, siis ei selgu ühtegi kehtivat LS alast väärteorikkumist, mistõttu täidab trahvimäär 76 trahviühikut karistusega silmas peetud nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke. Menetluskulud

§ 38lg 1 tuleneb, et menetluskulude üle otsustamisel tuleb väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kr

MS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Seega jäävad menetluskulud menetlusaluse isiku enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tambet Grauberg Kohtunik 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.