← Eesti

1-19-5168/22

Obsah (6)§ 266§ 121§ 65§ 68§ 56§ 57

1-19-5168 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2019, Tallinn Kohtuasja number 1-19-5168 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed

§ 266lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Pärnu Maakohtu 6.

septembri 2019. a otsus Apellatsiooni esitaja K.Y Viigi kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri Anderson Süüdistatav K.Y , isikukood XXX, XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral, viimati Pärnu Maakohtu 20.12.2018 otsusega

§ 121lg 2 p 3, § 263 lg 1 p 1, § 266 lg 2 p 1 ja § 3312 järgi.

Kahtlustatavana kinni peetud 29.05.2019-30.05.

  1. Tõkend – vahistamine alates 31.05.
  2. Kaitsja Riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus ringkonnaprokurör RESOLUTSIOON
  3. Jätta Pärnu Maakohtu
  4. septembri
  5. a otsus K.Y Viigi süüdistusasjas

§ 266lg 2 p 1 järgi muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Gardi

  1. Määrata Advokaadibüroole Avo Pärmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks K.Y Viigile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 102 (ükssada kaks) eurot, sh käibemaks 17 (seitseteist) eurot.
  2. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks K.Y Viigilt välja 102 (ükssada kaks) eurot, sh käibemaks 17 (seitseteist) eurot Eesti Vabariigi kasuks.
  3. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse K.Y Viigile eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Pärnu Maakohtu
  5. septembri
  6. a otsusega üldmenetluses tunnistati K.Y süüdi

§ 266

lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 5-kuuks.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 20.12.2018.

a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 2 aasta 2 kuu ja 15 päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 7 kuud ja 15 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaeg algas 29.05.

  2. K.Y tunnistati süüdi selles, et ta 29.05.
  3. a ajavahemikul kell 20.00 kuni kell 21.35 tungis ebaseaduslikult ruumi valdaja ja oma endise elukaaslase XX tahte vastaselt aknaklaasi lõhkumise teel XX valduses olevasse eluruumidena kasutatavasse korterisse aadressil XXX. Kuriteo pani K.Y toime otsese tahtlusega. Sellega pani K.Y tahtlikult toime

§ 266lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et K.Y on talle süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud. Karistuse mõistmisel lähtus kohus

§ 56sätetest.

Kohus asus seisukohale, et A. Viigi puhul ei esine karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid

§ 57ja § 58 mõttes.

Arvestades asjaoluga, et tekitatud kahju ei olnud suur ning tahtluse liigiga, leidis kohus, et K.Y Viigi süü on keskmisest väiksem. Maakohus arvestas, et K.Y on varasemalt kahel korral kriminaalkorras karistatud ja mõlemal korral vangistusega. Samuti on teda väärteokorras karistatud 25 korral, millest enamus rahatrahve on tasumata või asendatud arestiga. Süüdistatava näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Kokkuvõtvalt kõiki asjaolusid arvestades leidis maakohus, et A. Viigile tuleb mõista karistuseks

§ 266

lg 2 p 1 järgi 5 kuud vangistust ning

§ 65lg 2 alusel mõistetud liitkaristuseks jääb 2 aastat 7 kuud ja 15 päeva vangistust. 2

(7)4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Viigi kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist süüditunnistamises

§ 266

lg 2 p 1 järgi ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist või piirduda rahalise karistusega. Kaitsja märgib, et K.Y end süüdi ei tunnista. Ta kinnitas nii eeluurimisel kui kohtus, et elas 29.05.2019 eelnenud kahel kuul nimetatud eluruumis koos korteri valdaja XX-ga. Korteris olid ja on ka käesoleval ajal tema isiklikud asjad nagu riided ja hügieenitarbed. K.Y teatas varasema kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö käitumiskontrolli raames kriminaalhooldajale juba

  1. aprillil k.a. oma elukohaks XXX. Selle kohta on märge vastavas elektroonilises registris. Ka kohtuotsuses märgitud päeval viibis ta korteris koos XX-ga ning jäi tuppa magama. Vahepeal oli XX korterist lahkunud. A. Viigil tekkis vajadus kasutada korterist väljas koridoris asuvat WC-d. Korteri uks lukustub automaatselt pärast sulgemist ja seda ei ole võimalik väljaspoolt võtmeta avada. Hajameelsusest oli K.Y ukse sulgenud ning ei saanud enam tuppa, kuhu olid jäänud võtmed. Olles kerges riietuses ja teadmata, millal naaseb XX, otsustas ta korterisse naasta akna kaudu. XX väide, et K.Y käis temal ainult siis külas, kui oli saanud eelnevalt loa, on paljasõnaline ja ei vääri usaldust. Kaitsja leiab, et kohus on süüdimõistva otsuse langetamisel ebaõigesti jätnud kõrvale A. Viigi selgitused oma elamise kohta XXX eluruumis ja lugenud tõeseks üksnes XX ütlused. Kaitsja peab õigemaks A. Viigi õigeksmõistmist, kuid olles pidanud nõu A. Viigiga, tegi juba kaitsekõnes ettepaneku kaaluda rahalise karistuse mõistmist, millist lahendit peab võimalikuks ka käesoleval ajal.
  2. Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu üldmenetluses tehtud kohtulahendiga tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele 94 minutit, mille eest taotleb tasu 102 eurot, sh käibemaks.
  3. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ja seisukohtade esitamise tähtajaks 28.10.
  5. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha vanemprokurör Gardi Anderson, kes leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja süüdimõistev otsus muutmata. Prokurör on seisukohal, et A. Viigi õigeksmõistmiseks ega talle rahalise karistuse mõistmiseks alust ei ole. Maakohtu otsus A. Viigi süüdimõistmises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis on kaitsja korranud juba maakohtus esitatud seisukohti, millele maakohus on ammendavalt vastanud ning midagi uut ei ole kaitsja apellatsioonis välja toonud. Prokurör jäi jätkuvalt seisukohale, et lisaks süüdistatava enda paljasõnaliste ütluste, ei kinnita ükski tõend, et tal oli korteri valdaja nõusolek sinna sisenemiseks või seal viibimiseks 29.05.
  6. Kannatanu on andnud ütlusi, et ta ei lubanud A. Viigil seal korteris viibida ning selgitas, et A. Viigi isiklikud asjad olid korteris vaid seetõttu, et K.Y ei olnud suvatsenud neid sealt ära viia. 3

(7)Seonduvalt apellatsioonis rahalise karistuse mõistmise taotlusega leiab prokurör, et kaitsja ei ole märkinud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse kaaluda rahalise karistuse mõistmist. K.Y on varem kriminaalkorras karistatud, süüdimõistmise aluseks olev tegu on toime pandud üldkasuliku töö katseajal ning tegelikud ja reaalsed rahalised vahendid A. Viigil rahalise karistuse kandmiseks puuduvad. Lisaks kuriteo toimepanemisele, rikkus ta tegelikult ka alkoholi tarvitamisega katseaja tingimusi. Seega ei ole rahalise karistuse mõistmine kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega ega mõjuta kuidagi süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri vastuväitega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 8.1 Sisuliselt taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. detsembri
  3. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja apellatsioonis korratakse sisuliselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba ammendavalt vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtulik uurimine 4
(7)ei ole olnud ühekülgne ega puudulik. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. 8.2 Vastuseks kaitsja apellatsioonile peab kohtukolleegium vajalikuks märkida vaid järgmist. Kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis ebaõigesti kõrvale A. Viigi selgitused tema elukoha kohta aadressil XXX ning luges tõeseks üksnes kannatanu XX ütlused. Kohtukolleegium kaitsja etteheitega ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. aprilli 2017 otsuse nr 3-1-1-10-17 punktis 8 korranud oma varasemat seisukohta, et tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel on kohtul võimalik muu hulgas hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Seejuures peab kohtuotsusest nähtuma, kuidas on kohus neid hindamiskriteeriume järginud ja millele tuginevalt on ta lugenud mõne tõendiallika ütlused ebausaldusväärseks ning jätnud need tõendikogumist välja. Kohtupraktikas korduvalt märgitu kohaselt (RKKK 3-1-1-7-11) on tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume nende ütluste eluline usutavus ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus. Vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu. Käesolevas asjas on süüdistatava ja kannatanu ütlused vastuolulised ning maakohus asus tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et kannatanu ütlused riimuvad tunnistaja YY ütlustega ja ka teiste kirjalike tõenditega (kannatanu poolt tehtud hädaabikõnede vaatlusprotokolliga, sündmuskoha vaatlusprotokoll, millelt nähtub katkine aken). Süüdistatava elamist 29.05.2019 sündmuste toimumise ajal kannatanu korteris ei kinnita aga peale süüdistatava enda väite ükski teine asjas kogutud tõend. Seetõttu luges maakohus kannatanu ütlused usaldusväärseks. Kuivõrd süüdistatava ütlused olid vastuolus teiste kogutud tõenditega, siis oli kohtul alust kahelda süüdistatava ütluste usaldusvääruses, mistõttu jättis kohus süüdistatava ütlused tõendikogumist välja õiguspäraselt. Kannatanu XX antud ütlustest nähtub, et K.Y ei elanud tema juures aadressil XXX ning kannatanu lubas A. Viigil tema juures käia vaid kaines olekus ja kui kannatanu ise kodus on. Süüdistataval kannatanu elukoha võtmeid kannatanu ütluste kohaselt ei olnud. Ka ei eitanud XX, et A. Viigi asjad võisid tema juures olla, kuid seda ajast, mil K.Y seal eelnevalt elas. Asjaolu, et K.Y teatas ka oma elukohast XXX kriminaalhooldusametnikule 29.04.2019, ei kinnita tema tegelikku elamist väidetaval aadressil. Nimelt nähtub kriminaalhooldaja BO kohtuistungil antud ütlustest, et K.Y ei olnud tema poolt antud elukohtadest kunagi kättesaadav ning elukoha tegelikku olemasolu ei õnnestunud kriminaalhooldajal kordagi kontrollida. Käitumiskontrolli esimese nelja kuu jooksul andis K.Y kriminaalhooldajale kolme erineva elukoha aadressi, mis iseloomustab ilmekalt temal kindla elukoha puudumist ning elukoha andmete esitamist, mis tegelikkusele ei vasta. Eelneva, Pärnu Maakohtu 20.12.
  2. a kohtuotsusega mõisteti K.Y süüdi mh samuti samasse korterisse ebaseadusliku sissetungimise eest. Kohtumenetluse ajaks oli eelevas menetluses kohaldatud tema suhtes lausa lähenemiskeeldu nimetatud kannatanu suhtes. Seega 5
(7)annavad A. Viigi varasem käitumine ja tema suhtes kohaldatavad meetmed aluse järeldamaks elulist usutavust, et ta ka sellel korral tungis kannatanu tahte vastaselt tema elukohta. Kuna kannatanu XX ütlustega ja teiste kogutud tõenditega on tõendanud, et K.Y ei elanud aadressil XXX ning kannatanu luba tal viimase elukohas viibimiseks 29.05.2019 ei olnud, siis puudub tal õigustus kannatanu elukohta tungimiseks ja seda veel akna lõhkumise teel. Seetõttu jääb kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus A. Viigi õigeksmõistmiseks süüdistatava antud ütluste alusel tagajärjetuks.
  1. Apellatsioonis vaidlustatud karistuse liigi osas märgib kohtukolleegium järgnevat. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seda seisukohta on korranud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  2. märtsi
  3. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis
  4. Kohtukolleegium leiab, et praeguses asjas tehtud maakohtu otsuses selliseid eksimusi ei esine. Riigikohus on
  5. mai
  6. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

§ 266

lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Maakohus mõistis A. Viigile toimepandud kuriteo eest karistuseks 5-kuulise vangistuse, mis on sanktsiooni keskmisest määrast väiksem. Kohus arvestas sellega, et tekitatud kahju ei olnud suur ja A. Viigi tahtluse liigiga kuriteo toimepanemisel ning leidis, et A. Viigi süü on keskmisest väiksem. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et samalaadsete kuritegude toimepanemisel ei ole kohtupraktikaga kooskõlas kergema karistuse mõistmine. Kergema karistuse mõistmine tekitaks isikus karistamatuse tunde ega kaitse õiguskorra huvisid. Arvestades, et K.Y karistati viimati Pärnu Maakohtu 20.12.2018. a kohtuotsusega

§ 266

lg 2 p 1 kuriteo toimepanemise eest 3-kuulise vangistusega, siis on põhjendatud käesoleva kuriteo toimepanemise eest mõista A. Viigile eelmisest raskem karistus, milleks on maakohus põhjendatult mõistnudki 5-kuulise vangistuse. Maakohus on hinnanud kaitsja poolt juba maakohtus taotletud rahalise karistuse mõistmist. Kohtukolleegium nõustub ka selles osas maakohtuga, et rahalise karistuse mõistmine ei ole A. Viigi isikut ja temale varasemalt määratud rahatrahvide tasumata jätmist arvestades põhjendatud. Nimelt on tal hulgaliselt tasumata rahatrahve, tal puudub töökoht ja sissetulek. Seega ei oleks sellise karistuse mõistmine A. Viigile rahaliste vahendite puudumise tõttu täidetav. A. Viigi senini täitmata karistused rahatrahvide näol viitavad temal rahaliste vahendite puudumisele ja ükskõiksele suhtumisele mõistetud karistustesse. Seega ei täidaks rahalise karistuse mõistmine selle eesmärki. 6

(7)Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus on A. Viigi süüditunnistamises ja karistamises

§ 266

lg 2 p 1 järgi 5-kuulise vangistusega seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kaitsja apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna.

  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 06.09.
  2. a kohtuotsuse A. Viigi süüdistusasjas

§ 266lg 2 p 1 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

11. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava ja tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. A. Viigi kaitsja vandeadvokaat A. Pärmann esitas ringkonnakohtule koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga 102 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises ja apellatsiooni koostamises 94 minuti ulatuses. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning käesoleval ajal kehtiva „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg-st 3, on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses 27 eurot iga pooltunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Seetõttu tuleb kaitsjale määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 85 eurot, millele lisandub käibemaks 17 eurot, kokku kaitsja tasu 102 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatavalt A. Viigilt riigi kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.