Obsah (5)

§ 128§ 134§ 136§ 1043§ 1045

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 8. september 2021 Kriminaalasja number 1-20-4117 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik, Ingeri Ta

§ 128

lg 5,

§ 134

lg 5,

§ 136

lg 1,

§ 1043

,

§ 1045

lg 1 p 2 alusel rahuldati kannatanu esitatud tsiviilhagi osaliselt ning mõisteti B.Z-ilt A.D. i kasuks välja 200 eurot. 2.

1. Kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistatav B.Z kandis alates 20.01.2019 Turu 56, Tartus asuvas Tartu Vanglas Pärnu Maakohtu 21.01.2019 otsusega nr 1-19-460 mõistetud liitkaristust – 1 aasta 2 kuu 27 päeva pikkust vangistust. 2.
2. Maakohus analüüsis kannatanu A.D. i ütlusi, tunnistaja K.M. ütlusi, süüdistatav B.Z ütlusi, asitõendi vaatlusprotokolli ja valvekaamera 13.08.2019 salvestust. Kuna videosalvestusel puudub heli, ei ole võimalik kindlaks teha, mida osapooled intsidendi ajal ütlesid. Maakohtu hinnangul on tunnistaja K.M. ütlused osaliselt vastuolus videosalvestusega. Tunnistaja ei olnud endas kindel, kas B.Z-il oli pult käes või asetses see hoopis laua peal, kui A.D. tagasi olmeruumi tuli. Ka süüdistatava ütlused on osaliselt vastuolus videosalvestusega. Maakohus arvestas tunnistaja K.M. ja süüdistatava B.Z-i ütlustega osas, mis on kooskõlas teiste tõenditega, sh videosalvestusega. Lisaks analüüsis ja arvestas maakohus 13.08.2019 valvemeedik J.K. e õiendit ning tunnistaja J.K. e antud ütlusi koos fotodega. 2.
3. Asitõendi vaatlusprotokolli ja valvekaamera 13.08.2019 salvestusega, kannatanu A.D. i ütlustega, tunnistajate K.M. ja J.K. e ning süüdistatava B.Z-i enda ütlusega, samuti 13.08.2019 õienditega ja fotodega tunnistaja J.K. e ülekuulamise juurde on tõendamist leidnud, et B.Z , olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, tõukas 13.08.2019 kella 10.35 paiku Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone
4. osakonna olmeruumis kätega kaaskinnipeetavat A.D. ki tugevalt vastu rinda, mille tagajärjel A.D. kukkus. Kukkumise tagajärjel sai A.D. järgmised vigastused – vasakul küünarnukil veritsev marrastus, vasakul säärel eesmisel pinnal marrastus, põlvel veritsev marrastus, parema jala eesmisel pinnal veritsev marrastus, parema jala tagumisel küljel veritsev marrastus. 2.
5. Kuigi tõukamine iseenesest ei pruugi valu tekitada, moodustab tõukamine kehalise väärkohtlemise koosseisu juhul, kui see põhjustab kannatanu valulise kukkumise. Kohus on veendunud, et esineb põhjuslik seos süüdistatava tegevuse ja kannatanu tervisekahjustuste vahel. Kannatanu ise kinnitas, et valu tekkis selle tagajärjel, et maha kukkudes jäi ta toolide vahele kinni. Piirisituatsioonides, kus löömist ei ole toimunud, kuid aset leidis nt kannatanu tõukamine, tuleb KarS § 121 koosseisu kontekstis täiendavalt tuvastada, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKKo 3-1-1-50-13) A.D. andis ütlusi, et kui ta kukkus, siis ta toetus küünarnukile. Ta pidi püsti tõusma ja kuidagi külje peale keerama selleks, et jalad ei oleks rohkem seal kinni. Kui ta püsti tõusis ja oma jalgu vaatas, oli nahk katki, veri hakkas tulema. Kui jätta süüdistatava lükkamine kausaalahelast välja, ei oleks kannatanu maha kukkunud ega ennast toolide vahele kinni jäädes ka vigastanud. Arvestada tuleb ka sellega, kuidas oli 2 kinnipidamisasutuses mööbel paigutatud. Tegemist on põranda külge kinnitatud laua ja toolidega ning konflikt toimus kitsas kohas ehk laua ja toolide vahetus läheduses. Süüdistatav, olles ise noor meesterahvas, tõukas suhteliselt intensiivselt endast tunduvalt vanemat pea 70aastast inimest, seega sellist olukorda kõrvalt vaadates saab ka keskmine objektiivne inimene aru, et kasutades sellise intensiivsusega jõudu vana inimese vastu, võivad sellel inimesel tekkida erinevad tervisekahjustused. Seega pidi süüdistatav möönma, et tema tõukamise tagajärjel võib kannatanu kukkuda nende vahetus läheduses ja põranda külge kinnitatud laua või toolide peale või vahele, mille tõttu võivad tekkida ka vigastused. Kohtu hinnangul on tõukamise tulemusena kannatanu kukkumine objektiivse mõistliku kõrvalseisja seisukohast ettenähtav tagajärg, mistõttu on valu tundmine ja marrastuste tekkimine kukkumise tagajärjel vältimatu, seega tõukamisega põhjuslikus seoses olev. Maakohus luges tõendatuks, et B.Z-i tugeva lükkamise tõttu kukkus kannatanu kahe tooli vahele ning kukkumise tagajärjel tundis kannatanu valu ning tal tekkisid marrastused ja veritsevad marrastused, mis on käsitletavad kui organismi kudede anatoomilise terviklikkuse häire. A.D. i ütluste kohaselt tundis ta tõukamise ja sellele järgneva kukkumise tulemusena suurt füüsilist valu. Seega põhjustas süüdistatava tegevus kannatanule valu ning B.Z tekitas kaaskinnipeetavale A.D. ile ka tervisekahjustuse. 2.
6. Riigikohus on 29.09.2016 otsuse nr 3-1-1-72-16 punktis 9 välja toonud, et 01.01.2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p 3 sisaldab kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriva tunnusena korduvust, mille omistamiseks peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud selle kuriteo. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline (vt ka RKKKm 3-1-161-15, p 11.1-11.2). Seega ei ole oluline, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on isik pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv). Pärnu Maakohtu 02.10.2018 otsusega nr 1-18-7439 tunnistati B.Z süüdi KarS § 121 lg 1 p 2 järgi ning talle mõisteti lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud ja 27 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata ja täielikult täitmisele pööramata, kui B.Z ei pane 2 aasta 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kuivõrd B.Z-i on varem kriminaalkorras karistatud kehalise väärkohtlemise eest KarS § 121 lg 1 p 2 järgi, täitis B.Z oma tegevusega KarS § 121 lg 2 punktis 3 sätestatud objektiivse koosseisu, pannes kehalise väärkohtlemise toime korduvalt. 2.
7. Subjektiivsest küljest. Süüdistatav B.Z väitis maakohtus, et tema arvates oleks A.D. iga pidanud tõukamise tagajärjel juhtuma see, et A.D. oleks temast eemale läinud. Ta ju ei teadnud, et seal toolid on ja et A.D. kukub. Ega see ei olnud ette kavatsetud. Samas väitis süüdistatav järgmiseks, et ta ikkagi teadis, et seal on toolid, väites, et toolid on seal igal pool kinni. Maakohtu hinnangul pani süüdistatav B.Z süüdistuses kirjeldatud teo toime kaudse tahtlusega. Süüdistatav, tõugates ootamatult ja tugevalt enda kätega kannatanut, pidi arvestama, et sellise tegevuse tagajärjel võib kannatanu kaotada tasakaalu ja kukkuda ning saada kukkumise tagajärjel tervisekahjustuse. Intsident toimus laua ja toolide juures, mis on põranda külge kinnitatud, samuti toimus tõukamine väga kitsas kohas. B.Z on kinnipidamisasutuses viibinud korduvalt, seega oli ta sealsest mööbli kinnitusest ka teadlik. Seetõttu pidi süüdistatav võimalikuks pidama, et tema tõukamise tagajärjel võib kannatanu kukkuda laua juures olnud toolide peale või vahele, kuna toolid ei saanud nende kinnitusi arvestades paigast ega eest ära liikuda. Kuigi süüdistatav ei pürginud otseselt tagajärje saavutamisele, möönis ta siiski selle saabumise võimalikkust, mistõttu leidis kohus, et B.Z 3 möönis oma teo võimalikku iseloomu ja tagajärgi ning täitis seega kannatanu kehalise väärkohtlemise subjektiivse koosseisu tunnused ning pani toime KarS § 121 lg 2 punktis 3 sätestatud kuriteokoosseisu kaudse tahtlusega. 2.
8. B.Z-i kaitsja hinnangul tegutses B.Z hädakaitse seisundis. Teda ründas vana ja haige, aga siiski kogukas inimene ootamatult. A.D. kasutas füüsilist vägivalda. Mitte mingit eelnevat konflikti ei olnud. B.Z-ist us laua taga ja tema liikumisvõimalused olid väga piiratud. Ära jooksmine ei olnud reaalne. Kaitsja viitas, et ründaja eemale tõukamine oli igati adekvaatne ja ründale vastav kaitsemeede. Vangla videosalvestusest nähtub, et kannatanu sisenes ruumi tavalises rahulikus tempos, ta üritas televiisori pulti enda kätte saada ning tema liigutustes ei olnud ründavat hoiakut ega agressiivsust. Kannatanu ütluste kohaselt tema poolt süüdistatava suhtes füüsilist rünnet ei toimunud. Ka videosalvestuselt nähtub, et A.D. i eesmärk B.Z-i poole liikudes oli saada enda valdusesse pult, mitte rünnata füüsiliselt süüdistatavat. Salvestusest ei nähtu ühtegi kannatanu liigutust, mis oleks olnud suunatud süüdistatava vastu, kehalist rünnet B.Z-i suhtes ei toimunud. Süüdistatav hoidis teleri pulti enda käes ja kannatanu üritas seda hoopis enda kätte saada. Ühel ajahetkel hoidis A.D. küll süüdistatava käest kinni, kuid pelgalt käest kinnihoidmist ei saa käsitleda füüsilise ründena. Maakohtu hinnangul on ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt ilmne, et tegemist oli vaidlusega teleri puldi üle ning kes selle enda valdusesse saab, mitte aga füüsilise ohtliku ründena süüdistatava suhtes. Märkimist väärib ja rõhutada tuleb ka tunnistaja K.M. maakohtus antud ütlusi selle kohta, et kui Dak tuli ja kisama hakkas, siis ohustatuna ei tundnud ennast keegi. Seega isegi tunnistaja hinnangul ei peetud kannatanu käitumist kuidagi ohtlikuks. Kõike eelnevat arvesse võttes kohus ei tuvastanud, et kannatanu poolt oleks olnud füüsilist vägivalda ja rünnet süüdistatava suhtes, seega ei saanud B.Z tegutseda hädakaitseseisundis. Kuna B.Z ei tegutsenud hädakaitseseisundis, siis teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus ei tuvastanud B.Z-i süüd välistavaid asjaolusid.
9. Maakohtu seisukoht karistuse osas. 3.
10. 22.11.2019 iseloomustusest nähtuvalt on B.Z-i kriminaalkorras karistatud kaheksal korral, millest kolm karistust on kustunud. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on probleemlahendusoskuse puudulikkus, impulsiivsus, mõtlematus oma tegude tagajärgedele ja sõltuvusprobleem. Ei ole olnud suutlik mõtlema enda tegude tagajärgedele. 3.
11. Maakohus märkis, et B.Z on ka varem vägivallakuriteo toime pannud. B.Z-i karistusregistri õiendist nähtuvalt on süüdistatavat korduvalt nii kriminaal- kui ka väärteokorras karistatud. 3.
12. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel seda, et süüdistatav on andnud osaliselt vastuolulisi ja ennastõigustavaid ütlusi. B.Z väitis küll, et tal on kahju, et selline asi juhtus, kuid kahetsust ta otseselt avaldanud ei ole, seega ei ole ta ka toimepandud kuritegu tunnistanud ega sellest tulenevalt ka kahetsenud. Süüdistatav ei ole mõistnud, et ta on valesti käitunud ja tekitanud kannatanule kehavigastused. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdistatava isikust tulenevaid asjaolusid ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada B.Z-i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, täidab tema karistamisel eesmärke raskemaliigiline karistus – vangistus.
13. Maakohtu seisukoht tsiviilhagi osas. 4.
14. A.D. andis kohtus ütlusi selle kohta, et tema liikumine pärast intsidenti oli 3 kuud piiratud ning ta jalg läks põletikku. 4 4.
15. Hoolimata sellest, et kannatanul ei tekkinud märkimisväärselt suuri ja kauakestvaid vigastusi, põhjustas süüdistatav talle siiski füüsilist valu ja mitmeid veritsevaid marrastusi, mistõttu pidi A.D. taluma ebamugavustunnet, ta pidi vigastuste tõttu pöörduma vanglas meditsiiniosakonda, fikseerima oma isikukahju, samuti pidi ta tervisliku seisundi parandamiseks laskma korduvalt marrastusi puhastada ja siduda. Seetõttu tuleb B.Z-ilt kannatanu A.D. i kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis. Lähtudes eeltoodust ning võttes arvesse kannatanu vigastusi, temale tekitatud valutunnet ning pärast intsidenti tekkinud ebameeldivusi vigastuste fikseerimisel ja nende ravimisel, leidis kohus, et kannatanu nõue on põhjendatud summas 200 eurot. Apellatsioon
16. Tartu Maakohtu 18.05.2021 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav B.Z-i kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes palub tühistada täielikult maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista B.Z õigeks. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõigust. 5.
17. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 13.08.2019 viibis süüdistatav Tartu Vangla 9.osakonna olmeruumis ning mängis koos kaaslastega doominot. Tema käes oli teleripult, mida soovis enda valdusesse A.D. . Viimane kasutas puldi endale saamiseks füüsilist jõudu, püüdes haarata puldist ning hoides mingil ajahetkel kinni ka süüdistatava käest. B.Z istus sel ajal laua taga, kuid rüseluse käigus ta tõusis ning lükkas kannatanu endast eemale. A.D. komistas pingi otsa ning kukkus. Eeltoodud asjaolude põhjal on maakohus leidnud, et süüdistatav pidi möönma, et tema tõukamise tagajärjel võib kannatanu kukkuda nende vahetus läheduses ja põranda külge kinnitatud laua või toolide peale või vahele, mille tõttu võivad tekkida ka vigastused. Kohtu hinnangul tõukas süüdistatav endast oluliselt vanemat meesterahvast ning pidi möönma, et selle tagajärjel võivad kannatanule tekkida tervisekahjustused. 5.
18. Apellandi hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud järeldust tehes arvestanud kõigi tuvastatud asjaoludega. Tõesti on B.Z A.D. ist noorem, mida tuleks kindlasti arvestada, kui süüdistatav ja kannatanu oleksid seisnud vastastikku. Tegelikkuses istus B.Z laua taga ning kannatanu tegevus tuli talle ootamatult. B.Z-i liikumisvõimalused olid sel hetkel äärmiselt piiratud. Nii tool kui ka laud olid kinnitatud põranda külge, B.Z-ist teisel pool istus teine kinnipeetav ning seega puudus tal võimalus ka taganemise teel A.D. i haardest vabanemiseks. Tema sooviks oli kannatanu rünne lõpetada ning selleks tõukas B.Z A.D. i endast eemale. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatav oleks pidanud möönma kannatanule valu ja vigastuste tekkimise võimalust. B.Z on selgitanud, et A.D. i endast eemale tõugates ei märganud ta kannatanu taga olevat tooli, kuna see jäi A.D. i varju. 5.
19. Tõepoolest on vanglas mööbel reeglina kinnitatud põranda külge, kuid arvestades sündmuste toimumist äärmiselt lühikese aja jooksul (alla 10 sekundi) ei olnud süüdistataval aega mõelda mööbli paigutuse ja kannatanu võimaliku kukkumise üle. Agressiivselt käituva isiku endast eemale tõukamist ei saa pidada taolises olukorras ülemääraseks vägivalla kasutamiseks. Isegi kui eeldada, et B.Z pidi ette nägema kannatanu sedavõrd õnnetut kukkumist, ei saa väita, et ta oleks taolise tagajärje saabumist mingil viisil möönnud. Seega võis B.Z põhjustada kannatanule valu ja vigastusi kergemeelsusest, mis aga välistab tema vastutuse KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. 5.
20. A.D. püüdis teleripulti B.Z-i käest jõuga ära rebida, hoidis seejuures kinni süüdistatava käest ning kriimustas seda. Taolist tegevust ei saa pidada sotsiaalselt tolereeritavaks käitumiseks. Kannatanu alustas vägivaldse käitumisega. 5
21. Tartu Ringkonnakohtu 10.06.2021 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 30.06.
22. Nimetatud ajaks esitas tasutaotluse süüdistatava kaitsja. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
23. Ringkonnakohus, olles uurinud maakohtu istungi protokolli, tõendeid, otsust ja esitatud apellatsiooni, leiab, et Tartu Maakohtu 18.05.2021 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
24. Apellatsiooni põhitaotlus on süüdistatav B.Z talle esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos õigeks mõista. Kaitseväitena leitakse, et maakohus on kogutud tõendeid hinnanud valesti ning ringkonnakohus peaks olemasolevate tõendite puhul andma vastupidise hinnangu ja süüdistatava õigeks mõistma.
25. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et etteheited maakohtule materiaal -ja menetlusnormide rikkumisest ja tõendite ühekülgsest hindamisest on põhjendamatud. Alusetuks kaitseväiteks osutub ka apellatsiooni seisukoht, et tõendite osas tekkinud kahtlused on kõrvaldamata.
26. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tõendite analüüs ja esitatud järeldused on sedavõrd põhjalikud, et apellatsioonis välja toodud argumendid ei tõstata ringkonnakohtus kahtlusi süüdistatava poolt kannatanu A.D. i suhtes tahtliku vägivalla kasutamises. Samuti on maakohus põhiosa motiivides üksikasjalikult käsitlenud, miks kohus ei pea usaldusväärseks süüdistatava versiooni ja ütlusi toimunust.
27. Põhimõtteliselt pole ringkonnakohtul midagi maakohtu põhjalikult motiveeritud otsusele ette heita. Asja lahendamiseks tähtsust omavate tõendite hulk käesolevas asjas pole mahukas, kuid maakohtu otsuses kvaliteetselt avatud tõendite ja järelduste sisu on sisukohaselt jälgitav ning põhjenduste uuesti kordamine ei saa olla apellatsioonimenetluse eesmärk.
28. Menetlusosalised nõustuvad, et kukkumise tagajärjel tundis kannatanu A.D. valu ja sai tervisekahjustusi (mitmeid marrastusi). Maakohtus ja apellatsioonis on jätkuvalt vaidlusküsimuseks, kas B.Z tõukas tahtlikult A.D. ki, et tema tegevus üldse kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena.
29. Asjas on põhiliseks tõendiks Tartu Vangla valvekaamera salvestis, millelt on näha 13.08.2019 kella 10.35 paiku süüdistatava B.Z-i ja kannatanu A.D. i vahel
30. osakonna olmeruumis asetleidnud sündmuste areng. Kohtukolleegium veendus salvestist vaadates, et sellel on jälgitav kogu sündmuse areng selle algfaasist sündmuse lõpuni.
31. Süüdistatav B.Z pole ennast asjas süüdi tunnistanud ja väidab, et istus koos teiste kinnipeetavatega laua taga ja mängis doominot, kui ootamatult hakkas A.D. temalt jõuga teleripulti ära rebima. Kohtukolleegium leiab, et taoline versioon sündmusest pole tõendamist leidnud maakohtus ega leia kinnitust ka ringkonnakohtus. Maakohus on süüdistatava B.Z-i ja tunnistaja K.M. ütlustega arvestanud osas, mis on kooskõlas teiste tõenditega, sealhulgas kaamera salvestisega.
32. Salvestiselt on selgelt näha kuidas A.D. i olmeruumi sisenedes haarab B.Z kohe enda kätte televiisori puldi, et A.D. ei saaks seda enda kätte. Taolise tegevusega tahab B.Z A.D. ile ebamugavust valmistada ja mitte võimaldada televiisorit vaadata ning asub käituma mõneti provokatiivselt, sooviga näha, mis A.D. edasi teeb. B.Z teab ka seda, et ta on A.D. ist füüsiliselt ilmselgelt tugevam. Seega mitte kuidagi pole tõendamist leidnud kaitseversioon, et A.D. läheb kööki sisenedes joonelt B.Z-ilt „telekapulti ära rebima“ ja B.Z-il tekib vajadus ennast „ründaja“ vastu kaitsta. 6
33. Salvestisel talletunud B.Z-i tegevus A.D. i tõukamisel ei jäta mingeid kahtlusi tema tahtluse olemasolus selliseks tegevuseks. Põhimõtteliselt järeldub videosalvestiselt, et B.Z soovib A.D. ile lauakaaslaste ees „kohta kätte näidata.“ Kannatanu on maakohtus antud ütlustes kinnitanud, et „kui tulin tagasi ja tahtsin istuda oma koha peale, siis süüdistatav võttis enda kätte puldi ja hakkas mind ärritama kui koera. Puldiga võttis hääle ära, mina vaatasin sel ajal Reporterit.“ Samuti kinnitas kannatanu, et ta palus teleri hääle tagasi panna süüdistataval, kuid B.Z väljendus seepeale ebatsensuurselt, mis on raske solvang vanglas ja provotseeris konflikti. (Ko To tl 135-136)
34. Jõuline demonstratiivne rindu tõukamine, mille tulemusena kannatanu põranda küljes kinni olevate toolide vahele jalgu pidi kinni jäädes põrandale variseb, kinnitab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu B.Z-il . B.Z-il polnud mingit vajadust A.D. ki sedavõrd jõuliselt tõugata. Tegemist oli mitte pehme mööbliga vaid tugevast metallkonstruktsioonist (vinkelrauast) põranda külge kinnitatud istekohtadega, mis ei liigu ega anna järele nendega kokkupuutest. Kaitsja on püstitanud küsimuse kas B.Z pidi ette nägema kannatanu „õnnetut kukkumist.“ Sellele vastab kolleegium, et iga keskmise mõistliku kõrvalseisja pilgu läbi saab sellistes oludes robustselt maha tõugatud kannatanu vähemal või suuremal määral marrastusi ja tunneb valu.
35. Ainetu on ka kaitseväide, et süüdistatav ei märganud A.D. i taga olevat tooli, „kuna see jäi A.D. i varju.“ Kohtukolleegium leiab, et selline väide on täiesti alusetu, kuna B.Z ei viibinud vangistusasutuse olmeruumis esimest korda ja tal endal poleks kuidagi võimalik olnud istuda laua taha möödumata põranda külge kinnitatud toolidereast.
36. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et süüdistatav pidi arvestama, et tõukamise tagajärjel võib kannatanu kaotada tasakaalu ja kukkuda ning saada kukkumise tagajärjel vigastusi või tervisekahjustusi.
37. Väheoluline pole ka asjaolu, et kannatanu puhul oli tegemist süüdistatavast oluliselt vanema kinnipeetavaga. Süüdistatava ja kannatanu vanusevahe on ligi 40 aastat. Kaitseversioon, mille kohaselt kannatanu ründab hoopis B.Z-i osutub käitumissituatsiooni objektiivselt hinnates ja tõendeid hinnates täiesti alusetuks ning eluliselt mitteustavaks.
38. Valitud kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsari menetluskulud apellatsioonimenetluses summas 300 eurot on ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas tehtud tööga (tutvumine maakohtu otsusega, apellatsiooni koostamine) 2,5 töötunni ulatuses, kaitsja tunnitasu on mõistlik ning need kulud jäävad KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava enda kanda.
39. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 18.05.2021 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Tiit Lõhmus Erkki Hirsnik (allkirjastatud digitaalselt) 7 Ingeri Tamm