← Eesti

1-12-5245/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06.03.2013. a, Tallinn Kohtuasja number 1-12-5245 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja M

§ 25lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 07.12.2012.a.

otsus Apellandid süüdistatav, kaitsja Prokurör Rita Siniväli P.B Süüdistatav ik. XXX; elukoht xxxxxxxxxxx; emakeel vene keel, Eesti vabariigi kodanik, põhiharidusega, ei tööta varem kriminaalkorras karistatud 9 korda, viimati Harju Maakohtu 9.10.11.2009 a. otsusega § 121 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega. Viibib vahi all alates

  1. detsembrist 2011 a. Kaitsja Kristina Suvalova RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 07.12.
  2. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Mõista P.B-lt välja apellatsioonimenetluse kulu 537 eurot 60 senti. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1

(7)ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. P.B mõisteti Harju Maakohtu 07.12.
  2. a otsusega süüdi KarS § 113 ja § 25 lg 2 järgi ning teda karistati 8-aastase vangistusega. Maakohus mõistis P.B süüdi selles, et ta püüdis tappa A. S-i, lüües temale korduvalt, vähemalt 6 korral, kaasas olnud ehitusnoaga näo, kaela, rindkere ja kõhu piirkonda. Kannatanu sai selle tulemusel eluohtlikud tervisekahjutused - kaks rinnaõõnde tungivat torke-lõikehaava südame vasaku vatsakese ja vasaku kopsu alasagara vigastusega. Samas korteris viibinud kannatanu elukaaslane M. M kutsus kannatanule kiirabi ning A. S-i elu päästeti. Vigastustest tulenevalt osutus aga vajalikuks kannatanu operatiivne ravi, tüsistusena tekkis kannatanul suurajupoolkera ulatuslik infarkt koos vasakpoolsete jäsemete halvatusega, mis vajab ravi kestusega üle 4 kuu ning mis on raske kehaline haigus. Maakohus ei nõustunud süüdistatava ja kaitsja seisukohaga, et P.B teostas hädakaitset. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et sündmuskoha vaatlusprotokollist ega kannatanu või süüdistatava suhtes tehtud ekspertiiside aktidest ei leia mingeid andmeid, mis viitaksid enesekaitsevigastustele. Kohus ei pidanud usaldusväärseks P.B ütlusi, mille kohaselt A. S hoidis parema käega tema kaelast ja silmade eest läks mustaks ning tekkis lämbumise oht. 4 päeva pärast sündmust P.B keha vaatlusel ei tuvastanud ekspert tema kaelal mingeid pigistamise jälgi, kuid tuvastati juuste piiril kaela piirkonnas osaliselt eraldunud koorikuga marrastus. Pealegi ei olnud A. S kohtu arvates raske alkoholijoobe tõttu võimeline P.B-d kägistama. Nii P.B kui ka A. S-i poolt antud ütlused alkoholi tarvitamise ajal toimunud vestluse kohta kinnitavad, et A. S-il ei olnud alust P.B kägistamiseks. Karistust põhistades märkis kohus, et arvestab KarS § 56 alusel süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Süüdistatav jättis pärast sündmust kannatanu abitusse seisundisse, kuid tänu kannatanu elukaaslase ja arstide operatiivsele tegevusele hoiti ära kannatanu surm. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Veel arvestas kohus seda, et P.B on varem kriminaalkorras karistatud, samuti seda, et tal puudub töökoht ja iseseisev sissetulek. Eelnevast tulenevalt kohus leidis, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega.
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 2.1 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist, uues otsuses P.B teo ümberkvalifitseerimist KarS § 118 p 1 järgi ning seejärel tema õigeks mõistmist, kuna ta tegutses hädakatseseisundis. Juhul, kui kohus tuvastab hädakaitse piiride ületamise, palub kaitsja mõista P.B süüdi KarS § 118 p 1 järgi ning vähendada Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a otsusega mõistetud karistust. Juhul, kui ringkonnakohus ei kvalifitseeri tegu ümber, palub kaitsja vähendada Harju P.B-le mõistetud karistust. Kaitsja leiab, et P.B tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi, kuna süüdistatav on algusest peale andnud ütlusi selle kohta, et ta ei tahtnud kannatanut tappa. Ta lõi kannatanu selleks, et viimane lõpetaks oma ründe. Torkehaavad paiknesid kannatanu külje lähedal, mis kinnitab P.B ütlusi. Juhul, kui süüdistatav oleks tahtnud kannatanut tappa, oleksid löögid olnud suunatud mujale. Ka haiglas öeldi esialgselt, et kannatanu kehavigastused eluohtlikud ei ole. Ka ei jätnud P.B kannatanut elu ohtu sündmuskohalt lahkudes, kuna ta jättis kannatanu koos elukaaslase M. M-ga ning andis viimasele telefoni kiirabi kutsumiseks. Kaitsja on seisukohal, et P.B tegutses hädakaitses. Kannatanu ründas P.B-d 2
(7)esimesena, lõi huule pihta, tahtis lüüa kubemesse, seejärel võttis tal kõrist ning hakkas kägistama. A. S oli süüdistatavast füüsiliselt tugevam ning P.B-l ei jäänud teist võimalust, kui noaga kannatanut lüüa, et lõpetada rünnet. Kaitsja märgib, et kuigi kannatanu eitab P.B löömist, on viimasel tuvastatud vaidlusalusel õhtul tekitatud kehavigastused, nimelt limaskesta defekt alahuulel, nahamarrastused vasakul pool kaelal ja paremal randmel, nahamarrastus parema reie siseküljel, verevalum vasakul õlavarrel. Kannatanu ütlused ei ole kaitsja hinnangul ka usaldusväärsed, kuna ta oli vähemalt keskmises alkoholijoobes, ütluste andmisel kasutas ta pidevalt sõnu: „vist“, „võib olla“ jne, mis näitab seda, et ta ei mäleta tol õhtul toimunut. Kaitsja peab ebaõigeks maakohtu seisukohta, et P.B ei teostanud hädakaitset, kuna tal ei tuvastatud „tüüpilisi enesekaitsele viitavaid kehavigastusi“. Tüüpiliste enesekaitsele viitavate kehavigastuste puudumine ei tähenda veel seda, et P.B ei olnud hädakaitseseisundis. Ründed on erinevad, seega võivad tekkida erinevad kehavigastused. Ka leiab kaitsja, et see, mida peeti ekspertiisiaktis silmas „tüüpiliste enesekaitsele viitavate kehavigastuste all“, jääb ebaselgeks. Samuti ei selgu otsusest, kuidas vaatlusprotokolli kirjeldusest saab teha järelduse, et tegemist ei olnud hädakaitseseisundiga. Kohtu järeldus, et kannatanu ei saanud P.B kägistada, ei põhine asjas kogutud tõenditel. Väide, et süüdistatava kaelal ei olnud tuvastatud pigistamise jälgi, on paljasõnaline. Esiteks, küsimusele, kas ja mis jäljed pidid süüdistataval esinema, juhul kui kanntanu hoidis tema kõrist kinni, sai vastata vaid ekspert. Teiseks, P.B kaelal oli tuvastatud marrastus. Kolmandaks, oli P.B-l sündmuse õhtul seljas paksem spordipluus kõrge kraega, seetõttu on võimalik, et kägistamise jälgi ei saadud tuvastada. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et otsus on rajatud asjaoludele, mille kohta ei antud süüdistatavale võimalust oma seisukohta avaldada. Nimelt on otsuses märgitud, et süüdistatav jättis kannatanu pärast pussitamist abitusse seisundisse, kuid kannatanu abitusse seisundisse jätmist pole süüdistusaktis P.B-le süüks pandud. Ka leiab kaitsja, et kohus on tõendeid vaid loetlenud, kuid jätnud neile omapoolse hinnangu andmata. Apellant leiab, et rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet, kuna prokurör avaldas telesaatele „Reporter“ antud intervjuus oma arvamust isiku süüdiolekus enne süüdistatava suhtes kohtuotsuse jõustumist. Veel leiab kaitsja, et P.B-le mõistetud karistust tuleb vähendada, sest see ei vasta P.B süüle; vangistust samas määras mõistetakse tahtlikult toimepandud tapmiste eest, käesolevas asjas on süüdistus aga esitatud tapmise katses. 2.2 Süüdistatav väidab apellatsioonis, et ta ei tahtnud kannatanut tappa. Neil tekkis kannatanuga tüli ja kaklus, mille käigus ka tema sai vigastusi. Tüli tekkis seetõttu, et ta heitis kannatanule ette, et viimane tarvitab vägivalda M. M suhtes. Kaklust alustas kannatanu, kes teda algul lõi, siis hakkas kägistama. Kuna kannatanu on tast tugevam ja tal hakkas silme eest mustaks minema, ei jäänud tal muud üle kui kannatanut enda kaitseks noaga lüüa. Ta andis kannatanule telefoni, et see saaks helistada kiirabisse, ja lahkus alles siis, kui kannatanu talle ütles, et ta läheks ära Ka leiab süüdistatav, et mõistetud karistus on väga raske. 3. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et P.B tegu tuleb 3
(7)kvalifitseerida ümber KarS § 118 p 1 järgi. 4.1 Kohtukolleegium nendib, et kui isik on põhjustanud teisele isikule eluohtliku(d) tervisekahjutuse(d), on selle hindamine, kas tegu tuleb kvalifitseerida lõpule viidud tahtliku eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisena KarS § 118 p 1 järgi või tapmiskatsena KarS §

§ 25lg 1 järgi, keeruline. Tähendab ju Kar

S § 118 punktis 1 nimetatud oht elule seda, et tekitatud tervisekahjustus on selline, mis võib kaasa tuua kannatanu surma. Seejuures tuleb arvestada, et KarS § 118 p 1 eeldab tahtlust. Kuna KarS § 118 punktis 1 ei ole tahtluse liiki täpsustatud, piisab KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt kaudsest tahtlusest, s.o piisab, kui tervisekahjustuse tekitaja peab võimalikuks, et tema teo tulemusel saab kannatanu eluohtliku tervisekahjustuse. Samas ei ole välistatud ka KarS § 118 p-le 1 vastava teo toimepanemine kavatsetusega, mis tähendab, et isik sooviski tekitada eluohtlikku tervisekahjustust. Süüteokatset on samuti KarS § 16 lg-st 1 ja § 25 lg-st 1 tulenevalt võimalik toime panna nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui kaudse tahtlusega ning tapmiskatse osas ei ole ette nähtud erandit. 4.2 Eelnev ei tähenda siiski, et piiri KarS §

§ 25lg 1 ja § 118 p 1 vahele ei oleks võimalik tõmmata.

Ka ei tähenda eelöeldu, et kui eluohtliku tervisekahjustuse saanud isik on jäänud elama, tuleb tegu alati kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi. Riigikohus on KarS § 118 p 1 ja KarS § 113 § 25 lg 1 piiritlemise küsimust käsitledes leidnud, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele ja subjektiivsele küljele antavast hinnangust kogumis ning hinnata tuleb, kas tegu oli suunatud teise isiku tapmisele või mitte (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06). Seejuures leidis Riigikohus: „Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse).“ Maakohtu otsuse kohaselt leidis tõendamist, et A. S-il oli hulgaliselt torke- ja lõikehaavu, s.h üks torkehaav südame ja teine kopsu vigastusega. Ainuüksi rindkere esipinna ja roietealumiku piirkonnas, samuti abaluu ja abaluualuses piirkonnas, s.t rinnus, kõhus, selja ülaosas oli vähemalt 16 lõike-torke vigastust (A. S-il seljas olnud särgi vaatluse protokoll – kd I; tl 22). Kuivõrd üks torkehaav oli südame ja üks kopsu vigastusega, oli eluohtlikkegi vigastusi mitu. Ekspertiisiakti kohaselt paiknesid torke-lõikehaavad erinevates kehapiirkondades (vasakul kulmul, vasakul pool kaelal, kehatüve eespinnal ning vasakul pool selja ülaosal külgmiselt). Tähelepanu väärib, et ka lisaks torkehaavadele, millega P.B vigastas A. Si südant ja kopsu, paiknesid ka muud vigastused elutähtsates piirkondades (peas, kaelas, selja ülaosas). 4.3 Mis puutub subjektiivsesse külge, siis A. S-i vigastuste hulk ja paiknemine, samuti P.B poolt M. M-le öeldu ja J. P-le saadetud SMS näitavad, et P.B lõi A. Si noaga seni, kuni viimane P.B arvates suri või vähemalt oli suremas. Nimelt andis M. M maakohtus ristküsitluse raames ütlusi, et kui ta ärkas müra peale ja jooksis esikusse, ütles P.B talle, et tappis A. S-i. Seega ütles P.B koheselt pärast A. S-i pussitamist, et tappis ta. P.B-lt kell 1:51 on ta adressaadile „J“ saatnud sõnumi, milles teatab: „XX XXXXXX XXXXX XXX!“ (asitõendi vaatlusprotokoll – kd I, tl 35-56, sõnumi teks t tl 38 tõlge tl 49) Eelnevast tulenevalt oli P.B-l ka tapmistahtlus. Maakohus on leidnud, et lüües ehitusnoaga kannatanut kaela, kehatüve eespinnal ning vasakul pool selja ülaosal külgmiselt kujutas P.B ette mistahes vigastusi ja mistah es tagajärge, ka surma saabumist, pannes seega teo toime kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus nendib, et lähtudes nii maakohtu nimetatud asjaolust, et P.B lõi A. Si noaga korduvalt elutähtsatesse piirkondadesse, kui ka P.B poolt vahetult pär ast teo toimepanemist öeldust, on selge, et P.B sai aru, et A. Sile tekitatud vigastused on sellised, mis võivad kaasa tuua kannatanu surma ning ta pidas võimalikuks, et kannatanu surm saabuski. Kuivõrd ringkonnakohus ei või 4

(7)süüdistatava või kaitsja apellatsiooni alusel süüdistatava olukorda raskendada, ei ole kohtukolleegiumil alust hakata analüüsima, kas tahtlus võis esineda mõnes raskemas vormis, s.t otsese tahtlusena või kavatsetusena. 5. Sarnaselt maakohtule ei pea ringkonnakohus tõendatuks seda, et P.B tegutses hädakaitseseisundis. P.B versiooni ei välista ringkonnakohtu hinnangul niivõrd see, et tal ei tuvastatud „tüüpilisi enesekaitsevigastusi“, küll aga see, et selliseid vigastusi ei ole tuvastatud ka kannatanul. Arvestades, et kannatanu ründas P.B väitel teda paljaste kätega, kägistades, oleks tulnud hinnata mitte seda, kas süüdistataval esines selliseid vigastusi, mis viitaks kägistamisele ja enda kaitsmisele selle eest. Selliseid küsimusi eksperdile esitatud ei ole. Kõnekas on aga see, et kannatanul ei olnud tüüpilisi enesekaitsevigastusi. P.B ütluste kohaselt lõi ta A. S-i noaga seni, kuni viimane ta kaelast lahti lasi. Siinkohal tuleb arvestada, et P.B lõi A. S-i noaga enam kui 10 korral. Isiku ekspertiisiaktist nähtuvalt aga A. Sil tüüpilisi enesekaitsele viitavaid vigastusi kirjeldatud ei ole. Juhul, kui isikut rünnatakse noaga, võib enesekaitsele viitavateks vigastusteks pidada kätel olevaid vigastusi, kuna ennast püütakse noalöökide eest kaitsta kätt ette pannes või noast haarata püüdes. Ei ole eluliselt usutav, et keegi jätkab teise isiku kägistamist ega püüa end üldse kaitsta olukorras, kus teda ikka ja jälle lüüakse noaga elutähtsatesse piirkondadesse. Ka ei ole kaitsja ega süüdistatav selgitanud ka apellatsioonimenetluses, kuidas sai P.B lüüa kannatanut selja piirkonda, kui sündmus leidis aset nii, nagu seda väidab süüdistatav. Seda arvestades on usutavad kannatanu ütlused, et ta kaotas kohe, kui teda noaga rünnati, teadvuse – A. S oskas selle kohta, kuidas teda noaga rünnati, öelda üksnes seda, et ta tundis teravat valu küljes ja kaotas teadvuse (kd 2, tl 97 pöördel). Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsja väidab apellatsioonis, et ütluste andmisel kasutas kannatanu pidevalt sõnu: „vist“, „võib olla“ jne, mis näitab seda, et ta ei mäleta tol õhtul toimunut. Maakohtu istungi protokoll seda ei kinnita. Valdavale osale küsimustest on kannatanu andnud kindlad vastused, kaitsja poolt viidatud moel on ta vastanud vaid küsimustele, mis puudutasid tema ja P.B esimest füüsilist konflikti kõnealusel päeval (kd 2, tl 96 pöördel). Kui võtta arvesse kõiki kannatanu ristküsitlusel antud ütlusi, on näha, et ta tajus piisavalt adekvaatselt toimuvat ja ka mäletab toimunut. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et kannatanu ütlused selle kohta, millest P.B-ga räägiti, on usaldusväärsemad ja haakuvad paremini ülejäänud tõenditega. Nii P.B kui A. S on kinnitanud, et neil konflikt oli. P.B väidab, et konflikti kutsus esile see, et ta heitis A. Sile ette seda, et viimane tarvitab vägivalda oma elukaaslase M. M suhtes. A. S möönis kohtus vastuseks kaitsja küsimustele, et ta on M. M suhtes vägivalda tarvitanud ja P.B oli sellest teadlik, aga sekkunud. M. M ise andis ütlusi selle kohta, et oli P.B-le varem rääkinud, et A. S tema suhtes vägivalda tarvitab, kuid sel korral ta sel teemal P.B-ga ei rääkinud ja sel ajal kui tema juures viibis, see P.B ja A. Si vahel samuti jutuks ei tulnud. Seevastu väärib tähelepanu, et M. M sõnul „tuli P.B probleemiga, et ta oli oma sõbrannaga riidu läinud“ ja nad rääkisid sel teemal. (kd 2 tl 99 pöördel). A. S andis ütlusi, et neil tekkisid D. S-ga erimeelsused Maksiminimelise isiku osas. Ütlustest on aru saada, et A. S suhtes sesse isikusse hästi, olles tema lapse ristiisa, P.B aga mitte – tegemist oli tema elukaaslase lapse isaga (kd 2, tl 96). P B lt kinnipidamisel ära võetud mobiiltelefoni LG vaatlusprotokollist nähtuvalt on P.B saatnud oma elukaaslasele SMS-e, mis kinnitavaid M. M väiteid selle kohta, et P.B-l oli elukaaslasega konflikt (kd 2, tl 49). Seega on usutav see, et mitte P.B ei võtnud üles A. Si jaoks ebameeldivat teemat, vaid – vastupidi – kiites P.B elukaaslase lapse isa, ärritas A. S P.B-d. Sellele viitab ka asjaolu, et mõni aeg enne seda kui P.B pussitas A. Si, toimus nende vahel kähmlus, mille käigus P.B lõi või tõukas A. Si selliselt, et viimane kukkus peaga vastu kappi ja sai näokoljuluude murrud (kähmlust kinnitavaid ütlusi on andnud nii P.B , A. S kui M. M). Kannatanule kähmluse käigus taoliste vigastuste tekitamine lükkab 5
(7)kohtukolleegiumi hinnangul ümber ka kaitseväite, et A. S oli P.B-st tugevam ja viimane ei olekski talle saanud vastu teisiti kui end noaga kaitstes. Erinevalt kannatanust on P.B-lendal tuvastatud vaid kerged vigastused (isiku ekspertiisiakt – kd 1, tl 10-12). Tegemist on just selliste vigastustega, mis võisid tekkida kähmluse käigus (limaskesta defekt alahuulel, üksikud nahamarrastused ja verevalumid). Seega ei kinnita ka nende vigastuste olemasolu P.B versiooni toimunust. 6.1 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väitega, et mõistetud karistus ei vasta P.B süüle ja tema isikule. Mingeid põhjuseid, miks kohus peaks P.B karistust kergendama (mõistma KarS § 113 sanktsiooniraame arvestades kergema karistuse või lähtuma KarS § 60 sätestatud karistusraamidest), apellatsioonides välja toodud ei ole. Kohaseks argumendiks ei ole see, et lõpule viidud tapmise eest on mõistetud ka kergemaid karistusi. Asjaolu, et tegu jääb katse staadiumi, ei tähenda, et mõistetud karistus peaks tingimata jääma sanktsiooni alammäära lähedale. Süüteokatse eest karistuse mõistmisel lähtub kohus reeglina konkreetses eriosanormis ette nähtud sanktsiooniraamidest sarnaselt lõpule viidud süüteole ning süü suuruse hindamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kas koosseisupärane tagajärg saabus või – katse puhul – jäi saabumata, vaid olulist rolli mängivad isiku tegu iseloomustavad asjaolud. tekitas kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused, peab 6.2 Arvestades, et P.B ringkonnakohus vajalikuks karistuse teole vastavuse hindamisel viidata raske tervisekahjustuse tekitamise eest ette nähtud karistusraamidele. KarS § 118 näeb ette 4- kuni 12-aastase vangistuse. Seega vastab P.B-le mõistetud karistus täpselt KarS § 118 sanktsiooni keskmisele määrale; KarS § 113 keskmisest määrast, mis on 10,5 aastat vangistust, on mõistetud karistus kergem ning selline karistus on kohtukolleegiumi hinnangul igati põhjendatud ning ka see, et esines kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus, ei anna alust kergema karistuse mõistmiseks. Nimelt leiab ringkonnakohus, et P.B süü on pigem suur – ta ei tekitanud kannatanule ühte ainsat tervisekahjustust, mis osutus eluohtlikuks, vaid tekitas talle hulgaliselt vigastusi elutähtsatesse piirkondadesse, kusjuures tekitatud vigastustest kaks osutusid eluohtlikeks. Lisaks, nagu eelnevalt välja toodud, arvas P.B , et ta tappiski kannatanu, s.o enda arvates tegi ta kõik selleks, et kannatanu surm saabuks. Ka preventiivsed kaalutlused ei anna alust mõista kergemat karistust – P.B-d on korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh vägivallateo eest. 6.3 Ringkonnakohus leiab ka, et maakohus ei ole väljunud süüdistuse piirest, kui ta tõi karistust põhistades välja selle, et P.B jättis kannatanu abitusse seisu ndisse. P.B-d süüdistatakse selles, et ta püüdis A. S-i tappa, tekitades talle elu ohustavad vigastused. Isiku käitumine vahetult pärast koosseisupärase teo toimepanemist näitab tema suhtumist oma teosse ja aitab tuvastada subjektiivset külge, mis omakorda mõjutab kohtu hinnangut isiku süü suurusele. Maakohus on sisuliselt leidnud, et P.B ei proovinud kuidagi kannatanu surma saabumist vältida, vaid lahkus. Tegemist on maakohtu antud hinnanguga süüdistuses kirjeldatud käitumisele – ka süüdist sündmuskohalt. 7. Seoses kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et prokurör rikkus süütuse presumptsiooni, avaldades telesaatele „Reporter“ antud intervjuus seisukohta P.B süüdiolekus enne maakohtu otsuse jõustumist, nendib kohtukolleegium, et see ei haaku kuidagi apellatsioonis esitatud taotlustega. Asjaolu, et prokurör pärast kohtuotsuse kuulutamist kirjeldas seda, milles P.B maakohtu otsuse kohaselt süüdi mõisteti, ei saanud kuidagi mõjutada maakohtu otsust ega saa seega anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et kuna ka maakohtu otsuse kuulutamine oli avalik, ei ole avalikkuse informeerimine sellest, milles isik süüdi mõisteti ja millised olid teo toimepanemise asjaolud, käsitatav süütuse presumptsiooni rikkumisena. 6
(7)8. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. P.B kaitsja on es itanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu saamiseks summas 537,6 eurot. Kohtukolleegium leidis, et taotlus vastab ettenähtud nõuetele ja selle suurus jääb vastava korraga ette nähtud piiridesse, ning rahuldas esitatud taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 tuleb menetluskulud mõista välja süüdistatavalt. Sten Lind Ivi Kesküla Malle Preimer 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.