Obsah (11)

§ 238§ 233§ 339§ 237§ 7§ 203§ 202§ 173§ 185§ 338§ 337

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9.veebruar 2022, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-3562 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Keskü

§ 238

lg 2 kohaselt vähendas kohus L.J-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 järgi suurendati mõistetud vangistust Tartu Maakohtu

1. novembri 2018 otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 2 kuud 28 päeva, võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 1 aasta 8 kuud 28 päeva vangistust, mis kuulub ärakandmisele otsuse jõustumisel. L.J mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem Tartu Maakohtu
2. aprilli 2018 otsusega nr 1-18-1528 süüdi mõistetud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, lõi uuesti ja tahtlikult
3. jaanuaril 2021 enne kella 08.00 Rae vallas Soodevahe külas Linnaaru tee 5 asuva Tallinna Vangla RShoone teise üksuse S2 osakonna kambris nr 11 parema rusikaga ühel korral kannatanut Xnäkku, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja naha punetuse näol vasakul pool põsesarnal. Süüdimõistvale maakohtu otsusele eelnes õigeksmõistev kohtuotsus, Harju Maakohus tegi
4. augustil
5. Õigeksmõistva otsuse põhjendused on enamjaolt kattuvad praeguses menetluses esitatud kaitsja apellatsiooniga. Maakohtu õigeksmõistev kohtuotsus oli Tallinna Ringkonnakohtu 25.oktoobri 2021 määrusega tühistatud ja kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus

§ 233lg-s 1 ja § 237 lg-tes 4 ja 5 sätestatut.

Eelmainitud maakohtu eksimus sai mõjutada ja mõjutaski maakohtu lahendi õigsust, tuues kaasa eksliku õigeksmõistmise. Tegemist on olulise menetlusõiguse rikkumisega

§ 339lg 2 tähenduses.

Samuti leidis ringkonnakohus, et kohtulikul arutamisel rikuti ühtlasi ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet

§ 339lg 1 p 12 tähenduses.

Ringkonnakohus pidas vajalikuks ka toonitada, et ei saa nõustuda kaitsja vastuses leituga, nagu ei oleks süüdistatava kohtus ja eeluurimisel antud ütlustes olulist erisust või vastuolu. Ringkonnakohus sedastas üheselt, et just kohtuistungil tõi maakohus oma küsitlusega istungiprotokolli ja sealt kohtuotsusesse hädakaitseseisundi olemasolu kinnitamiseks esmatähtsa asjaolu – selle, kas kannatanu alustas süüdistatava vastu mingit rünnakut ehk täpsemalt: kannatanu löögivalmis käe. Kohtueelsel ülekuulamisel sellest juttu polnud, aga ometi just sellele toetus kohus, kui mõistis süüdistatava mh hädakaitseseisundile viidates õigeks. Kui oleks järgitud

§ 237ja 233 reegleid, ei oleks see olnud võimalik.

Sellest tuleneb, 2 et maakohtu ja kaitsja väide, justkui oleks süüdistatav andnud pidevalt järjepidevaid ja ühesuguseid ütlusi, on sisutühi. Maakohus tugines õigeksmõistva otsuse ühe peamise mõttekäigu – hädakaitseseisundi – põhistamisel just süüdistatava kohtus esitatud väitele kannatanu löögivalmis käest, mida eeluurimisel ei mainitud. See osutab selgelt olulisele vastuolule, mis on õigusvastasuse seisukohalt määrava tähtsusega – ja oli seda ka maakohtu jaoks. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. G.Palm on seisukohal, et kohus on ebaõigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ning on selle tulemusena asunud ekslikult seisukohale, et L.J-i süü temale etteheidetava kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning L.J-i õigeksmõistmist talle etteheidetavas süüteos või L.J-ile leebemat karistust. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Puudub vaidlus, et L.J lõi kannatanut ühel korral näo piirkonda. Vaatamata sellele on põhjendatud mõista L.J õigeks. L.J-i teos esineb õigusvastasust välistav asjaolu hädakaitse näol. KarS § 121 üks koosseisualternatiive näeb ette, et kannatanul peab olema tekkinud tervisekahjustus. Kohus on otsuses leidnud, et kannatanu tervisekahjustust kinnitab Tallinna Vangla tõend nr 2591, millest nähtuvalt oli

1. jaanuaril 2021 kannatanu näol palju erinevaid punaseid laike, millest üks oli tumedam kui teised. Sealjuures on kohus leidnud, et just nimelt üks tumedam laik on löögi tagajärjel tekkinud. Teiste laikude kohta pole kohus arvamust avaldanud. Erinevalt kohtust on kaitsja seisukohal, et nimetatud tõend üksnes sedastab, et kannatanu näol on sellised laigud olemas. Ka läbivaatust teostanud arst pole pidanud neid laike vigastuseks. Nii tõusetub küsimus, et millele tuginedes kohus leidis, et üks laik paljudest on kehavigastus, samas kui teised seda ei ole. Selline kohtu järeldus tekitab küsimuse teiste tuvastatud laikude tekkepõhjusest, mille osas ei ole kohus seisukohta võtnud. Kaitsja hinnangul tõusetuvad kaks hüpoteesi. Esiteks: kui üks punane laik oli vigastus, peaksid seda olema ka teised. Ent ometi ei kinnita ükski tõend, et ülejäänud laigud võiksid olla vigastused. Teine hüpotees on, et kannatanu näol olevad punased laigud on tema näonaha eripära. Selle taustal ei ole võimalik väljaspool mõistlikku kahtlust väita, et üks tumedam laik on kahtlemata kehavigastus ning mitte pelgalt tumedam versioon samasugustest laikudest, mis on kannatanu näol kõikjal olemas. Kannatanu näol esinevad hulgalised punased laigud on nähtavad kannatanu läbivaatuse protokollist. Kaitsja hinnangul ei võimalda protokollile lisatud fototabel asuda seisukohale, et mõni laik oleks tumedam kui teised. Vaadates läbivaatuse protokollile lisatud fototabelit, leiab kaitsja, et kannatanu vasaku põse nahatoon ei erine paremast põsest. Samuti ei ole kaitsja hinnangul ükski laikudest nii intensiivne, et saaks leida, et mõni on tekkinud löögi tagajärjel. Kaitsja leiab, et eelneva tõttu ei ole kehavigastuse tekitamine kannatanule tõendatud. Kaitsja leiab, et vigastuse tekitamist ei saa tuletada ka kogumis teiste tõenditega. Kannatanu ja süüdistatava ütlused ei haaku selles osas, et kuhu süüdistatav kannatanut lõi. Kannatanu väidab, et löök tabas teda vastu põsesarna (kus on muuhulgas ka tumedam punane laik). Süüdistatav väidab, et lõi kannatanut vastu lõuga. See vahetegu on oluline, kuna löök vastu lõuga ei tekita vigastust põsesarnal. Olukorra muudab keerulisemaks tõsiasi, et maakohus on lugenud usaldusväärseks nii 3 süüdistatava kui kannatanu ütlused löögi asukoha osas. Üks löök võis tabada juhuslikult nii lõuga kui ka põsesarna. Anatoomiliselt asuvad need kehaosad teineteise kõrval. Seda ei saa järeldada arutataval juhul. Nimelt on küsimus, et kas ühe löögiga saab tabada põsesarna ning lõua alaosa. Just nimelt lööki lõua alaossa on süüdistatav jaatanud
2. novembri istungil ning selles osas on kohus süüdistatava ütlused lugenud ka usaldusväärseks.Tuginedes tavapärasele teadmisele inimkehast, saab väita, et lõua alaosa on nii kaugel põsesarnast, et ühe löögiga mõlemat kohta tabada ei ole võimalik. Selle väite kontrollimiseks piisab, kui asetada enda rusikas vastu enda nägu selliselt, et see puudutab nii alalõuga kui põsesarna. Taas pole võimalik väljaspool kahtlust väita, et süüdistatava jutt on ebaõige. Süüdistatav on algusest peale jaatanud kannatanu löömist. Sealjuures kannatanu mälupilt toimunust ei ole alati kõige usaldusväärsem. Kannatanule tehti kaks läbivaatust. Neist esimene konstateeris vaid ühe tumedama laigu olemasolu teiste laikude seas (s.o tõend nr 2591). Teine läbivaatus ei sedastanud kannatanul ühtegi näovigastust. Otsuse punktis 7 on kohus leidnud, et tervisekahjustuse tuvastamisel ei saa tugineda kannatanu läbivaatuse protokollile, kus vigastust ei tuvastatud, kuna läbivaatus oli teostatud järgmisel päeval pärast intsidenti. Nimelt leidis kohus, et kehalise väärkohtlemise tagajärjel ei pruugi alati tekkida sellised vigastused, mis jätaksid jäljed pikaks ajaks. Kaitsja ei saa välistada, et kannatanu võib paraneda kiiresti, kuid see on ebatõenäoline. Nagu kohus on otsuses sedastanud, siis kannatanu läbivaatuse käigus on tal tuvastatud vasakul käel randmest kõrgemal roosa värvusega marrastus koos helesinise alaga. Juhul, kui kannatanul on järgmise päevani püsinud rüselusest tingitud vigastused käel, siis tõenäoliselt oleks järgmisel päeval jätkuvalt märgatav ka rusikalöögi jälg. Kaitsja möönab, et selline argument toetub oletustele, ent samaväärselt oletuslik on ka kohtu arvamus, et löögi tagajärjel tekkinud verevalum näol kaob jäljetult ca ühe päevaga. Eelnev tähendab, et selles küsimuses on olemas mõistlik kahtlus, et kannatanul pole kunagi näol vigastust olnudki. Kahest läbivaatusest kumbki ei jaata selle olemasolu. Teist KarS § 121 lõike 1 koosseisualternatiivi, s.o valu tundmist, on kohus lugenud täidetuks tuginedes peaasjalikult kannatanu ütlustele. Kohus leidis, et puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, mille kohaselt tundis ta löögi tagajärjel valu. Kaitsja kohtu seisukohaga ei nõustu. Selles küsimuses on kaks olulist nüanssi, mille kohus on jätnud tähelepanuta. Esmalt ei väida kannatanu kordagi, et ta tundis löögi tagajärjel valu. Oma ütlustes ütleb kannatanu löögi kohta vaid seda, et „eriti tugev see ei olnud“. Hiljem küll kannatanu viitab sellele, et tema põsk on löögikohast valus. Ent sellest ei saa järeldada põhjuslikku seost löögi ja valuaistingu vahel. Kui kohus nõustub kaitsjaga, et põsesarna ja lõua alaosa tabamine ühe löögiga ei ole tõenäoline, tekib olukord, kus on kaks teineteisega konkureerivat versiooni. Esimese kohaselt löödi kannatanut vastu alalõuga. Sel juhul ei saanud ta käivitada põhjusliku seose ahelat, mille tulemusel kannatanu täiesti teine kehaosa löögi tagajärjel valutab. Teise versiooni kohaselt löödi kannatanut vastu põsesarna. Sel juhul on põhjuslik seos löögi ja valu vahel kahtlemata võimalik. Tõendid ei võimalda asuda tõsikindlale seisukohale, et üks teoversioon on ülekaalukalt tõenäolisem kui teine. L.J on algusest peale jaatanud kannatanu löömist. Puuduvad tõendid, et L.J-i ütlused võiksid olla ennastõigustavad või valelikud. Teine oluline asjaolu on, et kannatanu ja süüdistatava konflikt ei piirdunud ühe löögiga. Sellele järgnes omavaheline rüselus, mida süüdistatavale selles kriminaalasjas ette ei heideta. Rüseluse toimumist ei eita kumbki osapool. Sealjuures on süüdistatav möönnud ristküsitlusel, et kannatanu võis 4 saada vigastusi ka rüseluse käigus (vt 29.11 istungi protokoll lk 4). Sealjuures kinnitab süüdistatav, et kannatanuga toimunud rüseluse käigus nad põrkasid ka vastu seina. Nii ei saa välistada, et valuaistingu kannatanu põsel tekitas lõpp-astmes rüseluse käigus saadud vigastus. Selline variant ei ole ebatõenäoline, kuna tõendamist on leidnud, et kannatanu sai rüseluse käigus vigastusi. Lisaks räägib kannatanu valust põsel alles pärast seda, kui on rääkinud tema ja süüdistatava vahel toimunud rüselusest. Kaitsja on sama argumentatsiooni esitanud ka maakohtule. Maakohus ei ole otsuses peatunud sellel, et miks on kohtu hinnangul väljaspool mõistlikku kahtlust välistatud võimalus, et hilisem valuaisting kannatanu näos võis olla tingitud rüselusest (vt nt RKKKo 1-20-1301, p 12). Nii leiab kaitsja, et süüdistatava käitumine ei vasta ühelegi KarS § 121 lg 1 koosseisualternatiividest. Kaitsja hinnangul esinevad kõrvaldamata kahtlused süüdistatavale etteheidetava teo toimepanemises, mistõttu tuleb

§ 7lg 3 alusel langetada otsus süüdistatava kasuks. Lisaks on kohus leidnud, et süüdistatava teo õigusvastasus ei ole Kar

S § 28 lg 1 alusel välistatud. Täpsemalt on kohus leidnud, et hädakaitsega ei ole tegemist põhjusel, et kannatanu ei ole süüdistatavat löönud. Erinevalt kohtust on kaitsja seisukohal, et vastavalt Riigikohtu praktikale ei ole KarS § 28 lg 1 kohaldamine seatud sõltuvusse sellest, kas ründaja on reaalselt hakanud kahjustama hädakaitseseisundis oleva isiku õigushüvesid (RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.1). Seega ohu tõrjumiseks ei pidanud süüdistatav ootama, et kannatanu teeks esimese löögi. Piisab, kui eelseisev rünne on piisavalt tõenäoline. Otsuses on kohus eelseisva ründe tõenäosust pisendanud, kuid kaitsja hinnangul põhjendamatult. Täpsemalt on kohus leidnud, et süüdistataval polnud alust eeldada, et kannatanu tõuseb voodist eesmärgiga teda rünnata. Kaitsjale jääb ebaselgeks, millele tuginedes kohus sellise järelduse tegi. Nii süüdistatav kui kannatanu on kinnitanud, et nende vahel toimus sõnelus. Süüdistatav on samuti andnud ütlusi selle kohta, et mingi hetk sõneluse käigus tõusis kannatanu püsti, sealjuures oli tal hullumeelne pilk silmis ning süüdistatavale tundus, et kannatanu võis teda rünnata. Kannatanu pole voodist tõusmist eitanud, kuid on andnud ütlusi, et tõusis püsti seepärast, et viisakas on teise püsti seisva inimesega rääkides ka püsti tõusta. Süüdistatav ei ole kordagi süüd eitanud ega üritanud seda pisendada. Kannatanu ütlused on selles küsimuses ennastõigustavad ning ebausaldusväärsed. Eluliselt on ebausutav, et kannatanu tõuseb viisakuse pärast voodist püsti just hetkel, mil tema ja süüdistatava vaheline konflikt on eskaleerunud. Kannatanu püsti tõusmise hetkeks oli sõnelus mõnda aega kestnud ning kogu selle aja jooksul ei ole mõtted viisakusest kannatanut häirinud – kannatanu oli kogu aeg voodis istunud või lebanud hoolimata sellest, et tema vestluskaaslane seisis püsti. Seejärel, kui sõnelus läks tuliseks, otsustas kannatanu näidata üles viisakust süüdistatava suhtes. Kaitsja hinnangul ei ole usutav, et inimesel tekib kõrgendatud viisakustunnetus konflikti eskaleerudes. Kindlasti ei saa süüdistatavale ette heita, et see polnud tema esimene tõlgendus kannatanu käitumisele. Kaitsja hinnangul asub iga mõistlik kõrvaltvaataja seisukohale, et keset intensiivset tüli järsku püsti tõusmine viitab kavatsusele rünnata, mitte soovile olla viisakas. Kohus on otsuses leidnud, et kuna süüdistatav oli kannatanust füüsiliselt tugevam, puudus tal vajadus esimesena lüüa. Kaitsja hinnangul ei välista potentsiaalne füüsiline üleolek hädakaitset. See ei anna alust järeldada, et süüdistatav oleks igal juhul suutnud likvideerida kannatanu ründe. Ka juhul, kui süüdistatav olekski suutnud lõppastmes kakluses kannatanuga peale jääda, ei välista see subjektiivset õigust tõrjuda rünnet. Ründajast füüsiliselt tugevam isik võib kokkuvõttes küll suurema tõenäosusega tulla olukorrast võitjana välja, kuid see ei anna alust väita, et seetõttu ei oleks ta kindlalt ise vigastada saanud. Kindlasti ei ole õiglane väita, et ründajast 5 füüsiliselt nõrgemal kaitsjal on õigus rünnakut ennetada, samal ajal kui ründajast füüsiliselt tugevam kaitsja peab esimese löögi vastu võtma. Oluline on, et rünnet tõrjuva isiku füüsilist üleolekut ei ole kohtupraktikas peetud KarS § 28 lg 1 kohaldamise välistavaks asjaoluks. Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, mille kohaselt on süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused selges vastuolus kohtus antud ütlustega, mistõttu tuleb viimased jätta tõendikogumist välja. Nimelt on kohus leidnud, et kohtueelses menetluses ei ole süüdistatav kordagi väitnud, et kannatanu käsi oli rusikas. Kaitsja leiab, et kuigi kohtueelses menetluses antud ütlustes ei ole süüdistatav tõepoolest sõna „rusikas“ otseselt kasutanud, siis nimetatud asjaolu ei anna alust väita, et esineb selge vastuolu kohtus antud ütlustega. Ka kohus ise saab veenduda selles, et süüdistatava versioon toimunust on jäänud ajas muutumatuks. Selliselt on süüdistatav korduvalt tõdenud, et keset tüli tõusis kannatanu püsti eesmärgiga teda rünnata. Kaitsja hinnangul ei ole korrektne nimetada vastuoluks seda, et süüdistatav on rünnaku tõenäosust iseloomustanud ühel puhul n.ö hullupilguga kannatanu näos ning teisel juhul rusikas oleva käega. Tegemist on pelgalt detailiga, mis konkretiseerib toimunut. Maakohus on asunud vastuolulisele seisukohale, et kuna süüdistatav ei maininud kohtueelses menetluses ühte konkreetset detaili kannatanu rünnaku kohta, siis tuleb jätta kõik süüdistatava ütlused hädakaitse kohta tõendikogumist välja. Ütluste tõendikogumist välja jätmine tuleb aga Riigikohtu praktika kohaselt kõne alla üksnes osas, milles kahe ütluste vahel esinevad diametraalsed vastuolud (RKKKo 3-1-1-13113, p 12). Raske on väita, et sõnastuste „Tal oli hullupilk näos ja tahtis mind rünnata“ ning „Tal oli hullupilk näos, käsi rusikas ja tahtis mind rünnata“ vahel esineb diametraalne vastuolu. Seega on põhjendamatu jätta süüdistatava ütlused hädakaitse kohta tõendikogumist välja. Samuti ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, mille kohaselt juhul, kui kannatanul oleks olnud käsi rusikas ja ta käitumine oleks viidanud võimalikule ründele, siis oleks sellest süüdistatav ka kohtueelses menetluses rääkinud. Puudub vaidlus, et süüdistatav ongi kohtueelses menetluses rääkinud võimalikust ründest kannatanu poolt. Ka süüdistatava poolt kohtus antud ütlustest nähtub, et enda ohuhinnangu rajas ta eelkõige kannatanu näos olevale hullupilgule, mitte rusikas olevale käele. Süüdistatav on enda ütlustes ka selgitanud, et ei osanud kohe sellele kohtueelses menetluses tähelepanu omistada. Lisaks on kaitsja endiselt seisukohal, et liigne keskendumine rusikas oleva käe temaatikale jätab tähelepanuta suure pildi. Ka juhul kui kannatanu käsi ei olnud rusikas, ei muuda see fakti, et kannatanu tõusis keset tüli järsku püsti ning tema näos oli süüdistatava arvates hullupilk. Need asjaolud kogumis annavad talle piisava aluse arvata, et kannatanu võib tahta teda rünnata. Eelnevale tuginedes ei ole asjakohane kohtu järeldus, et L.J-i poolt enda süü kohtueelses menetluses suuremana esitlemine ei ole usutav. L.J-i ütlused on sisuliselt jäänud muutumatuks. Kannatanu rusikas olev või mitte olev käsi ei muuda oluliselt toimunud teopilti. Seega on kaitsja seisukohal, et L.J tegutses hädakaitseseisundis, mistõttu tuleb ta õigeks mõista. Juhul kui kohus kõige eelnevaga ei nõustu ja leiab, et L.J-i tuleb karistada, siis palub kaitsja esmalt individualiseerida talle mõistetud karistust. Puudub vaidlus, et karistuse mõistmisel tuleb kohaldamisele KarS § 65 lg 2, mis piirab karistuse individualiseerimise võimalusi. See ei too endaga vältimatult kaasa vajadust mõista reaalset vanglakaristust. L.J-ile mõistetud liitkaristus on selline, mis võimaldab kohtul seda individualiseerida. L.J-i süü ei ole väga suur. Süüdistuse kohaselt lõi ta kannatanut ühe korra. Kusjuures kannatanu sõnul ei olnud löök eriti valus. Kannatanu on tõdenud, et löögi tagajärjel ei vajanud ta isegi valuvaigisteid. Süütegu on toime pandud olukorras, kus mõlemad pooled olid vihased. Maakohus on andnud 6 positiivse prognoosi, et L.J-i rehabilitatsioon võib jätkuda vanglast väljapool. Kuivõrd süüdistuse kohaselt pani L.J süüteo toime enne ennetähtaegset vabanemist, ei saa väita, et L.J oleks vabanemise järgselt ka kohtu usaldust murdnud. Kaitsja esmane taotlus on sel juhul jätta L.J-ile mõistetud liitkaristus tingimisi kohaldamata KarS § 74 lõike 1, 5 alusel. Kohtupraktikas on sellist lähenemist aktsepteeritud (vt Pärnu Maakohtu 20.12.2021.a otsus kriminaalasjas nr 1-21-8287). Lisaks palub kaitsja vähendada ka L.J-ile mõistetud karistust kohtu õiglasel äranägemisel. Vangistus pikkusega üheksa kuud on küll alla sanktsiooni keskmäära, kuid võttes arvesse kõiki kriminaalasja tehiolusid saab öelda, et tegemist on pigem väheohtliku süüteoga. Ka kohtuistungiprotokollist nähtub, et vahepeal olid kõnelused kriminaalasja lõpetamiseks ka oportuniteediga. Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
2. veebruarini
3. Määratud tähtajaks esitas kirjaliku seisukoha prokurör. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud, miks kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemine L.J-i poolt on täielikult tõendamist leidnud ning millisel põhjusel kohus leiab, et tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Ka on otsuses selgelt jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine ja esitatud on tõendite analüüs. Kriminaalasjas kogutud tõenditest järeldub, et süüdistatav lõi rusikaga kannatanut, kui viimane hakkas voodist püsti tõusma. Arvestades asjaolu, et kannatanu nägu ei olnud süüdistatava näoga samal kõrgusel, tabaski kannatanust füüsiliselt suurema ja tugevama süüdistatava rusikas kannatanu põske (süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta lõua piirkonda), põhjustades viimasele valu: 22.01.2021 kannatanu ütlustest nähtuvalt ma siiamaani õrnalt tunnen, et minu vasak põsk on löögikohast valus. Ei saa nõustuda kaitsja versiooniga, et valuaisting kannatanu näos võis olla tingitud rüselusest, sest see ei ole objektiivne ega tugine tõenditele. Valutunnetus on subjektiivne ning kannatanu väljendas ennast üheselt mõistetavalt, kinnitades kohtueelses menetluses ütlustes, et füüsilist valu tundis ta vasakul põsel löögi tagajärjel ehk vasak põsk oli löögikohas valus. Apellandi arutelu selle kohta, et vigastus käel püsis järgmise päevani, seega pidi ka näole tekitatud tervisekahjustus sama kaua püsima, on oletuslik ega tugine tõenditele. Erineva iseloomuga tervisekahjustused paranevad erineva aja jooksul. 22.01.2021 teostatud isiku läbivaatusega tuvastati, et näol on erinevaid laike, teistest tumedamat ei tuvastatud, seega tervisekahjustus (tumedam laik), mida tuvastas meditsiinitöötaja 21.01.2021, oli järgmiseks päevaks juba kadunud/paranenud. Rusikalöök eriti tugev ei olnud, kuid see oli sooritatud sellise jõuga, et põhjustas kannatanule füüsilist valu ja kahjustas näoosa kude – valusale (löödud) kohale tekkis tumedam punane laik. Asjaolu, et kannatanu sõnul lõi süüdistatav teda põse piirkonda, süüdistatava sõnul lõi ta aga kannatanut lõua piirkonda, ei välista süüdistatava süüdi mõistmist rusikaga näkku löömise eest. Nimelt on nii põsk kui lõug näo osad ning süüdistus on esitatud näkku löömises. Põse piirkond ja lõua piirkond on aga ka sellised näo osad, mis on nii lähestikku, et neid võibki tabada ühe löögiga. Apellandi arutelu rusika löömise ja näoosa tabamise kohta on subjektiivne, sest arvestades tugeva kehaehitusega täiskasvanud meesterahva, süüdistatava rusika suurust, on ilmselge, et ühe rusikalöögiga on tabatavad mõlemad näoosad. Isiku läbivaatusel kannatanul tuvastatud vasakul käerandmest kõrgemal roosa värvusega marrastus on kogutud tõendite pinnalt saadud vastastikuse 7 kakluse/rüseluse käigus süüdistatava L.J-i ja kannatanu X vahel ning selles ei ole prokuratuur süüdistust esitanud. Kohtueelses menetluses ei ilmnenud ühtegi asjaolu, millest oleks võinud järeldada, et kannatanul füüsiline valu ja näol tuvastatud tervisekahjustus võisid tekkida muudel asjaoludel kui rusikaga löömisest. Lähtudes eeltoodust on tõendatud, et süüdistatav on täitnud kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu. Kõndides kambris verbaalse konflikti ajal ja peatudes voodis olnud kannatanu ette, jätkates samal ajal sõnasõda, ning lüües kannatanut rusikaga näkku, kui viimane hakkas voodi pealt tõusma, pidas süüdistatav vähemalt võimalikuks kannatanule füüsilise valu või tervisekahjustuse tekitamist ja seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, st L.J pani süüteo toime kavatsusega KarS § 16 lg 2 tähenduses. Prokurör põhjendab, miks tema arvates ei olnud L.J hädakaitseseisundis. Kuna hädakaitsesiesund puudus, ei olnud ka vajadust edasi hinnata süüdistatava õigust hädakaitsetegevusele ja selle vajalikkust. Süüdistatav L.J on ka varasemalt olnud vägivaldse käitumisega (varasemalt karistatud KarS § 121 lg 2 p 3, samuti KarS § 200 lg 2 p 7 järgi), seetõttu käesolevas menetluses on tõendamist leidnud süüdistatava poolne korduv vägivalla kasutamine kannatanu E. Ennisti suhtes ehk KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kuriteo toimepanemine. Karistuse osas on kohus põhjalikult analüüsinud ja põhjendanud L.J-ile mõistetud karistust. Samuti on kohus kirjeldanud süüdistatava isikut, hinnanud süü suurust ning hinnanud karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist. Pokurör nõustub täielikult kohtu seisukohtadega ja leiab kokkuvõtlikult, et süüdistatava L.J-i kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Apellatsiooni kaitseargumendid ei kummuta maakohtu otsuses tehtud järeldust selles, et L.J pani toime temale etteheidetud kuriteo ja seda just selliselt nagu kuriteo tehiolusid kirjeldab süüdistus. Oluline on rõhutada, et needsamad kaitseväited oma kaitsealuse süü osas olid kaitsja poolt esitatud ka maakohtus ning maakohus on oma otsuses analüüsinud esitatud väiteid ning need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis ei ole otseselt viidatud ühelegi seaduses loetletud kohtuotsuse tühistamise alusele. Räägitakse kõrvaldamata kahtlustest ja hädakaitsest ning viidatakse apellatsiooniõigust reguleerivatele seadusesätetele, kuid millises seaduslikul alusel peaks kohtukolleegium maakohtu otsuse tühistama, sellele ei viidata. Apellatsiooni sisust võib siiski aru saada, et vaidlus on tõendite hindamises ning sealhulgas ka tõenditele eelistuse andmises e kaitsja ei nõustu sellega, et maakohus on süüdistatava ütluseid pidanud osaliselt ebausaldusväärseteks ja see puudutab just hädakaitseseisundi olemasolu. Süüdistatav ei eita kannatanu löömist, kuid väidab, et tema lõi vastu lõuga, mitte vastu vasakut põske. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust tõendite ümberhindamiseks. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile 8 näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatava kaitseversiooni. Maakohtu otsus on üles ehitatud süsteemselt ja otsuse lugejale on iga maakohtu järeldus väga hästi jälgitav ja veenev. Nagu juba rõhutatud mitte ükski apellatsioonis esitatud väide maakohtu põhjendatud järeldusi ei kummuta. Nõustudes kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea kohtukolleegium neid vajalikuks oma otsuses üle korrata, kuid väidab omalt poolt järgmist.
4. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku. Tõendatud on, et rusikalöögist tekkis kannatanule näkku punetus e laik, mis tõendab süüdistuses väidetut, et „ lõi näkku parema rusikaga ühel korral kannatanut Xit, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja naha punetuse näol vasakul pool põsesarnal“. Nimelt, oluline ei ole, millisele konkreetsele näo osale ründaja oma löögi suunas. Oluline on märkida, et see oli suunatud näkku. Asjaolu, et löögi tagajärg muutus nähtavaks, mitte sellel näo osal, kuhu konkreetselt oli löök suunatud, vaid loetud sentimeetrid kõrgemal, ei kummuta süüdistuse versiooni ega tekita ka kõrvaldamata kahtlusi. Välistatud ei ole, et löök ei sattunud sentimeetri täpsusega sinna, kuhu oli suunatud e lõuga ja rusikas käe väljaulatuv sõrmenukk sattus põsesarnale, sai võimalikuks seetõttu, et kannatanu oli püsti tõusmas. Seda, et süüdistatav lõi kannatanut just siis , kui kannatanu hakkas püsti tõusma, ei eita ka süüdistatav ise. Ehk siis, kannatanu kehahoiak ei olnud paigalseisus vaid liikumises. Teiseks, ei ole vaidlust selles, et põsesarn on lõuaosaga võrreldes nö väljaulatuvam näo osa ja loogiline on väita, et vastasolijat parema käe rusikaga otse sirgelt lõuga suunata lööki, on ebaloomulik. Seega olenevalt rusika suurusest, kuid arvestades, et tegemist oli meesterahva käega ja pisut küljelt tuleva löögiga ja olgugi, et lõuga suunatult, tekib esimene e kõige tugevam kontakt just põsesarnale. Kohtukolleegiumi hinnangul ei välista ka see, et kannatanu näonahal oli muid, kuid ilmselgelt põsesarnal olevast punasest laigust erinevaid laike, seda, et põsesarnal olev nahapunetus oli tekitatud süüdistatava löögist. Selline järeldus on igati kooskõlas nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustega selles, et löök oli suunatud näkku. Meditsiinitöötaja suudab öelda, et erineva välimusega ja tugevusastmega laigud näos ei ole põhjustatud ühest ja samas faktorist. Keegi ei ole süüdistanud süüdistatavat selles, et kõik näopunetused on tema tekitatud. Sestap ei ole ka üldse oluline välja selgitada, miks kannatanu nägu on laiguline. Põhjuseid võib teatavasti olla erinevaid (allergia, putukahammustused, higistamine jne). Arvestades seda, kuidas süüdistatav ja kannatanu kirjeldavad pärast lööki toimunud maas rüselemist, ei ole usutav, et põsesarnal olev punetus ja mh selle mõõtmeid arvestades, on saadud rüselemisel. Rüselemisel e maadlemisel on osapooled lähedases kontaktis ning intuitiivselt toimub vastaspoole tegevuse mahasurumine ja sellest ei saa tekkida põrutusele omast sõrmenuki suurust punetust põsesarnale. Asjaolu, et erinevatel kehaosadel on vigastuste tagajärjed ka kestvuselt erinevalt nähtavad, on kohtukolleegiumi arvates üldteada asjaolu. Samuti on see erinev erinevatel inimestel. Esiteks, seda peaks olema kogenud iga inimene, et marrastus, erinevalt mingist 9 põrutusjäljest, jääbki paistma kehal pikemat aega. Kannatanul oli käel tuvastatud marrastus, mis võis olla tekitatud rüselemisel üksteise vastu hõõreldes. Teiseks, ka põrutusjäljed löögist või enda löömisest millegi vastu jäävad paistma väga erinevalt ja seda eelkõige konkreetse inimese nahatüübist olenevalt. Ühel tekib „sinikas“ e löögijälg hakkab aja jooksul värvi muutma kuni lõpuks kaob. Teisel tekib punetus, mis väga lühikese asja jooksul tagasi tõmbab. Kehaosad on samuti erinevad, kus on lihaseid rohkem, kus rasvkude jne ning ei saa väita, et näiteks lüües rusikaga näkku ja jalga, on neil esinevad tagajärjed välimuselt identsed. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu seisukoht osas, mis puudutab tervisekahjustuse tekitamist kannatanule rusikalöögiga näkku, põhjendatud. Ka ei ole alust kohtukolleegiumi hinnangul kahelda selles, et rusikalöök näkku, olgu ta siis põske või lõuga, selles osas kohtukolleegium vahet ei näe, tekitab valuaistingu. Erinevatel inimestel on valulävi erinev ning nad võivad selle tugevust hinnata erinevalt, kuid, et inimene ei tunne valu rusikalöögist näopiirkonda, see ei ole eluliselt usutav. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka määravaks see, et löögi saaja ei „märka“ valu just löögi momendil vaid ajalises nihkes. Valu on tekitatud ikkagi rusikalöögist. Sestap nõustub kohtukolleegium maakohtuga ka selles osas, et kannatanule oli tekitatud ka valu.
5. Mis puudutab väidetavat hädakaitseseisundit ja selles osas süüdistatava poolt antud ütluste erinevust ning tema ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmist, siis kohtukolleegiumi seisukoht on järgmine. Esiteks, vaidlus selles, kas süüdistatava ütlustes erinevatel menetlusstaadiumitel e kohtueelsel uurimise ja kohtus, esineb diametraalne vastuolu või mitte, on ära vaieldud juba apellatsioonimenetluses, mis toimus maakohtu poolt L.J-i suhtes tehtud õigeksmõistvale kohtuotsusele esitatud prokuröri apellatsiooni alusel. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamine oli kaitsja poolt prokuröri apellatsioonile esitatud vastuse üks argument. Nimelt kaitsja analüüsis oma vastuses süüdistatava ütlusi, mis ta oli andnud erinevatel menetlusstaadiumitel ja leidis, et süüdistatava ütlused on olnud kogu menetluse käigus samased. Ringkonnakohtu määruses (p-d 28,29) on selgelt kirjas ringkonnakohtu seisukoht ja nimelt : Esmalt peab ringkonnakohus toonitama, et ei saa nõustuda kaitsja vastuses leituga, nagu ei oleks süüdistatava kohtus ja eeluurimisel antud ütlustes mingit olulist erisust või vastuolu. Ringkonnakohus sedastab üheselt, et just kohtuistungil tõi maakohus oma küsitlusega istungiprotokolli ja sealt kohtuotsusesse hädakaitseseisundi olemasolu kinnitamiseks esmatähtsa asjaolu – selle, kas kannatanu alustas süüdistatava vastu mingit rünnakut ehk täpsemalt: kannatanu löögivalmis käe. Kohtueelsel ülekuulamisel sellest juttu polnud, aga ometi just sellele toetus kohus, kui mõistis süüdistatava mh hädakaitseseisundile viidates õigeks. Kui oleks järgitud

§ 237ja 233 reegleid, ei oleks see olnud võimalik.

Sellest tuleneb, et maakohtu ja kaitsja väide, justkui oleks süüdistatav andnud pidevalt järjepidevaid ja ühesuguseid ütlusi, on sisutühi. Maakohus tugines õigeksmõistva otsuse ühe peamise mõttekäigu – hädakaitseseisundi – põhistamisel just süüdistatava kohtus esitatud väitele kannatanu löögivalmis käest, mida eeluurimisel ei mainitud. See osutab selgelt olulisele vastuolule, mis on õigusvastasuse seisukohalt määrava tähtsusega – ja oli seda ka maakohtu jaoks. Seda ringkonnakohtu seisukohta ei ole kaitsja kaebetähtaja jooksul vaidlustanud ning see määrus jõustus just sellisel kujul. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et sellisel juhul, kui tõesti olnuks situatsioon selline nagu seda kirjeldab süüdistatav kohtus e et kannatanu 10 tõusis voodist käsi löögivalmis rusikas, siis kindel on see, et sellisest olulise tähtsusega ja teda õigustavast asjaolust oleks süüdistatav rääkinud juba esimesel ülekuulamisel. Rusikas käsi ilmus aga tema ütlustesse alles kohtumenetluses. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohus, kui leiab otsuses 31-1-68-06, et põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest eelnevalt rünnanud süüdistatavat, oleks olnud põhjust oletada, et süüdistatav oleks enese väidetavast hädakaitseseisundis olemisest rääkinud koheselt esimesel ülekuulamisel. Teiseks, kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka selles, et süüdistataval ei olnud tuvastatud tehiolude pinnalt mingit alust eeldada, et kannatanu tõuseb voodist selleks, et teda rünnata. Tuvastatud on, ja seda ei eita ka süüdistatav, et verbaalse konflikti tekkides oli kannatanu oma voodis (naril) pikali asendis. Hakata hindama ründe võimalikkust selle järgi, milline nägu on kannatanul sel momendil ees, on kohtukolleegiumi arvates põhjendamatu ja seda seni, kuni sellega ei kaasne mingit suulist ähvardust. Et näiteks inimene hakkab voodist tõusma ja ise kommenteerib juurde oma eesmärke. Praegusel juhul hakkas kannatanu tõusma vaikides. Tähelepanu väärib kohtukolleegiumi arvates ka see, et kannatanu nö ei karanud voodist püsti, vaid see toimus nii nagu tavapäraselt inimene seda teeb. Esmalt võtab voodi serval istumisasendi ja siis hakkab nö püsti kerkima ja usutavalt ka pisut käte jõudu kasutades e neile toetudes. Kui veel arvestada seda, et süüdistatav väidab, et lõi rusikaga kannatanut, kui viimane ei olnud veel päris püsti jõudnud tõusta, siis vähendab see veelgi usutavust, et kannatanul oli juba tõustes käsi rusikas. Kui olnuks kannatanul mõte hakata ründama endast tunduvalt nooremat ja füüsiliselt tugevamat vastast, siis elulise usutavuse aspektist toimunuks see siiski teisiti. Inimene, kes on pikali, kargab hooga voodist ja kasutab ära pigem ootamatuse efekti e tegutseb kiirelt ja sellise ründe algstaadiumis e enne löögi toimumist ei jõua ka vastane veel tõrjeasenditki võtta, rääkimata ründe tõrjumisest.

1. Kohtukolleegiumi hinnangul on tõendite hindamisel ja just süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel oluline roll ka tema nn musterkäitumisel. Arvestades süüdistatava väljakujunenud musterkäitumist erinevates konfliktsituatsioonides, võib väita, et talle on omane konfliktide lahendamine füüsilise vägivallaga ja tavapäraselt toimub see löökidega näopiirkonda. Kahel korral on L.J mõistetud süüdi Kars § 121 järgi ja mõlemal korral on sihtmärgiks kannatanu näopiirkond, seejuures
2. aprilli 2018 otsuses tuvastatud tehiolude kohaselt samuti löök rusikaga näkku. Eelmise kohtuotsusega mõisteti L.J süüdi grupilises röövimises, kus vägivalla sisuks oli samuti peksmine.
3. Mis puudutab karistuse küsimust, siis esmalt märgib kohtukolleegium, et nõustub maakohtuga sellest, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud vägivallakuriteo eest ei ole alust kohaldada kergemat karistust, kui eelmise samalaadse kuriteo eest oli süüdistatavale mõistetud. See seisukoht tuleneb Riigikohtu otsusest 31-1-58-13, kus Riigikohus on selgitanud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest (p 10). L.J-i ei ole mõjutanud kuidagi eelnevalt temale sarnaste kuritegude eest e KarS § 121 järgi mõistetud karistused –
4. a tingimisi vangistus ja
5. a üldkasulik töö. Eelmine kord mõistis kohus L.J-ile KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuse 8 kuud, nüüd 9 kuud, mis tähendab sisuliselt seda, et on järgitud eeltsiteeritud Riigikohtu 11 seisukohta. Tunnetades ilmselgelt karistamatust, pani K, L.J üldkasuliku töö tegemise ajal toime juba raskema varavastase kuriteo, mis oli seotud samuti vägivallaga ning kandes reaalses vangistuses karistust, pani toime vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo. Seega puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus alustada nö otsast peale ja uue kuriteo toimepanemisel jätta taaskord vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Seda seisukohta ei väära ka fakt, et eelmise karistuse kandmiselt oli ta tingimisi ennetähtaega vabastatud pärast vaidlusaluse kuriteo toimepanemist. Rõhutada tuleb seda, et tingimisi vabastamine toimus olukorras, kus ei saanud veel kuidagi väita, et L.J pani karistust kandes toime kuriteo, kuna teda ei olnud veel kohus süüdi mõistnud. Veel enam, vabastamine toimus siis, kui maakohus oli L.J-i õigeks mõistnud vaidlusaluses vägivallaepisoodis ning seda maakohtu otsust ei olnud ringkonnakohus veel tühistanud. Apellandi arvates tuleks karistusmäära valikul arvestada, et vahepeal käisid kõnelused kriminaalasja lõpetamiseks oportuniteediga. Kriminaaltoimikust nähtub tõesti, et kaitsja pöördus kirja teel prokuröri poole küsimusega, kas võiks tulla kõne alla kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 203alusel, sest L.J-il oli sel momendil veel päris pikalt vanglas olla.

Prokurör aga vastas, et prokuratuur seda võimalikuks ei pea. Kohtukolleegium rõhutab, et tegemist ei ole seisukohaga, mis kohaldub ainult L.J-i puhul. Riigi peaprokuröri juhise

§ 202

-203 kohaldamise kohta seisuga 2018 (avalikult kättesaadav prokuratuuri koduleheküljel) p 4 kohaselt ei lõpetata reeglina kriminaalmenetlust

§ 203alusel kinnipeetavate poolt toime pandud kuritegude osas.

Juhise p 5 sätestab küll, et juhisega vastuolus olevatel juhtudel tuleb lõpetamisel koostada põhistatud määrus, kus muuhulgas tuleb põhistada juhisega vastuolus olevat asjaolu, kuid kohtukolleegiumi hinnangul puudutab p 5 küll kõige vähem juhise p-s 4 toodu eiramist. Nimelt tähendaks

§ 203alusel kriminaalmenetluse lõpetamine kinnipeetava poolt toime pandud kuriteos vastuolu Kar

S § 65 lg-ga 2, mis välistab karistuste katmise põhimõtte. Seega ei näe kohtukolleegium põhjendatud alust ei karistusmäära vähendamiseks ega ka mõistetud vangistuse täitmisele pööramata jätmiseks. 5.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 kontrollib kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust. Seejuures määrab kohus advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu. Eelnevast nähtuvalt sõltub riigi õigusabi tasu suurus taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest. Seega RÕS § 22 lg-st 7 tulenevalt on kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima kaitsja esitatud riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning vajadusel taotletud riigi õigusabi tasu summat vähendama. Süüdistatava kaitsja adv. G. Palm on esitanud õigusabi kulude hüvitamise taotluse. Taotluses märgib kaitsja, et tema poolt märgitud aeg on täies ulatuses kulunud apellatsiooni koostamisele. Ajakulu on taotluses 7 pooltundi. Seejuures märgib kaitsja, et ta taotleb tasu suurendamist korra § 2 alusel 75%. Sellisel juhul vastab tasu reaalsele kulunud tööajale [s.o 7 pooltundi 7x27=189]). Kohtukolleegium saab aru, et reaalselt kulunud aeg oli 7 pooltundi e siis tasutaotluses on nii ajakulu kui ka tasu näidatud juba 75 % suurendatuna. Korra § 2 , mille lg 1 sätestab, et kohus võib 12 riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtukolleegium leiab, et alust tasu suurendamiseks ei ole. Esiteks, tasu suurendamise taotlust ei ole põhjendatud, on vaid viide korra paragrahvile. Tegemist on ühe süüdistatavaga ja üheepisoodilise kriminaalasjaga. Süüdistuse teokirjeldus on 4-l real ja võib julgelt väita, et eriti lühem enam ükski süüdistus olla ei saa. Tõsi on see, et õiguslikult on tõstatatud nii karistusõiguslik kui ka menetlusõiguslik probleem, kuid vaidlusesemed ei ole laiaulatuslikud. On kaks probleemi. Esiteks, ütluste usaldusväärsus e tõendite eelistuse küsimus. Teiseks, kas süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis e kas esines nö näilik hädakaitse. Vaidlustatud on ka karistust. Peale selle, et tegemist on pigem väikesemahulise ja õiguslikult mitte keeruliste vaidlustega, on apellatsioonimenetlus samas kriminaalasjas juba teine. Need väited, millest kirjutab kaitsja ja mis temale väidetavalt lisaaega juurde tekitasid, on kajastamist leidnud esmalt maakohtu õigeksmõistvas kohtuotsuses, mis põhimõtteliselt rajaneski kaitseväidetele. Seejärel esmakordses apellatsioonimenetluses vastas kaitsja nendesamade väidetega ka prokuröri apellatsioonile, samuti apelleeris ta süüdistust teistkordses maakohtu menetluses samade kaitseväidetega, mis hõlmavad suurelt jaolt apellatsiooni kogumahust. Kohtukolleegium peab põhjendatuks ajakuluks, mis kaitsja kulutas apellatsioonimenetlusele- maakohtu otsusega tutvumine ja apellatsiooni koostamine – 4 pooltundi, mis rahalises väljendis on 108 eurot (koos käibemaksuga 129,60 eurot).

§ 185

kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1, § 344345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse L.J-i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 13