Obsah (13)

§ 238§ 310§ 175§ 180§ 339§ 7§ 181§ 185§ 340§ 63§ 61§ 309§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-10013 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik ja Urmas Reinol

§ 238lg 2 alusel vähendas mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõistis karistuseks 1 aasta ja 2 kuud vangistust. 2 Kar

S § 73 lg 4 ja § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 0 7.05.2015.a mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 4 kuud 28 päeva vangistust võrra ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvas karistuse hulka eelvangistuses viibitud aja 11.07.2015 kuni 12.07.2015, s.o 2 päeva, kandmisele kuuluvaks luges 1 aasta 6 kuud 26 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvestas alates kinnipidamisest, s.o 20.09.2019.a. Tõkendi –vahistamine - jättis X.O suhtes muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, otsuse jõustumisel tõkendi tühistas. KarS § 83 lg 3 p 1 alusel konfiskeeris maakohus kuriteo toimepanemise vahendi mootorsõiduk BMW 520I reg.nr SSSSSS, omaniku TT (T) nõusolekul. Mootorsõiduk asub Rahumäe tee 6/1, Tallinn. Maakohus mõistis X.O-lt välja VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5,

§ 310

lg 1 alusel ZZ kasuks varalise kahju summas 2420 eurot, mis kanda GG arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Maakohus mõistis X.O-lt riigituludesse

§ 175

lg 1 p 3,4,9 alusel sundraha - 876 eurot; määratud kaitsjale määratud tasu 865.20 eurot, joobe tuvastamise kulu – 219 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määras X.O-l menetluskulude 1960 euro tasumise ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

§ 180lg 3 alusel jättis määratud kaitsja sõidukulu 7.20 eurot riigi kanda.

APELLATSIOONID

1. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu
2. veebruari 2020.a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa X.O süüditunnistamisega KarS § 201 lg 1 järgi. Leiab, et Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohus on olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. Seonduvalt X.O 'le KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistusega ei ole vaidlust selles, et X.O, LL ja MM töötasid 2017.a jaanuaris koos objektil Tartumaal Laeva vallas X DDle kuuluvas eramus ja X.O kasutas objektil ZZ-le kuuluvaid tööriistu. Antud asjaolu kinnitavad nii süüdistatava, kannatanu, kui ka tunnistajate LL ja MM ütlused. Süüdistatav X.O ennast ZZ-le kuuluvate tööriistade omastamises süüdi ei tunnistanud. Tema kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tal oli eraisikuna töösuhe ZZ-ga. Töötades objektil koos LL-ga, kasutasid nad ZZ tööriistu. ZZ-ga, oli kokku lepitud, et peale töö lõpetamist pidid nad viima tööriistad X.O endise tüdruksõbra BB keldrisse. Objektilt lahkusid nad koos L autoga ja L maja ees laadisid tööriistad tema tüdruksõbra autosse, tüdruksõber nägi ka seda ja teadis, et tööriistad viiakse tema keldrisse. Kelder on vana, boksidega, uks oli lukustatud, kellelgi peale B juurdepääsu keldrile ei olnud. X.O andis ka Z-le teada, et osa tööriistu on tüdruksõbra keldris ja Z lubas neile järgi tulla, kui ta umbes nädala pärast Eestisse tuleb. BB käest sai ta hiljem teada, et ZZ käis tööriistadel järel ja ütles, et mõned tööriistad on puudu. Maakohtu hinnangul ei riimu süüdistatava ütlused tööriistade objektilt äraviimise kokkuleppe ja äraviimise osas ei kannatanu ega tunnistaja LL ütlustega. Tuleb nõustuda, et süüdistatava ja kannatanu ütlused on omavahel vastuolus. Samas ei saa nõustuda, et süüdistatava ütlused ei riimu tunnistaja LL ütlustega. Tunnistaja on kohtueelses menetluses selgitanud: ,,Z-ga jäi jutt, 3 et kui objekt valmis, vime sealt sodi ise käruga äraning Z tööriistad viime tema või Z poole''. LL on eelnevalt oma ütlustes lisaks endale ja ZZ-le maininud üksnes X.O-d , seega on loogiline järeldada, et ,,tema'' tähendas eelnevate ütluste kontekstis X.O-d . Seega tunnistaja LL ütlused kinnitavad pigem süüdistatava väiteid. Samuti ei nähtu kannatanu poolt esitatud versiooni kinnitavat teavet ka teistest tõenditest. Tunnistaja BB ütluste kohaselt ei teadnud ta ZZ tööriistade keldrisse paigutamisest, kuid andis talle võtme ja kannatanu sai mingid asjad keldrist kätte. Tunnistaja MM selgitas, et terve hunnik Z tööriistu jäi objektile nende kahe poisi kasutada, kuid seda tunnistaja ei tea, mis kokkulepe Z-l X.O-ga oli oma tööriistade kohta, kui nad töö lõpetavad. Tavaliselt jäetakse objektile, kui ise lahkud. Seega on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus ei ole võimalik olemasolevatest tõenditest teha kindlalt ja ümberlükkamatult järeldust selle kohta, milline oli süüdistatava ja kannatanu kokkulepe tööriistade objektilt äraviimiseosa ja kas selline üheseltmõistetav kokkulepe üldse eksisteeris. Kokkulepet tööriistade äraviimise kohta on maakohus on põhjendatult lugenud oluliseks asjaoluks X.O süüküsimuse otsustamisel. Selle asjaolu tuvastamisel on aga maakohus tuginenud üksnes kannatanu ütlustele ja jätnud veenvate põhjendusteta kõrvale muud tõendid. Kohus jättis aga tähelepanuta, et ZZ viibis Rootsis sel ajal, kui tööd objektil lõpetati, mistõttu võib X.O poolt tööriistade äraviimist pidada mõistlikuks ja heas usus tegutsemiseks. Samuti ei saa X.O käitumise hindamisel tähelepanuta jätta, et tunnistaja MM ütlustest nähtuvalt jäetakse tavaliselt tööriistad objektile. Ilmselt ei olnud tööriistade ehitusplatsile jätmine käesoleval juhul mõistlik, kuna nende omanik ei oleks saanud välismaal viibimise tõttu neid ära viia. Ei ole alust X.O-d omastamises süüdi tunnistada ka juhul, kui lugeda tõendatuks süüdistatava kavatsus ZZ tööriistu oma huvides kasutada. Tunnistaja LL kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt tahtis X.O jätta ZZ tööriistad enda kätte, kuna tal oli vaja kodus ka mingid riiulid kokku panna, milleks oli vaja kasutada Z tööriistu. Seejuures on oluline, et LL ütluste kohaselt ütles X.O , et niikuinii peab ta Z-ga kokku saama ja siis ta annab tööriistad talle tagasi. Seega X.O ei ole asjade tagastamisest keeldunud, ei ole väljendanud keeldumist sõnades ega tahet võõraid asju omastada oma tegudega. Käesoleval juhul nähtub tunnistaja LL ütlustest, et X.O kavatses tööriistad ZZ-le üle anda. Käesoleval juhul ei nähtu tõenditest, et süüdistatav oleks teinud mingeid toiminguid eesmärgiga ZZ tööriistadest kestvalt ilma jätta või muuta tööriistade faktilist kuuluvust (nt ei ole üritanud tööriistu müüa, peita, edasi anda, kasutada viisil, mis võinuks asjade väärtust ebamõistlikult vähendada, varjata tööriistade kuulumist kannatanule vms). Süüdistatav viis asjad oma tüdruksõbra juurde, kus ta ka ise sel ajal elas ja kust omanik võis need kergesti leida. Nimetatud asjaolud annavad alust järeldada, et X.O ei ole käesoleval juhul mingilgi viisil manifesteerinud omastamistahet. Süüdistatava ja tunnistaja BB ütlustest nähtuvalt lahkus X.O oma tüdruksõbra juurest suure tüli tõttu, mille tekkimist ta ilmselt ei võinud ette näha ja ei saanud seega ka arvestada sellega, et peab BB juurest ära minema, jõudmata tööriistu ZZ-le tagastada. Kuivõrd X.O-l ei olnud autot ja ta pidi kiiresti lahkuma, ei ole eluliselt usutav, et ta ZZ tööriistad (mis olid suuremõõtmelised) endaga kaasa võttis. Maakohus tuvastas, et kannatanu ja tunnistajad püüdsid X.O-ga kontakti saada, algul telefon kutsus, kuid seejärel oli välja lülitatud. Kohtu hinnangul X.O selline käitumine näitab, et ta püüdis vältida kontakte ZZ-ga, tegi kõik selleks, et mitte olla ZZ-le kättesaadav, mis omakorda on kinnituseks asjaolule, et ta ei pannud kannatanu tööriistu elukaaslase keldrisse mitte niisama, vaid selleks, et need omastada. 4 X.O selgitas, et ZZ ei saanud temaga ühendust, kuid ta ei varjas end pikemat aega politsei, mitte kannatanu eest, kuna kartis kinnipidamist ja reaalset vangistust katseajal toimepandud kuriteo eest. Seega käesoleval juhul ei saa väita, et ZZ tööriistade enda kasuks pööramine võis väljenduda nende endale jätmises X.O poolt, kuna tõendatud ei ole kannatanu asjade kaasavõtmine süüdistatava poolt, kui ta BB juurest ootamatult lahkuma pidi. Samuti ei ole mingeid andmeid selle kohta, et süüdistatav oleks tööriistu võõrandanud või peitnud. Tõenditest ei nähtu mingit alust järeldamaks, et süüdistatav oleks ZZ asjade tagastamisest keeldunud või sellest kõrvalehoidumisega manifesteerinud tahet omastada võõrast vara, kuivõrd BB juurest lahkumise järel ei olnud tal enam tööriistade valdust ega nende kasutamise või käsutamise võimalust. Asjaolu, et kannatanul ei õnnestunu d X.O-ga hiljem ühendust saada, ei osuta tööriistade tagastamisest kõrvalehoidumisele, kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistatav hoidus kõrvale tema suhtes KarS § 424 järgi alustatud kriminaalmenetlusest ja varjas end politsei eest ning seetõttu ei õnnestunud ka teistel isikutel teda kätte saada. Maakohtu järeldus keldriboksi suhtes on oletuslik. Kriminaalasjas ei puudu mitte üksnes protokollid sündmuskoha vaatluse ja asitõendite vaatluse kohta, vaid ka muud tõendid, millest võiks mingilgi määral saada teavet keldriboksi ja selle ukse seisundi kohta. Seega ei ole X.O väited keldriukse kohta ühegi tõendiga ümber lükatud. Kannatanu ZZ ega ka tunnistaja ei ole keldriboksi ega selle ust oma ütlustes mingilgi määral kirjeldanud. Kohtuotsuse kohaselt nähtub kannatanu ütlustest, millised tööriistad kuulusid temale ning olid antud X.O-le objektil kasutamiseks. Tunnistaja LL ütlustest nähtuvalt oli ZZ X.O-le jätnud akutrellid, akuketaslõikuri, needitangid, naelapüstoli, silikoonpüssid jms. Tunnistaja MM mäletas kompressorit, akudrelle, löökdrelli, relakat. Mõlemad tunnistajad ei mäletanud enam kõiki tööriistu, kuid tunnistaja MM ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi selles, et ka kompressor jäi X.O ja teise töölise kätte. Süüdistatav ise tunnistas peaaegu kõikide süüdistuses nimetatud tööriistade objektilt äraviimist, ei mäletanud vaid nurklihvijat väärtusega 230 eurot, kompressorit, rullnaelapüstolit, nurgamõõdikut. Seega nähtub kohtuotsusest, et süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlused konkreetsete tööriistade osas ei riimu, kuid kohus ei ole mingilgi viisil selgitanud ega põhjendanud, milliseid ütlusi ta oma sellekohaste järelduste tegemisel usaldusväärseks pidas ning kuidas on käesoleval juhul tuvastatud, et X.O on süüdi kõigi süüdistuses nimetatud tööriistade omastamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus X.O süüdi tunnistanud kõigi süüdistuses loetletud asjade omastamises ning on seejuures võtnud aluseks üksnes kannatanu ZZ poolt esitatud tööriistade nimekirja ning maksumuse. Seejuures ei ole maakohus oma sellekohaseid järeldusi kuidagi põhjendanud. Käesoleval juhul on tõendamata ka süüdistuses nimetatud tööriistade maksumus. Kannatanu ZZ on küll loetlenud tööriistad, mida ta tagasi ei ole saanud, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit tööriistade maksumuse kohta. Samuti ei ole ta selgitanud, milliste andmete põhjal määras ta tööriistade maksumuse, kuidas ta need omandas ja millise hinnaga saaks ta osta või on ostnud uued samaväärsed tööriistad. Ka muudest kriminaalasjas olemasolevatest tõenditest ei nähtu konkreetset teavet ZZ-le kuulunud ja X.O kasutusse antud tööriistade ja nende väärtuse kohta. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus jätnud nõuetekohaselt põhjendamata, kuidas on tõendamist leidnud väidetavalt omastatud tööriistade maksumus ning millistel alustel on rahuldatud tsiviilhagi. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kuivõrd X.O ei ole tsiviilhagi õigeks võtnud, peab kannatanu (tsiviilhageja) nõue olema tõendatud. Riigikohus on selgitanud, 5 et süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei ole nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes. Eeltoodu alusel leiab, et X.O ei ole pannud toime võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist, s.o KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Ei ole tuvastatav selline tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks X.O süüditunnistamisel omastamises, tuleks süüdistatav nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Maakohtu otsuse põhjendused X.O süüditunnistamise osas ei ole veenvad. Põhjenduste ja analüüsi puudumine kohtuotsustes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Tulenevalt

§-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas

§ 7

lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

§ 310

lg 2 kohaselt, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik -õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Kuivõrd X.O tuleks käesolevas asjas KarS § 201 lg 1 järgi õigeks mõista, tuleks ZZ tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades

§-s 182 sätestatud erandeid. Kuna X.O tuleks käesolevas asjas KarS § 201 lg 1 järgi mõista õigeks, on alus menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks. Kaitsjatasu taotlustesse ei ole võimalik märkida, milline osa kaitsjatasust seondub süüdistuse selle osa menetlemisega, milles X.O tuleks õigeks mõista, mistõttu tuleks õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu arvestades jätta kaitsjatasu osaliselt riigi kanda.

§ 185

lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Juhindudes

§-dest 181 lg 1; 185 lg 1; 310 lg 2; 337 lg 1 p 4; 338 p 1,2 ja 3; 340 lg1 ja 2 p 2, 5 ja 6, palub tühistada Harju Maakohtu

1. veebruari 2020.a otsus X.O süüditunnistamise osas KarS § 201 lg 1 järgi ja talle karistuse mõistmise osas.
2. Teha uus otsus, millega mõista X.O KarS § 201 lg 1 järgi õigeks ja mõista talle kergem karistus.
3. Jätta ZZ tsiviilhagi läbi vaatamata.
4. Jätta kriminaalmenetluse kulud osaliselt riigi kanda ja apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.
5. X.O vaidlustab tema süüdimõistmist KarS § 201 lg 1 järgi. Taotleb KarS § 201 lg 1 järgi õigeksmõistva otsuse tegemist. Selgitab, et oli 2017 aasta alguses ZZ-l abiks Tartumaal, DD eramus. ZZ sõituis ise Rootsi, tema koos LL-ga jäi objekti lõpetama. ZZ jättis oma tööriistad nendele kasutada. Leppis ZZga kokku, et tööde lõpetamisel viib tööriistad enda juurde. Kui tööd lõpetatud täpsustas ZZ-ga millised tööriistad on vaja kaasa võtt. Mõned suuremad asjad jäid sinna. Viisid LL-ga tööriistad tema maja juurde, kus tõstsid need ümber elukaaslase autosse. Viisid tööriistad KKK maja keldriboksi, millest teavitas ka ZZ. Lahkus elukaaslase juures kuna läks viimasega tülli. Telefoni jättis elukaaslasele, kuna kuulus temale. Hiljem, kui ära leppisid, olid ühenduses 6 interneti teel ja siis elukaaslane ütl es, et ZZ oli käinud tööriistades järgi ja midagi oli puudu olnud. Eeldas, et need jäid objektile. Viibides juba Hispaanias, kuulis, et oli tehtud avaldus politseisse. Väidetavalt pidi ZZ tegema ära nende töö, mistõttu on kindel, et tegemist on väljapressimisega selleks, et oma kulud tasa teha. Süüdistatav taotleb kirjalikku menetlust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega ja apellatsioonidega, leiab alljärgnevat.
7. Apellatsioonides ei vaidlustata KarS § 424 lg 2 järgi süüditunnistamist ega karistamist. Kolleegium ei tuvastanud

§ 340lg 1 ettenähtud aluseid apellatsioonide piiridest väljumiseks, mistõttu Kar

S § 424 lg 2 järgi süüdi tunnistamise ja karistamise osas otsuses põhjendusi ei esita.

1. Apellatsioonides on vaidlustatud X.O süüdimõistmist ja karistamist KarS § 201 lg 1 järgi. 7.
2. Kaitsja ja süüdistatav on apellatsiooni des esitanud ja järelduste tegemisel aluseks võtnud süüdistatava poolt maakohtu istungil antud ütlused. Maakohus on otsuses süüdistatava ütlused kajastanud ning on neid analüüsinud kõikide teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega ning on sisuliselt leidnud, et need on usaldusväärsed osas, millega süüdistatav kinnitas, et oli üheks isikuks, kes töötas 2017 aastal DD-le kuuluvas eramus, kus kasutas ZZ-le kuuluvaid tööriistu. Samuti ütlused sellest, et viis kannatanule kuuluvad tööriistad Tartu linnas KKK asuvas kortermajas BB-le kuuluvasse keldriboksi. Maakohus, kõrvutades otsuses süüdistatava ütlused teiste tõenditega, on jõudnud järeldusele, et tema ütlused tööriistade objektilt äraviimise kokkuleppe osas ei riimu ei kannatanu ega tunnistaja LL ütlustega. Seega on selles osas süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed, mistõttu pole maakohus otsuse tegemisel nendega arvestanud. Samuti on maakohus hinnanud loogilisteks ja usaldusväärseteks kannatanu ütlused sellest, et ta soovis töö lõppedes tööriistade viimist oma ehk siis kannatanu garaaži, mitte kuskile võõra maja keldrisse. Samuti on kohus jõudnud tõendite analüüsi tulemusel järeldusele, et kannatanu usaldusväärsed ütlused lükkavad ümber X.O väite kohtuistungil ka selle kohta, et ta teatas ZZ-le tööriistade viimisest elukaaslase elukoha keldrisse. Kohus saab oma otsuse rajada vaid seaduslikeks ja ka usaldusväärseteks tunnistatud tõenditele. Süüdistatava apellatsioonis vaid maakohtu poolt ebausaldusväärseteks tunnistatud ütluste kordamine ei anna alust maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu muutmiseks. 7.
3. Kaitsja leiab, et tõendite pinnalt pole tõsikindlalt võimalik järeldada milline oli kannatanu ja süüdistatava kokkulepe tööriistade objektilt äraviimise osas. Kaitsja, tõdedes, et kannatanu ja süüdistatava ütlused on vastuolus, leiab, et süüdistatava ütlused riimuvad tunnistaja LL ütlustega tööriistade objektilt äraviimise kokkuleppe osas. Kaitsja teeb viite tunnistaja LL ütlusele Z-ga jäi jutt, et kui objekt valmis, viime sealt sodi ise käruga ära ning Z tööriistad viime tema või Z poole (2 kd. t.lk. 12-14) ja teeb nendest järelduse et tema all pidas tunnistaja silmas X.O-d. Kolleegium sellise tunnistaja ütluse tõlgendamisega ei nõustu. Tunnistaja ei viita kordagi sellele, et ZZ-ga oli jutt, et tema tööriistad võib viia X.O poole ja eelnimetatud lausest sellist järeldust samuti teha ei saa. Lause sisust tulenevalt on ainuvõimalik järeldada, et tema 7 all on tunnistaja silmas pidanud kannatanut ZZ. Tunnistaja on andnud ütlusi, et X.O elas tema peretuttava, kannatanu ZZ naabri O juures. Kannatanu on andnud ütlusi, et X.O-ga jäi kokkulepe, et kasutatud tööriistad viib pärast tööde lõpetamist kannatanu garaaži. LL teadis samuti, et kannatanule kuuluvad tööriistad tuleb kannatanu garaaži viia. Isegi naaber O teadis, et kannatanu tööriistad tuleb kannatanu juurde viia ning O oli X.O-le öelnud, et võivad tema, ehk siis naabri O kätte kannatanu asjad jätta( 2 kd. t.lk. 4 -7). Kolleegium leiab, et kui kõrvutada tunnistaja ja kannatanu ütlusi tervikuna, siis on üheselt tõendatud, et tööriistad tuli viia kannatanu koju, garaaži ning on ka viidatud tööriistade jätmist kannatanu naabri O kätte, kuid puuduvad igasugused viited sellest, et oli mingisugune luba või kokkulepe sellest, et kannatanu tööriistad võib süüdistatav Sten X.O jätta enda kätte ja viia oma elukaaslase juurde keldrisse. Seega maakohtu järeldus, et süüdistatava ütlused tööriistade objektilt äraviimise kokkuleppe osas ei riimu kannatanu ega tunnistaja LL ütlustega, on seaduslik j a kooskõlas isikuliste tõenditega. LL ütlused ei kinnita süüdistatava versiooni ning ekslik on kaitsja seisukoht, et tõendite pinnalt pole võimalik teha kindlat järeldust süüdistatava ja kannatanu kokkuleppest tööriistade saatuse üle. Kokkulepe kannatanu tööriistade kannatanu garaaži viimise kohta on tõendatud ja analoogselt maakohtuga kolleegium selles osas mingeid kõrvaldamata kahtlusi ei tuvastanud. 7.
4. Kaitsja on leidnud, et kokkuleppe osas on kohus tuginenud vaid kannatanu ütlustele, jättes sellega oma järeldused põhjendamata. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on kõiki kohtule esitatud tõendeid otsuses kajastanud ning on neid omavahel kõrvutanud ning ära näidanud ka nii ütluste kooskõla kui ka vastuolud ning vastavalt sellele ka andnud hinnangu ütluste usaldusväärsusele. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses on ära näidatud, millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus kannatanu ja süüdistatava vahelise kokkuleppe osas tugines. Nii on kohus andnud hinnangu ja tuginenud oma järelduses kannatanu ütluste kõrval tunnistajate LL ja MM ütlustele. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, mistõttu kaitsja vastupidised väited on ekslikud. Kaitsja v äide sellest, et tööde lõppemise ajal viibis kannatanu Rootsis, mistõttu süüdistatav, viies tööriistad elukaaslase keldrisse toimis heas usus ja mõistlikult, on antud juhul asjakohatu. Maakohus on tuvastanud tööriistade kannatanu garaaži viimise kokkuleppe, millise tõendatusega nõustus ka kolleegium, mistõttu süüdistatava valduses olnud võõraste vallasasjade, nende omaniku tahte vastaselt, enda elukaaslase keldrisse viimisel pole ei heas usus ega mõistliku tegutsemisega mingit puutumust.
5. Kaitsja arvamuse kohaselt pole tõendatud, et X.O on ZZ-le kuulunud tööriistad enda kasuks pööranud. 8.
6. Kaitsja on viidanud tunnistaja LL ütlustele sellest, et süüdistatav selgitas, et viib tööriistad enda juurde mööbli kokkupanemiseks ja lubas hiljem tööriistad ZZ-le tagastada. Vastavalt kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendites osutatule saab nentida, et võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena pole käsitatav igasugune asja omaniku omandiõigust rikkuv käitumine. Samas on antud juhul tõendatud, et süüdistatav toimetas kannatanule kuulunud ja süüdistatava valduses olnud tööriistad kohta, mida tööriistade omanik ei teadnud. Selline käitumine võib näidata omastamistahte manifesteerimist. Samuti pole vähetähtis asjaolu, et tunnistaja BB on oma ütlustes eitanud igasuguste tööde, milleks oleks vaja tööriistu, tegemise vajadust ja tegemist tema elukohas. Seega pole süüdistatava poolt LL-le antud põhjendus tööriistade elukaaslase keldrisse viimise vajadusest kooskõlas tunnistaja BB ütlustega. Maakohus on teinud sellest õige järelduse, et X.O-l puudus tegelikult vajadus tööriistade ajutiseks kasutamiseks ning ta neid korteris ei kasutanud. 8 Erinevalt kaitsja seisukohast on kolleegium arvamusel, et tunnistaja LL ütlused ei näita, et X.O-l puudus soov muuta tööriistade faktilist kuuluvust. 8.
7. Maakohus on jõudnud järeldusele, et süüdistatava tahtlus tööriistu ZZ-le mitte tagastada nähtub muuhulgas sellest, et X.O ei olnud ZZ-le telefoni teel kättesaadav. Süüdistatav on esitanud apellatsioonis väite sellest, et tema kasutuses oli elukaaslase mobiiltelefon, mille nädal pärast tööde lõppu andis elukaaslasele tagasi. Kohtukolleegium leiab, et selline väide on esmakordne. Kohtuistungil on süüdistatav vaid märkinud, et siis kui BB-lt sai teada, et ZZ-l on osa tööriistad kadunud, ta mobiiltelefoni, millega eelnevalt oli kannatanuga ühenduses, enam ei kasutanud ( 3 kd. t.lk. 165). Tunnistaja BB on andnud ütlusi, et ZZ helistas talle ja otsis X.O taga. Ta ei mäleta miks Z ise X.O-ga otse ei suhelnud, kas polnud numbrit või ei saanud teda kätte( 2 kd. t.lk. 15 -17). Samuti on tunnistaja andnud ütlusi, et kui X.O-ga ära leppis, mainis, et Z Z otsib teda taga. X.O vastas, et ta teab seda, kuid sellega on kõik korras. Kolleegium leiab, et eelnimetatu ei anna alust jõuda maakohtu järeldusest erinevale seisukohale. Isegi kui süüdistatav ei kasutanud pärast eluk aaslasest lahku minemist eelnevalt kasutuses olnud mobiiltelefoni, oli tal alati võimalik võtta ise kannatanuga ühendust, teadis ta ju ka kannatanu elukohta. Tunnistaja ütluste kohaselt oli süüdistatav ka teadlik, et ZZ otsib teda seoses tööriistade kadumisega. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited sellest, et süüdistatav varjas ennast politsei eest kuna kartis kinnipidamist katseajal toimepandud kuriteo eest, ei kummuta maakohtu järeldust sellest, et süüdistatav varjas ennast kannatanu eest, milline käitumine annab aluse järelduseks, et süüdistatav soovis võõrad tööriistad kestvalt endale jätta. Asjaolu, et süüdistatav varjas ennast politsei eest ei anna vähimatki alust järeldada, et tal oli ZZ-ga mitteseotud kuriteo toimepanemise eest kinni sattumise vältimiseks vaja ennast veel ka kannatanu eest varjata. Kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et süüdistatav oli sunnitud ootamatult BB juurest lahkuma, ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastatut, et süüdistatav elas tunnistaja juures vähemalt veel nädal aega alates päevast, mil ta tööriistad keldrisse paigutas. Selline ajavahemik on piisav selleks, et kannatanule teatada kus tema tööriistad asuvad, kuid süüdistatav seda ei teinud. Samuti oli tal võimalik kannatanuga ühendust võtta ka pärast tunnistaja poolt lahkumist, kuid ka seda ta ei teinud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et sellise pikemaajalise käitumisega, kannatanu eest enda ja tööriistade asukoha varjamisega, on tuvastatav süüdistatava poolt võõra vara omastamistahte manifesteerimine. Samuti on maakohus hinnanud eluliselt mitteusutavaks süüdistatava väite, et keldriboksi laudade vahe oli nii suur, et sealt oli võimalik tööriistu välja tõmmata. Kaitsja on apellatsioonis viidanud tõendite puudumisele keldriboksi olukorra kohta ning leidnud, et maakohtu järeldus on oletus. Kolleegium osutab, et ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise üks kriteeriumitest ning kohtul on õigus süüdistatava poolt antud ütlustele elulise usutavuse osas oma seisukohta väljendada. Asjaolu, et tunnistajale kuulunud keldriboks oli lukustatud ning keldri ukselukk ega keldriboksi tabalukk ei olnud lõhutud, tuvastas maakohus tunnistaja BB kui ka kannatanu ZZ ütlustega. Järeldus, et lukustatud keldribokside kasutamise eesmärgiks on sinna pandud esemete alleshoitus, on aga üldiste teadmiste põhjal tavapärane. Seega ei ole maakohus süüdistatava ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel elulise usutavuse kriteeriumi arvestamisega menetlusnorme rikkunud. 9
8. Kaitsja on leidnud, et tööriistade osas süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlused ei riimu ning kohus pole põhjendanud, milliste tõendite alusel tuvastas X.O süü kõigi süüdistuses nimetatud tööriistade omastamises. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Nimelt nähtub kohtuotsusest, et maakohus on hinnanud usaldusväärseteks kannatanu poolt antud ütlused. Ütlused kajastavad tööriistade nimetusi koos hindandega, millised olid tema omad ja antud X.O kasutusse tööde tegemiseks ( 2 kd. t.lk. 4-7). Samuti on maakohus tuginenud tunnistajate LL ja MM ütlustele. Tunnistajad on oma ütlustes loetlenud kanatanule kuulunud tööriistu, millised oli jäetud X.O kasutusse. Tunnistajate poolt nimetatud tööriistad ühtivad kannatanu ütlustes nimetatud tööriistadega. Asjaolu, et mõlemad tunnistajad on oma ütlustes ka kinnitanud, et oli veel teisi tööriistu, kuid nad kõiki ei mäleta, kinnitab kannatanu ütlusi enamate tööriistade süüdistatava kasutusse jätmisest, mitte aga pole vastuolus kannatanu ütlustega. Samuti on maakohus tuginenud süüdistatava kohtuistungil antud ütlustele. Nimelt on süüdistatav kohtuistungil esmasküsitluses vastanud kaitsjale, et süüdistuses nimetatud tööriistad olid kõik olemas, kuid kõiki ehitusel ei kasutanud. Kompressorit ei viinud keldrisse. Kõik tööriistad peale kompressori olid olemas. Prokuröri küsitlemisel iga tööriista keldrisse viimise osas eraldi, pole süüdistatav eitanud ühegi tööriista keldrisse viimist, küll on nelja tööriista osas ütelnud, et ta ei mäleta kas võttis need ( 3 kd. t.lk. 164-165). Seega pole ka süüdistatava ütlused vastuolus kannatanu ütlustega ega sea kahtluse alla kannatanu ütlusi sellest millised tööriistad olid objektilt süüdistatava poolt ära viidud. Kolleegium leiab, et eelnimetatud tõendite kogumi alusel on maakohus seaduslikult X.O süüdi tunnistanud süüdistuse kogumahus ning on viidanud ka tõenditele, mill istele selline kohtu järeldus tugineb. Seega pole maakohus põhjendamiskohustust rikkunud.
9. Kaitsja leiab, et tööriistade maksumus on jäänud tõendamata ja maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud tsiviilhagi rahuldamist. Esmalt peab kolleegium vajalikuks selgitada, et kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element. Omastamise koosseis on täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Manifesteerimistegu võib endaga kaasa tuua kahju, aga ei pruugi seda teha, mis tähendab, et KarS § 201 lg 1 vastutust välistavaks asjaoluks ei ole vara omanikul kahju puudumine. Kaitsja osutab õigesti, et tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellatsioonis on kaitsja viidanud Riigikohtu lahenditele, milles märgitakse, et tsiviilhagi lahendamisel on võimalik tugineda kannatanu ütlustele kui

§ 63lg-1 nimetatud tõendile ning et tsiviilhagi pole tõend.

Kaitsja poolt viidatud lahendis nr 3-1-167-16 on Riigikohus sedastanud, et kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Vaidlustatud asjas esitatud tsiviilhagi kohaselt on hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud kahju tõendatud kriminaaltoimikusse kogutud tõenditega. Tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad täielikult süüdistuse alusfaktidega. Kolleegiumi märgib, et tööriistade omastamise osas on maakohus tõendid esitanud ja tööriistade, mis on kajastatud hagiavalduses, maksumuse kohta on kannatanu oma ütlused andnud ning kannatanu ütlus on tõend, millele on võimalik tsiviilhagi osas otsus rajada. 10 Maakohus on otsuses märkinud, et kriminaalasjas ei ole vaidlust tsiviilhagis esitatud esemete maksumuse osas. Kaitsja leiab, et kohus jättis tähelepanuta, et X.O ei ole tsiviilhagi õigeks võtnud, mistõttu kannatanu nõue peab olema tõendatud. Kolleegium osutab, et maakohus ei olegi tsiviilhagi rahuldanud süüdistatava poolt haginõude õigeks võtmise põhjusel, mistõttu asjaolu, et süüdistatav ei tunnista tsiviilhagi( 3 kd t.lk. 165 pöördel) pole jäänud kohtul tähelepanuta nagu väidab kaitsja. 11. Kaitsja on viidanud

§-le 7 ja §-le 14 ning leidnud, et maakohtu põhjendused pole veenvad ning põhjenduste ja analüüsi puudumine otsuses on käsitatav

§ 339lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Kolleegium leiab, et vaidlustatud juhul pole maakohtu poolt

§ 7

lg-s 3 ettenähtud kõrvaldamata kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamine ega

§-s 14 ettenähtud kohtumenetluse poolte võistlevuse põhimõtte rikkumine apellatsiooni väidete alusel tuvastatavad. Maakohus on kooskõlas kriminaalmenetluse normide ning Riigikohtu asjakohase praktikaga ning kooskõlas

§ 61

lg-s 2 sätestatuga hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhjendanud tõendite eelistust X.O süüküsimuse otsustamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Seetõttu pole tuvastatav ka kaitsja poolt märgitud otsuse põhjendamiskohustuse rikkumine, mis annaks ringkonnakohtule seadusliku aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. 12. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamiseks seaduslikke aluseid ega ka

§ 309lg 2 nimetatud aluseid Kar

S § 201 lg 1 ettenähtud kuriteo osas õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks, mistõttu ei kohaldu

§ 310lg-s 2 ettenähtud alus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks.

Samuti puudub alus jätta kriminaalmenetluse kulud osaliselt riigi kanda. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 13.

veebruari 2020 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 14. Riigi õigusabi korras määratud kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb apellatsiooni koostamise eest, mille ajakuluks oli 120 minutit, kokku 129,60 euro (sh käibemaks) hüvitamist.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele. Taotluses märgitud toiming on olnud vajalik ja märgitud ajakulu saab hinnata mõistlikuks.

§ 185

lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Seega jääb kaitsja tasu summas 129.60 eurot X.O kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11