KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 21. november 2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-3657 Haldusasi X.J.S ja R.V.U kaebus Põllumajandus- ja

) § 64 lg-te 1 ja 2 alusel seoses loomapidamisnõuete (

§ 3

lg 2 p-d 1, 2 ja 4) olulise rikkumisega 7 mägiveist ja 5 vasikat senisest asukohast ära ning paigutas nad loomade pidamiseks ettenähtud kohta (X juurde), sest senisesse asukohta jätmine ohustab loomade elu ja tervist.

1. Kontrolli tulemuste kohta koostas PTA 20.10.2025 protokolli nr 16-707-25/082, milles märkis, et kontrollile eelnevalt on veised ringi hulkunud umbes nädal aega. X püüdis veised kinni, et vältida neile vigastuste tekkimist ja hoida ära liiklusohtlikke olukordi. Veised olid esmavaatlusel alatoidetud (s.o puusakondid selgelt paista, kehakonditsioon tugevalt alla keskmise, selgroog ja roided visuaalselt tugevalt joonistunud). Kokku leiti hulkumast 7 veist ja 5 vasikat. Kahel veisel oli kõrvamärgised, mis olid registreeritud R.V.U-le (omanik Q). Kontrolli käigus püüti Qle helistada, kuid ta ei vastanud telefonile. Karjamaal olid piirded maas ja elektrikarjus mitmest kohast katki, mistõttu ei olnud tagatud veiste ohutus. Sellega on rikutud põllumajandusministri 27.08.2009 määruse nr 90 „Nõuded veise pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ (määrus nr 90) § 15 lg 3 ning veterinaarseaduse (VS) § 37 lg
2. Karjamaal oli olemas mitu joogianumat, kuid need olid tühjad ning määrdunud (määruse nr 90 § 16 lg 1 rikkumine). Karjamaal ringi liikudes tuvastati vähemalt kaks veise korjust, millest võib eeldada, et loomapidaja ei ole andnud peetavatele veistele asjakohast ravi ega veterinaarabi ning ei ole kontrollinud oma peetavate veiste tervist ja heaolu regulaarselt (

§ 3lg 31 ja määruse nr 90 § 2 lg 4 rikkumine).

Tulenevalt veiste kehakonditsioonist ei ole loomapidaja võimaldanud veistele piisavas koguses sobivat sööta (määruse nr 90 § 16 lg 2 rikkumine). Loomade kehakonditsiooni ja pidamistingimuste põhjal ei saanud PTA rakendada leebemaid meetmeid kui looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmine (

§ 64lg-d 1 ja 2).

Kooskõlas

§ 64

lg-ga 3 paigutati veised X hoole alla, kus neile tagatakse nõuetele vastavad pidamistingimused. 3. PTA kohustas 21.10.2025 ettekirjutusega nr 16-707-25/082-1

§ 64lg 4 ning korrakaitseseaduse (Kor

S) § 28 lg-te 1 ja 2 alusel R.V.U-d võõrandama 7 veist ja 5 vasikat (k.a veised märgistustega XXXXXXXXXXXX ja VVVVVVVVVVVV) Xle, kes veiseid asendustäitmise korras pidas, või korraldama nimetatud veiste hukkamine. Ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg oli 24.10.

1. PTA hoiatas, et kui ettekirjutus jäetakse täitmata, rakendab PTA asendustäitmist ja täidab ettekirjutuse ise või korraldab selle täitmise kolmanda isiku poolt. Asendustäitmise eeldatav kulu on 500 eurot. PTA kohustas sama ettekirjutusega täiendavalt loomapidajat korraldama enda karjamaal olevate veiste korjuste utiliseerimise. Ettekirjutuse selle nõude täitmise tähtaeg oli 26.10.
2. Ühtlasi hoiatati, et kui see ettekirjutus jäetakse tähtajaks täitmata, määrab PTA adressaadile sunniraha 400 eurot. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt tuvastati 17.10.2025 toimunud kontrolli käigus, et loomade pidamiseks kasutatud karjamaal oli elektrikarjus mitmest kohast katki ja seega ei olnud tagatud loomade ohutus ega kohaldatud sobivaid meetmeid nende lahtipääsemise vältimiseks. Sellega on rikutud määruse nr 90 § 15 lg 3 ja VS § 37 lg
3. Tulenevalt kahe veise korjusest karjamaal, võib eeldada, et loomapidaja Q ei ole andnud oma peetavatele veistele asjakohast ravi ega veterinaarabi ning ei ole kontrollinud peetavate veiste tervist ja heaolu regulaarselt. Sellega on rikutud

§ 3lg 3 1 ja määruse nr 90 § 2 lg 4. Loomapidajal on kohustus utiliseerida oma karjapidamisel tekkivad korjused vastavalt nõuetele (vt Euroopa Parlamendi 2

§ 64tingimused loomade võõrandamiseks või hukkamiseks kohustamiseks.

Väited loomade alatoitumusest põhinevad üksnes PTA ametniku esmasel visuaalsel vaatlusel. Ühelgi kontrollimisel osalenud isikul ei ole veterinaariaharidust ja seega puudus neil pädevus hinnata loomade terviseseisundit. Fotod ei kinnita PTA väiteid ning foto nr 1 alusel võib veiste seisundi hinnata tavapäraseks. Kaebajad ei vaidle vastu, et karjamaa piirded olid lõhutud ja kinnistul oli kaks veise korjust, kuid selle põhjuseks oli 2025. a oktoobri algul toimunud karu rünnak, mille käigus karu lõhkus elektrikarjuse ja tappis kaks looma. Seega ei ole katkine elektrikarjus tavapärane olukord ning tõele ei vasta PTA järeldus, et loomad surid haiguse või alatoitumuse tagajärjel. Väide puhta joogivee puudumisest on väär, sest loomade pidamiskoha juures oli joogianumate kõrval ka looduslik veevõtukoht. Määruse nr 90 §-ga 16 on kooskõlas mh lahendus, kus veistele on joogivesi tagatud looduslikust allikast, eeldusel, et vee saastumise oht on võimalikult väike. Kui PTA pidas veevõtukohta ebapiisavaks, tulnuks esmalt teha vastavasisuline märkus. Kokkuvõttes ei ole PTA tõendanud loomapidamisnõuete sellist rikkumist, mis õigustaks loomade äravõtmist või hukkamisele suunamist. Samuti ei ole põhjendatud kohustada kaebajaid võõrandama veised konkreetsele isikule, kes saab loomade eest pakkuda kui tahes madalat hinda. See rikub X.J.S ettevõtlusvabadust.

§ 642 lg 2 võimaldab konkreetsele isikule võõranda üksnes lemmikloomasid.

Kuna ettekirjutus on tehtud ettevõttele, kes ei saa seda reaalselt täita (s.o R.V.U), siis on ettekirjutus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 järgi tühine. Kaebajad palusid lisaks esialgse õiguskaitse korras peatada ettekirjutuse kehtivus ja tagastada ära võetud loomad X.J.S-ile. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest selleta võidakse tema loomad võõrandada või hukata. Võõrandamise korral ei pruugi loomade tagasisaamine olla heauskse omandamise tõttu võimalik ja hukkamise tagajärjed on pöördumatud. Kaebus ei ole perspektiivitu ja avalik huvi ei välista samuti esialgse õiguskaitse kohaldamist, vaid pigem toetab seda. 5. PTA palus 24.10.2025 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebus on perspektiivitu, sest tuvastatud rikkumised olid olulised. Veised olid ilmses alatoitumuses, mis viitab, et neile ei tagatud pikema aja vältel vajalikku sööta. Loomade äärmusliku alatoitumuse (väljaulatuvad puusakondid, selgelt väljajoonistunud selgroog ja roided) tuvastamine ei eelda veterinaariaalast haridust, sest selle tunnused on visuaalselt hõlpsasti tuvastatavad. Loomade rasket seisundit kinnitavad ka vihje esitaja ja vihjele lisatud fotod. Loodusliku veevõtukoha olemasolu ei vabasta loomapidajat kohustusest tagada veistele juurdepääs puhtale joogiveele. Isegi kui loomade lahtipääsemise või põhjustada karu rünnak, ei vabanda see kaebajate edasist tegevusetust. Karu rünnak olevat toimunud oktoobri alguses, kuid veel 17.10.2025 seisuga olid karjamaa piirded maas ja katki. Loomapidajal on kohustud tagada karja turvalisus ja parandada lõhutud piirded kohe. Ainult nii saab tagada, et ülejäänud loomad ei pääseks hulkuma ega satuks kiskjate saagiks. Asjaoludest tulenevalt ei saa välistada, et kaks karjamaalt leitud surnud veist olid surnud alatoitumuse või muu terviseprobleemi tulemusena, võttes arvesse kogu ülejäänud karja äärmiselt halba konditsiooni. Fotode järgi on mh kaheldav, et mõlemad karjamaalt leitud veised hukkusid sama karurünnaku käigus, sest korjuste lagunemisaste on erinev. Tõenäoliselt oli tegemist eri aegadel surnud loomadega. Ka asjaolu, et loomad hulkusid nädal aega omapäi, näitab, et loomapidaja ei olnud loomi sel ajal üldse kontrollinud. PTA on tuvastanud mitmeid raskeid ja 3

§ 64lg 1 kohase olulise rikkumisena.

Avalikes huvides on kaitsta loomi inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu (

§ 1lg 1).

Loomade jätmine nälga, janusse või ohtlikesse tingimustesse ning abitusse seisundisse on selgelt avalike huvide vastane. Niigi halvas seisundis loomade kaebajate hoolde jätmine põhjustaks neile täiendavaid kannatusi. Kui loomade võõrandamine ei ole võimalik, on edasiste kannatuste vältimiseks põhjendatud loomad hukata. Loomi ei saaks jätta aastateks (s.o kohtumenetluse ajaks) ajutiselt Xi pidada, kuna sellega kaasneks ebamõistlik koormus loomade ajutisele pidajale ja ebamõistlikud kulud riigile. Asendustäitmine on nähtud ette lühiajalise kriisimeetmena, mitte püsiva lahendusena. Kuigi asendustäitmise kulud on võimalik hiljem loomapidajalt sisse nõuda, esineb oht, et neid ei tasuta. X.J.S-l on 24.10.2025 seisuga maksuvõlg ja tasumata trahve ning tal on esitamata majandusaasta aruandeid. Ka R.V.U-l on maksmata trahve ja esitamata majandusaasta aruandeid. Ajutine loomapidaja ei saaks teha pikaajalisi plaane. Loomade kiire võõrandamine uuele vastutustundlikule omanikule on parim võimalus, kuidas tagada loomadele püsiv ja turvaline tulevik. Kaebajate võimalikku varalist kahju ei saa käsitada pöördumatuna, sest kaebuse rahuldamise korral on kahju võimalik hüvitada. Pöördumatuks tagajärjeks on aga loomadele ebakohaste pidamistingimustega tekitatavad kannatused, rasked tervisekahjustused või surm. 6. Tallinna Halduskohus võttis 24.10.2025 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1), keelas PTA-l ja võimalikel uutel omanikel kõnealuste loomade hukkamise 30 päevaks, v.a juhul, kui see on ilma kahtlusteta loomade parimates huvides (resolutsiooni p 6), ning jättis ülejäänud osas kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 7). Kohtu esmasel hinnangul ei saa kaebuse eduväljavaateid pidada kuigi suureks. Seni kogutud teave viitab, et loomade omanik on loomapidamise nõudeid

§ 64tähenduses oluliselt rikkunud.

Loomade heaolu tagamine on avalikes huvides ja kahtlemata loomade enda huvides. Kaebajate ettevõtlushuvid ei ole neist huvidest kaalukamad, sest need on tagatud kahju hüvitamise nõude kaudu. Loomade tagastamist kaebajale kohtuvaidluse ajaks ei saa pidada lubatavaks, sest esineb arvestatav oht, et loomadele põhjustatakse lubamatuid kannatusi. Põhjendatud on rakendada esialgset õiguskaitset osaliselt. Kohus ei piira vastustaja õigust võõrandada kõnealused loomad vastutustundlikule omanikule. Osaliselt tuleb aga piirata vaidlustatud ettekirjutuse alternatiivset lahendust, s.o loomade hukkamist. Kohus keelab loomade hukkamise (asendustäitmise korras) 30 päeva jooksul, v.a juhul, kui see on ilma kahtlusteta loomade parimates huvides. PTA peab tagama, et loomi ei hukata selle tähtaja jooksul ka nende uuele omanikule võõrandamise korral. See tagab menetlusosalistele võimaluse esitada soovi korral täiendavaid seisukohti seonduvalt loomade hukkamise kui pöördumatu tagajärjega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7 X.J.S ja R.V.U paluvad 10.11.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 7 ja rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus tervikuna. Kaebuse perspektiivi osas jäävad kaebajad varasematele seisukohtadele. Praeguseks on Keskkonnaameti (KeA) 23.10.2025 ekspertiisiaktiga tuvastatud, et 12.10.2025–13.10.2025 käis karjamaal kas hunt või karu, kes lõhkus elektrikarjuse ja murdis ühe veise. See kinnitab, et loomi ei peetud lihtsalt katkise taraga territooriumil ning korjus ei olnud seal põhjusel, et loom oleks surnud nälga. Isegi kui möönda, et loomade seisukord oli 20.10.2025 kehv, tuleb võtta arvesse, et veised olid selleks ajaks olnud juba mõnda aega jooksus ja nende juurdepääs toidule võiski olla halvem kui karjamaal. Ebaõige on väide, et kaebajate esindaja Qga püüti 4

§ 64lg 3), nõudes hiljem kaebajatelt kulude hüvitamist.

Osa veistest on potentsiaalselt kõrge aretusväärtusega tõupuhtad loomad (nt loom märgistusega nr VVVVVVVVVVVV on pärit Taanist ja tema Eestisse toomine sai majanduslikult olla otstarbekas ainult aretuslikel eesmärkidel). 8. PTA palub 17.11.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Ettekirjutus on tehtud põhjendatult R.V.U-le, sest PRIA andmebaasi kohaselt oli tema 20.10.2025 seisuga loomapidajaks. Registriandmete õigsuse eest vastutab nende esitaja (vt VS § 35 lg 5). Isegi kui loomapidaja oli vahetunud, ei saanud see asjaolu olla PTA-le teada. Põllumajandusloomade registrisse ei kanta seejuures andmeid mitte loomade omanike, vaid loomapidajate kohta, ning

10. ptk-s sätestatud meetmeid rakendatakse loomapidajate, mitte loomaomanike suhtes. Mõlema kaebaja juhatuse liikmeks on Q. Pole kindel, et kaebajate esitatud ekspertiisiakt käsitleb vaidlusalusest karjast pärit veist, sest veiste ja korjuse leiukohad asuvad eri kohtades ja pikkade vahemaade taga. Isegi kui KeA ekspertiisiakt kinnitab kaebajate väidet karuründest, on siiski tuvastatav kaebajate tegevus karu rünnaku järgselt. Vastutustundlik loomapidaja oleks pidanud kohe pärast kiskja rünnaku avastamist rakendama meetmeid, sh parandama piirded ja kontrollima karja seisundit (vt

§ 3lg 31; määruse nr 90 § 2 lg 1).

Hoolikas loomapidaja pidanuks märkama loomade kadumist. Lisaks Kiili valla ametnikele püüdis Qga kontakti saada PTA, helistades tema registrijärgsele kontakttelefonile. Ehkki loomade kehv konditsioon võis süveneda pärast lahtipääsemist, ei saanud silmanähtav alatoitumus tekkida mõne päeva või ühe nädalaga. Pigem oli tegemist nädalaid või isegi kuid kestnud kroonilise ja süsteemse sööda puudusega. PRIA tuvastatud alakarjatamine ei viita sööda rohkusele, vaid hoopis rohumassi üleküllusele. Rikkalik, kuid vana ja puitunud rohi ei ole veistele toitev. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid, et väidetav looduslik veevõtukoht oli puhas ja saastumata ning loomadele kergesti ligipääsetav. Tuvastatud süstemaatilisi puudusi arvestades ei tagaks veiste kaebajatele tagastamine loomade heaolu. PTA-l puuduvad loomade pikaajaliseks hoidmiseks nii vahendid, taristu kui ka personal. Ühe veise pidamise kulud on 12 eurot ööpäevas ja asendustäitmise kulud 12 veise peale on 144 eurot ööpäevas.

§ 64

lg 4 on kohaldatav mh põllumajandusloomade suhtes ja

§ 642ei ole asjassepuutuv.

Isegi kui üks ära võetud veis võis olla algselt kõrge aretusväärtusega, on selline väärtus kaebajate tegevuse tagajärjel vähenenud sisuliselt nullini. Kaebajate mure loomade madala müügihinna ja aretusväärtuse pärast on ebaoluline, võrreldes loomade elutähtsa vajadusega leida kiiresti püsiv ja sobiv lahendus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
2. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o 5

§ 3lg 1 tähenduses on X.J.S, mitte R.V.U.

Kuigi PRIA põllumajandusloomade registrisse on 12 loomast kantud ainult kaks veist, siis kinnitab kaebusele lisatud 20.10.2025 väljatrükk (dtl 33), et loomapidajaks on X.J.S. See ei muuda ettekirjutust iseenesest õigusvastaseks ega tühiseks, kui vastustajal oli alust arvata, et loomapidajaks on siiski R.V.U (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 otsus nr 3-17-1946, p-d 16–18). PTA 17.10.2025 protokolli juurde kuuluva fototabel sisaldab väljavõtteid PRIA andmebaasist (dtl 14), mille kohaselt oli loomapidajaks R.V.U. Küll aga võib esineda vajadus ettekirjutust muuta (adressaadi osas), kui juba enne ettekirjutuse tegemist oli R.V.U asemel tegelikult loomapidajaks X.J.S ehk juhul, kui X.J.S-i ei saa käsitada R.V.U eriõigusjärglasena, kellele läheksid ettekirjutusest tulenevad kohustused KorS § 15 lg 7 alusel automaatselt üle. Ettekirjutuse õige adressaadiga seonduv ebaselgus tuleb lahendada asja sisulise läbivaatamise käigus.

1. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus. Kuigi tegemist on põllumajandusloomadega ja kaebajate huvi on seetõttu üksnes majanduslikku laadi ning varalist kahju on võimalik hiljem hüvitada, ei välista see esialgse õiguskaitse vajadust, sest kahju hüvitamine ei pruugi kõrvaldada õigusvastase haldusakti täitmisest tekkinud kõiki tagajärgi (nt Riigikohtu 21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p 5; 29.11.2001 määrus nr 3-3-1-57-01, p 2). Kahju hüvitamise võimalikkus omab siiski tähtsust vastanduvate huvide kaalukuse hindamisel (HKMS § 249 lg 3).
2. Vaidlust ei ole selles, et kõnealuseid veiseid karjatati katastriüksusel 33701:001.0611 ja X püüdis nad kinni pärast seda, kui loomad olid tulnud tema kinnistule (katastritunnus 30401:003:0366). Eeltoodud kinnistute vahemaa on linnulennult vähemalt 1,6 km. Vaidlust ei ole ka selles, et karjamaa ümber olnud tara (elektrikarjus) oli mitmest kohast katki ja ei täitnud seetõttu oma otstarvet. Esitatud andmed ei võimalda üheselt tuvastada, millal veised karjamaalt lahti pääsesid. Kiili valla heakorra järelevalve spetsialisti 16.10.2025 e-kirjast (dtl 53) nähtuvalt olevat PTA teavitanud valda hulkuvatest veistest 13.10.2025 ja loomad püüti kinni 16.10.
3. Seega pidid loomad olema karjamaalt lahti pääsenud hiljemalt 13.10.
4. Kaebaja on esitanud osalise väljavõtte KeA nn kiskjakahjude ekspertiisiaktist (dtl 36), millest ei nähtu kahjustuste tekitamise ega ka ekspertiisiakti koostamise aeg, samuti kahjustuste tekitamise asukoht. Seega ei ole võimalik kontrollida kaebajate väidet (vt kaebuse p 16), et karu rünnak toimus
5. a oktoobri alguses. Määruskaebusele on lisatud KeA 23.10.2025 6

ega määrus nr 90 ei sätesta kindlaid tingimusi, kui sagedasti tuleb karjamaal olevate veiste seisundit kontrollida. Olukorras, kus loomade lahtipääsemisest tulid teated 13.10.2025 ja KeA 23.10.2025 ekspertiisiakti järgi toimus kõnealuste veiste karjatamise asukohas suurkiskja rünnak 12.–13.10.2025, pole selge, kas loomapidajale saab heita ette veiste lahtipääsemist ning VS § 37 lg 1 ja määruse nr 90 § 15 lg 3 rikkumist. Ettekirjutusest ei nähtu, et karjamaa piirded oleksid iseenesest olnud ebakohased ja olemasolevate tõendite põhjal ei ole võimalik hinnata, kas pärast samal karjamaal millalgi 2025. a oktoobri alguses väidetavalt toimunud karurünnakut oli loomapidaja suurkiskja poolt lõhutud tara parandanud või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad PTA-le 16.10.2025 edastatud vihjele lisatud fotod (dtl 54, 56, 58) iseenesest anda alust järelduseks, et loomad olid tugevas alatoitumuses. Vaatamata sellele, et šoti mägiveiste kehamassi varjab paks karvkate, on loomade luustik fotodelt nähtuvalt selgelt välja joonistunud. Loomade selline konditsioon ei saa olla tekkinud mõnepäevase n-ö ringihulkumisega. Selgelt kõhnunud näib ka katastriüksusel 33701:001.0611 tuvastatud veisekorjus (dtl 55). Samuti ei ole vaidlust, et karjamaal olid küll olemas anumad joogivee tarbeks, kuid need olid tühjad (dtl 17, 31). Kaebajate esitatud foto (dtl 34) põhjal on kaheldav, kas sellelt nähtuv kraav täidab määruse nr 90 § 16 lg-te 1 ja 5 nõuded, et loomapidajal peab veistele tagama vaba juurdepääsu puhtale veele. Seetõttu esineb kahtlus, et loomapidaja võib olla rikkunud

§ 3

lg-test 2 ja 3 1 ning määruse nr 90 § 2 lg-st 1 ja §-des 15–16 tulenevaid kohustusi kontrollida veiste heaolu ja tervist piisavalt sagedasti, et vältida loomadele pikaajaliste kannatuste tekkimist, samuti tagada neile ohutud ja sobivad pidamistingimused.

1. Selle kohta, millisel määral võisid loomad olla alatoidetud, ei saa siiski anda hinnangut ilma eriteadmisi omamata. Kinnipüütud loomade kõhnus on tuvastatav kolmelt fotolt, kuid neil on kujutatud vaid 4–5 looma, samas kui kinni püüti kokku 12 veist. PTA ei ole mh vastuses määruskaebusele välja toonud, et loomade seisundit oleks kontrollinud vajalike eriteadmistega isik (veterinaar). Mida enam möödub aega loomade kinnipüüdmisest, seda väiksem on ilmselt võimalus tagantjärele hinnata, milline oli täpsemalt loomade tegelik konditsioon kinnipüüdmise ajal ja mis võis olla selle põhjustanud.
2. Ka siis, kui PTA on tuvastanud looma pidamise nõuete olulise rikkumise, saab PTA poolt

§ 64

alusel looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmine ning looma võõrandamiseks või hukkamiseks kohustamine kui äärmuslikud meetmed olla põhjendatud vaid olukorras, kus loomapidajat ei ole mõistlikult võimalik suunata õiguspärasele käitumisele muude meetmetega (vt Riigikogu XIV koosseisu 226 SE seletuskiri, lk 8), ning looma jätmine omaniku juurde ohustaks looma tervist või elu (Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1719, p 27). Vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu kaalutlusi, miks oli loomade heaolu tagamiseks ainuvõimalik lahendus võtta loomapidamisega seotud kohustused asendustäitmise korras üle ning kohustada teda loomad võõrandama või hukkama, selle asemel, et rakendada loomapidaja suhtes leebemaid meetmeid (nt teha talle ettekirjutus kindlate loomapidamisvõtete rakendamiseks, nt lisasöötmine, joogivee anumate täitmine, tõhusam tarastamine) ja rangemat järelevalvet (sh sunniraha rakendamise hoiatus). PTA ei ole ka väitnud, et kaebajatel puuduks üldse võimekus tagada veistele vajalikke pidamistingimusi. Samuti ei nähtu ettekirjutusest andmeid, et kaebajatele oleks varem tehtud ettekirjutusi, kuid neid ei ole täidetud. Seetõttu pole arusaadav, 7

§ 64

lg 4 alusel ning looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuste ülevõtmine on toimunud hoopis PTA 17.10.2025 protokolliga (dtl 19–21) ehk asendustäitmise korras ilma ettekirjutust tegemata (vt asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 12 lg 2). Seetõttu peaks PTA 21.10.2025 ettekirjutuse kehtivuse peatamise korral taastuma haldusakti andmisele eelnenud olukord. Tuleb nõustuda, et loomapidaja kohustuste täitmine asendustäitmise korras ei saa olla püsiv lahendus, samas ei välista praeguses asjas esialgse õiguskaitse kohaldamine PTA võimalust teha uus ettekirjutus, kui hiljem selgunud asjaolud seda õigustavad või asjaolude täiendava kontrollimise tulemusena selgub, et loomad oleks tegelikult võimalik loomapidajale tagastada. Vajaduse korral saab PTA taotleda halduskohtule ka ringkonnakohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu muutmist või tühistamist (HKMS § 253 lg 1). 18. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebajate ja füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed ning veiste märgistused tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 8